Menüü

5. jagu. Teadmata kadunuks ja surnuks tunnistamine

Autor:
Number 1994 /8 | Lk 185-186

Kokkuvõte

Teadmata kadunuks ja surnuks tunnistamise asjad ei moodusta kohtute töös just lõviosa, ometi tekib isiku teadmata kadumisel rida suhteid, mille reguleerimine TsS-u üldosas vajalik on. Võrreldes varasema seadusega reguleerib TsS-u üldosa isiku teadmata kadumisega seotud suhteid mõnevõrra üksikasjalikumalt, termineid on täpsustatud, on ka mõningaid põhimõttelisi erinevusi.

1. jaotis. Teadmata kadunuks tunnistamine

Isiku teadmata kadunuks tunnistamise aluseks on asjaolu, et tema viibimiskoha kohta ei ole andmeid ühe aasta jooksul (ÜS § 27 lg. 1). Nii ei ole varasema seadusega võrreldes muutunud tähtaeg, mille jooksul andmete puudumise korral isikut saab teadmata kadunuks tunnistada, küll ei seo uus seadus andmete puudumist enam isiku elukohaga nagu see tulenes TsK-i §19 lg.1. On ju selge, et isiku kadumise tuvastamisel saab kohus arvestada üksnes nende andmetega, mis asjast huvitatud isikutele ja kohtule teatavaks on saanud. On ka selge, et kohus peab arvestama kõigi teatavaks saanud andmetega vaatamata sellele, et isiku elukohas tema kohta andmeid ei ole. Kuna avaldus isiku tunnistamiseks teadmata kadunuks esitatakse TsKS-u §259 kohaselt kohtusse avaldaja elukoha järgi, võib ette tulla, et kohtu asukoht ja kadunud isiku elukoht ei ole ühes asustatud punktis. Seaduse varasem sõnastus võimaldas formaalse tõlgenduse korral tunnistada teadmata äraolijaks isikut, kelle kohta küll alalises elukohas ei olnud andmeid tema asukoha kohta, kuid kelle kohta need andmed olid olemas väljaspool alalist elukohta.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse