Kokkuvõte

Eestis on uue, 1. juulil 2009 jõustuva töölepingu seaduse koostamisel diskussioon toimunud üsna ühetaoliselt: vaieldud on deregulatsiooni poolt ja vastu. Palju vähem on diskuteeritud eri regulatsioonide (seaduse eri regulatsiooniastmega sätted, kollektiivlepingud, individuaalne tööleping) rolli, vahekorra ja sisu üle.

Valdavalt on Eestis töösuhteid reguleeritud seadustega. Diskussioonid uue töölepingu seaduse üle näitavad seda, et Eestis ei nähta enamalt jaolt probleemi selles, et töösuhteid reguleeritakse ühtlustavalt üksnes seadusega. Probleemi nähakse pigem selles, et seadus on liiga jäik ja kõrged miinimumstandardid ei sobi igasse tööturu olukorda, iga tegevusala ja iga ettevõtlusliigi puhul. Probleemseks ei peeta seda, et kui töösuhteid (sh lepingu sõlmimise, muutmise, lõpetamise, varalise vastutuse miinimumstandardeid) reguleeritakse vaid väga üldiselt, võib see kaasa tuua teatud töötajagruppide (vähem kvalifitseeritud töö tegijad, väiksema haridustasemega töötajad) tööviljakuse languse, ebakindluse suurenemise, elustandardi languse, motivatsiooni vähenemise ja väljarände Euroopa teistele tööturgudele.

Artiklis tutvustatakse lühidalt, milline on kollektiivlepingu roll töösuhete reguleerimisel eri riikides ja Eestis kehtivate seaduste järgi ning otsitakse vastust küsimustele, milline on kollektiivlepingu roll töösuhete reguleerimisel uue töölepingu seaduse kohaselt ja milliseid õiguslikke tagajärgi olulistes töösuhte valdkondades võib uus regulatsioon endaga kaasa tuua. Autor teeb ühtlasi oma ettepanekud kollektiivlepingu regulatsiooni võimaliku kasutamise kohta.

• tööõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• kollektiivsed töösuhted