Menüü

Kokkuvõte

Kui toimepanija on ületanud karistatava ja mittekaristatava käitumise piiri, siis reeglina ei saa ta oma hilisema teoga juba toimepandu eest vastutust välistada. Erandiks nimetatud reeglist on loobumine süüteokatsest, mis karistusseadustiku (KarS) § de 40 jj kohaselt välistab tagantjärele süü realiseeritud ebaõiguse eest.

KarS §-des 41–43 on toodud loobumisteo tingimused lõpetamata katse, lõpetatud katse ning mitme toimepanija korral. Eraldi ei ole reguleeritud tegevusetusdelikti katset, kõlbmatut katset ega juriidilise isiku loobumist, mistõttu tuleb ka nende puhul juhinduda §-dest 41–43.

Karistusseadustiku sõnastus loobumisteo puhul on üsna napp, toimepanija panus seostatakse eriosa koosseisu lõpule viimata jätmisega ning tõsimeelse püüdega tagajärge vältida. Samas ei ole välja toodud, milles peab avalduma toimepanija panus tagajärje ärajäämisesse: kas piisab, kui tegu koos teiste tingimustega hoiab ära tagajärje või on nõudmised teole suuremad. Nimetatud küsimusele vastuse leidmine on oluline, sest loobumistegu on käitumisakt, mis lunastab toimepanija süü süüteokatse korral (eeldusel, et lisaks on täidetud vabatahtlikkuse tingimus).

Käesolevas artiklis analüüsitakse, millistele tingimustele konkreetsemalt peab vastama loobumistegu, kusjuures süüteokatsest loobumise üldised eeldused peavad olema täidetud. Arvestades, et nimetatud küsimuses puudub Eesti kohtupraktika, on lähtutud Saksa erialasest kirjandusest ja kohtupraktikast.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse