Kokkuvõte

Finantskriisi ajal pidasid mitmed riigid vajalikuks eraõiguslike pankade toetamist maksumaksja rahaga, et tagada ühiskonnale vajalike teenuste toimimine. Kindlal ajahetkel eraõiguslike isikute ajutist või püsivat toetamist avalike rahaliste vahenditega ei saa pidada üksnes pangandussektorile iseloomulikuks. Avalikest vahenditest toetatakse ka põllumajandussektorit (nt seakatku ennetamise ja tagajärgedega toime tulemisel) või energiasektorit. Erinev on aga avalikkuse suhtumine, mis tuleneb nii sektori raskustesse sattumise põhjustest kui ka sektori toetamiseks kasutatud rahaliste vahendite suurusest.

Pärast finantskriisi on arengud vastandsuunalised. Panga raskustesse sattumise korral lasub raskuste ületamise ja kahjumite kandmise kohustus eelkõige panga aktsionäridel ja võlausaldajatel ning riigi abile pank loota ei tohiks. Samal ajal sekkub seadusandja oluliselt enam panga igapäevasesse majandustegevusse.

Artiklis vaatleb autor esmalt hiljutise finantskriisi järgselt pangandussektorit tabanud normirägastikuga kaasnevaid võimalikke tagajärgi pankadele ja nende klientidele. Seejärel keskendub aga kitsamalt krediidile juurdepääsu piiramise ja laenuraha õiglase hinna määramisega kaasnevatele tagajärgedele.

• pangandus
,
• laenu- ja krediidilepingud