Menüü

Kokkuvõte

Juristid ja õigusteadus üldse opereerivad üsna sageli tahte mõistega. Tihti on tahe juuras selleks kriteeriumiks, mis peab andma inimkäitumisele õiguslikult relevantse mõõtme. Autor otsib artiklis vastust küsimusele, mis on tahe. Analüüsides tahte psühholoogilisi käsitlusi, leiab autor, et ühtset ja üldaktsepteeritavat tahte mõistet ei ole psühholoogiateaduses välja töötatud. Veelgi enam: psühholoogias puudub kaasajalgi ühtne seisukoht küsimuses, kas tahe iseseisva psüühilise nähtusena üldse eksisteerib või on tegemist pigem filosoofilise konstruktsiooniga, mis on psühholoogiasse üle tulnud selle teadusharu filosoofiast väljakasvamise käigus. Autor toetab mõtet, et juristidel on liiga suur kalduvus lähtumisele ratsionalistlikust ja intellektuaalsest psühholoogiast. Juristid eeldavad, et iga käitumine on finaalselt juhitud ja selle motiiviks on kujutlus otstarbest. Psühholoogia viimase paarikümne aasta teaduslikud saavutused kipuvad aga kinnitama hoopis vastupidist. Õigusteadus võiks ja peaks nii palju kui võimalik arvestama kaasaegse psühholoogia avastusi ning loobuma liiga eluvõõrastest ja rangetest nõuetest. Karistusõiguses võiks see autori arvates tähendada näiteks loobumist tahtluse mõiste senisest sisustamisest tahte kaudu ning asumist uue tahtluse mõiste väljatöötamisele, mis vastaks kaasaegsetele arusaamadele inimpsüühikast.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse