Juridica 15. aastakäiku tähistava
lugejakonverentsi eelõhtul Harvardist postkasti
potsanud e-kirjas tunti siirast huvi meie ajakirja vastu. Täpsemalt soovis Harold M. Moren sealsest
õigusraamatukogust teada, kuidas taastada Harvardi
õigusteaduskonna Juridica tellimust, mis viimastel
aastatel on kahetsusväärselt katkenud. Järgnes paar kuud kogumist ja
detsembris sai Langdell Halli lähetatud Juridica puuduolevad numbrid. Tänuväärselt võttis Tartu
Ülikooli Raamatukogu enda kohustuseks ajakirja edasise saatmise Harvardisse ülikoolide trükistevahetuse kaudu.
Kas eelneva
uudisnupu sisuks on rõõmus tõdemus, et Juridica on
leidnud tee maailma tippülikoolide raamatukogudesse? Kindlasti. Igati meeldiv
on saata Juridica Internationali Harvardi
ja Yale’i ning Juridicat
juba aastaid mainekasse Columbia ülikooli; Juridicat tellivad ka euroinstitutsioonid: Euroopa
Komisjon, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Keskpank, Eurojust
jt. Kummatigi ei tohi unustada järjest suureneva üleilmastumise kontekstis
kohustust hoida eestikeelset teadus- ja oskuskeelt elavana. Juristid teavad, et
ladina keel on säilinud, kuid paraku enam mitte igapäevase töövahendina.
Eesti keel
teadus- ja oskuskeelena on akadeemilistes ringkondades igihaljas teema.
Viimased kuud on siin toonud humanitaaridelt ridamisi muretsevaid
seisukohavõtte. On täiesti selge, et rahvusvahelises diskussioonis peab Eesti
õigusteadlane osalema ja enamasti tuleb seda teha inglise (paraku järjest
harvemini saksa ja prantsuse) keeles. Kuid selle endastmõistetava tõdemuse
taustal ei tohiks kuidagi ära unustada, et kultuuri osaks olevat õigust ei
arenda Eestis meie eest mitte keegi. Me mitte ainult ei saa toimida kultuuri
sees, vaid peame seda iga päev looma. Eesti keele kui töövahendi hoidmine ja
selle arendamine teadus- ja oskuskeelena on ülimalt oluline ning seda lihtsalt
ei ole võimalik asetada kellegi teise õlgadele. Siit tuleb otsesõnu kohustus
kirjutada samal ajal nii võõr- kui ka emakeeles. Nii käitutakse enamikus
Euroopa riikides, kes õnneks ei kannata alaväärsuskompleksi all ja kus
omakeelne õigusteaduslik debatt kõige kõrgemal tasandil on endastmõistetav. Kui
uus teadmine ei ole kättesaadav emakeelsena, siis ärgem imestagem, kui varsti
polegi enam põhjust pidada maakeelset õigusteaduslikku mõttevahetust,
eestikeelsetest doktoritöödest pole mõtet rääkidagi.
Lugejaskonna
huvi omakeelse õigusteadusliku ajakirja vastu on igatahes olemas ja aina
kasvab. Mainigem vaid mõnda arvudes mõõdetavat suundumust, mis viimasel viiel
aastal ette on tulnud. Kui 2003. aasta mais oli Juridica
võrguväljaande kasutajate arv päevas keskmiselt 192, siis 2008. aasta
maiks on see suurenenud 2382-ni (kasv on enam kui kümnekordne!). Pöördumisi kuus
tehti Iuridicumi andmebaasi tollal 2300 arvutist üle
200 000 korra, praegu 14 900 arvutist üle 480 000 korra. Kui
viie aasta eest külastati andmebaasi 2,1 miljonit korda aastas, siis
praeguseks on see kasvanud 4,3 miljoni pöördumiseni aastas. On selge, et ühelgi
õigusteemadel kirjutajal ei ole mõistlik ignoreerida lugejaskonda, kes huvitub Juridicas avaldatavast eeltoodud määral. Sestap ootab
toimetuskolleegium autoritelt jätkuvalt kaastöid.
Seni oleme
suutnud sisustada (ja õnneks ka rahastada) nii emakeelset Juridicat
kui ka selle võõrkeelset väljaannet Juridica
International ning kasvatada kordades lugejahuvi. Selle üle ongi põhjust
käesolevat 150. numbrit lugedes siiralt rõõmustada!