Menüü

Kokkuvõte

Võlaõigusseaduse jõustumisega 1. juulil 2002 muutus oluliselt üürilepingute ülesütlemise regulatsioon. Neli aastat on piisav aeg, märkamaks esimesi seaduse lahtimõtestamisel ja kohaldamisel tekkivaid küsimusi. Samuti on selle aja jooksul kogunenud mõningane hulk kohtupraktikat, mis aitab seaduse sisust aru saada.

Üürilepingu tohib erakorraliselt üles öelda ainult mõjuval põhjusel. Praktikas on tekkinud hulgaliselt probleeme mõjuva põhjuse mõiste sisustamisel ja üürilepingu erakorralist ülesütlemist reguleerivate sätete tõlgendamisel. Riigikohtu asjaomaseid lahendeid analüüsides käsitleb autor tema arvates huvitavamaid mõjuva põhjuse kui üürilepingu ülesütlemise aluse probleeme. Peatutakse mõjuva põhjuse mõiste sisustamisel, sealhulgas küsitakse selle järele, kas mõjuv põhjus saab olla tulevikus asetleidev või ülesütlemist taotlevast poolest tingitud asjaolu ning millistele tingimustele peab vastama poolte kokkulepe mõjuva põhjuse sisustamise kohta. Artiklis on käsitletud ka üürilepingu ülesütlemist lepingu rikkumise tõttu. Lepingu rikkumiseks ei saa pidada üürilepingu ülesütlemist eluruumi terviseohtlikkuse tõttu ning üürileandja õiguste ja kohustuste ülemineku korral. Nendel lepingu ülesütlemise alustel on aga artiklis samuti peatutud, sest need on praktikas palju vaidlusi tekitanud.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse