Menüü

Kokkuvõte

Abikaasadevahelistesse varasuhetesse tõi 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadus kaasa ulatuslikke muudatusi. Varaühisus kui perekonnaseaduse § 24 lõike 2 järgne ehk seadusjärgne abikaasade varasuhte liik erineb allesjäänud nimele vaatamata nii mitmeski osas varem kehtinud ühisvararežiimist. Muudatused on aga kaasa toonud mitu probleemi nii õigussuhetes osalejatele kui ka õiguse rakendajale.

Saksa õiguskirjanduses on leitud, et varaühisuse puhul esinev varamasside tihe seotus toob kaasa selle, et omavahel tülli läinud abikaasade vararežiimi lõpetamine on võimalik üksnes suurte raskustega. Olukord ei ole lihtsam ka siis, kui ühisvara arvel soovib oma nõuete rahuldamist kolmas isik. On avaldatud arvamust, et varaühisuse korral, kus abikaasadel on vara valitsemisel võrdsed õigused, ei olegi põhimõtteliselt võimalik leida vastutuse reguleerimise mõistlikku lahendust, mille puhul oleksid tasakaalustatult ja piisavalt kaitstud nii võlgnikuks mitteoleva abikaasa kui ka võlausaldaja huvid.

Käesolevas artiklis püüavad autorid jõuda selgusele, kas niisugune kriitika varaühisuse režiimi aadressil on põhjendatud ka Eesti perekonnaõiguse puhul. Arutelu keskendub kolmandate isikute - abikaasade võlausaldajate - huvide kaitsele. Käsitlemisele tulevad küsimused, missugused on perekonnaseaduses jt õigusaktides sätestatud võimalused saada oma nõuded rahuldatud ühisvara arvelt ning kuidas see on tagatud täitemenetluses ja pankrotimenetluses.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse