Menüü

Kokkuvõte

Põhiseaduse § 20 lõike 2 punkti 5 kohaselt võib vabaduse võtta vaimuhaigelt, kui ta on endale või teistele ohtlik. Tegemist on juristide jaoks vahest keerulisima vabaduse võtmise alusega, sest selle kohaldamisel sõltuvad kohtumenetluse pooled ja kohus suures ulatuses psühhiaatrite seisukohtadest. Riigikohus on rõhutanud, et kohtunik peab määruse tegemisel kajastama selles oma siseveendumust, olgu see siis pealegi kujundatud arsti arvamuse alusel. Eelnev tähendab, et kohtunik peab olema see, kes viib psühhiaatri(te)lt saadud info kokku seaduses sätestatud vabaduse võtmise aluste ja eeldustega.

Psüühikahäirega isikult vabaduse võtmise alused ja eeldused on sätestatud karistusseadustikus (§ 86 „Psühhiaatriline sundravi“), psühhiaatrilise abi seaduses (§ 11 „Tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline abi“) ning sotsiaalhoolekande seaduses (§ 19 „Isiku paigutamine hoolekandeasutusse kohtumääruse alusel“). Kuigi igaühel neist meetmetest on oma spetsiifika, seob neid kõiki see, et meetme kohaldamiseks tuleb tuvastada isiku psüühikahäire ja sellest tulenev ohtlikkus. Käesolevas artiklis käsitletaksegi seda, kuidas on eri meetmete puhul määratletud psüühikahäired, mille puhul on isikult vabaduse võtmine võimalik, ning milles peab seisnema isiku ohtlikkus, mille puhul peetakse temalt ühel või teisel alusel vabaduse võtmist õigustatuks.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse