Not seen. Not heard. Not guilty. ^*2

Sarnaselt paljude riikidega keskendub Eesti karistus- ja vangistuspoliitika peamiselt kurjategija, kuriteoohvrite ja ühiskonna turvalisusele. Samas ei ole kahtlust, et vangistus kui riigi kõige rangem vastus isiku toimepandud süüteole puudutab otseselt ka kinnipeetava peret ja iseäranis lapsi, kes on avalikkusele nähtamatud, nende häält ei ole kuulda, nad ei ole oma vanema tegudes süüdi ja ometi on vanema vanglakaristus ka nende karistus. Vangistuses vanemate lapsi on seetõttu nimetatud ununenud lasteks, kaasohvriteks, õigusemõistmise orbudeks jne. ^*3 Ei ole kindlalt teada, kui palju selliseid lapsi on, kuid oletatakse, et Euroopas on 615 000 kinnipeetava kohta ligi 800 000 last. ^*4 Kättesaadavate andmete põhjal on alust arvata, et Eesti ligikaudu 2800 kinnipeetaval ^*5 on umbes 1000 või enamgi last. ^*6

Lapse eraldamine oma vanemast lahutuse, vanema surma vmt sündmuse tagajärjel on vaieldamatult traumaatiline kogemus, mis võib oluliselt mõjutada lapse emotsionaalset, füüsilist ja sotsiaalset arengut. Uuringud näitavad, et vangistuse tõttu vanemast eraldatud lapse puhul on nende riskide avaldumise tõenäosus aga kordades suurem. Vangistuses vanemaga lastel on suurem risk vaimse tervise probleemide, sh sõltuvushäirete tekkeks. Samuti tuleb enamikul neist seista silmitsi sotsiaalsete probleemidega: märgistamise, tõrjutuse, perekonna lagunemise, elukoha ja/või kooli vahetamisega jne. Lisaks tuleb toime tulla majanduslike probleemidega nagu sissetuleku kaotus, vaesusse langemine. ^*7 Nende riskide tõttu on suurem ka lapse antisotsiaalse ja kriminaalse käitumise tõenäosus. ^*8 Ülaltoodut arvestades on viimastel aastatel hakatud rahvusvahelisel tasandil aina rohkem rääkima kinnipeetavate lastest kui ühest haavatavast lasterühmast, nende õigustest ja vajadustest.

Kinnipeetavat kujutletakse reeglina kui endas mingit irratsionaalset kuritegelikku alget kandvat inimest, mistõttu ei peeta teda ühiskonnaliikmena kuigi palju väärt olevaks. Paraku kipuvad järeldused kinnipeetava isikust ulatuma kaugemalegi. Arvatakse, et kinnipeetav on oma teoga vedanud alt ka oma lähedasi ega ole seetõttu suurem asi abikaasa, kaugeltki mitte vanema musternäidis. Seetõttu eeldatakse, et mida vähem laps vangistuses vanemaga kokku puutub, seda parem. ^*9 On mõistetav, kust ja kuidas sellised hoiakud tekivad, ning vangistuses vanemaga suhtlemine ei pruugi tõepoolest olla igal juhul lapse parimates huvides.

Sellegipoolest on oluline meeles pidada, et vanema vangistus ei tähenda per se vanema hooldusõiguse piiramist ega äravõtmist, kaugeltki mitte lapsega suhtlusõiguse piiramist ega täielikku keelamist. Ka siis, kui vanema hooldusõigust on piiratud või see on ära võetud, on lapsel õigus isiklikult suhelda oma vanemaga ning vanemal kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. ^*10

Mööda ei saa vaadata ka tõsiasjast, et vangistuses vanema ja lapse suhtlemine (eeldusel, et selline suhtlemine on lapse parimates huvides) ennetab kuritegusid kahte pidi. Ühest küljest annab see vanglas viibivale vanemale positiivse stiimuli seeläbi, et vanem tunneb end lapse elus olulise ja vajalikuna. Kui ta tunneb end pädeva lapsevanemana, tõuseb kinnipeetava enesehinnang ja ka soov elada vabanedes õiguskuulekat elu. Ettevaatav on see ka lapse seisukohalt. Vangistuses vanemaga suhtlemine maandab eespool väljatoodud riske, mille realiseerumise tõenäoliseks tagajärjeks on lapse antisotsiaalne ja kriminaalne käitumine. ^*11

Niisiis, lisaks küsimusele, mis saab vangistuses vanema lapsest vanema vanglas viibimise ajal – kes hoolitseb, toetab ja kaitseb last –, on oluline küsida ka lapse ja vanema suhtlemisvõimaluste kohta. Artiklis antakse ülevaade tõstatatud küsimuse õiguslikust taustast, kirjeldatakse lapse suhtlemisvõimalusi vangistuses vanemaga ning nende võimaluste kasutamist takistada võivaid faktoreid. Raskuste ületamiseks tuuakse näiteid heast praktikast ja kajastatakse õiguskantsleri teemakohaseid seisukohti.

1. Lapse õigus suhelda vangistuses vanemaga

Vangistuses vanemaga lapse õiguste käsitlemisel tuleb alustada ÜRO lapse õiguste konventsiooni ^*12 (LÕK) artikli 2 punktist 3, mis paneb osalisriikidele kohustuse tagada lapse kaitse igasuguste diskrimineerimis- ja karistusvormide eest sh lapse vanemate seisundi ja tegevuse tõttu. Diskrimineerimiskeeldu toetab ka LÕK artikkel 20, mis näeb ette lapse õiguse riigi erilisele kaitsele ja abile olukordades, kus laps ei saa elada koos oma vanematega, s.t ka juhul, kui lapse vanem viibib vanglas.

Viidatud sätted ei pane riigile üksnes passiivset kohustust, vaid nõuavad ka asjakohaseid proaktiivseid riigipoolseid meetmeid. See võib tähendada näiteks riigi positiivseid samme lapse ja vangistuses vanema suhete hoidmiseks: võimaluste loomist, vangistuses vanemaga lapse toetamist tugiteenuste kaudu jmt. Sellised meetmed ei saa aga olla proaktiivsed, ilma et riigil oleks ülevaade nendest lastest, kes abi ja kaitset vajaksid. Seetõttu on oluline võimalike haavatavate lastegruppide väljaselgitamiseks koguda lapsi puudutavat infot ja andmeid süstemaatiliselt, samuti selle kohta statistika avaldamine. ^*13 Omamaks aimu, kui paljusid lapsi vanema vangistus (sh vanema vangistusest tingitud lapse ja vanema piiratud suhtlemine) võib puudutada, on seega vaja koguda infot vangistuses vanemaga laste kohta (laste arv, vanus, asukoht jne). ^*14

Ühest küljest kohustab LÕK artikkel 5 osalisriike austama mh vanema vastutust, õigusi ja kohustusi. Teisest küljest toob LÕK artikli 9 punkt 3 eraldi välja lapse õiguse säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma vanemaga ning seda ka siis, kui vanem viibib vanglas. Üheks määravaks aspektiks on seejuures sellise suhtlemise kooskõla lapse parimate huvidega. Vaidluse, kumb on olulisem – kas vanema õigus suhelda lapsega või lapse õigus suhelda vanemaga –, aitab lahendada LÕK artikkel 3, mis lisaks LÕK artikli 9 punktis 3 sisalduvale lapse parimate huvide klauslile näeb ette lapse huvide esikohale seadmise igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes. See on ka meeldetuletuseks, et kinnipeetava vanglaväline suhtlemine, kui see tähendab lapsega suhtlemist, ei ole kinnipeetava privileeg, vaid see on mõlema poole õigus, millest kaalukam võib olla lapse õigus. Kusjuures lapsega seotud otsuse tegemisel tuleb LÕK artikli 12 järgi ära kuulata ja austada lapse arvamust. Mida vanem ja küpsem laps on, seda rohkem kaalu tuleb teda puudutavas küsimuses anda tema seisukohale. ^*15

Kuigi viidatud sätted on olnud samas sõnastuses nende ÜRO Peaassamblees 1989. aastal vastuvõtmisest alates, on neid alles hiljuti hakatud kasutama vangistuses vanemaga lapse õiguste kaitsmise vahendina. Vajadus juhtida tähelepanu selliste laste keerulisele olukorrale innustas ÜRO lapse õiguste komiteed pidama oma 2011. aasta üldarutelu päeva teemal „Vangistatud vanemate lapsed“. Selle tulemusena andis komitee olulisi soovitusi, milles mh rõhutas vangistuses viibiva vanema ja lapse suhete hoidmise olulisust ning riikide kohustust sellise suhtlemise korraldamisel. Komitee osutas, et lapse ja vangistuses vanema suhtlemisel tuleb mh austada lapse inimväärikust (nt vanglasse kohtumisele tulnud lastega suhtlemisel, lapse läbiotsimisel jne) ja privaatsust. ^*16

Lapse ja vangistuses vanema suhtlemist käsitleb kinnipeetava perspektiivist vaadatuna ÜRO kinnipeetavate kohtlemise miinimumnõuete ^*17 artikkel 37, mille järgi peab kinnipeetaval olema lubatud vajaliku järelevalve all mh kohtuda perekonnaga. ÜRO Peaassamblee poolt vastu võtmist ootava miinimumnõuete täiendatud versiooni ^*18 (tuntud kui Mandela eeskiri) artikkel 58 rõhutab kinnipeetava õigust regulaarsetele suhetele, sh suhetele oma perekonnaga kirja, telefoni, Interneti, kokkusaamise jmt teel. Eeskirja artikli 43 punkti 3 järgi ei tohiks perekonnaga kontaktide keelamist kasutada distsiplinaarmeetmena, vaid üksnes piiratud aja jooksul julgeoleku tagamise eesmärgil. Artikli 50 järgi tuleb läbiotsimisel austada läbiotsitava inimväärikust ja privaatsust ning lähtuda lahtiriietamisega läbiotsimisel proportsionaalsuse, legaalsuse ja vajalikkuse põhimõttest. Eeskirja artikli 52 lõige 1 täiendab ülaltoodut, sätestades, et lahtiriietamisega läbiotsimine on lubatud üksnes juhul, kui see on vältimatult vajalik. Eeskirja artikli 60 punkt 1 osutab, et kokkusaamisele eelnev kehaõõnsuste läbiotsimine on vanglasse tulevate laste puhul keelatud.

ÜRO eeskiri, mis käsitleb naiskinnipeetavate kohtlemist ja naiskurjategijatele määratavaid mittevabaduskaotuslikke karistusi ^*19 (Bangkoki eeskiri), täiendab mõnevõrra miinimumreeglites toodud lapse ja vangistuses vanema suhtlemise põhimõtteid. Nii sätestab Bangkoki eeskirja artikkel 26, et naiskinnipeetavate kontakte mh nende perekonna ja lastega tuleb soodustada. Eeskirja artikkel 28 ütleb, et lastega kohtumised peavad toimuma keskkonnas, mis aitab saada külastusest positiivse kogemuse. See sõltub paljuski vangla personali hoiakutest. Külastuse ajal peab lapsel ja emal olema võimalik luua füüsiline kontakt. Bangkoki eeskirja artikkel 20 näeb ette lahtiriietamisega ja ulatusliku läbiotsimise asendamiseks alternatiivsete läbiotsimisvahendite ja -meetodite kasutuselevõtmise, et vältida läbiotsitavale psühholoogilise ja võimaliku füüsilise trauma tekitamist. Artikkel 21 rõhutab laste läbiotsimisel pädevate, asjatundlike ja protseduuri delikaatsust teadvustavate vanglaametnike olemasolu vajalikkust. Perekonna ja iseäranis lastega suhtlemise keelamine distsiplinaarmeetmena ei ole eeskirja artikli 23 järgi lubatud. Seejuures rõhutab Bangkoki eeskirja sissejuhatuse artikkel 12 vanemliku vastutusega seotud sätete võrdset kohaldatavust nii nais- kui ka meeskinnipeetavatele.

Regionaalsel tasandil on vangistuses vanemaga lapse õiguste käsitlemisel oluline Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ^*20 (EIÕK). Kuigi EIÕK ei maini eraldi lapsi ega laste ja vanemate suhete erilist kaitsevajadust, näeb EIÕK artikkel 8 ette igaühe õiguse tema era- ja perekonnaelu austamisele. Sellest on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) korduvalt tuletanud riigi positiivsed kohustused seoses perekonnaelu kaitsmisega, kuid seni on EIK vaadelnud lapse ja vangistuses vanema suhteid kinnipeetava ja tema vanglavälise suhtlemise võimaluste perspektiivist ja mitte niivõrd lapse õiguste seisukohalt. ^*21

Vangistuses vanemaga lapse õigustega on puutumuses ka Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) standardid ^*22 , mille II osa punktis 51 märgib CPT mh, et kinnipeetavate jaoks on väga tähtis kontakti säilitamine välismaailmaga. ^*23 Lisaks toonitab Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse nr Rec(2006)2 Euroopa vanglareeglistiku kohta ^*24 (Euroopa vanglareeglistik) artikli 24 lõige 4, et kinnipeetavate kokkusaamisi tuleb korraldada nii, et need võimaldaksid hoida ja luua perekondlikke suhteid nii loomulikult kui võimalik. Kinnipeetavate ja nende perekonnaliikmete kokkusaamise tingimustele ja eelkõige selliste ruumide loomisele, kus kokkusaajad saaksid privaatselt aega veeta, on tähelepanu juhtinud ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee. ^*25

Euroopa Liidu tasandil sätestab pärast Lissaboni lepingu ^*26 jõustumist lapse õiguste edendamise ja kaitse vajalikkuse selge sõnaga Euroopa Liidu toimimise lepingu ^*27 artikli 3 lõige 3. Laste ja vanemate suhete kaitse vajadust väljendas aga esimesena Euroopa Liidu põhiõiguste harta ^*28 artikkel 24. Viidatud artikli lõike 3 järgi on igal lapsel õigus säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema vanemaga, kui see ei ole lapse huvidega vastuolus. Seda toetab omakorda harta artikkel 7, mis peegeldab EIÕK artiklit 8. Ühtlasi kajastub Euroopa Liidus lapse õiguste kasvav prioriteet mitmes Euroopa Liidu poliitikadokumendis, näiteks „Laste õiguste edendamist ja kaitset käsitlevad ELi suunised“ ^*29 , „Euroopa Liidu lapse õiguste strateegia väljatöötamine“ ^*30 , „Lapse õigusi käsitlev ELi tegevuskava“ ^*31 jne. ^*32 Et aga ülal viidatud tegevused hõlmavad ka lapsi, kelle vanem viibib vanglas, tõestab ettepanek „Euroopa Parlamendi resolutsioon ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta“ ^*33 ja Euroopa Liidu seitsmenda raamprogrammi kaudu rahastatud projekt „Kinnipeetavate lapsed“. ^*34

Riigisiseselt kaitseb lapse (sh vangistuses vanemaga lapse) õigusi Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 esimene lause, mis sätestab igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. Põhiseaduse § 27 lõige 1 aga kinnitab, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Kui põhiseaduse § 26 kohustab riigivõimu mitte sekkuma perekonnaellu, siis põhiseaduse § 27 lõige 1 puudutab perekonnaelu välist kaitset ja annab isikule õiguse riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu. Lapsel on perekonnaseaduse ^*35 (PKS) § 116 lõike 1 järgi õigus olla oma vanemate poolt hooldatud ning vanemal on õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda. PKS § 143 lõike 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. ^*36 PKS § 143 lõike 2 kohaselt peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Sama säte kehtib, kui last hooldab ja kasvatab muu isik. PKS § 143 lõike 3 alusel võib kohus (mitte vangla, teine vanem ega last hooldav täiskasvanu) piirata suhtlusõigust või lõpetada suhtlusõiguse teostamise. ^*37 Nii võib olukorras, kus vangistuses vanemaga suhtlemine ei ole lapse parimates huvides, lapse õigus kaaluda üles vanema õiguse suhelda oma lapsega. Niisamuti olukorras, kus vangistuses vanemaga suhtlemine on lapse parimates huvides, võib lapse õigus kaaluda üles vangistuses vanemaga suhtlemise vaidlustanud teise vanema huvi.

Vangistuse iseloomu tõttu on paratamatult piiratud lapse kooselu vangistuses vanemaga. Sellises olukorras peab lapse ja vanema läheduse vajadust rahuldama kinnipeetava vanglaväline suhtlemine. Riigikohus on samamoodi nagu EIK käsitlenud vanglavälist suhtlemist kinnipeetava perspektiivist ^*38 ning leidnud, et kinnipeetava jaoks oluliste sotsiaalsete sidemete säilitamine vanglavälise suhtlemise kaudu aitab kaasa vangistuse eesmärkide saavutamisele, suurendades kinnipeetava vabanemisjärgse resotsialiseerimise väljavaateid. ^*39 Seejuures on Riigikohus rõhutanud perekonnaliikmetega suhtlemise olulisust, tuues välja perekonnaelu ühe olulisema osana vanema ja lapse suhted, mis kuuluvad vaieldamatult perekonnaelu kaitsealasse. ^*40

Eeltoodud rahvusvahelised standardid ja riigisisene õigus kogumis jaatavad lapse õigust suhelda oma vanemaga ja annavad sellele kaaluka koha, seda ka siis, kui vanem viibib vanglas. Kuidas aga saab laps oma õigust tegelikult kasutada, sõltub suuresti sellest, kuidas on praktikas korraldatud kinnipeetava vanglaväline suhtlemine ja kas seejuures arvestatakse lapse parimate huvide ja õigustega.

2. Lapse võimalus suhelda vangistuses vanemaga

Lapse ja vangistuses vanema suhtlemisele kohalduvad kinnipeetava vanglavälist suhtlemist puudutavad üldised sätted vangistusseaduse ^*41 (VangS) 2. peatüki 3. jaos, eelkõige VangS § 29 kirjavahetuse ja telefonikõnede pidamise ning VangS §-d 24 ja 25 lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste kohta. Oluline on ka VangS §-s 54 sätestatud väikelaste võimalus viibida koos oma emaga vanglas. ^*42 Vanglavälise suhtlemise korraldust täpsustavad justiitsministri 30. novembri 2000. a määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ ^*43 (VSKE) ja vanglate kodukorrad. ^*44

2.1. Kirjavahetuse pidamine ja telefoni kasutamine

VangS § 28 lõike 2 järgi toimub kirjavahetus ja telefoni kasutamine kinnipeetava kulul. VangS § 37 järgi on süüdimõistetu kohustatud töötama ja VangS § 43 kohaselt on tal õigus saada töötasu. Vahistatul VangS § 93 lõike 7 järgi töökohustust ei ole, kuid soovi korral ja võimalusel saab vanglas tööd teha ka vahistatu.

Tõsiasi on, et praktikas ei jätku töökohti kõigile kinnipeetavatele. ^*45 Ka siis, kui kinnipeetav töötab, tuleb arvestada sellega, et üldjuhul tuleb kinnipeetaval endal osta vangla poest hügieenitarbeid ja ka mõningaid riideesemeid. ^*46 Ilma väljast kinnipeetava vanglasisesele arvele saabuva rahalise abita võivad kinnipeetava rahalised vahendid seega olla napid või sootuks puududa. Rahaliste vahendite nappus või nende puudumine võib aga tõsiselt takistada kirjavahetuseks ja telefoni kasutamiseks vajalike tarvete (kirjamark, ümbrik, telefonikaart jne) muretsemist ja seega oma lapsega suhtlemist.

Lisaks rahalisele aspektile võib kirjavahetuse pidamine olla raskendatud ka mitmel muul põhjusel. Esiteks ei ole võimalik kirja teel suhelda väikelastega. Seda eelkõige põhjusel, et väikelaps ei oska lugeda ega kirjutada. Teiseks ka siis, kui vanem saadab lapsega kontakti hoidmiseks kirja asemel näiteks illustreerivaid pilte, sõltub väikelaste puhul sellise suhtlusviisi kasutamine täielikult teisest täiskasvanust, olgu see lapsega koos elav teine vanem või lapse eest hoolt kandev muu täiskasvanu. Arvestades tänapäeval kasutatavaid suhtluskanaleid, on ka suuremate laste ja teismeliste puhul traditsioonilise kirjavahetuse pidamine ebamugav, sest sellises vanuses lapsed ajavad tänapäeval asju enamasti Interneti ja sealsete suhtluskeskkondade kaudu. ^*47 Paberkirja saatmine ei ole enam noortele tavapärane suhtlusviis. Olukorras, kus lapse ja vanema suhted ei ole olnud enne vanema vanglasse sattumist head või on halvenenud vanema vanglasse sattumise tõttu, on sellise pingutuse tegemine lapse poolt veel vähem tõenäoline. Lisaks kaasneb kirja saatmisega margi ja ümbriku ostmise vajadus, milleks ei pruugi lapsel vahendeid olla, ning postkontorist kirja teele saatmise vaev, mis võib samuti lapse initsiatiivi pärssida.

Lapse ja vangistuses vanema telefoni teel suhtlemisele võib takistuseks saada lapsel võimaluse puudumine vanglasse helistada. See tähendab, et olukordades, kus laps sooviks vanemaga jagada oma päevamuljeid, saada lohutust või toetust, samuti veenduda, et tema vanemaga on kõik korras, ei ole lapsel võimalik vanemaga kontakti saada. ^*48 Seda põhjusel, et telefoni kasutamine võib sõltuda vanglas viibiva vanema võimalusest reaalselt telefoni kasutada. Takistuseks võib olla näiteks ebasobiv telefoni kasutamise graafik, kus vanema telefoni kasutamise aeg võib ühtida ajaga, millal laps on lasteaias, koolis või hõivatud muude tegevustega. Ka graafiku järgi ei pruugi vanem saada alati helistada – näiteks kui paljud kinnipeetavad soovivad samal päeval helistada. ^*49 Telefoni füüsiline asukoht võib olla samuti takistuseks – näiteks asub telefon televiisori vahetus läheduses või koridoris teistest kinnipeetavatest eraldamata. ^*50

Lisaks võib telefoni teel lapse ja vanema suhtlemist pärssida telefonikõneks ettenähtud napp aeg. VSKE § 51 lõike 2 järgi võimaldatakse kinnipeetaval telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Praktika näitab, et vähemalt üks kord nädalas tähendab pigem maksimumi kui miinimumi, s.t lapse ja teiste lähedastega suhtlemisel tuleb vangla suletud osakonnas viibijatel hakkama saada 10 minutiga nädalas. ^*51 Nii näiteks võimaldatakse Viru Vangla suletud osakondades kasutada telefoni ühel korral nädalas kokku kuni 10 minutit (see aeg sisaldab telefoninumbri(te) valimist, ooteaega, kõneaega). ^*52

Selge on, et kui soovida laste ja noortega kontakti saada, tuleb nendeni jõuda läbi neile harjumuspäraste kanalite. Ka Eestis kaalub Justiitsministeerium 27. märtsil 2015 koostatud vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuses ^*53 (VTK) võimalust vanglas Interneti kaudu videokõnesid teha. ^*54 Oma vormilt ei erine videokõnede kaudu suhtlemine täna lühiajaliste kokkusaamiste korraldusest, mille peamiseks aspektiks on VSKE § 31 lõike 2 järgi isikute teineteisest eraldamine. Videokõne kaudu saaks kinnipeetav olla sagemini kontaktis vanglavälise keskkonnaga (nt koduga; kui laps viibib asenduskodus, siis sealse elukeskkonnaga jne), mis omakorda soodustaks kinnipeetava ja tema lähedaste, sh lastega, positiivsete suhete hoidmist või aitaks kaasa selliste suhete loomisele. Videokõnede pidamine võimaldaks virtuaalseid kokkusaamisi ka nendele lastele, kellel ei ole füüsiliselt (nt asub pere välismaal) või muid asjaolusid arvestades (nt täiskasvanu soovimatus olla lapsele saatjaks, kokkusaamiste ebasobiv keskkond) võimalik üldse või piisavalt tihti tulla kokkusaamisele vanglasse. Selline suhtlemisviis ei tähendaks ka vanglale suuri kulutusi, sest vanglates on juba täna kinnipeetavatele kohandatud arvutid, sh arvutid, mis võimaldavad videokonverentsi vahendusel suhelda kohtutega. Samuti võib sellise suhtlemisviisi lubamine vähendada vanglate koormust, mis on seotud isikute kokkusaamiseelse läbiotsimise jmt‑ga. ^*55

Lisaks videokõnedele on näiteks Inglismaal võetud kasutusele vanglasse e-maili saatmise programm ^*56 ning mõnes riigis katsetatakse Facebookiga sarnast Interneti-keskkonda, kuhu on lastel võimalik vanglas viibivatele vanematele saata lisaks sõnumitele ka pilte ja videoid enda igapäevategemistest. ^*57 Samuti on näiteks Inglismaal ja Iirimaal vanglas viibival vanemal võimalik CD-le lugeda unejutte või lapse lemmikraamatuid. ^*58 See on heaks viisiks, kuidas saavutada kontakt väikelastega ning suuremate puhul annab see lapsele ja vanemale võimaluse telefonis või kokkusaamisel kuuldu üle arutada ja seeläbi parandada läbisaamist või säilitada häid omavahelisi suhteid.

2.2. Kokkusaamised

VangS §-d 24 ja 25 näevad ette lapse võimaluse kohtuda vangistuses vanemaga lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel.

On eluliselt usutav, et last saadab tihtipeale hirm vangla kui suletud ja karmi korraga asutuse ees. Samuti vaevab last teadmatus, millistes tingimustes tema vanem viibib, kas ta on elus ja terve. Kuigi lapsel on teoreetiliselt võimalik suhelda vanemaga kirja ja telefoni teel, peaksid need suhtluskanalid täiendama, mitte asendama lapse ja vanema silmast silma kohtumisi. Kokkusaamised on enamikul juhtudel lapsele peamiseks oma vanema olukorraga leppimise ja vanemaga positiivsete suhete hoidmise või loomise viisiks. ^*59 ÜRO lapse õiguste komitee on tähelepanekus Rootsi kohta osutanud, et lapse ja vanema suhete korraldamisel tuleb lähtuda läheduse põhimõttest, s.t soodustada lapse ja vanema otseseid kontakte. ^*60 Lapse ja vangistuses vanema otsese kontakti korraldamisel tuleb aga tagada, et laps saaks ka reaalselt otsese kontakti võimalust kasutada.

Kokkusaamiste planeerimisel tuleb arvestada, et laps ja tema saatja on suure tõenäosusega nädala sees hõivatud lasteaia, kooli või tööga. ^*61 Samuti võivad takistuseks olla kokkusaamisteks ettenähtud kellaajad. Nii võib kokkusaamine toimuda küll nädalavahetusel, kuid ajal, kui näiteks ühistranspordiga vanglani jõudmine on võimatu. ^*62 Ühtlasi on lapse kokkusaamisele tulemise takistuseks tihtipeale vanglani jõudmiseks vajalike rahaliste vahendite puudumine, samuti teise vanema või täiskasvanu soovimatus olla kokkusaamisel lapse saatjaks. ^*63

Eraldi tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et lapsed võivad tunda väsimust läbitud teekonna tõttu, hirmu kokkusaamisele hilinemise pärast ^*64 , neil võib olla kõht tühi, vaja riideid või mähkmeid vahetada jne. Ärevust ja hirmu eelseisva kokkusaamise ees võib lapses võimendada ka vangla füüsiline keskkond, millega laps puutub kokku esmalt kokkusaamist oodates. Vangistuses vanemaga kokkusaamisest positiivse kogemuse saamisele kaasaaitamiseks tuleb ülalmainitud aspekte arvestada ning vajadusel muuta kokkusaamiste ooteruumid lapse vajadustele vastavaks. Heaks näiteks on Prantsusmaa, Inglismaa ja Šveitsi vanglates eraldi külastajatele mõeldud keskused, kus lapsel on võimalik oodata vanemaga kokkusaamist mugavas ja lapsesõbralikus keskkonnas: lapsele on mänguks ja puhkuseks sobivad vahendid, toitlustamise võimalus, samuti kokkusaamist selgitavad infomaterjalid (nt kokkusaamise protseduuri illustreerivad plakatid, videod jmt). ^*65

Ka kõige lapsesõbralikuma füüsilise keskkonnaga ooteruumide olemasolu korral sõltub lapsega kokkupuutuvate ametnike suhtlemisest suuresti see, kas laps kasutab õigust suhelda oma vanemaga ja soovib tulla kokkusaamisele vanglasse. Oma igapäevaseid tööülesandeid täites ei tohiks kokkusaamisi korraldavad ametnikud unustada, et kokkusaamisele tulnud lapselt ei saa eeldada samasugust laitmatut vanglareeglite järgimist ning kohast käitumist nagu täiskasvanutelt ning et vormis vanglaametnike juuresviibimine ning ametlik ja range suhtlemine lapsega võib lapse jaoks hirmutav ja heidutav olla. ^*66 Nii on näiteks Taani vanglates sisse seatud lapseinspektori ametikohad. ^*67 Need on reeglina tsiviilriietes vanglaametnikud, kes on läbinud vajaliku koolituse ja teavad, kuidas paremini ja sobivamalt vastu võtta, saata ja kohelda kokkusaamise ajal lapsi ja peresid. Lisaks emotsionaalsele toele saadavad nad vajadusel last ka vanemaga kokkusaamisel. Peale selle pakuvad nad tuge kinnipeetavatele neile vanemlike oskuste õpetamise ja nende psühholoogilise nõustamise kaudu. ^*68

Lapse võimalust tulla kokkusaamisele võivad mõjutada vangistuses vanema käitumisest tingitud takistused ja nimelt VangS § 63 lõike 1 punkti 2 alusel distsiplinaarkaristusena määratud lühi- või pikaajalise kokkusaamise keeld. ^*69 Kuigi Riigikohus ei leidnud, et põhiseadusega oleks vastuolus see, et üheks võimalikuks distsiplinaarkaristuseks on pikaajalise kokkusaamise keelamine, on selline distsiplinaarkaristus äärmiselt küsitava väärtusega meede. ^*70 Kinnipeetavale on see küll ränk karistus ja seetõttu oluline tema käitumise mõjutajana, samas töötab see vastu VangS § 6 lõikes 1 sätestatud vangistuse täideviimise eesmärkidele, milleks on mh VangS § 23 lõikes 2 sätestatud kinnipeetava vanglavälise suhtluse kaudu positiivsete sotsiaalsete sidemete säilitamine ja tugevdamine. ^*71 Kuivõrd karistuse määramisel ei kaaluta lapse parimaid huve ja kokkusaamise ärajäämise võimalikke mõjusid lapse ja vanema suhetele, on see niisamuti karistuseks lapsele, kes jääb ilma võimalusest kasutada oma õigust regulaarseks kontaktiks ja suhtlemiseks oma vanemaga.

Üldjuhul ei ole vanema distsiplinaarkaristuse aluseks olnud käitumine vähimalgi määral seotud lapsega, see ei ohusta ega muudmoodi mõjuta last ebasoodsalt. Vastupidi, just kauaoodatud kohtumise ärajäämisel võivad lapsele olla tõsised tagajärjed. See võib last haavata, tekitada ängi, eemaldada teda oma vanemast ning ohustada seeläbi lapse heaolu – tema vaimset ja füüsilist tervist. See võib hävitada ka kinnipeetavas igasuguse motivatsiooni osaleda muudes resotsialiseerivates tegevustes. Kinnipeetav võib küll vangistuse ajal käia koolis, tööl, osaleda sotsiaalprogrammides, kuid kui tal vabanedes ei ole tugivõrgustikku, kui ta ei tunne end oma lähedastega seotuna ja nende eest vastutavana, ei pruugi vangistuses viibides omandatud haridusest ja oskustest piisata õiguskuulekale teele naasmiseks. CPT on rõhutanud, et distsiplinaarmeetmena ei tohiks kunagi piirata ega keelata alaealiste kinnipeetavate, s.t vangistuses laste kontakte välismaailmaga. ^*72 Seda soovitust võiks ümberpööratuna kohaldada ka vabaduses viibivate laste kontaktidele vangistuses vanemaga.

Riigikohus leidis, et ühe pikaajalise kokkusaamise keelamine ei ole üldjuhul raske sekkumine põhiõigustesse ja perekonnaelu riive intensiivsust vähendab asjaolu, et ühe pikaajalise kokkusaamise keelamine ei võta kinnipeetavalt õigust taotleda lühiajalisi kokkusaamisi ning piiratud ei ole ka teiste suhtlemisvahendite kasutamine (kirjade saatmine, telefonikõnede tegemine). ^*73 Lahendis Varnas vs. Leedu asus EIK jällegi seisukohale, et see, et kinnipeetav sai mitu korda kohtuda oma abikaasaga lühiajalistel kokkusaamistel, ei ole piisav argument, õigustamaks pikaajalisest kokkusaamisest keeldumist. Seda põhjusel, et eraldamisega lühiajalised kokkusaamised ei ole võrreldavad füüsilist kontakti võimaldavate pikaajaliste kokkusaamistega. ^*74 Täna Eesti vanglates lühiajaliste kokkusaamiste korraldust arvestades (kokkusaamiste ruumid, füüsilise kontakti puudumine jne) ei asendaks ka need summa summarum ühte pikaajalist kokkusaamist.

2.2.1. Lühiajaline kokkusaamine

VangS § 24 lõige 1 sätestab kinnipeetava võimaluse vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine suhtes ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. VSKE § 31 lõike 1 kohaselt toimub lühiajaline kokkusaamine vangla territooriumil kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve all. Sama sätte lõige 2 ütleb, et kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga. VSKE § 31 lõike 3 teine lause lubab täisealisel kokkusaajal kaasa võtta alaealisi lapsi vanglateenistusega eelnevalt kooskõlastatud arvul.

Niisamuti nagu kokkusaamisele eelnevas faasis tuleks lapse ja vangistuses vanema kokkusaamisel tagada, et kohtumine toimuks võimalikult lapsesõbralikus õhkkonnas, mis on pingevaba ning soodustab normaalsete suhete loomist ja hoidmist. Kohtumiseks mõeldud ruum peaks olema mugav ning võimaldama privaatsust. Lapsel on raske veeta külastusaega lihtsalt laua taga istudes ja rääkides, mistõttu lapse ja vangistuses vanema vahelise kontakti saavutamiseks peaks kokkusaamisel olema võimalus ühistegevuseks (väikelaste mängunurk, lauamängud, videomängud, mänguväljak vangla territooriumil). ^*75

Viru Vangla näitel tuleb tõdeda, et lühiajalised kokkusaamised, mis toimuvad suhteliselt kitsas klaasiga eraldatud ruumis, kus mõlemal pool klaasi on kaks istekohta, laud ja suhtlemiseks telefoniaparaat, on kaugel sellest, mida lapsesõbralik õhkkond ning lapse ja vanema vahelist suhtlemist toetav keskkond olema peaks. ^*76 Lühiajalise kokkusaamise ruumid ei ole sobivad ka olukorras, kus vangistuses vanemal on mitu last, kes soovivad kohtuda vanemaga koos ning kes vaevu mahuvad kohtumiseks ettenähtud kahekohalisse ruumi.

Kokkusaamisest positiivse kogemuse saamist mõjutab oluliselt ka see, kas lapsel ja vanemal on võimalus füüsiliseks kontaktiks. Vanemate võimalustel oma lapsi füüsilise kontakti kaudu lohutada ja oma kiindumust väljendada on suur roll laste heaolus ning vanemate ja laste omavahelistes suhetes. Seetõttu peaksid lapse ja vangistuses vanema eraldamiseta lühiajalised kohtumised olema reegliks, mitte erandiks. Meeldivas õhkkonnas ja mugavas keskkonnas lapse ja vangistuses vanema kohtumised mõjutavad oluliselt kokkusaamiste arvu, sest lapsed soovivad sellistele kohtumistele tihemini tulla. Samuti mõjutab see positiivselt lapse ja vanema vahelise suhte kvaliteeti, mis omakorda aitab oluliselt kaasa ühelt poolt lapse heaolu tagamisele ning teiselt poolt kinnipeetava resotsialiseerimisele. ^*77

Lapse ja vangistuses vanema lühiajaliste kokkusaamiste paremale korraldamisele võib kaasa aidata 1. jaanuarist 2015 jõustunud VSKE § 31 lõike 2¹ punkt 3. Selle kohaselt võib eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise lubada vangla korraldatavate tegevuste raames VangS § 23 lõikes 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil, s.o perekonna ja sugulastega suhtlemiseks. Seega on täna olemas õiguslik alus, mis võimaldab lapse ja vangistuses vanema kokkusaamisi korraldada ilma eraldamiseta. Eraldamiseta lühiajaliste kohtumiste korraldamine ei nõuaks vanglatelt ka suuri ümberehitusi ega muid kulutusi, kuivõrd sellised kokkusaamised saaksid toimuda näiteks pikaajalisteks kokkusaamisteks ette nähtud toas või tubades. ^*78 Seejuures ei saa vangla korraldatavate tegevustena piisavaks pidada näiteks kord aastas isadepäeva, emadepäeva või kooli lõpetamise koos tähistamist. Et soodustada lapse ja vanema vahelist suhtlemist, peaksid sellised kohtumised toimuma regulaarselt teatava aja tagant.

2.2.2. Pikaajaline kokkusaamine

VangS § 25 lõige 1 koostoimes VSKE §-ga 45 võimaldab kinnipeetavale vähemalt üht pikaajalist kokkusaamist poole aasta jooksul, sh lapsega (ka võõras- või kasulapsega). VangS § 25 lõike 2 järgi kestab selline kokkusaamine üks kuni kolm ööpäeva. VSKE § 41 lõike 1 kohaselt toimub pikaajaline kokkusaamine vangla territooriumil pikaajalise kokkusaamise ruumides, kus kokkusaajal ja kinnipeetaval on võimalik ilma pideva järelevalveta suhelda, süüa, pesta ja magada. VangS § 25 lõike 4 kohaselt kannab kokkusaamise kulud kinnipeetav või kokkusaamisele tulnud isik. Kuludeks peetakse ruumide kasutamise ja kokkusaaja toitlustamise kulusid ning hügieenivahenditele tehtud kulutusi. VSKE § 37 lõige 2 näeb ette, et enne ja pärast kokkusaamist otsitakse kinnipeetav ja kokkusaaja läbi. Pikaajalisi kokkusaamisi ei ole õigust saada VangS § 94 lõike 5 järgi vahistatul.

Lapse ja vangistuses vanema pikaajalise kokkusaamise puhul võib saada määravaks selle kogumaksumus, mis sisaldab lisaks reisikulule ka toa, toitlustuse ja hügieenitarvete kulu. ^*79 Vangistuses vanemal, ka mitte lapsel või tema eest hoolt kandval täiskasvanul, ei pruugi olla võimalik kokkusaamise eest tasuda. CPT kutsus 2012. aastal Eesti valitsust üles astuma vajalikke samme tagamaks, et pikaajalised kokkusaamised oleksid kättesaadavad kõigile vangidele, olenemata nende rahalistest võimalustest. ^*80] Arvestades pikaajalise kokkusaamise tuntavat resotsialiseerivat mõju ning teisalt asjaolu, et lapsele ja kinnipeetava lähedastele võib olla rahaliselt koormav kanda erinevaid pikaajalise kokkusaamisega tekkida võivaid kulusid, võib pikaajalise kokkusaamisega saavutatav taasühiskonnastav efekt tihtipeale kaaluda üles riigi kantud kulu. Seepärast võiks vangla positiivsete kontaktide säilitamise soodustamine sisaldada ka võimalust, et kõik või osa VangS § 25 lõikes 4 toodud kulud kannab riik, või vähemalt võiks jätta sättesse kaalutlusõiguse võtta osa või kõik kulud riigi kanda. ^*81]

Pikaajalisele kokkusaamisele eelnev läbiotsimine võib samuti olla kokkusaamisele tulemise takistuseks. Laps võib seda tajuda ebamugava, ebameeldiva ja alandava protseduurina, mistõttu ei soovi laps vanglasse tulla. ^*82 Ka vangistuses vanem võib loobuda pikaajalistest kokkusaamistest põhjusel, et tunneb end vastutavana lapse poolt enne kokkusaamist kogetu eest. Nimelt tähendab praktikas Eesti vanglates pikaajalise kokkusaamise eelne läbiotsimine lapse täielikku lahtiriietamist. ^*83 Sellise põhjaliku läbiotsimise vajadust ja põhjendatust eeldatakse a priori kõigi külastajate puhul, vaatamata alternatiivsete läbiotsimisvahendite ja ‑meetodite olemasolule: kompamisega läbiotsimine, inimeste ja asjade uurimiseks kasutusel olevad skännerid, teenistuskoera kasutamine jmt. Eelnevalt viidatud rahvusvaheliste standardite valguses on seesugune praktika väga küsitav. ^*84

Niisamuti nagu lühiajaliste kokkusaamiste juures märgitud, peab ka pikaajalise kokkusaamise füüsiline keskkond toetama ja soodustama lapse ja vanema suhet. Tuleb arvestada ka sellega, et pikaajalise kokkusaamise ajal ei tohi laps ega vanem lahkuda kokkusaamistoast. S.t kinnipeetav ei saa kasutada sel ajal talle VangS § 55 lõikes 2 ette nähtud vähemalt tunniajalist jalutuskäiku värskes õhus ja laps rahuldada oma eakohast vajadust liikuda värskes õhus. Nii tuleks pikaajaliste kokkusaamiste korraldamisel mõelda ka sellele, et lapsel ja vanemal oleks võimalik veeta aega värskes õhus. ^*85 Hea praktikana võib välja tuua näiteks Itaalia ja Taani vanglad, kus lapsel ja vangistuses vanemal on võimalik kasutada vangla territooriumil asuvat mänguväljakut. ^*86 Lisaks pingevabale õhkkonnale annab see täiskasvanutele ajal, kui laps on mänguhoos, võimaluse omavahel vajadusel näiteks lapse kasvatusküsimusi arutada.

Pikaajalise kokkusaamise subjektide ring hõlmab lisaks lapsele ka muid kinnipeetava lähedasi (sh abikaasat, vanemaid, õdesid, vendi). Nii tuleb praktikas reeglina ühitada kohtumise mitut eesmärki: näiteks kohtumisel lapsega vanema ja lapse suhete hoidmist ning kohtumisel abikaasaga mh võimalust intiimsuhete loomiseks. Tagamaks lapse ja vangistuses vanema võimalust regulaarselt suhelda, eristab näiteks Holland ja Šotimaa lapsekeskseid kohtumisi teistest kinnipeetava kokkusaamistest ning võimaldab neid vähemalt neljal korral aastas. ^*87 Poolas on alla 15-aastase lapse vanemal võimalus saada kuus üks lisakokkusaamine. ^*88

Lapsele, kelle vanem on eelvangistuses, VangS § 94 lõike 5 järgi pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata. Seda olenemata vanema vahistamise kestusest, mis võib olla lühiajaline, kuid kesta ka mitu aastat ja olla pikem kui mõne süüdimõistetu vangistus. ^*89 23. jaanuaril 2014 Riigikogus arutlusel olnud ja Riigikogu toetuse pälvinud õiguskantsleri ettepaneku ^*90 ja EIK viimase aja praktika valguses tuleb tõdeda, et VangS § 94 lõike 5 peamine probleem on selles, et sätte sõnastus ei võimalda vahistatute suhtlust paindlikult piirata ning kehtestab kaalumisõiguseta jäiga piirangu kõigile vahistatutele, mis ei arvesta ei vahi alla võtmise põhjuseid, konkreetse kriminaalasja asjaolusid ega kulgu ning neist johtuvat tegelikku tarvidust vahistatu suhtlust tema lapse ja lähedastega piirata. Lapse õiguste seisukohalt eeldab selline piirang juba eos, et lapse suhtlemine eelvangistuses vanemaga ei ole lapse parimates huvides.

Kuigi EIK on korduvalt nentinud, et kinnipeetava õigus perekonnaga suhelda, piirangute ulatus ja määr on riikide diskretsioon ^*91 , asus EIK otsuses Varnas vs. Leedu seisukohale, et vanglavälise suhtlemise seisukohalt on vahistatud süüdimõistetuga sarnases faktilises olukorras. EIK juhtis tähelepanu sellele, et kriminaalmenetluse terviklikkust saab tagada ka leebemate vahenditega kui vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste keelamine. ^*92 EIK viitas otsuses ka CPT poolt 2010. aastal Leetu tehtud visiidi aruandele, milles CPT märkis, et vanglavälise suhtlemise piirangud peavad olema põhjendatud kriminaalmenetluse huvide või julgeolekukaalutlustega. Sellised piirangud peavad olema erandiks, mitte reegliks, ajaliselt piiratud ja proportsionaalsed. ^*93 Niisiis ei saa riik tugineda üksnes seaduses sisalduvale sättele, mis keelab vahistatule lapsega pikaajalise kokkusaamise võimaldamist, vaid peab põhjendama, miks selline keeld on igal konkreetsel juhul vajalik. Mõistagi arvestades seejuures lapse parimate huvide ja õigustega.

2.3. Lapse kooselu oma vanemaga vanglas

VangS § 54 lõike 1 teise lause järgi võimaldatakse emal ning kuni kolmeaastasel (kaasa arvatud) lapsel ema taotlusel ja eestkosteasutuse nõusolekul elada koos. Sama sätte lõike 2 kohaselt tagab vanglateenistus emale sideme säilimise üle kolme aasta vanuse lapsega, kui see ei häiri lapse normaalset kasvatamist ega avalda talle kahjulikku mõju.

Seega kuni nelja-aastaseks saamiseni on lapsel teoreetiline võimalus elada koos oma emaga vanglas. Selleks peab nõusoleku andma eestkosteasutus, kes otsustab, kas selline kooselu on lapse parimates huvides. Lisaks muudele asjaoludele lapse parimate huvide üle otsustamisel tuleb eestkosteasutusel arvestada ka ema karistusaja pikkusega. Kui laps saab nelja-aastaseks enne ema karistusaja lõppu, võib see saada määravaks lapse lubamisel emaga vanglasse. Nimelt ei anna VangS § 54 lõike 1 teine lause täna võimalust vanglas kooselu pikendamiseks ning lapse varasem eraldamine emast võib näida parema lahendusena kui eraldamine pärast teatava ajavahemiku viibimist vanglas koos emaga. ^*94 Samas, vangla kontrollitud ja toetatud keskkond võimaldaks emal ehk esimest korda luua turvalise kiindumussuhte oma lapsega, mis oleks edasiviivaks jõuks õiguskuulekale teele naasmisel. ^*95 Näiteks Poolas on kohtul võimalik lapse parimatele huvidele tuginedes lühendada või pikendada lapse kooselu oma emaga vanglas. ^*96

Lapse kooselu oma emaga vanglas on erandlik ja selline otsus peab olema põhjalikult kaalutud. Paraku on praktikas näiteid, kus eestkosteasutuse ainsaks põhjenduseks vastsündinu mittelubamiseks ema juurde vanglasse on seisukoht, et lapse koht ei ole vanglas. ^*97 Nii võivad eestkosteasutuse hoiakud viia lapse parimate huvide kaalumata jätmiseni ning tähendada lapse ja ema jaoks traagiliselt elumuutvaid otsuseid. ^*98

Kui väikelaps, kelle parimates huvides on kooselu oma kinnipeetavast emaga, saab kõigi eelduste täitumisel elada koos oma emaga vanglas, siis seadusandja on juba ettevälistanud olukorra, kus lapse parimates huvides on kooselu oma isaga vanglas. Ometi on PKS § 116 lõike 1 järgi vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Sama paragrahvi lõike 2 esimene lause sätestab, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Ka EIK tunnistab mõlema vanema võrdset võimekust hoolitseda oma lapse eest ning rõhutab naise ja mehe soorollide traditsioonilise arusaama ebapiisavust erineva kohtlemise põhjendamisel. ^*99 Seetõttu on hinnang, justkui väikelapse isaga kooselu vanglas ei ole ühelgi juhul lapse parimates huvides, meelevaldne.

