Eestisse on jõudnud ajastu kuma, mil haridus on tõusmas väärtuste
mõõdupuule. Äratundmine, et õppimine ei teki ega kao, vaid muudab
oma vormi ning kestab kogu elu, on ka juristide maailmas kanda
kinnitamas. Selle taustal võimendub eriti oluliseks küsimus –
missugune on selle hariduse tase ja sisu, millega peab jurist hakkama
saama uuel aastatuhandel. Vastus on tuleviku seisukohalt niivõrd
oluline, et seda otsides ei tohi ära väsida. Juristid, kes kaotasid
enamiku neile käepärast olnud töövahenditest (seadustest)
üheksakümnendate alguses ja lõid uued, peaksid ju olema
õppimisvõimelised. Vastasel juhul oleks juuraajastu (loe: ajaline
ruum, milles tegutsevad juristid) Eestis ammugi lõppenud...
Selles numbris leiad teiste artiklite seast ühiskirjutise
õppejõududelt, kes igapäevatöös peavad mainitud küsimust
pidevalt endalt ja teistelt küsima. Õigushariduse temaatikal sulge
haarama ärgitas siiski ettepanek virtuaalsest maailmast, kus juuli
lõpupäevadel algatati diskussioon õigusharidusest ning kutsuti
arvamust avaldama kaTartu Ülikooli õigusteaduskonna õppejõude.
Olgu öeldud, et õigushariduse teema on nii mõnigi juuralistis
osaleja varemgi üles võtnud. Algatajaid on olnud nende hulgast, kes
pole juurat veel nuusutanudki, kuni bakalaureusekraadi värskete
omanikeni välja. Vestlustes on osalenud „eraõiguslikud“ ja
„avalik-õiguslikud“ tudengid. Teemat käsitles hoiatavas maneeris
ka ajakirja „Luup“ augustinumber. Ju on siis põhjust.
Tegelikult tulekski mainitud ühisartikli peasüüdlaseks pidada
juuralisti osalisi. Oma osa on kaheldamatult rektor professor Jaak
Aaviksool, kes kevadisel Tartu Ülikooli parimate lõpetajate
vastuvõtul avaldas arvamust, et akrediteerimisest võiks kirjutada
just juristid ise. Nüüd on see ka võimalik: esimene etapp
õigusteaduslike õppekavade akrediteerimises on lõppenud. Tulemus:
Eestis on praegu (ja ilmselt lähemal kahel aastal) endiselt ainult
üks õigusteaduskond, mille õppekavad (bakalaureuse-, magistri- ja
doktoriõppekava) on akrediteeritud. Õiguslikku hinnangut tingimisi
akrediteerimise ja selle juriidilise paikapidavuse kohta võite lugeda
aga mainitud ühisartiklist.
Kummatigi on oluline muu. Mõttevahetus õigushariduse kvaliteedi üle
peaks tulu tooma kõigile. Esmalt neile sadadele noortele inimestele,
kes hetkel kümnekonnas kõrgkoolis (sic!) taotlevad
juuraharidust, kui ka neile, kes on võtnud endale vastutuse anda
juurateadmisi kaasaegsel tasemel; mitte ainult praeguses ebamõistliku
juristide nõudlusega keskkonnas, vaid ka kümmekond aastat hiljem. Ei
kujuta ju keegi praegustest õppijatest ette seda, et neile äkki
öeldakse: andke andeks, meil ei tulnud välja...
Vastutus on märksõna, milleta hariduses läbi ei saa. Igatahes
võiksid (ja peaksid) kõik juuratudengid Eestis tundma vähemalt huvi
selle vastu, missuguse tasemega on nende kooli õppekavad, õppejõud
ja õpetus. Siis võib sisseastuja rohkem kindel olla, et õnnestub
lõpetada sama kool, kuhu ta mõne aasta eest astus. Käepäraseim
võimalus on avalikustada rahvusvahelise ekspertkomisjoni arvamused
seni akrediteerimisprotsessis osalenud kolme kõrgkooli õppekavade
kohta. Teistele üliõpilastele jääb aga üle soovida, et nad
järelejätmatult taotleksid akrediteerimisel osalemist oma kõrgkooli
juhtkonnalt. Senine Eesti praktika näitab, et midagi muutub üksnes
siis, kui on olemas kindel huvi-(loe: surve-)grupp.