Kokkuvõte

Artiklis keskendutakse kohtuasjadele, mis puudutavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) tulenevaid riikide kohustusi relvakonflikti olukorras, mis ei toimu ühegi konventsiooniosalise territooriumil ega konventsiooni õigusruumis. Selliseid erandlikke kohustusi puudutavate kaebuste lahendamisel peab Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) esmalt hindama vastustajariikide jurisdiktsiooni. Selle olemasolu korral tuleb aga arvestada, et paralleelselt EIÕK-ga kehtivad rahvusvahelise humanitaarõiguse normid, eelkõige Genfi 1949. aasta konventsioonid ja Genfi konventsioonide lisaprotokollid, samuti Haagi 1907. aasta konventsioonid. Kui EIÕK-ga on kaitstud kõikide isikute õigused nii rahuajal kui ka rahvusvahelistes ja mitterahvusvahelistes relvakonfliktides, kui EIK-l on jurisdiktsioon, siis rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaldamise ulatus ja reeglid sõltuvad näiteks sellest, kas tegemist on rahvusvahelise või mitterahvusvahelise relvakonfliktiga, samuti sellest, mis staatuses isik on rahvusvahelise humanitaarõiguse subjektiks.

Enne selliste kohtuasjade sisulist käsitlemist, mille asjaoludest tulenevalt peaksid nii EIÕK kui ka rahvusvahelise humanitaarõiguse normid olema kohaldatavad, vaatleb autor, kuidas tõlgendab EIK inimõiguste konventsiooni artiklit 1, mille kohaselt tagavad konventsiooniosalised igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all, konventsioonis määratud õigused ja vabadused. EIÕK artiklis 1 nimetud jurisdiktsioon hõlmab ajalist, territoriaalset, isikulist ja sisulist aspekti, käesoleva artikli seisukohalt on olulised eelkõige territoriaalne ja isikuline jurisdiktsioon.

• Rahvusvaheline õigus
,
• inimõigused, vabadused ja kohustused