Praktikas ei ole välistatud olukord, kus üksikisa (kes hoolitses lapse eest enne vanglakaristust ja on alust arvata, et on sobiv ja suuteline tegema seda ka pärast vabanemist) on karistatud näiteks ametialase kuriteo eest lühiajalise reaalse vangistusega, temast lähtuv oht lapsele puudub ning isa sooviks näiteks kaheaastase lapsega sarnaselt VangS § 54 lõike 1 teises lauses sätestatuga vanglas viibida. Tänane seadus välistab sellise võimaluse täielikult ning see olukord võib teiste eestkostjaks sobivate lähikondsete puudumisel kaasa tuua vajaduse paigutada laps asenduskodusse, mis ei pruugi olla sugugi lapse huvides kõige parem lahendus. Nii näiteks saavad Soomes mõlemast soost vangistuses vanemad taotleda lapsega kooselu vanglas ning seda võimaldatakse juhul, kui selline kooselu on lapse parimates huvides. ^*100

3. Lõpetuseks

Et vanglavälise suhtlemise puhul lapse õigustega enam arvestataks, vajab autori hinnangul tänane lapse ja vangistuses vanema suhtlemise korraldus Eesti vanglates mitut muudatust. Nendeks on näiteks vangistuses vanemaga laste andmete süstemaatiline kogumine; lapse ja vanema vahetut suhtlemist soodustavate suhtluskanalite kasutusele võtmine (nt videokõned); laste vajaduste ja huvidega arvestatavate ruumide ja keskkonna loomine; lapse ja vanema eraldamiseta kokkusaamiste regulaarne võimaldamine; lastega tegelevate ametnike koolitamine; kokkusaamistele eelneva täieliku lahtiriietamisega läbiotsimise kasutamine vaid äärmisel vajadusel; lapse ja vanema kokkusaamise keelamise distsiplinaarkaristusena mittekasutamine; eelvangistuses vanemaga laste suhtlemisvõimaluste võrdsustamine süüdimõistetud vanemaga laste võimalustega (nt pikaajalise kokkusaamise võimaldamine); vangistuses vanemate võimaluste võrdsustamine, mis puudutab lapsega vanglas kooselu taotlemist jmt. Kuigi mitu nimetatud aspekti nõuaks muudatusi vangistusseaduses ja alamates õigusaktides, on muudatuste eelduseks vanglavälise suhtlemise laiem käsitus ning fookuse nihutamine kinnipeetavalt senisest enam lapse õiguste, vajaduste ja huvide poole.

Märkused:

^*1 Lühenduse huvides kasutatakse artiklis väljendeid „vangistuses vanem“ ja „kinnipeetav“, tähistamaks nii süüdimõistetuid kui ka vahistatuid. Seal, kus on tarvilik kahte gruppi eristada, räägitakse süüdimõistetuist ja vahistatuist (ka eelvangistuses viibivatest isikutest). Termini „laps“ all peetakse silmas kuni 18-aastasi inimesi.

^*2 K. Marshall. Not seen. Not heard. Not guilty. The rights and status of the children of prisoners in Scotland. Scotland’s Commissioner for Children and Young People 2008. Arvutivõrgus:[Link] .

^*3 K. Philbric, L. Ayre, H. Lynn. Children of Imprisoned Parents. European Perspectives and Good Practice. Children of Prisoners Europe 2014, lk 17. Arvutivõrgus:[Link] .

^*4 Updated statistics on prisoners’ children in EU-27. Children of Prisoner Europe, 06.10.2010. Arvutivõrgus:[Link] .

^*5 Vangide ja kriminaalhooldusaluste arv. Justiitsministeerium, 02.11.2015. Arvutivõrgus:[Link] .

^*6 Justiitsministeeriumi 30.06.2015 vastusest nr 10-2/3976 õiguskantslerile nähtub, et Eesti vanglates ja arestimajades viibivatel süüdimõistetutel ja vahistatutel oli kinnipeeturegistris märgitud alaealisi lapsi kokku ligi 650. Lapsi, kelle puhul ei selgu, kas tegemist on alaealisega, aga ligi 400. Justiitsministeerium selgitas, et kinnipeeturegistri andmed tuginevad eelkõige süüdimõistetu ja vahistatu enda ütlustele, mistõttu andmed ei pruugi olla ammendavad ja ajakohased. Puudulikud andmed annavad alust oletada, et vangistuses vanemate lapsi võib olla rohkem, kui praegu teada on.

^*7 J. Murray, D. Farrington. Effects of Parental Imprisonment on Children. – Crime and Justice: A Review of Research. Vol. 37. M. Tonry (Ed.). Chicago: University of Chicago Press 2008. Arvutivõrgus:[Link] .

^*8 J. Murray. The Effects of Imprisonment on Families and Children of Prisoners. – The Effects of Imprisonment. A. Liebling, S. Maruna (Eds.). Cullompton, England: Willan 2005, lk 449. Arvutivõrgus:[Link] .

^*9 Vt nt D. Mihkels. Kohus: vangla ei pea lubama 15-aastast tüdrukut üksi tapjast isa külastama. – Postimees, 14.09.2015. Arvutivõrgus:[Link] ; Tln HKm 11.08.2015, 3-15-1958; Harju MKm 03.06.2015, 2-15-6950, millega kohus jättis vanglas viibiva isa ja lapse suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks esitatud taotluse menetlusse võtmata. Kohtu seisukoht oli, et lapse ja isa suhtlemiskord tuleb kindlaks määrata alles siis, kui lapse isa vabaneb vanglast. Seega eeldas kohus, et vanema vanglas viibimise ajal lapse ja isa vahelist suhtlemist toimuda ei saa. Artiklis viidatud Eesti kohtute lahendid on kättesaadavad: www.riigiteataja.ee.

^*10 Vaidluse korral otsustab kohus, kas ja mis ulatuses vanemaga suhtlemine on lapse parimates huvides (perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 3). Vt ka nt õiguskantsleri 28.01.2014 seisukoht nr 7-5/130764/1400426. Arvutivõrgus:[Link] .

^*11 K. Philbric jt (viide 3), lk 85.

^*12 Arvutivõrgus:[Link] .

^*13 UN Committee on the Rights of the Child. General comment No. 5 (2003), p 48. Arvutivõrgus:[Link] .

^*14 Women in prison. The Parliamentary Assembly of Council of Europe 23.06.2008 report from Social, Health and Family Affairs Committee. Doc. 11619 revised, p 6. Arvutivõrgus:[Link] ; Lapse heaolu mõõtmise käsitlus. A. Reinomägi jt. Tallinn 2014. Arvutivõrgus:[Link] .

^*15 UN Committee on the Rights of the Child. General comment No. 14 (2013), lk 43–45. Arvutivõrgus:[Link] .

^*16 UN Committee on the Rights of the Child 30.09.2011 Report and Recommendations of the Day of General Discussion on „Children of Incarcerated Parents“. Arvutivõrgus:[Link] .

^*17 Arvutivõrgus:[Link] .

^*18 Arvutivõrgus:[Link] .

^*19 Arvutivõrgus:[Link] .

^*20 Arvutivõrgus:[Link] .

^*21 Vt nt EIKo 30.06.2015, 41418/04, Khoroshenko vs. Venemaa, milles EIK sarnaselt otsusega asjas Vinter jt. vs. Ühendkuningriik (09.07.2013, 66069/09, 130/10, 3896/10) leidis, et ka eluaegsel kinnipeetaval peab säilima lootus ja võimalus ennetähtaegseks vabanemiseks. Seetõttu on oluline ka selliste kinnipeetavate resotsialiseerimine. EIK tunnistab otsuses eluaegse kinnipeetava õigust säilitada vanglavälised kontaktid ning on seisukohal, et keeld, mis ei võimalda eluaegsetel kinnipeetavatel pikaajalisi kokkusaamisi oma lähedastega, rikub EIÕK art‑t 8. EIK käsitleb õigust pikaajalisteks kokkusaamisteks üksnes kinnipeetava aspektist, jättes tähelepanuta kinnipeetava perekonna, sh laste õiguse suhelda vangistuses lähedasega. Artiklis viidatud EIK lahendid on kättesaadavad arvutivõrgus: www.hudoc.echr.coe.int.

^*22 Arvutivõrgus:[Link] .

^*23 Samuti tõdeb CPT standardite VII osa p‑s 28, et paljud naised on vanglas esmaseks hooldajaks oma lastele (viide 22).

^*24 Arvutivõrgus:[Link] =FFBB55&BackColorLogged=FFAC75.

^*25 Social and family effects of detention. The Parliamentary Assembly of Council of Europe recommendation 1340 (1997). Arvutivõrgus:[Link] .

^*26 Arvutivõrgus:[Link] .

^*27 Arvutivõrgus:[Link] .

^*28 Arvutivõrgus:[Link] .

^*29 Arvutivõrgus:[Link] .

^*30 Arvutivõrgus:[Link] .

^*31 Arvutivõrgus:[Link] .

^*32 Vt ka D. de Burca. The Growing Momentum of a Child Rights Agenda in the European Union. – European Journal of Parental Imprisonment. An evolving child rights agenda. Spring 2015, lk 11–12.

^*33 Resolutsioonis märgiti mh, et komisjonil tuleb hinnata kinnipidamispoliitika ja kriminaalõigussüsteemi mõju lastele. Samuti toonitati, et igal aastal lahutatakse EL-s vanglakaristust kandvatest vanematest hinnanguliselt 800 000 last ning see mõjutab laste õigusi mitmel viisil. Arvutivõrgus:[Link] .

^*34 Arvutivõrgus:[Link] .

^*35 Arvutivõrgus:[Link] .

^*36 Asenduskoduteenuse analüüs. Tallinn: Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakond 2013, lk 58–62: „Olenevalt lapse perest eraldamise põhjustest, on seega ka erinev, kas on lapse huvides toetada tema suhteid bioloogiliste vanematega ning töötada pere taasühendamise nimel või mitte. Teatud juhtudel on võimalik vanemaga koostöös parendada tema vanemlikke oskusi lapse eest hoolitsemisel ja lapse vägivallatul kasvatamisel või lahendada lapse hooletusse jätmise või muul viisil väärkohtlemise põhjused (nt alkoholi- või narkosõltuvus). Teatud juhtudel ei tarvitse vanem saada hakkama lapse igapäevase hooldamisega, kuid on sellegipoolest hooliv ja oluline isik lapse elus (nt piiratud teovõimega vanem, kes ise elab hooldekodus). [...] Seega on asendushooldusel oleva lapse puhul oluline jätkata sotsiaaltööd tema vanematega, et võimalusel säilitada lapse ja vanemate omavahelised suhted ning töötada lapse perre tagasipöördumise suunas, kui see on lapse huvides. Ent ka siis, kui pere taasühendamine ei ole lapse huvides, võib sellegipoolest olla põhjendatud lapse ja vanemate suhtluse jätkumine asendushoolduse kestel. Lapsele on vanemad olulised, olenemata millised nad on, isegi siis kui nad on tegutsenud vastuolus lapse parimate huvidega. Vanematega suhete säilitamisel on oluline roll lapse arengus, identiteedi kujunemisel ning oma käekäiku puudutavate otsuste mõistmisel ja nende aktsepteerimisel.“ Arvutivõrgus:[Link] .

^*37 H. Tomberg. Suhtlusõigus. – Märka Last 2015/5, lk 27–32. „Kui vanemad omavahel [...] kokkulepet leida ei suuda, on vanemal soovitav pöörduda abi saamiseks lapse elukohajärgse eestkosteasutuse (linnaosavalituse, vallavalitsuse) lastekaitsespetsialisti poole. Erialase ettevalmistusega lastekaitsespetsialistid võivad olla väga osavad ja tulemuslikud vanemate lepitamises eesmärgiga saavutada lapsele kõige sobivam suhtlemiskord eraldielava vanemaga. [...] Kui aga lastekaitsetöötaja juures kokkuleppe saavutamine ei õnnestu või vanem sealt abi ei otsi, saab vanem pöörduda suhtluskorra määramiseks kohtusse.“ Arvutivõrgus:[Link] .

^*38 Erinevalt nt Tartu Ringkonnakohtu kohtunik Madis Ernitsast, kes 29.08.2014 otsusele asjas 3-11-30 esitatud eriarvamuses vaagis pikaajalise kokkusaamise olulisust mõlemale kokkusaajale ning leidis, et pikaajalise kokkusaamise keeld distsiplinaarkaristusena piirab intensiivselt abikaasade õigusi. Sel on faktiline mõju mõlemale abikaasale ning see võib viia abielu purunemiseni.

^*39 RKHKo 26.05.2005, 3-3-1-21-05, p 14.

^*40 RKHKm 16.05.2012, 3-3-1-11-12, p 14.

^*41 RT I 2000, 58, 376; RT I, 23.03.2015, 141.

^*42 VangS § 32 näeb võimalusena ette ka lühiajalisel väljasõidul viibimise. Kuivõrd VangS § 25 lg 3 järgi ei võimaldata avavanglas viibivale kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi, siis on lühiajaline väljasõit avavangla kinnipeetavale ainukeseks võimaluseks kohtuda oma lapse ja perekonnaga ilma pideva järelevalveta. Vangla ebaõige praktika tõttu võib aga tekkida olukord, kus kinnipeetav ei saa avavanglast poole aasta jooksul lühiajalisele väljasõidule, talle ei ole lubatud pikaajalised kokkusaamised ning ainukeseks võimaluseks kohtuda oma lapse ja perekonnaga jäävad lühiajalised kokkusaamised, mis toimuvad vähemalt üks kord kuus kestusega kuni kolm tundi vanglateenistuja järelevalve all. Vt õiguskantsleri 01.10.2012 seisukoht nr 6-1/120936/1204427. Arvutivõrgus:[Link] .

^*43 Arvutivõrgus:[Link] .

^*44 Arvutivõrgus:[Link] .

^*45 Alates 2009. aastast rakendatakse Eesti vanglates roteeriva töötamise põhimõtet, mille kohaselt jaotatakse töökohad selliselt, et karistuse kandmise ajal oleks võimaluse korral enamik kinnipeetavaid mingi ajavahemiku vältel tööga hõivatud.

^*46 Vt nt õiguskantsleri 13.02.2013 seisukoht nr 7-4/120885/1300283. Arvutivõrgus:[Link] ; õiguskantsleri 2010. a Harku Vangla kontrollkäigu kokkuvõte. Arvutivõrgus:[Link] ; õiguskantsleri 2014. a Viru Vangla kontrollkäigu kokkuvõte. Arvutivõrgus:[Link] .

^*47 Vt nt Action for Prisoners’ Families. Submission to the Committee on the Rights of the Child Day of General Discussion. Arvutivõrgus:[Link] .

^*48 K. Philbric jt (viide 3), lk 107.

^*49 Vt nt õiguskantsleri 2011. a Tallinna Vangla kontrollkäigu kokkuvõte. Arvutivõrgus:[Link] .

^*50 Vt nt õiguskantsleri 14.07.2015 seisukoht nr 7-4/150837/1503129. Arvutivõrgus:[Link] ; õiguskantsleri 07.03.2012 seisukoht nr 7‑4/110875/1201134. Arvutivõrgus:[Link] .

^*51 Õiguskantsleri soovitused 2014. a Viru Vangla kontrollkäigu järel. Arvutivõrgus:[Link] .

^*52 Viru Vangla direktori 25.03.2009 käskkirjaga nr 1.1-1/61 kinnitatud „Viru Vangla kodukord“, p 13.9.1.4. Arvutivõrgus:[Link] .

^*53 Arvutivõrgus:[Link] .

^*54 Seda mõtet toetas ka õiguskantsler oma 29.04.2015 arvamuses nr 18-2/150499/1501894. Arvutivõrgus:[Link] .

^*55 Skype on vanglavälise suhtlemise vahendina võetud kasutusele nt Norras ja Tšehhis. Vt K. Philbric jt (viide 3), lk 107.

^*56 Arvutivõrgus:[Link] .

^*57 O. Robertson. Collateral Convicts: Children of incarcerated parents. Recommendations and good practice from the UN Committee on the Rights of the Child Day of General Discussion 2011. Quaker UN Office 2012, lk 31. Arvutivõrgus:[Link] .

^*58 Arvutivõrgus:[Link] ja[Link] .

^*59 O. Robertson (viide 57), lk 32.

^*60 CRC concluding observations on the fifth periodic report of Sweden. Arvutivõrgus:[Link] .

^*61 Õiguskantsleri 2008. a Viru Vangla kontrollkäigu kokkuvõte. Arvutivõrgus:[Link] .

^*62 Vt õiguskantsleri 2014. aasta Viru Vangla kontrollkäigu kokkuvõte (viide 51).

^*63 Prantsusmaal aitavad sellistes olukordades organisatsiooni Relais Enfants Parents erilist väljaõpet saanud vabatahtlikud, kes vajadusel transpordivad lapse vanglasse, saadavad last kokkusaamisel ja pakuvad emotsionaalset tuge nii lapsele kui ka vangistuses vanemale. Vt K. Philbric jt (viide 3), lk 78. Eestis võib lapse saatjana kõne alla tulla nt lastekaitsetöötaja. Vt õiguskantsleri 2013. aasta asenduskodude analüüs (viide 36).

^*64 Nii tuleb nt Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ p 13.1.5 järgi saabuda kokkusaamisele 30 minutit varem. Hilinejaid reeglina kokkusaamisele ei lubata. Arvutivõrgus:[Link] .

^*65 Vt nt Believe in children Barnando’s. Arvutivõrgus:[Link] .

^*66 A. D. Jones et al. Children of Prisoners: Interventions and mitigations to strengthen mental health. University of Huddersfield 2013, lk 104–108. Arvutivõrgus:[Link] .

^*67 Children of Imprisoned Parents. P. Scharff-Smith, L. Gampell (Eds.). University of Ulster and Bambinisenzasbarre 2011, lk 259. Arvutivõrgus:[Link] .

^*68 K. Philbric jt (viide 3), lk 94–95.

^*69 Lisaks ei võimaldata VangS § 24 lg 4 ja § 25 lg 3 järgi ei lühi- ega ka pikaajalist kokkusaamist distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale.

^*70 RKHKo 15.04.2015, 3-3-1-3-15, p 28.

^*71 Vt õiguskantsleri 29.04.2015 arvamus nr 18-2/150499/1501894 (viide 54).

^*72 CPT standardite VI osa p 127 (viide 22).

^*73 Vt RKHKo 15.04.2015, 3-3-1-3-15.

^*74 EIKo 09.07.2013, 42615/06, Varnas vs. Leedu.

^*75 M. Bastick, L. Townhead. Women in Prison. A commentary on the UN Standard Minimum Rules for the Treatment of Prisoners. Quaker UN Office 2008, lk 39–43. Arvutivõrgus:[Link] .

^*76 Vt õiguskantsleri 2014. aasta Viru Vangla kontrollkäigu kokkuvõte (viide 51).

^*77 T. Atabay. Handbook for Prison Managers and Policymakers on Women and Imprisonment. UN Office on Drugs and Crime 2008, lk 63. Arvutivõrgus:[Link] .

^*78 Vt õiguskantsleri 2014. aasta Viru Vangla kontrollkäigu kokkuvõte (viide 51). Lisaks käidi 27.03.2015 Justiitsministeeriumi koostatud VTK-s välja mõte lühiajaliste kokkusaamiste üldisest ajalisest pikendamisest. Selline kavatsus on lapse ja vangistuses vanema seisukohalt küsitav. Ühest küljest tähendaks see kokkusaamiste arvulist vähenemist. Teisest küljest, arvestades täna lühiajaliste kokkusaamiste korraldust (klaasseinaga eraldamine) ja sellisteks kokkusaamisteks vanglas ette nähtud väikseid ja äärmiselt napi sisustusega ruume, on alust kahelda, kas sellises keskkonnas tunni võrra pikem suhtlemine on lapse ja vangistuses vanema jaoks soodsam olukord kui ajaliselt lühem, kuid tihedam kokkusaamine. Toetada tuleb aga võimalust lubada vajadusel VangS § 24 lg‑s 2 sätestatud ajast pikemat kokkusaamist. Selliseks olukorraks võib olla nt kaugelt tulnud lähedasega kohtumine, kellel puudub võimalus külastada kinnipeetavat iga kuu. Samuti saaks sellist võimalust kasutada, kui vangla korraldab VSKE § 31 lg 21 p 3 alusel lühiajalise kokkusaamise ilma eraldamiseta. Vt viide 53 ja 53.

^*79 Nt Harku ja Murru Vangla direktori 14.03.2013 käskkirjaga nr 15 kinnitatud „Harku vangistusosakonna kodukorra“ p 13.11 järgi on pikaajalise kokkusaamise kulu:

– 16,24 m² tuba, hind 21,21 eurot, või 19,5 m² tuba, hind 24,86 eurot;

– toitlustamise kulu ühe kokkusaaja kohta 1,91 eurot;

– hügieenivahendite kulu ühe kokkusaaja kohta 1,08 eurot.

                Arvutivõrgus:[Link] .

^*80 CPT report to the Estonian Government on the 30.05-06.06.2012 visit to Estonia. Arvutivõrgus[Link] "CPTSectionID":["p-est-20120530-en-22"]}.

^*81 Teadaolevalt kasutatakse juba praegu vanglates eelkõige alaealiste kinnipeetavate suhtes motivatsioonisüsteemi, mis teatavatel juhtudel lubab kinnipeetavatele VangS §-s 22 loetlemata soodustusi, sh nt tasuta pikaajalist kokkusaamist, kuid sellised soodustused võiksid mõningatel juhtudel olla põhjendatud ka täiskasvanud kinnipeetavate puhul. Vt õiguskantsleri 29.04.2015 arvamus 18-2/150499/1501894 (viide 54).

^*82 Vt Women in prison. The Parliamentary Assembly of Council of Europe 23.06.2008 report from Social, Health and Family Affairs Committee (viide 14).

^*83 Vt nt Tartu Vangla kodukorra p 13.2.7: „Kinnipeetav ja külastaja otsitakse enne ja pärast pikaajalist kokkusaamist täieliku lahti riietamisega läbi […].“ Arvutivõrgus:[Link] .

^*84 Vt läbiotsimisi puudutavaid rahvusvahelisi standardeid käesoleva artikli 1. osas. EIK on vanglas läbiotsimiste käsitlemisel teinud selget vahet vanglasse kokkusaamisele tulevate isikute ja kinnipeetavate vahel. Seejuures rõhutas EIK, et ulatuslik läbiotsimine võib olla väljast tulnud inimesele potentsiaalselt alandav protseduur ning vanglal tuleb kaaluda selle vajalikkust ja selle tegemisel tagada igal hetkel inimese inimväärikuse austamine. Vt EIKo 26.09.2006, 12350/04, Wainwright vs. Ühendkuningriik, lk 44–48.

^*85 Eriti puudutab see kokkusaamisi, mis kestavad VangS § 25 lg 2 ls 2 järgi kuni kolm ööpäeva.

^*86 Children of Imprisoned Parents. P. Scharff-Smith, L. Gampell (Eds.) (viide 67), lk 229.

^*87 K. Philbric jt (viide 3), lk 102.

^*88 A. Martynowicz. Children of Imprisoned Parents. University of Ulster and Bambinisenzasbarre 2011, lk 18. Arvutivõrgus:[Link] .

^*89 Õiguskantsleri 2011. a Viru Vangla kontrollkäigu kokkuvõte. Arvutivõrgus:[Link] .

^*90 Õiguskantsleri 07.01.2014 ettepanek nr 24. Arvutivõrgus:[Link] /6iguskantsleri_ettepanek_nr_24_riigikogule_vahistatu_liikumisvabadus_ja_suhtlemisvoimalus_teiste_vahistatutega.pdf.

^*91 Vt nt EIKo 27.04.1988, 9658/82, Boyle ja Rice vs. Ühendkuningriik; EIKo 04.12.2007, 44362/04, Dickson vs. Ühendkuningriik jt.

^*92 Nii nt viidatud EIK otsuses soovis avaldaja kohtuda oma abikaasaga. Avaldaja abikaasa ei olnud kuidagi seotud avaldaja süüteoga – ta ei olnud süüteos kaasosaline ega selle tunnistaja, s.t ei olnud põhjendatud kahtlust tema poolt kriminaalmenetluse mõjutamise suhtes. Vt EIKo 09.07.2013, 42615/06, Varnas vs. Leedu, p 120.

^*93 CPT report to the Lithuanian Government on the 14-18.06.2010 visit to Lithuania. Arvutivõrgus:[Link] "CPTSectionID":["p-ltu-20100614-en-2"]}.

^*94 Vt nt TlnRnKo 09.12.2014, 3-13-1412.

^*95 Naiskinnipeetavate kuritegusid nimetatakse tihti ellujäämiskuritegudeks, kuivõrd need on valdavalt seotud sõltuvuse, vägivaldsest või domineerivast suhtest pääsemise, rahapuuduse, karmide elutingimuste jmt-ga. Vt Research on Women and Girls in the Justice System. National Institute of Justice 2000, lk 7. Arvutivõrgus:[Link] .

^*96 Poola kriminaaltäitemenetluse seaduse § 87 lg 4. Arvutivõrgus:[Link] (poola keeles).

^*97 Vt nt õiguskantsleri 04.01.2011 seisukoht nr 7-5/100102/1007599. Arvutivõrgus:[Link] .

^*98 Lapse lubamisel emaga vanglasse tuleb eestkosteasutusel arvestada mh näiteks lapse vanuse ja tema tervisliku seisundiga ning sellest tulenevate erivajadustega, lapse ema isikuomaduste ja varasema käitumisega, lapse eest hoolitsemise võimalustega vanglas, teise vanema või lähedaste võimalustega lapse eest hoolitseda jne.

^*99 Vt nt EIKo 07.10.2010, 30078/06, Konstantin Markin vs. Venemaa, lk 48–49, 58. Lisaks on soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) § 5 lg 1 järgi otsene ja kaudne sooline diskrimineerimine, kaasa arvatud selleks korralduse andmine, keelatud. Sama paragrahvi lg 2 p 1 kohaselt ei peeta otseseks või kaudseks sooliseks diskrimineerimiseks sätteid, mis sisaldavad naiste erilist kaitset seoses raseduse ja sünnitamisega. Kuna VangS § 54 lg 1 ls 2 ei käsitle raseduse ega ka sünnitamise, vaid pigem lapse eest hoolitsemise ja kasvatamise aega, on sellisel juhul lapsevanemate soo alusel eristamine SoVS § 5 lg 1 ja lg 2 p 1 kohaselt keelatud. Ka õiguskantsler leidis oma 2011. a seisukohas, et naissoost ja meesoost lapsevanemate eristamiseks, mis puudutab võimalust taotleda lapsega kooselu vanglas, ei leidu mõistlikku ja asjakohast põhjust. Vt õiguskantsleri 29.04.2015 arvamus nr 18-2/150499/1501894 (viide 54).

^*100           Soome vangistusseaduse II osa 4. ptk § 10. Arvutivõrgus:[Link] .

• eestkoste ja hooldus
• karistuse täideviimine
• vanemate õigused ja kohustused