Menüü

Kokkuvõte

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (RT II 1996, 34, 11/12) artikkel 6 punkt 1 järgi on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Kohtu sõltumatus ja erapooletus on demokraatlikus ühiskonnas kuulutatud õigusemõistmise immanentseks osaks. Vastupidisel juhul kaotaks õigusemõistmine mõtte ja kõik ülejäänud inimõigused ja -vabadused, mis muidu leiavad kaitset nimetatud inimõiguse kaudu, jääksid paljasõnalisteks lubadusteks. Demokraatlik ühiskond ei saa lubada, et õigus teha otsuseid kodanike elu ja surma ning vabaduste, õiguste, kohustuste ja varanduse üle kuuluks meelevaldsele, omakasupüüdlikule ja mõjudele altile kohtuvõimule.

Artiklis „Kohtuliku rippumatuse tagamine“*1 rõhutasin, et kohtulik sõltumatus ei ole kohtunikkonna privileeg, vaid sellel on märksa laiem tähendus. Selline kohtulik rippumatus peab tagama nii kohtusüsteemi-välistest kui ka sisestest mõjudest vaba õigusemõistmise. Nimetatud artiklis käsitlesin kohtusüsteemi-sisesest kohtuliku rippumatuse tagamisest üksnes kui kohtuniku kohustust mõista õigust sõltumatu ja erapooletuna ning kohtuniku väärtushinnangute ja isiklike faktorite mõju kohtuasja lahendamisele.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse