Menüü

Kokkuvõte

Århusi konventsiooni peetakse kõige olulisemaks rahvusvaheliseks leppeks, mis käsitleb keskkonnaalaseid õigusi. Konventsioon ei sätesta mitte niivõrd osapoolte omavaheliste suhete põhimõtteid ja poolte vastastikuseid kohustusi, kuivõrd määrab kindlaks kohustused, mis riikidel on oma elanike ees. Ehkki konventsioon jätab paljus selle elluviimiseks vajalike vahendite ja meetodite valiku osapooltele, peavad riigid konventsiooni elluviimisel lähtuma konventsiooni üldisest eesmärgist, milleks on üldsusele laialdase, lihtsa ja tõhusa juurdepääsu tagamine teabele, otsustamisprotsessile ja õigusemõistmisele keskkonna valdkonnas. Konventsioon avati allakirjutamiseks 25. juunil 1998. Eesti ratifitseeris konventsiooni 6. juunil 2001, konventsioon jõustus sama aasta 30. oktoobril. Konventsiooni olid 2008. aasta lõpuks ratifitseerinud nii Euroopa Liit kui ka kõik selle liikmesriigid, v.a Iirimaa.

Kõige keerulisemaks on osutunud konventsiooni nende sätete ellurakendamine, mis käsitlevad juurdepääsu õigusemõistmisele. Järjest enam on hakatud tähelepanu pöörama neist sätetest ehk kõige problemaatilisemale: artikli 9 lõikele 3. Lõike sõnastus on ebamäärane, mis jätab võimaluse äärmuslikeks tõlgendusteks, muuhulgas selliseks, mis võimaldab piiramatut actio popularis’t. Käesolevas artiklis selgitatakse Århusi konventsiooni artikli 9 lõike 3 võimalikku mõju keskkonnaalase kaebuse esitamise õigusele Eestis. Selleks analüüsitakse konventsiooni sõnastust, uuritakse seisukohavõtte asjakohases kirjanduses ning käsitletakse artikli 9 lõike 3 rakendamist konventsiooni nõuete järgmist kontrollivas komisjonis ja Eesti halduskohtutes.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse