Kokkuvõte

Artiklis analüüsitakse küsimust, mille võiks arvata lahendatuks juba kümmekond aastat tagasi, kuid mis võimaldab sellegipoolest tänini eri tõlgendusi. Kas need Eesti Vabariigi kodanikud, kes olid kantud väljasaadetute nimekirja, kuid kellel õnnestus ennast okupatsioonivõimude eest Eesti territooriumil varjata, on ja/või peaksid olema käsitatavad represseeritutena okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) tähenduses? Kui lugeda 2005. aastal seoses ReprS kehtima hakkamisega välja antud teavikut represseeritute õiguste kohta, saaks vastus olla justkui ühene. Rubriigis „Sagedamini küsitud küsimused“ on küsimusele „Kas inimene on represseeritu või represseerituga võrdsustatud isik, kui ta oli küüditatute nimekirjas, kuid välja teda ei saadetud?“ vastatud napilt: „Selline inimene ei ole represseeritu ega represseerituga võrdsustatu, hoolimata sellest, et tal on nt rehabiliteerimistunnistus.“ Artiklis üritatakse siiski seda postulaati kõigutada, juhindudes põhimõttest, et eelistama peaks tõlgendust, millega oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse. Keskendudes eeskätt märtsiküüditamisele, usub autor, et ReprS §-s 2 täna antud represseeritu mõistega saab hõlmata ka inimesi, kes olid küll määratud asumisele saatmisele, kuid läksid selle eest pakku.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• sotsiaalõigus
,
• karistusõiguse üldmõisted ja printsiibid