Kokkuvõte

Kohates direktiivide vahetu horisontaalse õigusmõju^*1 mõistet, võib õigustatult küsida, kas siin üldse on, millest rääkida. Alates Marshall v. Southampton and South East Hampshire Area Health Authority [1] asjast on Euroopa Ühenduse kohus (edaspidi kohus) selgelt eitanud direktiivide võimet tekitada üksikisikute suhtes vahetult õigusi ja kohustusi. Järgnev kohtupraktika on vähendanud Marshall'i kategoorilisust, kuid akadeemilised kommentaarid tõstavad rea küsimusi nende otsuste tegeliku sisu ja tulemuste osas, rõhutades vajadust seisukohtade muutmiseks.

Käesolevas artiklis püütakse anda ülevaade asjakohasest kohtupraktikast selle kontekstis. Väidan, et Marshalli asja jäika positsiooni pehmendavad hilisemad otsused on tekitanud rea ebakindlaid ja mitteõiglasi tulemusi. Küsimustele de lege lata järgnevad arutlused de lege ferenda kohtu praeguse positsiooni muutmist nõudvate argumentide alusel. Siseturu lõpuleviimise ning Euroopa Liidu lepingu jõustumise valguses on põhjust järeldada, et direktiivide kehtivuse võimalikult lai tunnistamine oleks loogiline areng ühenduse õiguses.

• Euroopa Liit
,
• õigusemõistmine