Kokkuvõte

Võlaõigusseaduse §-st 367 tulenevad liisingulepingu ülesütlemise spetsiifilised tagajärjed. Nendeks on eelkõige liisinguandja nõue liisingueseme soetamisega kaasnenud kulude (VÕS § 367 lg 1) ja liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude (VÕS § 367 lg 4) hüvitamise kohta. Riigikohus on seisukohal, et liisinguandja kulude hüvitamise nõude suuruse määramisel ei ole oluline liisingueseme müük ja müügihind, vaid üksnes liisingueseme väärtus. Seda seisukohta kinnitati ka Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsuses.

Käesolevas artiklis analüüsib autor liisingulepingu ülesütlemise tagajärjel liisinguandjal tekkivat kulutuste hüvitamise nõuet, sh turuväärtuse mõistet ning liisinguandja õigusi ja kohustusi liisingueseme võõrandamisel pärast lepingu lõppemist. Autor leiab, et reeglina on liisingueseme müügihind ja selle väärtus omavahel seotud. Seega juhul, kui eseme müük toimub vabaturu tingimustes ja läbipaistavalt, selgub konkreetse eseme turuhind ehk väärtus eseme müügi käigus, täpsemini selle müümisel. Seetõttu ei saa liisingueseme turuväärtuse kindlakstegemisel lähtuda üksnes eseme hindamisaktist või muust sellelaadsest dokumendist, sest juhul, kui liisingueset ei õnnestu aktis toodud hinnaga müüa, ei ole ilmselt selle hinna puhul tegemist eseme kohaliku müügihinna ehk väärtusega.

• kasutuslepingud
,
• võlasuhte lõppemine ja lõpetamine
,
• esemed