Kokkuvõte

1998. aastal Eestis jõustunud prokuratuuriseadusega ja 2004. aastal toimunud kriminaalmenetluse reformiga muutus suuresti ka prokuratuuri roll kriminaalmenetluses. Seejuures püüti parimatest rahvusvahelistest eeskujudest lähtudes ühendada kahte mõneti vastandlikku eesmärki: ühest küljest garanteerida prokuratuurile oma ülesannete täitmiseks piisav sõltumatus, teisest küljest tagada selline organisatsiooniline ülesehitus, et prokuratuur saaks efektiivselt ja ühetaoliselt ellu viia riigi kriminaalpoliitikat.

Viimastel aastatel on Eestis taas tekkinud intensiivne debatt prokuratuuri sõltumatuse ja vastutuse teemadel. Ajuti on need vaidlused läinud küllaltki tuliseks ja lisaks rikkalikele meediakajastustele on prokuratuur viimasel ajal mitu korda tõusnud nüüd juba otseselt poliitiliste debattide ja rünnakute objektiks, mis on päädinud näiteks nõudega taastada prokuratuuri üle tsiviilkontroll ja moodustada parlamendis vastav erikomisjon.

Seetõttu kerkib paratamatult küsimus, kas Eesti prokuratuurisüsteemi ülesehitusel on tehtud mingeid vigu. Kuigi meil toimuv arutelu võibki esmapilgul tunduda üksnes Eesti põhjustest tingitud, siis probleemi rahvusvahelisest aspektist vaadates see nii ei ole. Prokuratuuri rolli, konstitutsioonilise asendi ja sõltumatuse üle käivad aktiivsed vaidlused täna kogu Euroopas, aga ka laiemalt maailmas. Kuigi prokuratuurisüsteemi mudeleid on erinevaid, sõltudes eri maade ajaloost, õiguskultuurist ja kriminaalmenetlussüsteemist, on tänaseks välja kujunenud teatud üldaktsepteeritavad standardid, millele prokuratuur peab vastama, et täita talle pandud õigusriiklikku ülesannet. Artiklis analüüsitakse prokuratuuri suhtes kehtivaid peamiseid rahvusvahelisi standardeid lähemalt ja antakse hinnang, kas Eesti prokuratuurisüsteem vastab nendele.

• Prokuratuur