Menüü

Kas perest eraldamine on liigne sekkumine perekonnaautonoomiasse või üks lapse huve tagavatest meetmetest?

Autor:
Numbris 2015 /6|Lk 397-404

1. Sissejuhatus

Läbi aegade on inimesed tähtsustanud perekonda ja pidanud oluliseks nii perekonda kuulumist kui ka perekondlikke väärtusi. Olenemata riigikorrast tunnustatakse kõigis ühiskondades perekonda. Perekonnas on olulisel kohal lapsed, sest sõltumata ühiskonnas valitsevatest hoiakutest, riigikorrast ja õigusest oleneb perekonna eksistents väga olulisel määral lastest kui järeletulijatest ja perekonna traditsioonide edasiviijatest.

Käesoleva artikli eesmärgiks on peatuda ühel kõige enam perekonnaautonoomiat riivaval meetmel, milleks on lapse perest eraldamine. Kuigi perekonnaseaduse *1 (PKS) § 135 lõike 1 kohaselt otsustab perest eraldamise kohus, siis esmaseks otsustajaks on ametiisik: kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötaja või sotsiaaltöötaja, alates 1. jaanuarist 2016 ka sotsiaalkindlustusameti töötaja. Seega oleneb konkreetse perest eraldatava lapse heaolu ja edasine käekäik suuresti ametnike kaalutlusotsusest.

Alljärgnevalt püütakse selgitada, milles seisneb lapse põhiõiguste riive perest eraldamisel, ning analüüsitakse, kas ja millisel määral tagab alates 1. jaanuarist 2016 kehtima hakkav uus lastekaitseseadus paremini perest eraldatud laste põhiõiguste kaitset. Lisaks on peatutud mõningatel praktikas esile kerkinud probleemidel.

2. Era- ja perekonnaelu puutumatus, laps kui põhiõiguste kandja

2.1. Era- ja perekonnaelu

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni *2 (EIÕK) artikli 8 lõike 1 kohaselt on igaühel, mh lapsel, õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu.

Põhiseaduse § 26 järgi on igaühele tagatud õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Põhiseaduse § 27 lõige 1 väärtustab perekonda kui ühte peamist igaühele kuuluvat põhiõigust ja perekond on riigi kaitse all. Põhiseaduse §-dest 26 ja 27 tuleneva põhiõiguse kandjad on ka välismaalased ja seda sõltumata sellest, kas nad viibivad Eestis seaduslikult. *3

Õigus pereelule sisaldab õigust valida elukaaslast, korraldada ise oma peresiseseid suhteid, valida elukohta, tegutseda peresiseselt lapse parimates huvides, valida sotsiaalseid kontakte (õigust ise valida isikute ringi ning määrata ise suhtluse intensiivsust ja iseloomu). *4 Perekonnaelu kaitseala hõlmabki eelkõige perekonnaliikmete õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ning sotsiaalseid vajadusi. Ühe olulisema osa perekonnaelust moodustavad vanema ja lapse suhted ning perekonnaelu kaitsealasse kuulub vanema suhtlemine lapsega. *5 Õiguskord lähtub põhimõttest, et lapsel on (üldjuhul) kaks seaduse ees võrdset vanemat ning ühel vanemal pole lapse suhtes eelisõigust. *6

Põhiseaduse § 27 lõige 4 sätestab perekonna sisemise kaitse: õiguse sellele, et riik näeks ette normid, mis aitaksid tagada vanemliku kohustuse täitmist, ja kaitseks lapsi vanemate kohustuste rikkumise eest. Põhiseaduse § 27 lõikest 4 tuleneb põhiõiguse kandja subjektiivne õigus saada riigilt kaitset. Sellele põhiseaduslikult kaitstud positsioonile saab isik tugineda juhul, kui riik jätab oma kaitsmiskohustuse täitmata. *7 Riigi all on silmas peetud ka kohalikku omavalitsust, kelle kohustuseks on järgida seadust (PS § 3) ning õiguste ja vabaduste tagamine (PS § 14). *8

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on kohtuasjas Marclx vs. Belgia *9 asunud seisukohale, et garanteerides õigust perekonnaelu austamisele, eeldab EIÕK artikkel 8 perekonna olemasolu. Ka Riigikohus on leidnud, et õigus perekonnaelule eeldab perekonna olemasolu või vähemalt potentsiaalseid sidemeid, mida on võimalik arendada. *10

Üldistavalt võib öelda, et perekond on kooselu vorm, mida eri riigid sõltuvalt kultuurilistest, religioossetest ja ajaloolistest mõjutustest sisustavad oma õiguses erinevalt. Eesti seadusandja ei ole perekonna mõistet otsesõnu defineerinud, mis annab võimaluse määratleda perekonna koosseisu erinevalt ja mõningatel juhtudel ka sõltuvalt konkreetse ametiisiku arusaamisest. Eesti kohtupraktikast tulenevalt hõlmab perekond põhiseaduse § 26 tähenduses üldjuhul vanemaid ja nende alaealisi lapsi, kelle vahel on sõltuvussuhe. *11 Seejuures ei ole kohane teha vahet, kas laps on sündinud abielust või mitte. Selline eristamine ei sobiks EIK hinnangul kokku EIÕK artikli 8 sõnaga „igaüks“, mida kinnitab ka EIÕK artikkel 14, mille kohaselt konventsioonis talletatud õiguste ja vabaduste kasutamine tagatakse ilma diskrimineerimiseta sünni alusel. *12 Põhiseaduse § 27 lõikes 5 sätestatud perekonna kohustus hoolitseda oma abi vajavate liikmete eest hõlmab sõltuvalt asjaoludest ka täisealisi pereliikmeid. *13

Peresuhted on osa isiku eraelust. Ka eraelu mõiste on otsesõnu seadusandlikul tasandil defineerimata. EIK on tõlgendanud eraelu mõistet laialt, sellel ei ole ammendavat määratlust. *14 Õiguskirjanduses on eraelu defineeritud kui igaühe õigust enesemääratlemisele ning õigust elada oma soovide ja tahtmiste kohaselt minimaalse välise sekkumiseta. *15 Õigus eraelule ehk privaatsusele on eelnevast tulenevalt õigus isiklikule elule. Õigus privaatsusele on osa isiku üldistest vabadustest ja põhiõigusest vabale enesemääratlusele. Privaatsusõigus kui osa isiku enesemääratlusõigusest on kas eraldi põhiõigusena või kirjavahetuse ja kodu puutumatuse kaudu sisustatuna sätestatud enamiku Euroopa riikide konstitutsioonides. Lisaks sellele, et privaatsusõigus on Euroopa riikides põhiõigusena tagatud, on Euroopa riikide konstitutsioonikohtud oma otsustes privaatsusõigust sisustanud ning analüüsinud riigisisese seaduse vastavust EIÕK artikliga 8 tagatud õigustele. *16

Ka lapsel on õigus eraelule. EIÕK artikli 16 lõike 1 järgi ei või mitte ühegi lapse eraellu, perekonnaellu, kodusse ega kirjavahetusse meelevaldselt ega ebaseaduslikult sekkuda. Sama artikli lõike 2 järgi on lapsel õigus seaduslikule kaitsele niisuguse vahelesegamise ja rünnakute eest.

Alaealise õigus eraelule on tagatud ka lapse õiguste konventsiooniga *17 (LÕK). Lapse õiguste konventsiooni üks peamistest aluspõhimõtetest on seada last puudutavates otsustes alati esikohale lapse huvid.

Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse *18 § 13 lõike 1 järgi on lapsel õigus isiklikule elule, suhtlus- ja sõprusringile. „Lapse õigust eraelule ei tohi kahjustada meelevaldse või ebaseadusliku sekkumisega, riivates lapse au, väärikust, kiindumusi ja head mainet“ (§ 13 lg 2). „Korduv jõhker sekkumine lapse eraellu võib olla aluseks administratiiv- või distsiplinaarvastutusele võtmiseks või vanemlike õiguste äravõtmiseks“ (§ 13 lg 3). Seega kaitstakse last ka vanematepoolse lapse eraellu sekkumise eest.

2.2. Puutumatuse kaitse

Perekonnaelu kaitse on sätestatud 10. detsembril 1948 ÜRO vastuvõetud inimõiguste ülddeklaratsiooni *19 artiklis 12, mille kohaselt kellegi isiklikku ja perekonnaellu ei või meelevaldselt vahele segada. Igal inimesel on õigus seaduse kaitsele selliste vahelesegamiste ja rikkumiste eest.

Perekonnaelu puutumatuse kaitse tagamise vajadus on sätestatud ka 19. detsembril 1996 vastuvõetud ÜRO kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti *20 artiklis 17 ning samuti fikseeritud 7. detsembril 2000 Euroopa Liidu põhiõiguste harta *21 artiklis 7.

Eestis on igaühe privaatsusõigus tagatud põhiseaduse §‑ga 26: „Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks“.

Kohtupraktika kohaselt on pereliikmetel õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi pereliikmete kooselule. *22 Seega tähendab perekonnaelu puutumatus ka õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses. *23 Selleks et piirata õigust elada perekonnaelu ja õigust kasvatada oma lapsi, peavad olema väga kaalukad põhjused. *24

2.3. Kaalumine

Lapse ja vanemate põhiõiguste kaalumisel tuleb arvesse võtta ühelt poolt alaealise vastavat põhiõigust ja teiselt poolt vanemate õigust kasvatada oma lapsi (PS § 27 lg 3). Teostavad ju vanemad lapse seaduslike esindajatena tema põhiõigusi. Mida vanemaks laps saab, seda enam suureneb tema võimelisus põhiõigusi teostada. *25 Kaalumisel tuleb alati arvestada ka seda, et põhiõigusealisus on instituut, mis pole loodud alaealiste vastu, vaid nende huvides ja kaitseks. *26

Kohtuasjas Keegan vs. Iirimaa *27 selgitas EIK, et perekonnaellu sekkumine on õigustatud, kui esinevad artikli 8 lõikes 2 sätestatud eeldused. EIÕK artikli 8 lõike 2 kohaselt on sekkumine õigustatud juhul, „kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks“.

Laste tervise ja kõlbluse kaitseks piirab EIK sageli privaatsusõigust. *28 Kohtuasjas Somerfeld vs. Saksamaa *29 asus EIK seisukohale, et kui 13-aastane ei soovi kontakti oma pärisisaga, ning viimane, ignoreerides lapse soovi, sunnib last ikkagi endaga kokku saama, siis on lapse vaimse tervise ja moraali huvides vanema põhiõiguste riive põhjendatud artikli 8 lõikega 2, kuigi see rikub artiklist 8 tulenevat pereelu puutumatuse õigust. Väga paljud teisedki EIK lahendid *30 lubavad privaatsusõigust rikkuda alaealisi puudutavates küsimustes (adopteerimine, lapsele eestkostja määramine vms), seades lapse põhiõigused kõrgemaks vanemate põhiõigusest perekonnaelu kaitsele.

3. Perest eraldamise alused

3.1. Vanemate õigus ja kohustus last kasvatada ning lapse eest hoolitseda

Põhiseaduse § 27 lõikest 3 tuleneb vanematele kohustus hoolitseda oma laste eest ja kasvatada neid. Normi eesmärgiks on tagada laste huve ja õigust saada oma vanematelt hoolitsust.

Seejuures on oluline esile tuua ka kõnealuse normi tõrjeõiguslik aspekt, mis väljendub lapse õiguses nõuda, et riik ei sekkuks vanemliku põhikohustuse täitmisesse ehk ei takistaks vanemal täita lapse ees oma vanemlikke kohustusi. *31

Vanema kohustuste rikkumine võib kaasa tuua lapse perest eraldamise kui ühe lapse huvide ja õiguste kaitse tagamise meetme kohaldamise vajaduse.

3.2. Lapse perest eraldamine

Lapse perest eraldamise põhjusteks saab kehtiva õiguse järgi olla oht lapse tervisele, elule ja arengule, sh olukorrad, kus laps ise oma käitumisega ohustab oma tervist ja arengut. Nimetatud tingimuste esinemisel on tegemist abi vajava lapsega lastekaitse seaduse § 32 mõttes. Iga isik, sh valla- või linnavalitsuse ametnik, kellel on andmeid ohustatud lapse kohta, on kohustatud sellest PKS § 134 lõike 2 järgi kohtule teatama. Kohalikul omavalitsusel lasub seadusest *32 tulenevalt kohustus vajadusel koostöös politseiga *33 korraldada abi vajavale lapsele esmase abi osutamine, ja kui olukord nõuab, siis lapse toimetamine ohututesse tingimustesse. Praktilised juhised abi vajava või hädaohus oleva lapse märkamiseks annab lasteombudsmani ja andmekaitse inspektsiooni koostöös valminud juhend „Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse“ *34 .

Juhul kui lapse ohtu sattumine on põhjustatud hooldusõigust omava isiku tegevusest või tegevusetusest ja lapse hooldusõigust teostav isik keeldub lapse ajutisest paigutamisest teenuse osutaja juurde sobiva teenuse saamiseks, siis tulebki kõne alla lapse perest eraldamine, kui muude meetmetega ei ole võimalik ohtu lapsele kõrvaldada. Perest eraldamisega ei ole tegemist juhul, kui asjaolud võimaldavad lapsel jääda perekonda või on vanem nõus, et laps näiteks ööbib ajutiselt vanavanemate juures kuni vanema kainenemiseni.

Lisaks hädaohus oleva lapse viibimiskoha määramise võimalusele on kohaliku omavalitsuse üksusel ja sotsiaalkindlustusametil ka õigus määrata kindlaks lapse ja vanemate suhtluskord perekonnast eraldamise menetluses 72 tunniks. Eesmärgiks on kaitsta last jätkuva väärkohtlemise eest. *35

Lapse perest eraldamine ei ole võrdsustatud vanemate hooldusõiguse äravõtmisega ega hooldusõiguse peatamisega, mis on võimalik üksnes kohtu korras. *36

Erinevus kehtiva ja alates 1. jaanuarist 2016 kehtima hakkava seaduse vahel seisneb selles, et uus lastekaitseseadus kohustab kohalikku omavalitsust või sotsiaalkindlustusametit hindama perest eraldatud lapse olukorda ja abivajadust ning vajadusel pöörduma 72 tunni jooksul arvates lapse perest eraldamisest kohtusse vanema(te) hooldusõiguse ja suhtlusõiguse piiramiseks. *37

Lapse perest eraldamisel eristataksegi kahte perioodi:

−     kuni kohtusse pöördumiseni / esialgse õiguskaitse määruseni ning

−     kohtumenetluse algusest kuni vanemate hooldusõiguse piiramise või äravõtmise kohta tehtud kohtulahendi jõustumiseni.

Praktikas esineb enam lühiajalisi lapse ohust kõrvaldamise juhte, millisel juhul ei teki vajadust laps pikemaks ajaks perekonnast eraldada ja seeläbi vanemate hooldusõigust piirata ning laps naaseb perekonda.

Lapse abivajadust hinnates peab lastekaitsetöötaja või lapsega töötav isik, kelle lastekaitsetöötaja on kaasanud, andma hinnangu lapse füüsilisele, tervislikule, psühholoogilisele, emotsionaalsele, sotsiaalsele, kognitiivsele, hariduslikule ja majanduslikule seisundile. Samuti peab hindama vanemate vanemlikke oskusi. *38 Perest eraldatud lapse edasise abivajaduse hindamiseks tuleb uue lastekaitseseaduse § 28 lõike 3 järgi kaasata laps, last kasvatav isik või lasteasutus, kus laps viibib.

„Abi osutamisel tuleb rakendada võrgustikutööd, järgides juhtumikorralduse põhimõtteid sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud korras.“ *39

„Kohaliku omavalitsuse üksus peab kümne päeva möödumisel abivajavast lapsest teada saamisest tegema otsuse juhtumikorralduse algatamiseks või algatamata jätmiseks või juhtumi edastamiseks pädevale ametiisikule.“ *40 Lapse arvamus dokumenteeritakse ja lisatakse juhtumiplaani juurde, kui eriseaduses ei ole sätestatud teisiti. *41

Lapse abivajaduse rahuldamise korral ühekordse meetmena puudub vajadus juhtumikorralduse algatamiseks. Lapse lühiajaliseks perest eraldamisel paigutatakse laps enamasti turvakodusse või varjupaika. Seejärel suundub laps asendushooldusele, mis võib seisneda hooldusperesse või eestkostja perekonda paigutamises, asenduskoduteenuses või lapsendamises. *42

Igas perest eraldamise etapis on oluline tagada lapse põhiõigus perekonnaelu kaitsele, esimeses järjekorras peab selle järgimise tagama perest eraldamise otsuse teinud valla- või linnavalitsus. Iseäranis enne kohtumenetlust on kohaliku omavalitsusüksuse kohustuseks selgitada lapsele tema jaoks arusaadaval viisil ja ulatuses perest eraldamise põhjuseid, edasisi samme ja võimalikku tulevast elukorraldust. Lapse perekonnast eraldamine toob automaatselt kaasa lapse põhiõiguse riive ning alati tuleb väga tõsiselt kaaluda, kas lapse seisukohast on põhjendatud tema eraelu puutumatuse kui põhiõiguse rikkumine.

Lapse võimalused iseseisvalt vaidlustada tema perest eraldamist on väga piiratud, kui mitte otsesõnu välja öeldes välistatud, sest lapsel puudub tsiviilkohtumenetlusteovõime. *43 Lapse seaduslikuks esindajaks on hooldusõiguslik vanem. *44 Seega hooldusõiguslikul vanemal või eestkostjal on õigus ja ka kohustus *45 vaidlustada lapse põhjendamatu perest eraldamine, tuginedes lisaks iseenda põhiõiguste rikkumisele ka lapse põhiõiguste rikkumisele ja liigsele perekonnaautonoomiasse sekkumisele.

Lapsel on võimalik iseseisvalt ilma seadusliku esindajata oma õiguste eest seista üksnes juhul, kui kohus määrab lapsele teda puudutavas menetluses esindajaks advokaadi riigi õigusabi seaduses *46 (RÕS) sätestatud korras. *47 Seaduse kohaselt on aga kohtu poolt esindaja määramise eeltingimuseks kohaliku omavalitsuse üksuse poolt kohtule avalduse esitamine lapse perest eraldamiseks. *48

Riigi õigusabi seadusest tulenevalt võib kõne alla tulla ka riigi õigusabi korras advokaadist esindaja määramine enne kohaliku omavalitsusüksuse poolt kohtule avalduse esitamist lapse perest eraldamise otsustamiseks ja vanemate hooldusõiguse piiramiseks, kuid selle eelduseks on menetlusabi saaja poolt taotluse esitamine riigi õigusabi saamise kohta õigusdokumendi koostamiseks, õigusnõustamiseks või kohtuväliselt esindamiseks. *49 Samas, tsiviilkohtumenetluse ja halduskohtumenetluse seadustikust *50 tuleneb, et laps ei saa tsiviil- ja halduskohtumenetlusteovõime puudumise tõttu *51 riigi õigusabi enne kohaliku omavalitsusüksuse või sotsiaalkindlustusameti poolt tema perest eraldamiseks ja seadusliku esindaja hooldusõiguse piiramiseks avalduse esitamist.

Kokkuvõttes sõltub lapse põhiõiguste kaitse perest eraldamise korral üksnes perest eraldamise otsuse teinud ning lapsega enne kohtumenetlust kokkupuutuvate ametnike pädevusest ning seaduslike esindajate (vanemad, eestkostja) initsiatiivist ja õigusteadlikkusest.

Praktikas on vanematel tekkinud probleeme perest eraldamise otsuse kui haldusotsuse vaidlustamisega, sest valla- või linnavalitsusel ei ole kohustust vormistada perest eraldamist haldusaktina ning tõusnud on küsimus, kas pöörduda haldus- või tsiviilkohtusse. Uue lastekaitseseadusega sätestatakse, et igal juhul tuleb 72 tunni jooksul lapse perest eraldamisest asjaolud välja selgitada ja laps vanemale üle anda või esitada kohtule avaldus vanema hooldusõiguse piiramiseks ja vajadusel ka lapsega suhtluskorra määramiseks.

Lapse perekonnast eraldamine on äärmuslik ja viimasena rakendatav meede, mida rõhutavad ka lapse perekonnast eraldamist puudutavad juhendmaterjalid *52 ja kohtupraktika.

Riigikohus on väga mitmes kohtuasjas väljendanud seisukoha, et vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning rakendama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda ning aitavad vanema ja lapse sidet tugevdada ja taastada. Lapse võib eraldada vanemast ja võtta vanemalt isikuhooldusõiguse täielikult ära üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu heaolule kõrvaldada. Seejuures peavad kohtu rakendatavad abinõud olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed. *53 Abinõude tarvitusele võtmiseks peab kohus esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last vanema juures kasvades. Asjaolu, et vanem ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja lapse arendamisega ning vanemal napib vahendeid pere ülalpidamiseks, ei anna iseenesest veel alust last perest eraldada. *54

Seega peab lapse perekonnast eraldamisel olema kohaliku omavalitsuse üksusel kujunenud kindel veendumus, et esineb alus vanema hooldusõiguse piiramiseks, koos valmidusega esitada viivitamatult kohtule koos esialgse õiguskaitse avaldusega avaldus vanema(te) hooldusõiguse piiramiseks või selle täielikuks äravõtmiseks.

Lapse huvide kaitse seisukohast on väga oluline, et lapse perest eraldamise järel vastaks tema elukorraldus ka sisuliselt lapse huvidele ning kohus kaaluks väga põhjalikult tulevase eestkostja sobivust. Praktikas määratakse enamasti eestkostjaks lapse sugulased. Riigikohus on 23. novembri 2011. a määruses tsiviilasjas 3-2-1-98-11 *55 avaldanud seisukohta, et lapsele eestkostja määramisel tuleb eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda valla- või linnavalitsusele. Iseäranis lapse lähisugulase puhul eeldatakse nii huvi kui ka valmisolekut täita lapse seadusliku esindaja ülesandeid ning piirdutakse üksnes formaalsete tingimuste (teovõime olemasolu, nõusolek, sugulus) vastavuse kontrolliga, kuigi Riigikohus on mitmes kohtulahendis *56 rõhutanud, et eestkostjat valides tuleb PKS § 174 lõike 3 järgi arvestada mh isiku isikuomadusi, varalist seisundit ja võimeid eestkostja kohustusi täita.

Artikli autori arvamuse kohaselt on väga oluline, et igal konkreetsel juhul selgitatakse välja, kas ja milline kontakt on lapsel tulevase eestkostjaga, tagamaks lapse huvide kaitset. Lapse huvidega kooskõlas olevaks ei saa pidada näiteks olukorda, kus lapse vanema hooldusõigust on piiratud vanema sõltuvusprobleemide (vaimse tervise, alkoholi- või narkoprobleemid) ja nendest johtuva vägivaldse ja/või lapse jaoks ohtliku käitumise tõttu ning kõige paremate kavatsustega kohus määrab eestkostjaks lapse lähisugulase, kes elab lähedal või lausa samas eluruumis koos probleemse vanemaga. Sugulus lapsega, teovõime olemasolu ja nõusolek ei kompenseeri võimekust seista vastu piiratud hooldusõigusega vanema soovile ise faktiliselt tegelda lapse kasvatamisega või suhelda lapsega omal äranägemisel. Kokkuvõttes toimib perekond samal viisil nagu varem, kui vanema(te) hooldusõigust ei olnud piiratud ning lapse jaoks on olukord sama.

Lapse seisukohast ei oma tähtsust, kas seadusjärgseks esindajaks on vanem või eestkostjaks määratud sugulane. Kohalikul omavalitsusel on võimalik esitada edasikaebus, kuid olemasoleva Riigikohtu praktika kohaselt on eestkostja valik kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. *57

Kohtupraktika on erinev. Mõningatel juhtudel juhindutakse põhimõttest, et võimalikud vaidlused eestkostja isiku sobivuse ja võime üle lapse huvide eest seista saab lahendada kohtu poolt eestkoste üle teostatavas järelvalvemenetluses. *58 Samas esineb juhtumeid, kus väga põhjalikult analüüsitakse lähisugulase sobivust eestkostjaks. Artikli autori arvamuse kohaselt ei saa pidada lapse huvidega kooskõlas olevaks tagajärjepõhist lähenemist.

Üheks üldiseks probleemiks on olnud ja jääb ka pärast uue lastekaitseseaduse jõustumist kohtumenetluses lapse õiguste ja huvide kaitse eest seisma kohustatud isikute paljususest tingitud vastutuse hajumine. Kuigi seaduses on see olukord reguleeritud, siis praktikas puudub selgus, kes konkreetselt lapse huvisid kaitsma õigustatud isikutest vastutab lapse põhiõiguste kaitse eest nii enne lapse perest eraldamise menetlust, selle ajal kui ka pärast seda. Praktikas esineb tendents, et kohtu pädevusse jäävate küsimuste korral vastutus hajub kohtu, kohaliku omavalitsuse ja lapse lepingulise esindaja vahel ning peamise vastutajana nähakse kohut ka enne ja pärast kohtumenetlust. Hoolimata uurimisprintsiibi kohaldamisest ei pruugi kohus aga kursis olla ja teada kõiki konkreetse kaasuse asjaolusid, vaid lähtub eelkõige menetlusosaliste esitatud teabest ning eeldusest, et lapse huvide ja õiguste kaitse eest seisma pidavad ametiasutused ja isikud on nõuetekohaselt kõik lapsega seotud asjaolud välja selgitanud ning arvamuse andmisel aluseks võtnud.

4. Kokkuvõte

Lapse perest eraldamise põhjused on erinevad. Eelviidatud kohtupraktika järgi on peamisteks põhjusteks lapse hooletusse jätmine, väärkohtlemine ja vanema isikust või lapse teistest perekonnaliikmetest tingitud põhjused (nt piiratud teovõime, tervislik seisund, sõltuvusprobleemid). Olenevalt just perest eraldamise põhjusest on väga oluline selgitada välja, kas konkreetsel juhul on lapse huvides toetada lapse suhteid bioloogiliste vanematega ning tegutseda pere taasühendamise nimel või mitte. Perest eraldamine on nii praegu kui ka tulevikus äärmuslik meede. Üldpõhimõttena tuleb hoiduda perekonnaautonoomiasse sekkumast.

1. jaanuarist 2016 kehtima hakkav lastekaitseseadus täpsustab lapse perest eraldamise korda, täpsemalt on sätestatud perest eraldatud lapse õiguste kaitse ja seatud konkreetne ajaline piir, mille jooksul on tuleb seadustada lapse perest eraldamine.

Perest eraldamise põhifookus on seejuures lapse heaolul ja õiguste tagamisel perekonnaautonoomiat kõige vähem riivaval viisil ning jääb sinna. Lastekaitse on peaasjalikult kohalike omavalitsuste korraldada. Nende tegevusest oleneb, kas lapse heaolu ja arengut ohustavaid probleeme märgatakse aegsasti ja leitakse lahendused, et probleemid ei kasvaks ega kanduks täiskasvanuikka. Ka riigikontroll on korduvalt rõhutanud, et vanemliku hoolitsuseta lastele sobiva kasvukeskkonna tagamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Lastekaitsetöötajate arv ja kohaliku omavalitsuse rahaline suutlikkus mõjutab väga otseselt ka laste heaolu, mh võimekust leida abi vajav laps ja osutada vajalikke teenuseid. Riik peab arvestama ka puuetega laste vajadustega. *59 Lastekaitsetöö korraldus omavalitsustes ei anna kindlust, et abi jõuab lapseni õigel ajal, s.o tema sotsiaalsete probleemide varases faasis, või veelgi enam, et probleeme suudetakse ära hoida. Tagajärgedega tegelemise asemel tuleb rõhk asetada probleemide ennetamisele. *60

Iseäranis lapse perekonnast eraldamise korral on väga oluline tähelepanu pöörata lapse (põhi)õiguste kaitsele lisaks kohtumenetluse ajale ka enne ja pärast kohtumenetlust. Enne kohtumenetlust sõltub lapse õiguste ja huvide kaitse eelkõige konkreetse kohaliku omavalitsuse üksuse või sotsiaalkindlustusameti asjaga tegeleva ametniku pädevusest ning võimalustest selgitada välja kõik lapse õiguste ja huvide kaitse seisukohast olulised asjaolud ning vajadusel astuda otsustavaid samme lapse huvide kaitseks. Kohalike omavalitsuste võimekus erineb nii inim- kui ka finantsressursside poolest. Kohtumenetluse järel sõltub lapse õiguste ja huvide kaitse esimeses järjekorras tema seaduslikust esindajast – vanemast, eestkostjast, asendusperest. Efektiivne ennetus ja järjepidev panustamine ühiskonnas tervikuna ja üksikisiku tasandil vanemlike oskuste parendamisse ning vanemluse toetamisse on väga oluline ja kordades odavam kui hilisem tagajärgedega tegelemine.

Märkused:

*1 RT I 2009, 60, 395, RT I, 12.03.2015, 4.
*2 RT II 2000, 11, 57; 2010, 14, 54.
*3 RKHKo 03.07.2012, 3-3-1-44-11, p 64.
*4 M. Männiko. Õigus privaatsusele ja andmekaitse. Tallinn: Juura 2011, lk 23.
*5 RKHKo 16.05.2012, 3-3-1-11-12, p 14.
*6 PKS § 116 lg 1 koha selt „[v]anematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti“. Vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus (PKS § 117).
*7 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Ü. Madise jt (toim.). Tallinna: Juura 2012, § 27 komm. 28, 28.1, 30.1, 30.2 ja 37.2 (O. Kask, U. Lõhmus, K. Jaanimägi jt). Arvutivõrgus: www.pohiseadus.ee/ptk-2/pg-27/.
*8 Õiguskantsleri 04.03.2015 soovitus õiguspärasuse ja hea halduse tava järgimiseks – lapse perest eraldamine ning lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramine, nr 7-5/141077/1500984. Arvutivõrgus: [Link].
*9 EIKo 13.06.1979, 688/74.
*10 RKHKo 24.10.2012, 3-3-1-53-12, p 14.
*11 RKÜKo 03.07.2012, 3-3-1-44-11, p 63.
*12 EIKo 13.06.1979, 688/74.
*13 RKÜKo 03.07.2012, 3-3-1-44-11, p 62.
*14 EIKo 04.12.2008, S. ja Marper vs. Ühendkuningriik, p 66.
*15 R. Maruste. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse. Tallinn: Juura 2004.
*16 M. Männiko (viide 6), lk 16.
*17 RT II 1996, 16, 56.
*18 RT 1992, 28, 370; RT I, 13.12.2013, 5.
*19 Arvutivõrgus: http:/www.un.org/en/documents/udhr/.
*20 RT II 1994, 10, 11.
*21 Arvutivõrgus: [Link].
*22 RKHKo 13.10.2005, 3-3-1-45-05, p 16.
*23 RKHKo 16.05.2012, 3-3-1-11-12, p 14; RKPJKo 04.04.2011, 3-4-1-9-10, p 49.
*24 RKHKo 19.06.2000, 3-3-1-16-00, p 1.
*25 M. Žmenja. Alaealise õigus abordile. – Juridica 2014/5, lk 388.
*26 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne (viide 7), § 9 komm. 3.3.2.
*27 EIKo 26.05.1994, 16969/90.
*28 M. Männiko (viide 6), lk 38.
*29 EIKo 08.07.2003, 31871/96.
*30 EIKo 25.01.2007, 21949/03; EIKo 26.07.2007, 58077/00; EIKo 10.01.2008, 35991/04.
*31 Õiguskantsleri 04.03.2015 soovitus õiguspärasuse ja hea halduse tava järgimiseks (viide 8).
*32 Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS; RT I 1995, 21, 323; RT I, 23.03.2015, 134) § 25 lg 1 järgi võib lapse „sotsiaalteenuse ja muu abi osutamiseks eraldada kodust ja perekonnast ainult järgmiste asjaolude üheaegsel esinemisel: 1) puudused lapse hooldamisel ja kasvatamisel ohustavad lapse elu, tervist või arengut või kui laps ise oma käitumisega seab ohtu oma elu, tervise või arengu; 2) perekonna ja lapse suhtes kasutuselevõetud muud abinõud ei ole osutunud küllaldaseks või nende kasutamine ei ole võimalik; 3) lapse eraldamine perekonnast toimub lapse huvides“. „ Kodust ja perekonnast eraldatud lapse edasise elukoha, hooldamise ja kasvatamise korraldab valla- või linnavalitsus“ (SHS § 25 lg 2).
                                               Valla- või linnavalitsuse õigus võtta vastu otsus lapse perest eraldamise kohta tuleneb ka PKS § 135 lg‑st 4. Selle järgi, kui lapse jätmine perekonda ohustab lapse tervist või elu, võib valla- või linnavalitsus lapse perekonnast eraldada enne kohtumäärust. Sellisel juhul peab valla- või linnavalitsus viivitamata esitama kohtule avalduse vanema õiguste piiramiseks lapse suhtes.
*33 Korrakaitseseaduse (RT I, 22.03.2011, 4; RT I, 23.03.2015, 206) § 46 lg 1 p 8 kohaselt „[p]olitsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan võib isiku kinni pidada, sulgedes ta ruumi või sõidukisse või piirates muul viisil olulisel määral tema füüsilist vabadust, kui see on vältimatu […] hädaohus oleva lapse toimetamiseks ohututesse tingimustesse seadusliku esindaja nõusolekuta, kui lastekaitsetöötaja ei saa või ei saa õigel ajal lapse kaitseks sekkuda“.
*34 Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse. Juhend. Lasteombudsman 2011. Arvutivõrgus: [Link].
*35 Ka praegu kehtiv seadus näeb ette võimaluse otsustada perest eraldamise järel vanema ja eraldatud lapse suhtluse üle, kuid alus selleks tuleneb SHS § 25 lg‑st 2.
*36 PKS § 135 lg 2 järgi võib kohus hooldusõiguse vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks.
*37 Uue LaKS § 33 lg 3. Kehtiva LaKS § 32 lg 2 sätestab, et „[h]ädaohus laps paigutatakse sotsiaaltalituse vastava töötaja otsuse alusel viivitamatult ohututesse tingimustesse ohu möödumiseni või hooldusküsimuste otsustamiseni, selleks tema vanemate või hooldajate nõusolekut küsimata“.
*38 Uue LaKS § 28 lg 2.
*39 Uue LaKS § 29 lg 2.
*40 Uue LaKS § 29 lg 3.
*41 Uue LaKS § 29 lg 5.
*42 Uue LaKS § 29 lg 4.
*43 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS; RT I 2005, 26, 197; RT I, 19.03.2015, 27) § 202 lg 2 järgi ei ole piiratud teovõimega isikutel tsiviilkohtumenetlusteovõimet. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS; RT I 2002, 35, 216; RT I, 12.03.2015, 106) § 8 lg 2 järgi on täielik teovõime 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) on piiratud teovõime.
*44 PKS § 120 lg 1. Ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ühine esindusõigus. Hooldusõiguslikud vanemad võivad kokku leppida ühise esindusõiguse teostamise korralduses. Vt RKTKo 05.06.2012, 3-2-1-68-12, p 15.
*45 PKS § 116 lg kohaselt on vanemal kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest (teostada hooldusõigust).
*46 RT I 2004, 56, 403; RT I, 12.03.2015, 102.
*47 TsMS § 219 lg 2 järgi määrab kohus tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule teda puudutavas menetluses esindajaks advokaadi riigi õigusabi seaduses sätestatud korras, kui „1) tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvid on oluliselt vastuolus tema seadusliku esindaja huvidega; 2) kohus menetleb eestkoste seadmist tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku üle; 3) kohus menetleb abinõude rakendamist lapse heaolu tagamiseks, mis on seotud lapse eraldamisega perekonnast või isikuhooldusõiguse täieliku äravõtmisega“; samuti kui kohus menetleb lapse äravõtmist kasuperekonnast või ühelt abikaasalt või muult lapsega suhtlema õigustatud isikult (p 4).
*48 Kohtu poolt esindaja määramist reguleerivast TsMS § 219 lg-st 1 tuleneb, et kohtu poolt esindaja määramine toimub pärast õigustatud isiku poolt kohtule avalduse esitamist.
*49 RÕS § 4 lg 3. Riigi õigusabi saamiseks esitatud taotluse rahuldamine eeldab, et on täidetud seaduses sätestatud menetlusabi andmise tingimused, sh kavandatav menetlus on edukas lapse jaoks (TsMS § 181 lg 1 p 2; halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS; RT I, 23.02.2011, 3; RT I, 19.03.2015, 24) § 111 lg 1; RÕS § 6).  Menetlusabi andmise otsustamine on kohtu kaalutlusotsus, taotluse lahendab maakohus, kus toimub või peaks toimuma tulevane võimalik menetlus (TsMS § 184 lg 1; HKMS § 114 lg 1).
*50 RT I, 23.02.2011, 3; RT I, 19.03.2015, 24.
*51 TsMS § 475 lg 1 p 16 järgi lahendatakse väljaspool kohtumenetlust esitatud menetlusabi taotlus riigi õigusabi saamiseks hagita asjade menetlemise korras. TsMS § 477 lg 1 ja § 371 lg 1 p 9 kohaselt ei võeta taotlust menetlusse, kui taotlusel puudub pädeva isiku allkiri. Seega eeldab lapse menetlusabi taotluse menetlemine taotluse allkirjastamist lapse seadusliku esindaja poolt, kui õigusabi on vajalik enne kohtumenetlust või lapse initsiatiivil lapse perest eraldamise vaidlustamiseks või muude õiguste teostamiseks, kui lapsel on seadusliku esindaja(te)ga huvide konflikt ja sellest johtuvatelt välistatud võimalus, et lapse seaduslik esindaja seisaks lapse õiguste eest, ning kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötaja ei ole lapse probleemist teadlik või ei pea vajalikuks omalt poolt kohtusse lapse õiguste kaitseks pöörduda.
*52 Lisamaterjal vanemliku hoolitsuseta lapse perekonnas hooldamise teenuse soovitusliku juhise juurde. Sotsiaalministeerium 2012.
*53 RKTKm 04.05.2011, 3-2-1-13-11, p 14; RKTKm 16.09.2015, 3-2-1-78-15.
*54 RKTKm 14.11.2012, 3-2-1-121-12, p 16.
*55 RKTKm 3-2-1-98-11, p 24.
*56 Samas; RKTKm 04.03.2015, 3-2-1-161-14, p 17.
*57 Samas, p 17.
*58 Tallinna Ringkonnakohus jättis 12.03.2015 määruses tsiviilasjas 2-14-52758 kahtlused eestkostja isiku sobivuse suhtes tähelepanuta mh põhjendusel, et PKS § 179 lg 3 järgi ei või eestkostja oma kohustuste täitmist panna kolmandatele isikutele ning eestkostja minetused eestkoste teostamisel on võimalik välja selgitada kohtu poolt teostatava järelvalvemenetluse käigus ning vajadusel teha ettekirjutusi või ka kõrvaldada eestkostja ülesannete täitmisest.
*59 Riigi tegevus laste riikliku hoolekande korraldamisel. Kas laste riiklik hoolekanne on tõhus? Riigikontroll 2009. Arvutivõrgus: [Link].
*60 Laste hoolekande korraldus valdades ja linnades. Kuidas on omavalitsustes korraldatud laste hoolekanne ja kas omavalitsuste tegevus sellel alal vastab seaduse nõuetele? Riigikontroll 2012. Arvutivõrgus: [Link].