Kokkuvõte

Kollektiivse esindamise organisatsioonid on ühenduslüliks õiguste omajate (nt autorite ja esitajate) ja kasutajate (nt kohvikute ja ööklubide) vahel. Õiguste omajad sõlmivad lepingud kollektiivse esindamise organisatsiooniga, millega annavad organisatsioonile õiguse neile kuuluvaid õigusi teostada. Kollektiivse esindamise organisatsioonid sõlmivad omakorda teistes riikides tegutsevate samasuguste organisatsioonidega esinduslepingud, mis võimaldavad organisatsioonidel teostada ka välismaiste õiguste omajate õigusi. Tänu esinduslepingute süsteemile saavad kollektiivse esindamise organisatsioonid pakkuda kasutajatele ülemaailmse repertuaari kasutamise võimalust.

Kollektiivse esindamise süsteem toimib kõige efektiivsemalt, kui ühte liiki õigusi esindab ühes riigis ainult üks kollektiivse esindamise organisatsioon. Kui Eestis tegutseks näiteks mitu muusikateoste autorite õigusi esindavat kollektiivse esindamise organisatsiooni, võiks kasutajatel tekkida vajadus sõlmida litsentsileping mitme sellise organisatsiooniga, et saada õigus kasutada piisavalt laia valikut muusikateoseid. Teisalt toob aga olukord, kus ühes valdkonnas tegutseb ainult üks kollektiivse esindamise organisatsioon, kaasa ohu, et see organisatsioon kehtestab konkurentsi puudumise tulemusena liiga suured litsentsitasud.

Käesolevas artiklis on analüüsitud, millised nõuded seab Eesti õigus kollektiivse esindamise organisatsioonide litsentsitasude suurusele, millistes menetlustes on võimalik nende nõuete täitmist kontrollida ning kas olemasolevad õiguslikud võimalused on piisavad kasutajate ja kollektiivse esindamise organisatsioonide huvide vahel tasakaalu tagamiseks.

• autoriõigus
,
• konkurents
,
• litsentsileping
,
• leping
,
• tsiviilõiguste teostamine
,
• kahju õigusvastane tekitamine