Kokkuvõte

In dubio pro reo – kahtluse korral süüdistatava kasuks – on õigusriikliku karistusõiguse põhimõte, mille järgi tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlust isiku süüdioleku suhtes tõlgendada tema kasuks. Samas käib in dubio pro reo põhimõte ainult faktiliste asjaolude kohta. Kahtlus kindlalt tuvastatud asjaolu õiguslikus hinnangus ei anna kohtunikule õigust toetuda in dubio pro reo põhimõttele. Kohus peab alati tegema konkreetsest tõenduslikust baasist lähtudes kindla õigusliku otsuse. Kohtu selline pädevus tuleneb õigusemõistmise sõltumatuse seisukohast väga olulisest põhimõttest iura novit curia – kohus ei ole seotud poolte seisukohtadega õiguse kohaldamisel. Võistlev menetlus ja süüdistuspõhimõte ei tohi piirata kohtu otsustamisvabadust seaduse õigel kohaldamisel, samuti ei saa anda kohtule õigust otsustamisest loobuda.

Artiklis konstrueeritud kaasustest ja nende variantidest ilmnevad in dubio pro reo kohaldamise piirid. Autor vaatleb, kas iura novit curia saab aidata kaasa asja õiglasele lahendamisele ning suunata kohut kohtualuse õigeksmõistmise asemel muud lahendust otsima.

• karistusõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• kohtumenetlus kriminaalmenetluses
,
• kriminaalmenetluse üldmõisted ja printsiibid