Menüü

Kokkuvõte

Euroopa Liit tagab liikumis- ja elukohavabaduse mitte üksnes liikmesriikide kodanikele, vaid ka liidu territooriumil elavatele mittekodanikele ja kodakondsuseta isikutele, kelleks võivad olla nii tähtajalise elamisloaga isikud kui ka pikaajalised elanikud. Pikaajaliste elanike õiguste lähendamine Euroopa Liidu kodanike omadele on olnud üheks oluliseks Euroopa Liidu immigratsioonipoliitika eesmärgiks, mille saavutamiseks jõuti 2003. aastal pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust käsitleva nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ vastuvõtmiseni. 1. jaanuari 2013. a seisuga elas Eestis 178 221 pikaajalise elaniku elamisluba omavat isikut. Seega puudutab pikaajalisest elanikest kolmanda riigi kodanike kohta käiv regulatsioon suurt osa Eesti rahvastikust, muutes asjaomase küsimuse Eesti kontekstis eriti aktuaalseks.

Käesolev artikkel käsitleb mõningaid küsimusi, mis tõusetuvad pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust omavate isikute väljasaatmisega ning selgitab, kas ja kuidas on neile praktikas tagatud tugevam kaitse väljasaatmise vastu. Autor toob välja neid kitsaskohti Eesti kehtivas õiguses, mis ei võimalda õiguse rakendajal jõuda direktiiviga 2003/109/EÜ ettenähtud tulemusteni. Seejuures on vaatluse all nii direktiivi kui ka valdkonda reguleerivate seaduste tekstilised puudujäägid ning samuti siseriiklike aktide sisulised vasturääkivused.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse