Menüü

Kokkuvõte

Väljendusvabaduse põhiseadusliku garantii alguseks võib pidada 1789. aasta Prantsuse inim- ja kodanikuõiguste deklaratsiooni artiklit 11, mis kehtib Prantsuse Vabariigi põhiseaduse osana tänase päevani. Euroopa inimõiguste konventsioonis sisaldub väljendusvabadus artiklis 10. Just sellest artiklist lähtuvalt on väljendusvabadust ka Eesti õiguskirjanduses seni valdavalt käsitletud. Kahtlemata peabki see olema Eesti kohtutele juhtnööriks, kuid miski ei takista viimastel võimaldada Eesti õiguskorras rohkem väljendusvabadust, kui Euroopa miinimum ette näeb.

Varane Riigikohtu kohtupraktika selles vallas oli peamiselt karistusõiguslik – laim ja solvamine olid kuni 31. augustini 2002 kehtinud kriminaalkoodeksi järgi kuriteod. 1. septembril 2002 jõustunud karistusseadustik laimu ega solvamise sätteid enam ei sisalda. Konfliktid lahendatakse eelkõige 1. juulil 2002 jõustunud võlaõigusseaduse lepinguvälise kahju regulatsiooni alusel. Samas on väljendusvabaduse teema jäänud tänaseni erinevaid menetluskordi läbivaks materiaalseks õigusküsimuseks.

Kui vaba ja sõltumatu, kui mõjutatav või haavatav on avalik mõtteavaldus Eestis? Kas ringhäälingunõukogu komplekteerimine ühe elukutse esindajatega (poliitikutega) tagab sõltumatu raadio- ja telekajastuse? Kas explicite või implicite kallutatud päeva- või nädalaleht on nn meediaturul teretulnud reegel või soovimatu erand? Et otsida vastust neile küsimustele, on artiklis analüüsitud, kuidas on avalikku väljendusvabadust sisustanud Eesti kohtud.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse