Kokkuvõte

Viimastel aastakümnetel on lapsi hakatud üha rohkem ja rohkem kohtusaali kutsuma või nendega videoülekuulamisi tegema, eriti seoses seksuaalse ärakasutamise juhtumitega. Laste kõrge sugestiivsus, mõjutatavus (autoriteetsete) täiskasvanute poolt ja suurem tõenäosus fantaseerida võivad vähendada nende usaldusväärsust juriidilises kontekstis. Spontaanselt kirjeldavad lapsed nähtud isikut vähe, seevastu oskusliku küsitlemisega suureneb saadava info hulk ilma täpsust langemata. Kui uurija kasutab lapse vanust ja võimeid arvestavaid küsitlemismeetodeid ning märkab hästi seiku lapse tunnistuses, mida viimane ilmselgelt ise välja mõelda ei tohiks suuta, siis võib laste tunnistustest saadav teave olla küllaltki täpne. Nii kognitiivne intervjuu kui NICHD protokoll on teaduslikult tõendatud vahenditeks, mis aitavad eelpoolmainitud eesmärke saavutada ning mis võiksid leida rakendust ka Eestis.

Käesolevas artiklis antakse ülevaade mõningatest lapstunnistajate puhul olulistest teguritest ning siiani kasutusel olevate vastavate küsitlemismeetodite plussidest ja miinustest. Käsitletakse vähem efektiivseid meetodeid nagu anatoomilised nukud, kehakaart, ‘Joonista ja räägi’ tehnika, etaloni kasutamine ning rohkem efektiivseid me

• tõendamine kriminaalmenetluses