1. Sissejuhatus
Õiguskantsler on paljudel kontrollkäikudel
kokku puutunud praktika ning olmetingimustega, mille puhul on selge, et hoolekande-
ja tervishoiuteenuse osutamise asutustes ei tagata klientide või patsientide
privaatsust nõutaval tasemel. Suurimad probleemid on olnud järgmised:
põhjendamatult ulatuslik videovalve, ravi- ja hooldustoimingud kõrvaliste
isikute nägemisulatuses, inimeste privaatsusvajadusega mittearvestavad
olmetingimused (nt läbikäidavad klientide magamistoad, WC-uste puudumine või
lukustamise võimatus, pesemisruumide läbipaistvad uksed ning katmata aknad
jmt).
Artikli eesmärk ei ole üksikuid asutusi
probleemide valguses esile tõsta, vaid anda ülevaade tervishoiu- ja
hoolekandeasutustes teenusel viibijate õigusest privaatsusele. Sestap jäävad
mainimata konkreetsed asutused, kus üks või teine patsientide/klientide
privaatsuse tagamise probleem on esinenud. Soovi korral võib lugeja tutvuda
õiguskantsleri kodulehel kontrollkäikude kokkuvõtetega ja saada täpsemat teavet
ühe või teise asutuse kohta. *1 Artiklis kirjeldatud vajakajäämised
puudutavad tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi kui tervikut. Seepärast ei teeni
asutuste eraldi esile tõstmine artikli eesmärki aidata kaasa asutuste praktika
ja olmetingimuste muutmisele selliselt, et klientide ja patsientide eraelu ja
privaatsus oleksid teenuse või ravi saamisel paremini tagatud. Teenuse
osutamise käigus kogutud andmete koosseisu ning andmekaitse tagamise teemadel
artiklis põhjalikumalt ei peatuta.
Meditsiini üldine eesmärk on inimese
terviseseisundi parandamine. *2 Ravi- või hooldusteenust pakkuvates
asutustes keskendutakse peamiselt patsiendi või kliendi füüsilise seisundi
jälgimisele ja selle parandamisele. Juhul kui tervenemine pole objektiivselt
võimalik, tuleb rõhk asetada inimese eest hoolitsemisele. Samas füüsilise
heaolu kõrval on tervishoiu- või hoolekandeasutuses viibivate abivajajate jaoks
äärmiselt oluline, et asutuse olmetingimused võimaldaksid neile piisaval määral
privaatsust *3
ning asutuse personal sekkuks nende erasfääri vaid minimaalses vajaminevas
ulatuses. Uuringud on näidanud, et ravil või hooldusel viibivate inimeste jaoks
seostub privaatsus tugevalt laiema inimväärikuse kontseptsiooniga. Kuigi
inimväärikuse mõistel käesoleva artikli raames pikemalt ei peatuta, on oluline
teadvustada, et piisava privaatsuse puudumine asutuses mõjutab isiku ravi- ja
hoolduskogemust negatiivselt ning isik tajub, et teda ei kohelda austusega. *4
Ka patsientide rahulolu-uuringute küsimustikes seotakse omavahel tihti
privaatsuse ja väärikuse mõisted. *5 Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma
praktikas öelnud, et inimväärsete elutingimuste juurde kuulub isiku
intiimtoimingute puhul (nt WC kasutamisel) privaatsuse võimaldamine. *6
Mõningat privaatsfääri sekkumist ei saa tervishoiu- või hooldusteenuse
osutamisel täielikult välistada. Nii ei saa näiteks mähkmeid vahetada, ilma et
hooldaja näeks isiku intiimkehaosi. Samas on võimalik rakendada mõistlikke
meetmeid, selleks et inimese privaatsus oleks teenuse osutamisel võimalikult
kaitstud.
Eestis on sotsiaal- ja hooldusteenuseid
pakkuvad asutused (nt üldhooldekodud, erihoolekandeasutused) ning
tervishoiuasutused (haiglad, statsionaarset õendusabi osutavad asutused)
seaduse tasandil selgelt eristatud. *7 Ka teenust saavat inimest tähistatakse
erinevalt: tervishoiuteenust saab patsient *8 ,
hoolekandeteenust aga teenust saav isik *9 (praktikas ning tavakeeles „klient“). *10
Tegelikult on sotsiaal- ja
tervishoiuvaldkond omavahelt tihedalt seotud ja läbi põimunud. Abivajajad
liiguvad hooldus- ja tervishoiuteenuste vahel. Nii võib üldhooldekodus elav
inimene vajada haiglaravi või suunatakse inimene pärast pikaajalist haiglaravi
üldhooldekodusse; hoolekandeasutuste klientidel esineb tihti raskeid ja
kroonilisi haigusi, mis vajavad tervishoiuteenuse osutaja perioodilist
jälgimist jne. Seega võib abivajav inimene puutuda aeg-ajalt kokku nii
tervishoiu- kui ka hoolekandeasutustega. Inimese privaatsusõiguse seisukohalt
ei ole määrav, kas talle pakutakse parasjagu sotsiaal- või tervishoiuteenust.
Privaatsusõigus tuleb tagada teenuse iseloomust olenemata. Kuna
privaatsusõiguse seisukohalt ei ole teenuse sisul olulist eristavat tähendust,
käsitletakse käesolevas artiklis sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuasutustes
esinevaid probleeme koos.
Kuigi hooldus- või tervishoiuasutusse
sattumine ei sõltu abivajaja vanusest, kinnitavad uuringud seda, et üle
65-aastaste puhul on suurem tõenäosus sattuda haiglasse või hooldekodusse ning
nende ravi ja hooldus võivad olla pikaajalisemad. *11
Seetõttu kasutatakse käesolevas artiklis üldiste eraelu ja privaatsusõigust puudutavate
riigisiseste ja rahvusvaheliste õigusaktide, soovituste ning kohtupraktika
kõrval kohati ka spetsiifiliselt eakate õiguste asjaomaseid käsitlusi.
2. Õiguslik taust
Privaatsusõiguse käsitlustes eristatakse kahte
suuremat temaatikat: andmekaitse ja üksikisiku privaatsus ehk eraelu.
Eraelu puutumatus peab tagama kaitse
kõrvaliste isikute sekkumise eest isiku privaatsfääri. Ei ole võimalik anda
ammendavat eraelu definitsiooni *12 , kuid võib öelda, et eraelu kaitse
alla kuuluvad näiteks intiimsfääri puutumatus, õigus seksuaalsele
enesemääramisele, õigus informatsioonilisele enesemääramisele, õigus oma sõnale
ja pildile ning üldistatult õigus olla üksi. *13
Uuringud
näitavad, et privaatsusvajadus võib sõltuda näiteks isiku soost, vanusest,
sotsiaalsest ja tervislikust olukorrast *14 ,
aga ka etnilisest ja kultuurilisest taustast. *15
Seega võib iga konkreetse isiku jaoks ja olukorrast olenevalt olla privaatsusel
erinev sisu. *16 Vaatamata
mõningatele erinevustele privaatsuse olemuse mõistmisel, näitavad uuringud, et
privaatsuse tagamine ravi- ja hooldusasutustes on abivajajatele oluline.
Põhiõiguse tasemel ei ole privaatsusõiguse
kaitse eristamine meditsiini ja sotsiaalhoolekande valdkonnas vajalik, sest
privaatsusõigus on õigus, millele vastab kõikide isikute kohustus seda õigust
alusetult mitte rikkuda. *17 Seega on üldise privaatsusõiguse
rikkumisest kohustatud hoiduma kõik, sh tervishoiu- ja hoolekandeteenuste
osutajad.
Rahvusvahelisel tasandil tunnistas isiku
õigust privaatsfääri austamisele 1948. aastal Ühinenud Rahvaste
Organisatsioonis (ÜRO) vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsioon *18 ,
mille artikkel 12 sätestab õiguse privaatsusele ning artikkel 5
väärikust alandava kohtlemise keelu. ÜRO tasandil on isiku privaatsuse
kaitsmise seisukohalt oluline ka 1966. aastal vastu võetud kodaniku ja
poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt *19 , mille
artikkel 17 käsitleb eraelu puutumatust ning artikkel 7 väärikust
alandava kohtlemise ja isiku nõusolekuta meditsiinilistele või teaduslikele
katsetele allutamise keeldu. Märkimist väärib ka 2006. aastal vastu võetud ÜRO
puuetega inimeste õiguste konventsioon *20 , mis
sätestab artiklis 22 puuetega inimeste õiguse eraelu puutumatusele ning
isiklike, tervise ja rehabilitatsiooniga seotud andmete kaitsele.
Regionaalsel tasandil on isiku privaatsuse
kaitsmise käsitlemisel oluline Euroopa Nõukogus 1950. aastal vastu võetud
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon *21
(EIÕK), mille artikli 8 punktist 1 tuleneb igaühele õigus sellele, et
austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning korrespondentsi saladust. EIÕK
artiklit 8 peetakse nii privaatsusõiguse kui ka andmekaitse üheks
põhiliseks alustalaks. *22 2000. aastal lisandus privaatsusõigust
kaitsvate dokumentide hulka Euroopa Liidu põhiõiguste harta *23 ,
mille artikkel 7 on pühendatud era- ja perekonnaelu austamisele ja
kaitsele. Euroopa Liidu põhiõiguste harta seletuskirjas on öeldud, et harta
artikli 7 sõnastuse eeskujuks on EIÕK artikkel 8. *24
Erialakirjanduses
on tõdetud, et tahtmata alahinnata ÜRO aktide universaalsust või Euroopa Liidu
põhiõiguste harta tähtsust, on privaatsuse sisustamisel teinud õiguslikult
kõige suurema töö ära EIK, kes on aastate jooksul EIÕK artiklit 8
puudutavate kaasuste lahendamisel laiendanud privaatsuse piire ja mõistet. *25
Euroopa
Nõukogu inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni *26
(tuntud kui Oviedo konventsioon) artikkel 10 sätestab, et igaühel on õigus
nõuda, et teavet tema tervise kohta käsitletaks eraelu puutumatuse põhimõtet
järgides. Maailma Terviseorganisatsiooni patsientide õiguste deklaratsioonis *27 on mitu punkti pühendatud
patsiendi privaatsuse austamise kohustusele (nt p 1.4, 4 jj).
Vanemaealiste õiguste kaitset käsitletava Euroopa Ministrite komitee soovituse *28 punktis 32 on öeldud,
et ravi või hooldusteenuse pakkuja peab käsitlema isiku kohta käivat tundliku informatsiooni
ettevaatusega ning kooskõlas teenusesaaja õigusega privaatsusele.
Riigisiseselt kaitseb isiku privaatsust
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26, mille esimese lause kohaselt on igaühel
õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Ka selle sätte eeskujuks oli EIÕK
artikkel 8, kuigi põhiseaduse § 26 esemeline kaitseala on EIÕK
artikli 8 lõikest 1 kitsam. Era- ja perekonnaelu eri tahud, mis
kuuluvad EIÕK artikli 8 kaitsealasse, on kaitstud põhiseaduse eri
paragrahvides sätestatud õigustega. *29 Põhiseaduse § 26 sisustamisel
tuleb arvestada, et erinevalt eespool nimetatud rahvusvahelistest aktidest on
Eesti põhiseaduses olemas veelgi üldisem säte, mis võib rolli mängida eraelu
kaitsmisel. Selleks on põhiseaduse § 19, mis tagab üldise vabaduspõhiõiguse.
Üldine vabaduspõhiõigus kaitseb ka isiksust (üldine isiksuspõhiõigus), tagades
üldise enesemääramisõiguse ja enesekujutamise õiguse. *30
Eraelu puutumatuse tagamiseks on riigil mh
kohustus kaitsta üksikisiku perekonna- ja eraelu kolmandate isikute rünnete
eest. *31
EIK on juba 1979. aasta lahendis öelnud, et riigisiseses õiguses peab olema
tagatisi, mis teevad võimalikuks eraelu ja privaatsuse kaitse. *32
Ühes hilisemas lahendis ütles EIK, et õigus nõuda eraelu austamist ei tähenda
üksnes võimaluste loomist sekkumise vältimiseks, vaid ka riigi positiivset
kohustust tegutseda, tagamaks isikule reaalsed võimalused eraelu kaitsmiseks. *33
Seega peab riigisisesel regulatsioonil arvestama isikute õigusega privaatsusele
ning riigis peavad olema isiku eraelu kaitseks loodud asjakohased menetluslikud
võimalused.
Eraelu
puutumatus ei ole absoluutne õigus. Põhiseaduse § 26 teise lause kohaselt
võib sekkuda perekonna- ja eraellu tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste
inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija
tabamiseks. Isiku õigust eraelule võib riivata üksnes seaduse alusel ja
põhiseaduse § 26 teises lauses kindlaks määratud põhjustel. Samas on
Riigikohus eraelu riivet õigustava eesmärgina näinud ka põhiseaduse § 26
teises lauses nimetamata piirangualust: põhiseaduse preambulis sätestatud Eesti
rahvuse ja kultuuri säilimist ning selle kaudu teiste inimeste õigust
rahvuslikule identiteedile. *34
Eesti
õigusruumis on privaatsusõiguse ja ka kitsamalt andmekaitse baasseaduseks
isikuandmete kaitse seadus *35 (IKS). IKS
§ 1 kohaselt on selle seaduse eesmärgiks kaitsta isikuandmete töötlemisel
füüsilise isiku põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele.
Nii tervishoiu- kui ka hoolekandeteenuse osutamisel peab isikuandmete
töötlemisel lähtuma IKS sätetest. 25. mail 2018 *36
jõustub Euroopa Liidu andmekaitse üldmäärus 2016/679/EL *37 ,
mis on vahetult kohaldatav ning tuleb praegu kehtiva IKS asemele (IKS kaotab
kehtivuse). Vaatamata sellele muudatusele jäävad isikuandmete töötlemise
põhimõtted üldjoontes samaks. Nende sisustamine on määruse põhjenduspunktides
põhjalikumalt lahti kirjutatud. Oluline muudatus on see, et erinevalt IKS-st
sätestab määrus otsesõnu andmete piiratud säilitamistähtaja põhimõtte.
Valdkonnaseadustes on samuti norme teenust
saava inimese privaatsuse austamise kohta. Näiteks sätestab SÜS § 4 nõude,
et isikut tuleb sotsiaalkaitse korraldamisel kohelda tema inimväärikust
alandamata. Inimväärikus on väga lai mõiste ning hõlmab ka isiku erasfääri
austamist. SÜS § 8 järgi on isiku sotsiaalse kaitse vajadus ja isikule
hüvitise andmine era- ja perekonnaelu saladus. VÕS § 768 kohustab
tervishoiuteenuse osutajat hoidma saladuses tervishoiuteenuse osutamisel või
tööülesannete täitmisel teatavaks saanud andmeid patsiendi isiku ja tema terviseseisundi
kohta.
3. Kitsaskohad praktikas
Õiguskantsleri kontrollkäikudel kogetu põhjal
võib üldistatult öelda, et klientide või patsientide privaatsusõiguse rikkumise
taga on enamasti personali tegevus/tegevusetus või asutuse olmetingimused.
3.1. Videojälgimine hooldus- ja tervishoiuasutustes
Videovalve on tänapäeva ühiskonna üks
tunnuseid. Inimesed on harjunud nii tänaval kui ka muudes avalikes kohtades
olevate videokaameratega. Asjaolu, et kaamerad on muutunud valve ja turvalisuse
tagamise harjumuspäraseks osaks, ei tähenda, et videojälgimist saaks rakendada
meelevaldselt. Vaieldamatult annab videojälgimine võimaluse saada teada ja
koguda väga palju informatsiooni videojälgitava isiku kohta – tegemist on
isiku privaatsuse riivega. Tervishoiu- või hoolekandeasutuses võib
videojälgimine olla väga intensiivne riive. Ainuüksi fakt, et isik viibib ravil
või hooldusel, väärib tugevat kaitset, sest võimaldab teha järeldusi isiku
tervisliku seisundi kohta (IKS § 4 lg 2 p 3 kohaselt on andmed
terviseseisundi kohta delikaatsed, s.t tugevamat kaitset nõudvad andmed ).
EIK praktika
analüüs viitab sellele, et isiku privaatsust ei riiva mitte ainult isiku kohta
kogutud info avaldamine või lekkimine, vaid ka ainuüksi fakt, et teda
filmitakse, fotografeeritakse või tema vestlust salvestatakse. *38
On teatavad
kohad ja olukorrad, kus inimene võib mõistlikult eeldada, et videojälgimist ei
toimu. Sellisteks kohtadeks on riietusruumid avalikes asutustes, arsti
vastuvõtu kabinetid jms. Näiteks tekitas klientide suure pahameele ühes
veekeskuses meeste riietusruumi salaja paigaldatud valvekaamera. *39 Negatiivselt reageerisid ka
Iirimaal asuva haigla patsiendid, kui avastasid, et palatitesse oli nende
teadmata paigaldatud kaamerad. *40
Hoolekandeasutuse ruumid on seal viibivate inimeste
kodu. Kuigi hooldekodu klient lahkub kohast, mis võis olla tavapärases
tähenduses tema ja tema perekonna koduks, ei tähenda see, et kodu mõiste ja EIK
artikli 8 kaitse tema elamiskohale enam ei laiene. *41
Videovalve hooldekodu elanike tubades võrdub sisuliselt inimese kodus
rakendatava videovalvega ning see on väga suur privaatsuse riive.
Mitmel õiguskantsleri kontrollkäigul on
selgunud, et tervishoiu- ja hoolekandeasutustes kasutatakse videovalvet.
Videovalve rakendamise ulatus ja eesmärgid on asutustes erinevad. Osas
asutustes rakendatakse videovalvet vaid välisukse juures toimuva jälgimiseks,
teistes võidakse rakendada videojälgimist nii üldkasutatavates teenuse
osutamise ruumides (koridorid, ühistegevuse toad, söögisaalid) kui ka teenust
saavate isikute tubades/palatites. On ka asutusi, kus teenust saavaid isikuid
videojälgitakse ka nende hügieenitoimingute juures (tualetis, pesemisruumis).
Videojälgimise eesmärgina on asutused näinud patsientide seisundi efektiivset
jälgimist (nt epilepsia või enesetapule kalduva käitumise puhul),
vägivallajuhtumite ennetamist ja vajadusel kiiret sekkumist, erakorraliste
olukordade hilisema analüüsi võimalust, vara kaitset. Samuti aitavat videovalve
pildi salvestamise korral lahendada hilisemaid vaidlusi. Praktikas on esinenud
juhtumeid, kus patsiendid on nõudnud haiglast lahkumisel riideesemeid, millega
neid väidetavalt haiglasse toodi. Samas haigla riietehoius neid ei olnud ning
vastuvõtudokumentides selliseid riideesemeid ei kajastunud. Vaidluse
lahendamisel oli abiks haigla välisukse juures olnud videokaamera, mille
salvestisest sai kontrollida, milliste riietega patsient haiglasse saabus.
Erialakirjanduses
tuuakse välja videojälgimise muidki kasulikke aspekte. Nii võib voodihaige
liikumisvõimetu abivajaja tuppa paigaldatud videovalve olla abiks tema seisundi
jälgimisel ning aidata personalil reageerida juhul, kui isik ei ole võimeline
kutsunginuppu vajutama või abivajadusest muul viisil teada andma. Samuti võib
selline meede kaitsta abivajajat personali ja külastajate ebasobiva käitumise
eest. *42 On uuringuid, mis kinnitavad,
et pidev videojälgimine aitab ennetada ja vältida tasakaaluhäirega abivajajate
kukkumisi. *43
Vaatamata sellele, et asutuste seisukohast
võib videojärelevalve olla tõhus meede, on tegemist jälgitava inimese
põhiõiguste ja -vabaduste riivega. Videovalve kohaldamisel on õiguskantsleri
kontrollkäikudel selgunud, et sageli ei teavitata teenusesaajaid piisavalt
videovalve kasutamisest, videovalve rakendamise vajadust pole analüüsitud või
on analüüs puudulik, sh ei ole kaalutud vähem riivavaid meetmeid. On esinenud
ka juhtumeid, kus eri põhjustel ei saanud videojälgimine oma eesmärki kas
tehnilistel (nt videopilt on sedavõrd hägune, et selle abil pole võimalik
jälgitava kohta teavet saada) või muudel põhjustel (keegi ei jälgi reaalajas
videopilti, see ka ei salvestu) täita.
Isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes
seaduse alusel (IKS § 14 lg 1 p 1) või andmesubjekti
nõusolekul. IKS § 12 lõikest 1 tulenevad nõuded nõusolekule. Üldjuhul
eeldatakse, et nõusolek on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (IKS
§ 12 lg 2).
TTKS § 41 lõike 1
kohaselt on tervishoiuteenuse osutajal, kellel on seadusest tulenev saladuse
hoidmise kohustus (VÕS § 768), õigus andmesubjekti nõusolekuta töödelda
tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikke isikuandmeid, sh delikaatseid
isikuandmeid. Praktikas on mõnikord tõlgendatud TTKS § 41
lõiget 1 selliselt, et see annab aluse kohaldada ka automaatselt
videojälgimist. Selline tõlgendus oleks liiga lai ja umbmäärane.
TTKS § 41 lõige 1 põhineb Euroopa Liidu
andmekaitsedirektiivi 95/46/EÜ *44 artikli 8 lõikel 3 ning seda
tuleb tõlgendada kitsendavalt. *45 Patsiendil on küll kohustus avaldada
tervishoiuteenuse osutajale enda kohta käiv teave (VÕS § 764), kuid
tervishoiuteenuse osutaja ei tohi küsida sellist informatsiooni, mida ei ole
otseselt vaja tervishoiuteenuse osutamiseks või õigusaktidest tulenevate nõuete
(nt dokumenteerimiskohustus, VÕS § 769) täitmiseks. Muidu oleks see
isikuandmete kaitse minimaalsuse põhimõtte rikkumine (IKS § 6
p 3). *46
Seetõttu ei ole tervishoiuteenuse osutajal õigust rakendada videovalvet TTKS
§ 41 lõike 1 alusel, vaid ta peab lähtuma IKS sätetest. *47
IKS § 14 lõike 3 järgi
võib isikuandmeid edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku kasutada
üksnes isikute või vara kaitseks ning juhul, kui sellega ei kahjustata ülemäära
andmesubjekti õigustatud huve ning kogutavaid andmeid kasutatakse ainult nende
kogumise eesmärgil. Andmesubjekti nõusolekut asendab sellise andmetöötluse
korral jälgimisseadmestiku kasutamise fakti ning andmete töötleja nime ja
kontaktandmete piisavalt selge teatavakstegemine. Ka videojälgimisele laienevad
IKS §‑s 6 sätestatud isikuandmete töötlemise põhimõtted. *48
Seega peab videojärelevalvele allutamine
olema ennekõike proportsionaalne, eesmärgipärane ning minimaalne, mis on
vajalik konkreetse teenuse osutamiseks. Ennekõike peaks see toimuma
teenusesaaja nõusolekul ja teadmisel. Tervishoiu- ja hoolekandeasutustes tuleks
videovalvest ja salvestamisest teavitamisse kindlasti tõsiselt suhtuda ning
võimalusel korraldada videojälgimine selliselt, et inimestel oleks võimalik
enda salvestisele jäämist soovi korral vältida. *49
Videovalve rakendamine ravi ja hoolduse ajal
tõstatab lisaks õiguslikele ka eetilisi küsimusi. Meditsiinieetikat puudutavas
artiklis tõdetakse, et inimesed võivad tunda privaatsuse riivet eriti teravalt
juhul, kui nad saavad teada, et neid jälgiti siis, kui nad uskusid, et olid
üksinda. Patsient võidakse videojälgimisest teavitamata jätta õigustusega, et
teavitamine võib põhjustada asjatut muretsemist. Selline õigustus on
paternalistlik ning näitab puudulikku austust patsiendi seisukoha ja võimete
vastu. Isegi kui videojälgimise faktist jäeti teavitamata heade kavatsustega,
ei saa teenuseosutaja näha ette, millised võivad olla sellise varjamise
tagajärjed. Juhul kui patsient siiski avastab, et teda on videojälgitud, on ta
suure tõenäosusega pettunud ning usalduse taastamine on keeruline või hoopis
võimatu. *50
Uuringud on näidanud, et videovalve ei
mõjuta mitte ainult teenust saavaid isikuid, vaid ka ravi- ja hoolduspersonali.
Osa personali on tajunud, et videojälgimise tõttu ei julge nad näiteks
lohutamiseks või rahustamiseks patsiente kallistada või nende kätt silitada,
kartes, et asutuse juhtkond peab sellist käitumist ebasobivaks. Samas oli näiteks
psühhiaatriateenust osutava haigla personal tänu videovalvele julgem rakendama
patsientide suhtes ohjeldusmeetmeid, sest oli veendumusel, et salvestis
kinnitaks nende tegude põhjendatust. *51
Üldjuhul sisaldub teavitus videovalve kohta
tervishoiu- või hoolekandeteenuse osutamise lepingus, millele teenusesaaja alla
kirjutab. Tihti on see lepingu üheks punktiks ning selle sõnastus on üsna
üldsõnaline (nt „Haigla ruumides on videovalve“). Selline nõusoleku vorm ei
anna informatsiooni, kus videovalvet tegelikult kohaldatakse (kas ainult
üldkasutatavates ruumides või ka palatis või toas) ja kas pilti salvestatakse.
Kui üldsõnalisele teavitusele lisaks puuduvad tavapalatite ustel videovalvest
hoiatavad sildid, siis nõusoleku andjale võib jääda ekslik mulje, et videovalve
on vaid haigla üldkasutatavates ruumides. Sellist üldsõnalist teavitust ei saa
pidada piisavaks.
Videovalve ei ole turvalisust tagava või
patsiendi elu kaitseks rakendatava meetmena välistatud, kuid selle rakendamisel
tuleb lähtuda isikuandmete töötlemise põhimõtetest (IKS § 6).
Tõhusaks privaatsuse kaitseks ei piisa ainuüksi teenusesaaja teavitamisest,
vaid iga konkreetse juhtumi puhul tuleb hinnata videovalve eesmärgipärasust.
Teenusesaaja videojälgimisele palatis/toas peab eelnema olukorra analüüs ning
põhjendus, miks muude, isiku privaatsust vähem riivavate meetmetega ei ole
võimalik soovitud eesmärki saavutada. Mida ulatuslikum on isiku videojälgimine,
seda kaalukamad peavad olema selle kasuks rääkivad argumendid. Ei saa
aktsepteerida olukorda, kus kõik haiglasse või hooldekodusse saabujad
allutatakse nende palatites/tubades automaatselt videojärelevalvele. Nii
ulatuslikult privaatsust riivava meetme proportsionaalsust tuleb iga
teenusesaaja seisukohast eraldi analüüsida.
Isiku jälgimine hügieenitoimingute ajal (nt
tualeti kasutamisel – praktikas tuleb sedagi ette) on väga intensiivne
privaatsuse riive ja peab olema õigustatud põhjendatud kahtluste või faktiliste
asjaoludega. Sellekohane otsus tuleb igal üksikjuhul langetada põhistatult ning
ka kirjalikult vormistada. Teenust pakkuv asutus peab suutma hiljem vajadusel
selgitada, miks just sellist meedet rakendati. Piinamise ja Ebainimliku või
Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee *52
(CPT) on videovalve kohta öelnud, et tegemist on väga intensiivse sekkumisega
isiku õigustesse, mistõttu peab mh olema videojälgimise puhul tagatud isiku
privaatsus tualeti kasutamisel ning pesemisel. *53
Selleks et
videojälgimine meetmena oleks proportsionaalne, peab ta võimaldama mh seatud
eesmärki saavutada. Näiteks olukorras, kus psühhiaatriahaiglas jälgitakse kõrge
suitsiidiohuga patsienti eesmärgiga ära hoida enesetappu, peab keegi
personalist kogu aeg edastatavat videopilti jälgima. Olukorras, kus videovalve
monitori pidevalt ei jälgita, põhineb eesmärgi täitmine juhuslikkusel:
reageeritakse siis, kui töötaja juhuslikult enesetapukatsele videopildi
vahendusel peale sattus. Kui ei sattunud, aitab salvestatud videopilt lihtsalt
tagantjärele tuvastada, mis täpsemalt juhtus. Aga peaeesmärki videojälgimine ei
täitnud ega olekski saanud täita.
Turvalisust ja hoolt saab ennekõike pakkuda
teenusesaajatele asutuse personal, videovalvel saab olla vaid toetav
funktsioon.. Kui videovalvet kasutatakse muuhulgas teenuse kvaliteedi
parandamiseks või teenusesaajate ja nende lähedaste turvatunde tagamiseks, siis
peab asutuse juhtkond teadvustama, et ainuüksi videovalve teenuse kvaliteeti
parandada ei suuda. *54
Tehnoloogia kiire areng pakub uusi
võimalusi, selleks et abi jõuaks inimeseni võimalikult kiiresti. Turvalisuse
tagamiseks on laialdaselt lisaks videovalvele kasutusel ka näiteks kaasaskantav
alarmnupp, mis tuvastab automaatselt selle vajutanud isiku asukoha ja võimaldab
kiiresti abi saata. Hooldekodudes on kasutatud liikumisandureid, aitamaks
tuvastada, et ajas ja kohas mitte orienteeruv klient lahkus oma toast. Ka
selliste abivahendite kasutusele võtmisel peab arvestama, et need võivad
riivata isiku privaatsust (ja ka muid põhiõigusi) ning nende kasutuselevõtt
peaks olema soovitud eesmärgi suhtes proportsionaalne. *55
Samuti tuleks iga uue tehnilise abivahendi kasutusele võtmisel veenduda, et
selle abil edastatav või kogutav info on kindlalt kaitstud. *56
Vahekokkuvõttena võib öelda, et
videojälgimise praktika on hoolekande- ja tervishoiuasutustes äärmiselt erinev.
Erinevused ei ole üksnes eri teenuseid pakkuvate asutuste vahel, vaid ka seal,
kus asutused pakuvad samu teenuseid samasuguse profiiliga patsientidele või
klientidele. Näiteks ühes õiguskantsleri külastatud psühhiaatriahaiglas on
kasutusel põhimõtteliselt kõikehõlmav videojärelevalve: jälgitakse avalikke
ruume ja patsientide tubasid. Videojälgimist õigustatakse vajadusega tagada
töötajate ja patsientide turvalisus. Samas teises psühhiaatriahaiglas, kus
ravitakse samuti raske psüühikahäirega patsiente, sedavõrd ulatusliku
videojälgimise järele vajadust ei nähta (nt patsientide tube ei jälgita).
Erinevusi vägivallajuhtumite jmt suhtes seejuures kontrollkäikudel kogutud
andmete põhjal täheldatud ei ole.
3.2. Isiku privaatsus ravi- ja hooldustoimingute ajal
Kahtlema riivavad paljud ravi- ja
hooldustoimingud oma olemuselt teenust saava isiku privaatsust. Kui inimene
vajab abi WC kasutamisel või pesemisel, siis peab ta lubama ravi- ja
hoolduspersonali sekkumist oma erasfääri. Seejuures on oluline, et personal arvestaks
isiku õigusega privaatsusele ja võtaks tarvitusele meetmed selle kaitseks
niivõrd, kui see on inimese abivajadust arvestades võimalik. Personali
suhtumine ja käitumine mõjutavad oluliselt seda, kui intensiivsena tajub
teenusesaaja oma privaatsfääri riivet. *57 Abivajaja
privaatsuse ja laiemalt inimväärikuse austamine on tervishoiu- ja
hooldusteenuste aluseks ning tagab teenuse hea kvaliteedi ja teenusesaajate
rahulolu. *58
Uuringud näitavad, et teenusesaaja
privaatsuse kaitse on oluline ka asutuse personali jaoks. Samas võib abivajaja
privaatsusõigusega arvestamine personali suure töökoormuse, kiire töötempo,
rutiini ning mõnikord ka puuduliku väljaõppe tõttu jääda tagaplaanile. *59
Õiguskantsleri kontrollkäigud on näidanud,
et paljudel juhtudel ei arvestata ravi- ja hooldustoimingutel abi vajavate
inimeste privaatsusega. Näiteks vahetatakse lamava haige mähkmeid või tehakse
muid intiimseid protseduure (sidumised, stoomikoti vahetus, kateetri hooldus,
intiimpiirkonna pesemine jms) temaga samas toas viibivate inimeste
nägemisulatuses. Abivajajad, kes kasutavad voodi juurde toodud potitoole, on
tihti sunnitud seda tegema toanaabrite juuresolekul. Või on teenuseosutaja
väljastatud riided ebasobivas suuruses, mistõttu võivad teenusesaaja
intiimkehaosad jääda korralikult katmata. On esinenud olukordi, kus inimesed
ootavad oma pesemiskorda lahti riietatuna koos teiste abivajajatega.
Kui inimene peab hügieenitoiminguid tegema
või taluma, et neid tehakse kaaspatsientide/toanaabrite ees, riivab see inimese
privaatsust. Selliseid olukordi tuleb vältida. Samuti võib toanaabri hooldus-
ja intiimtoimingute nägemine häirida teisi teenusesaajaid. Teenusesaaja
privaatsus võib olla tõsiselt kahjustatud isegi siis, kui protseduuri tegemisse
(nt vannitamine) sekkub ootamatult keegi teine personalist. *60
VÕS § 765
sätestab, et kõrvalise isiku juuresolek tervishoiuteenuse osutamisel on lubatud
üksnes patsiendi nõusolekul, välja arvatud juhul, kui tervishoiuteenuse
osutamine kõrvalise isiku juuresolekuta ei ole võimalik, patsiendi nõusolekut
ei ole võimalik küsida ja tervishoiuteenuse osutamata jätmine ohustaks
oluliselt patsiendi tervist. Seadust kommenteerinud õigusteadlased on leidnud,
et patsiendil peab olema negatiivsete tagajärgedeta võimalus keelduda
kõrvaliste isikute juuresolekust. Võimalus osutada tervishoiuteenust kõrvaliste
isikute juuresolekul esineb eelkõige kiirabi poolt õnnetusjuhtumi kohas teenuse
osutamisel. *61
Ravi- ja hooldusprotseduurid on oma
olemuselt väga intiimsed ja õigus privaatsusele peab nende tegemisel säilima ka
isikutele, kelle vabadus on piiratud ning kes on allutatud pidevale
järelevalvele. Soovituses Viru Vanglale *62 leidis
õiguskantsler, et praktika, mille kohaselt jälgivad valvurid alati visuaalselt
kambrites toimuvaid terviseuuringuid, ei ole kooskõlas privaatsuse ja
konfidentsiaalsuse põhimõttega. Õiguskantsler märkis Tartu Vangla kontrollkäigu
kokkuvõttes *63 ,
et ametnike viibimine sünnituse juures on äärmisel küsitav, samuti on lubamatu
meessoost vanglaametniku viibimine sünnitusjärgses palatis.
Ka tervishoiu- ja hoolekandeasutuste puhul
on õiguskantsler mitmel korral pidanud juhtima tähelepanu vajadusele tagada
teenusesaaja õigus privaatsusele. Õiguskantsler on oma kontrollkäikude
kokkuvõtetes leidnud, et inimväärikuse põhimõttega ei ole kooskõlas see, kui
inimene on sunnitud taluma privaatsuse puudumist intiimsete toimingute juures.
Kõige lihtsam ja levinum viis privaatsuse
tagamiseks inimese toas või palatis toimuvatel protseduuridel on sirmide või
kardinate kasutamine. *64 Neid abivahendeid peaks kasutama ka
siis, kui abivajaja otsesõnu nende kasutamist ei nõua. Teatavas olukorras on
teenusesaaja lihtsalt võimetu oma seisundi tõttu oma soovidest märku andma või
ei julge niigi koormatud personali lisapalvetega tülitada. *65
Abivajajad, kes sõltuvad oma igapäevaste hügieeni- ja muude toimingute
tegemisel suuresti asutuse personali abist, tunnevad tihti, et privaatsuse
puudumine on igapäevaeluga kaasnev paratamatus, millega nad on sunnitud
leppima. *66
Seega on personali kohustus hinnata abi osutamise olukorda tervikuna ning
vajadusel tõmmata ette kardin või tuua sirm. Samas tuleb arvestada sellega, et
sirm või kardin ei paku helikaitset ning nende taga tuleb hoiduda isikut
puudutava terviseinfo edastamisest ja arutamisest. *67
Teenusesaajad võivad olla tundlikud ka nende
isikute suhtes, kes konkreetsel juhul teevad nende ravi- või hooldustoiminguid.
Nii näitavad uuringud, et naised üldjuhul sooviksid, et neid aitaks pesemisel
ja WC kasutamisel samast soost hooldaja. Meessoost hooldaja tekitab neis
ebamugavust ning piinlikkust isegi siis, kui hooldaja professionaalsetele ja
suhtlemisoskustele abivajajatel etteheiteid ei ole. Meeste puhul
märkimisväärset eelistust hooldaja soo suhtes välja ei tulnud, kuigi ka
meessoost abivajajad võivad kogeda naishooldaja juures ebamugavust. *68
Kui inimene sooviks endale temaga samast soost meditsiiniõde või hooldajat ning
teenuse osutamise asutuse personali koosseis seda võimaldab, tuleks abivajaja
soovile vastu tulla. Ka siin on teenuseosutaja ülesanne abivajaja eelistus omal
algatusel välja selgitada, sest abivajaja ei pruugi oma soovist teada anda.
3.3. Abivajaja privaatsusvajadusega arvestavad
olmetingimused
Teenusesaaja vajab privaatsust mitte ainult
ravi- või hooldustoimingute ajal, vaid näiteks ka helistamisel, külalistega
suhtlemisel, WC ja duši kasutamisel. Inimesel võib tekkida soov olla omaette,
et puhata, mõtteid koguda või lugeda.
Õiguskantsleri kontrollkäikudel on
tihtipeale leitud eest privaatsusõiguse seisukohast küsitavad olmetingimused:
teenusesaajate toad on läbikäidavad *69 , magamistoad on ülerahvastatud, WC-sid
ja duširuume ei saa lukustada, WC-des ja duširuumides puuduvad aknakatted,
tualetipotid ei ole üksteisest vaheseintega eraldatud, teenusesaajad peavad
jagama kappe, puuduvad lukustatavad kapid isiklike asjade hoidmiseks, ei ole
sobivat kohta privaatsete telefonikõnede tegemiseks või külaliste
vastuvõtmiseks.
Üldjuhul tuleks hoolekandeasutuste klientide
majutamisel eelistada ühe- või kahekohalisi magamistube. Olulise kõrvalabi
vajaduse ja sügava liitpuudega elanike magamistuba võib olla maksimaalselt
neljakohaline. *70 Klientide toa sisustamisel
on oluline jälgida, et ruumide mõõtmed, sisustuse valik ja selle paigutus
oleksid sellised, mis võimaldaksid õendusabiteenuse osutajatel vajadusel
juurdepääsu voodile mõlemalt poolt. *71 Samuti peaks igale kliendile
võimaldama teistega võrdselt kasutusse magamistoa kohustuslikud elemendid. *72
Kliendid ei peaks olema sunnitud isiklike asjade hoidmiseks mõeldud kappi
jagama. *73
Erihoolekandeteenuse osutajatel tuleb arvestada nende suhtes kehtivate
erinõuetega. *74
Haigla patsientide palatid võivad kehtiva
õiguse järgi olla ühe- kuni kuuekohalised. Palatite mõõtmed, sisustuse valik ja
selle paigutus peab võimaldama igale voodile juurdepääsu voodi otsast ja
külgedelt. Iga voodit peab olema võimalik vajaduse korral teistest eraldada
liigendava vaheseina, kardina või sirmiga. Ka haigla peab tagama igale
patsiendile eraldi kapi isiklike asjade hoidmiseks ning muud palati
kohustuslikud sisustuselemendid. *75
Inglismaal tehtud uuringus osalejad
eelistasid ühekohalisi palateid mitmekohalistele. Nad tõid välja, et võimalus
olla üksi on eriti oluline olukorras, kus inimene ei tunne ennast hästi. Samuti
hindasid patsiendid kõrgelt isikliku WC ja duši kasutamise võimalust ning selle
lähedust. Haigla personali hirm, et üksikpalatites viibivate patsientide
kukkumiste arv võib kasvada ning patsiendid võivad tunda ennast üksildaselt, ei
leidnud uuringus kinnitust. Pigem soodustab üksikpalat suhtlemist lähedastega
ning aitab ehitada usaldussuhet arstidega ja muu personaliga. *76
On selge, et mida vähem peavad inimesed
magamistuba, palatit, WC-d, duširuumi vmt jagama, seda paremini on kaitstud
nende privaatsus. Isegi juhul, kui voodite vahele on võimalik tõmmata kardin
või paigutada sirm, ei pruugi see tagada isikute soovitud privaatsust, sest
teiste kohalolek on siiski tajutav. Privaatsust ei riiva vaid visuaalne
nähtavus või millegi nägemine, ka vestluse kuuldavus või keha
funktsioneerimisega seotud lõhnade ja helide levik mõjutavad inimese
privaatsust. *77 Samuti on jagatud toa puhul äärmiselt
vähe võimalusi lihtsalt omaette olemiseks. *78
On mõistetav, et kõikidele teenusesaajatele
üksikpalati või eraldi magamistoa võimaldamine võiks olla pigem teenuse
arendamise eesmärgiks pikemas perspektiivis. Tervishoiu- ja hooldusasutused
peaksid siiski lähtuma kehtivatest nõuetest ning jälgima, et magamistoad ja
palatid ei oleks ülerahvastatud. Kindlasti ei tohiks teenusesaajate
magamistoad/palatid olla läbikäidavad. Samuti võiks mõelda lahendustele, mis
pakuksid inimestele privaatsust helistamisel või lähedastega kohtumisel (nt
eraldi helistamis- ja külalistoad). Külalistoa olemasolu on ööpäevast
hooldamis- ja rehabiliteerimisteenust osutavas hoolekandeasutuses nõutav *79 ,
kuid praktikas on see vähestes. CPT on hooldekodude kohta tehtud soovitustes
märkinud, et hooldusteenuse osutamisel tuleb igal üksikjuhtumil hinnata,
millised on kliendi vajadused, ning kohandada elukeskkond nendele vastavaks.
Elutingimused peavad aitama kaasa teenuse eesmärkide saavutamisele ja mitte
tekitama teenusekasutajates hirmu, alaväärsust või rahutust. *80
CPT on rõhutanud ka privaatsuse olulisust telefonikõnede tegemisel. *81
Praegu ei suuda paljud tervishoiu- ja
hooldusasutused tagada inimeste privaatsust tualeti- või hügieenitoimingute
tegemisel. Näiteks puudub mõnedes asutustes teenusesaajatel võimalus WC või
duširuumi ust seestpoolt lukustada. Sellise võimaluse puudumise põhjenduseks on
üldjuhul see, et inimesed ei pruugi osata ust lahti teha või on oht, et
psühhiaatriapatsiendid kipuvad kinnise ukse taga (s.t jälgimisulatusest
väljaspool) oma elu kallale.
Teenusesaajate õigust eraelu puutumatusele
rikub see, kui neil ei ole võimalik WC-toimingute ajaks ust lukustada.
Põhiseaduse §-st 10 tuleneva inimväärikuse põhimõttega ei ole
kooskõlas sundida inimest tegema hügieenitoiminguid tingimustes, kus ta peab
arvestama sellega, et kõrvaline isik võib samal ajal takistamatult tualetti
siseneda. Probleem on tõsisem, kui asutuses viibib eri soost teenusesaajaid.
Patsientide privaatsuse paremaks tagamiseks ning samas nende elu ja tervise
kaitseks võib näiteks paigutada WC-ustele lukud, mida asutuse personal saab
vajadusel väljastpoolt avada. Abiks võib olla ka tualettruumidesse personali
väljakutse süsteemi paigaldamine.
Ka EIK on, küll vanglate kontekstis, mitmel
korral öelnud, et tualetid, mis ei ole üksteisest eraldatud (nn Aasia-tüüpi
tualetid), või ülejäänud kambrist eraldamata jäänud hügieenisõlm (WC ja
kraanikauss) ei paku neid kasutavatele isikutele privaatsust, ning see on üks asjaolu,
mida kohus on arvesse võtnud EIÕK artikli 3 (piinamise keeld) rikkumise
tuvastamisel. *82 CPT ütleb oma psühhiaatriahaiglaid
puudutavates standardites, et hügieeni- ja pesemisruumid peavad võimaldama
isikutele teatud privaatsust *83 ning on nõudnud oma visiitide
kokkuvõtetes tualettide täielikku eraldamist ülejäänud toast. *84
Tihti võtavad inimese haiglasse või
hooldekodusse kaasa ka isiklikke asju. Näiteks perepildid, raamatud,
kirjavahetus jmt. Enamikul on tänapäeval kaasas ka mobiiltelefon. Üldjuhul pakuvad
asutused inimestele koha, kus nad saavad on väärtesemeid turvaliselt hoiustada
(seif). Tihti sooviksid aga teenusesaajad, et mõned asjad oleksid neile
pidevalt kättesaadavad, kuid samas ka kaitstud kõrvaliste isikute eest.
Sellisteks puhkudeks pakuks lahenduse isiklike lukustatavate kappide
võimaldamine teenusesaajatele. CPT on rõhutanud isiklike asjade hoidmiseks
mõeldud lukustatava pinna olemasolu tähtsust patsientidele. Selle puudumine
võib kahandada teenusesaajate turvalisuse ja iseseisvuse tunnet. *85
4. Lõpetuseks
Õiguskantsleri kontrollkäikude praktikale
tuginedes võib järeldada, et tervishoiu- ja hoolekandeteenuste osutajad ei
arvesta piisavalt teenusesaajate privaatsusõigusega. Probleem ei seisne
puudulikus õiguslikus regulatsioonis, vaid pigem teenuseosutajate suutlikkuses
kehtestatut järgida. Näiteks nõuab videojärelvalve IKS-s toodud isikuandmete
töötlemise põhimõtete järgimist, ülerahvastatuse vältimiseks ei tohi paigutada
ühte magamistuppa/palatisse õigusaktides sätestatust rohkem abivajajaid. Mõningaid
privaatsuse kaitse kitsaskohti saaksid teenuseosutajad küllaltki lihtsalt
lahendada – näiteks tagada vajadusel võimalus kasutada sirmi või kardinaid.
Tihtilugu ei sõltu privaatsuse tagamine praktikas regulatsiooni täiuslikkusest,
vaid oskusest küsida ja kuulata abivajaja soove ning võimaluse piires nendega
arvestada. Näiteks teenusesaajaga samast soost hooldaja võimaldamine või
isiklike telefonikõnede tegemiseks abivajaja ühistoast privaatsemasse kohta
aitamine on lahendused, mis kindlasti aitaksid tagada teenusesaajate
privaatsusõigust.
Märkused:
*1 Arvutivõrgus:[Link] BR />otsing&valitsemisala=117&dokumendist=1.
*2 Vt nt A. Soosaar. Meditsiinieetika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2016, lk 56. Samas, lk 51: „Tervis on üks inimeksistentsi universaalsemaid ideaale ja enamiku tegevuste sooritamiseks sobiv lähteseisund, samuti meditsiinilise tegevuse üldine eesmärk.“
*3 Vt nt B. Berkowitz. The Patient Experience and Patient Satisfaction: Measurement of a Complex Dynamic. – The Online Journal of Issues in Nursing 2016 (21) 1. Arvutivõrgus:[Link] BR /> TableofContents/Vol-21-2016/No1-Jan-2016/The-Patient-Experience-and-Patient-Satisfaction.html; L. Leppsaar. Patsiendi rahulolu hindamine hooldusravis. Magistritöö õendusteaduses. Tartu: Tartu Ülikool, arstiteaduskond, õendusteaduse osakond 2011, lk 15–16. Arvutivõrgus:[Link] .
*4 L. Baillie. A Case Study of Patient Dignity in an Acute Hospital Setting. A thesis submitted in partial fulfilment of the requirements of London South Bank University for the degree of Doctor of Philosophy. London South Bank University 2007, lk 6 jj. Arvutivõrgus:[Link] BR /> 0006/414645/Baillie_L.pdf .
*5 U. Varblane, T. Puolokainen. Patsientide rahulolu hindamine hooldusravis 2012. aastal. Analüüsiraport. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE 2013. Arvutivõrgus:[Link] .
*6 EIKo 15.07.2002, 47095/99, Kalashnikov vs. Venemaa.
*7 Tervishoiuteenuse osutamise põhiküsimusi reguleerib võlaõigusseadus (RT I 2001, 81, 487; RT I, 31.12.2016, 7; VÕS) ning tervishoiuteenuste korraldamise seadus (RT I 2001, 50, 284; RT I, 03.03.2017, 25; TTKS). Sotsiaalhoolekande teenuse osutamise baasseadusteks on sotsiaalseadustiku üldosa seadus (RT I, 30.12.2015, 3; SÜS) ning sotsiaalhoolekande seadus (RT I, 30.12.2015, 5; RT I, 29.06.2017, 7).
*8 TTKS § 31.
*9 Sotsiaalhoolekande seadus, § 6 lg 1.
*10 Lühenduse huvides kasutatakse artiklis väljendeid „abivajav isik/inimene“, „teenust saav isik/inimene“ või „teenusesaaja“, tähistamaks nii tervishoiuasutuste patsiente kui ka hoolekandeasutuste kliente. Seal, kus on tarvilik kahte gruppi eristada, räägitakse patsientidest ja klientidest.
*11 National Service Framework for Older People. UK Department of Health 2001. Arvutivõrgus:[Link] ; vt ka K. Saks jt. Eakate tervishoid ja hoolekanne Eestis. Tartu: Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsioon 2001. Arvutivõrgus:[Link] ; K. Saks jt. Eaka elanikkonna tervisevajaduste piirkondlik hindamine (EAKAS). Tulemused. Tartu Ülikool 2015. Arvutivõrgus:[Link] BR /> Eaka-elanikkonna-tervisevajaduste-piirkondlik-hindamine-EAKAS-Tulemused.pdf.
*12 „Privaatsussfäär, ehk eraelu, on suuresti tunnetuslik kriteerium, millele ei ole võimalik anda ammendavat definitsiooni.“ Vt M. Männiko. Õigus privaatsusele ja andmekaitse. Tallinn: Juura 2011, lk 14.
*13 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 3.vlj.Ü. Madise jt (toim.). Tallinn: Juura 2012, § 26 komm. 6.1. Vt ka Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Ü. Madise jt (toim.). Tallinn: Juura 2017, § 26 komm. 4. Arvutivõrgus:[Link] .
*14 E. Bäck, K. Wikblad. Privacy in Hospital. – Journal of Advanced Nursing 1998 (27) 5, lk 940–945.
*15 R. Madhok. Quality of Hospital Service: A study comparing ‘Asian’ and ‘non-Asian’ patients in Middlesbrough. – Journal of Public Health (Oxf) 1992 (14) 3, lk 271–279.
*16 EIK on tõlgendanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni art‑t 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) evolutiivselt, või nagu kohus mõnikord ütleb, dünaamiliselt. Kohus määrab nelja garantii (eraelu, perekonnaelu, kodu ja kirjavahetuse puutumatus) sisu alati tänaste tingimuste valguses. Teine EIK lähenemist iseloomustav joon on järjekindel kasuistika esiletõstmine. Põhimõtteliselt sisustab EIK konventsiooni artiklit 8 üksikjuhtumite kaupa (ingl case-by-case). Vt L. Wildhaber, O. Diggelmann. Euroopa inimõiguste konventsioon ja eraelu kaitse. Uuemad arengusuunad. – Juridica 2007/1, lk 3.
*17 M. Männiko (viide 12), lk 172.
*18 Arvutivõrgus:[Link] .
*19 Arvutivõrgus:[Link] .
*20 Arvutivõrgus:[Link] .
*21 Arvutivõrgus:[Link] .
*22 M. Männiko (viide 12), lk 15.
*23 Arvutivõrgus:[Link] .
*24 Selgitused põhiõiguste harta kohta. – ELT C 303, 14.12.2007, lk 17– 35. Arvutivõrgus:[Link] .
*25 M. Männiko (viide 12), lk 18.
*26 Arvutivõrgus:[Link] .
*27 A Declaration on the Promotion of Patient Rights in Europe. ICP/HLE 121. World Health Organization, 28.06.1994. Arvutivõrgus:[Link] .
*28 Council of Europe: Committee of Ministers, Recommendation CM/Rec(2014)2 of the Committee of Ministers to member States on the promotion of human rights of older persons. 19.02.2014. Arvutivõrgus:[Link] .
*29 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne 4., täiend. vlj. Ü. Madise jt (toim.). Tallinn: Juura 2017, § 26 komm. 4, 14. Arvutivõrgus:[Link] /h5> *30 Samas, § 26 komm. 5, 6.
*31 Samas, § 26 komm. 16, 17.
*32 EIKo 13.06.1979, 6833/74, Marckx vs. Belgia; vt ka EIKo 12.11.2013, 5786/08, Söderman vs. Rootsi.
*33 EIKo 11.07.2002, 28957/95, Christine Goodwin vs. Ühendkuningriik.
*34 RKPJKo 03.05.2001, 3-4-1-6-01, p 18.
*35 RT I 2007, 24, 127; RT I, 06.01.2016, 10.
*36 Arvutivõrgus:[Link] .
*37 Arvutivõrgus:[Link] .
*38 N. A. Moreham. Beyond Information: Physical privacy in English law. – The Cambridge Law Journal 2014 (73) 2, lk 357.
*39 T. Loonet, M. Smutov. Andmekaitse: kaamera riietusruumis kahjustab inimeste õigusi. – Postimees, 01.12.2011. Arvutivõrgus:[Link] .
*40 C. Sheehy. Hospital’s psychiatric patients ‘spied on’ with CCTV in their rooms. – Herald.ie, 06.08.2013. Arvutivõrgus:[Link] .
*41 J. Williams. Care Home Design and Human Rights. – Elder Law Journal 2011 (1) 4, lk 395–402. Viidatud J. Williams, G. Roberts, A. Griffiths. Adult Social Care Law in England. Reshaping Social Work. Palgrave Macmillan UK (Macmillan Publishers Limited) 2014, lk 88 kaudu.
*42 T. Stolov, Y. Melamed, A. Afek. Video Surveillance in Mental Health Facilities: Is it ethical? – Israel Medical Association Journal 2015 (17) 5, lk 274–276; T. Lahey. A Watchful Eye in Hospitals. – The New York Times, 16.02.2014. Arvutivõrgus:[Link] .
*43 L. Votruba, B. Graham, J. Wisinski, A. Syed. Video monitoring to Reduce Falls and Patient Companion Costs for Adult Inpatients. – Nursing Economics 2016 (34) 4.
*44 Arvutivõrgus:[Link] .
*45 Direktiivi eesmärgiks oli luua ühtsed andmekaitse alused, mis aitaksid toetada siseturu infotehnoloogilist arengut ning andmete vaba liikumist Euroopa Liidus (vt andmekaitsedirektiivi põhjendused 4, 7 jj). Vt ka Isikuandmed sotsiaalhoolekande- ja tervishoiusektoris. Andmekaitse Inspektsioon 2016, § 2.29, lk 38. Arvutivõrgus:[Link] BR /> isikuandmed_sotsiaalhoolekande-_ja_tervishoiusektoris.pdf.
*46 Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. 8. ja 10. osa. P. Varul jt (koost.). Tallinn: Juura 2009, § 764 komm. 3.1, lk 302.
*47 Vt ka Isikuandmed sotsiaalhoolekande- ja tervishoiusektoris (viide 45).
*48 IKS § 6: „Isikuandmete töötlemise põhimõtted
Isikuandmete töötleja on kohustatud isikuandmete töötlemisel järgima järgmisi põhimõtteid:
1) seaduslikkuse põhimõte – isikuandmeid võib koguda vaid ausal ja seaduslikul teel;
2) eesmärgikohasuse põhimõte – isikuandmeid võib koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas;
3) minimaalsuse põhimõte – isikuandmeid võib koguda vaid ulatuses, mis on vajalik määratletud eesmärkide saavutamiseks;
4) kasutuse piiramise põhimõte – isikuandmeid võib muudel eesmärkidel kasutada üksnes andmesubjekti nõusolekul või selleks pädeva organi loal;
5) andmete kvaliteedi põhimõte – isikuandmed peavad olema ajakohased, täielikud ning vajalikud seatud andmetöötluse eesmärgi saavutamiseks;
6) turvalisuse põhimõte – isikuandmete kaitseks tuleb rakendada turvameetmeid, et kaitsta neid tahtmatu või volitamata töötlemise, avalikuks tuleku või hävimise eest;
7) individuaalse osaluse põhimõte – andmesubjekti tuleb teavitada tema kohta kogutavatest andmetest, talle tuleb võimaldada juurdepääs tema kohta käivatele andmetele ja tal on õigus nõuda ebatäpsete või eksitavate andmete parandamist.“
*49 Juhend kaamerate kasutamise kohta. Andmekaitse Inspektsioon 2016, lk 9–13. Arvutivõrgus:[Link] BR /> kaamerate%20juhis%20(01.07.2016).pdf.
*50 T. Beuchamp, J. Childress. Principles of Biomedical Ethics. 4. ed. New York: Oxford University Press 1994. Viidatud D. P. Olsen. Ethical Considerations of Video Monitoring Psychiatric Patients in Seclusion and Restraint. – Archives of Psychiatric Nursing 1998 (12) 2, lk 92 kaudu.
*51 S. Desai. Violence and Surveillance: Some unintended Consequences of CCTV monitoring within mental health hospital wards. – Surveillance and Society 2010 (8) 1, lk 85–92. Arvutivõrgus:[Link] .
*52 Ingl European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment.
*53 Vt nt Report to the Hungarian Government on the visit to Hungary carried out by the European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT) from 24 March to 2 April 2009. CPT/Inf (2010) 16, p 31. Arvutivõrgus:[Link] .
*54 P. Ridout. CCTV in Care Homes: A protective measure or an invasion of privacy? – Health Service Journal, 09.09.2014. Arvutivõrgus:[Link] BR /> cctv-in-care-homes-a-protective-measure-or-an-invasion-of-privacy/5074565.article; vt ka K. Keogh. Debate Rages over How to Improve the Quality of Care for Older People. Is surveillance the best way to stamp out abuse? – Nursing Standard 2014 (28) 37.
*55 Vt ka 80 alternatiivi vabaduse piiramisele tervishoius. Praktiline abi- ja inspiratsioonivahend vabadusepiiramise vähendamiseks. EPSO 2014. Arvutivõrgus:[Link] .
*56 Vt nt A. Melander-Wikman, Y. Fältholm, G. Gard. Safety vs. Privacy: Elderly person’s experiences of a mobile safety alarm. – Health and Social Care in Community 2008 (16) 4, lk 337–346; A. Braeken, P. Porambage, A. Gurtov, M. Ylianttila. Secure and Efficient Reactive Video Surveillance for Patient Monitoring. – Sensors 2016 (16) 1, 32. Arvutivõrgus:[Link] .
*57 L. Baillie (viide 4). Vt ka J. Birrell. Promoting Privacy and Dignity for Older Patients in Hospital. – Nursing Standard 2006 (20) 18, lk 44.
*58 Vt nt B. Berkowitz (viide 3).
*59 Vt nt E. Bäck, K. Wikblad (viide 14); K. Oxtoby. Preserving Patients’ Privacy and Dignity. – Nursing Times, December 2003 (99) 48, lk 19–21.
*60 Vt lisaks L. Baillie (viide 4), lk 160 jj. Vt ka K. Logan. Toilet Privacy in Hospital. – Nursing Times 2012 (108) 5, lk 12–13. Arvutivõrgus:[Link] .
*61 Võlaõigusseadus III (viide 46), § 765 komm. 3, lk 303.
*62 Õiguskantsleri 24.05.2016 kiri nr 7-4/151058/1602270. Arvutivõrgus:[Link] BR /> valvurite_viibimine_kinnipeetava_meditsiinilise_labivaatuse_juures.pdf.
*63 Õiguskantsleri 28.03.2017 kiri nr 7-7/161407/1701379. Arvutivõrgus: [Link] .
*64 Õpik-käsiraamat hooldustöötajatele „Hoolides ja hoolitsedes“ juhib samuti hooldaja tähelepanu abivajaja privaatsuse austamisele ning sirmide või kardinate kasutamisele intiim- ja hügieeniprotseduuride teostamisel. Vt M. Jaanisk jt. Hoolides ja hoolitsedes. Õpik-käsiraamat hooldustöötajatele. Argo 2015.
*65 Õiguskantsleri kontrollkäikudel küsitletud teenusesaajate arvamuste põhjal tehtud üldistus.
*66 S. Hall, S. Longhurst, I. Higginson. Living and Dying with Dignity: A qualitative study of the views of older people in nursing homes. – Age Ageing 2009 (38) 4, lk 411–416. Arvutivõrgus:[Link] .
*67 A. Heskett, J. C. Preston, P. M. Maskell. A Curtain around A Bed, Not Very Private Is It? Thematic analysis of survey responses of medical patients in shared compared with single accommodation. – Age and Ageing 2014 (43), lk i30–i31. Arvutivõrgus:[Link] BR /> 112A-CURTAIN-AROUND-A-BED-NOT-VERY-PRIVATE-IS-IT#.WO3ppFgchxs.email.
*68 Vt nt S. Hall jt (viide 66); E. Bäck, K. Wikblad (viide 14).
*69 Nt selleks, et pääseda pesemisruumi, peab läbima kellegi toa/palati või pääsevad mõned teenusesaajad oma magamistuppa vaid teiste magamistoa kaudu.
*70 Sotsiaalministri 03.04.2002 määruse nr 58 „Täiskasvanute hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuded“, § 6 lg 3. – RTL 2002, 49, 692; RT I, 28.03.2014, 29.
*71 Samas, § 6 lg 2.
*72 Täiskasvanute hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuete määruse § 10 lg 2 järgi peab hoolekandeasutuse magamistoas olema vähemalt ühele voodikohale sobiva kõrgusega ohutu, puhas ja mugav voodi ning voodivarustus ja -pesu, tool, öökapp ning vähemalt üks kergesti ligipääsetav paarisseinakontakt, aknakardinad või rulood, peegel, lae- ja kohtvalgusti, riidekapp ja laud.
*73 Vt ka Report to the Government of the Republic of Moldova on the visit to the Republic of Moldova carried out by the European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT) from 14 to 25 September 2015. CPT/Inf (2016) 16, p 179. Arvutivõrgus:[Link] .
*74 Sotsiaalministri 21.12.2015 määrus nr 75 „Tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“. – RT I, 29.12.2015, 42.
*75 Sotsiaalministri 15.11.2002 määrus nr 132 „Haiglate majutuse standardtingimused“, § 3. – RTL 2002, 131, 1919; RT I, 20.01.2011, 22. Erinõudmiste kohta nt psühhiaatria ja infektsioonihaiguste tervishoiuteenuse osutamise vt sotsiaalministri 05.09.2004 määrus nr 103 „Haigla liikide nõuded“. – RTL 2004, 116, 1816; RT I, 01.06.2016, 7.
*76 J. Reid, K. Wilson, K. E. Anderson, C. P. J. Maguire. Older Inpatients’ Room Preference: Single versus shared accommodation. – Age and Ageing 2015 (44) 2, lk 331–333. Arvutivõrgus:[Link] BR /> Older-inpatients-room-preference-single-versus#.WO3flmGyJHE.email.
*77 J. O’Reilly, B. Sales. Privacy for the Institutionalized Mentally Ill. Are court-ordered standards effective? – Law and Human Behavior 1987 (11) 1, lk 43.
*78 Nt hindasid Eestis tehtud uuringus ligikaudu pooled patsiendid, et neil ei ole alati võimalik olla üksi siis, kui nad seda soovivad, vt U. Varblane, T. Puolokainen (viide 5), lk 6.
*79 Täiskasvanute hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuete määrus, § 5 lg 3 p 20.
*80 Report to the United Nations Interim Administration in Kosovo (UNMIK) on the visit to Kosovo carried out by the European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT) from 21 to 29 March 2007. CPT/Inf (2009) 3, p 108. Arvutivõrgus:[Link] .
*81 Vt nt Report to the Government of Cyprus on the visit to Cyprus carried out by the European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT) from 12 to 19 May 2008. CPT/Inf (2012) 34, p 130. Arvutivõrgus: [Link] .
*82 Vt nt EIKo 24.06.2001, 44558/98, Valašinas vs. Leedu; EIKo 19.04.2001, 28524/95, Peers vs. Kreeka; EIKo 02.07.2009, 41653/05, Kochetkov vs. Eesti.
*83 Involuntary placement in psychiatric establishments. Extract from the 8th General Report of the CPT, published in 1998. CPT/Inf(98)12-part, lk 3, p 34. Arvutivõrgus:[Link] .
*84 Vt nt Report to the Maltese Government on the visit to Malta carried out by the European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT) from 3 to 10 September 2015. CPT/Inf (2016) 25, p 110. Arvutivõrgus:[Link] .
*85 Involuntary placement in psychiatric establishments (viide 83), lk 3, p 34.
*1 Arvutivõrgus: http://www.oiguskantsler.ee/et/seisukohad/otsing?sisutuup=seisukoht&vaade=
otsing&valitsemisala=117&dokumendist=1.
*2 Vt nt A. Soosaar. Meditsiinieetika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2016, lk 56. Samas, lk 51: „Tervis on üks inimeksistentsi universaalsemaid ideaale ja enamiku tegevuste sooritamiseks sobiv lähteseisund, samuti meditsiinilise tegevuse üldine eesmärk.“
*3 Vt nt B. Berkowitz. The Patient Experience and Patient Satisfaction: Measurement of a Complex Dynamic. – The Online Journal of Issues in Nursing 2016 (21) 1. Arvutivõrgus: http://www.nursingworld.org/MainMenuCategories/ANAMarketplace/ANAPeriodicals/OJIN/
TableofContents/Vol-21-2016/No1-Jan-2016/The-Patient-Experience-and-Patient-Satisfaction.html; L. Leppsaar. Patsiendi rahulolu hindamine hooldusravis. Magistritöö õendusteaduses. Tartu: Tartu Ülikool, arstiteaduskond, õendusteaduse osakond 2011, lk 15–16. Arvutivõrgus: http://mobile.dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/34545/lilia_leppsaar_2011.pdf?sequence=1&isAllowed=y.
*4 L. Baillie. A Case Study of Patient Dignity in an Acute Hospital Setting. A thesis submitted in partial fulfilment of the requirements of London South Bank University for the degree of Doctor of Philosophy. London South Bank University 2007, lk 6 jj. Arvutivõrgus: https://www2.rcn.org.uk/__data/assets/pdf_file/
0006/414645/Baillie_L.pdf .
*5 U. Varblane, T. Puolokainen. Patsientide rahulolu hindamine hooldusravis 2012. aastal. Analüüsiraport. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE 2013. Arvutivõrgus: http://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/17291.
*6 EIKo 15.07.2002, 47095/99, Kalashnikov vs. Venemaa.
*7 Tervishoiuteenuse osutamise põhiküsimusi reguleerib võlaõigusseadus (RT I 2001, 81, 487; RT I, 31.12.2016, 7; VÕS) ning tervishoiuteenuste korraldamise seadus (RT I 2001, 50, 284; RT I, 03.03.2017, 25; TTKS). Sotsiaalhoolekande teenuse osutamise baasseadusteks on sotsiaalseadustiku üldosa seadus (RT I, 30.12.2015, 3; SÜS) ning sotsiaalhoolekande seadus (RT I, 30.12.2015, 5; RT I, 29.06.2017, 7).
*8 TTKS § 31.
*9 Sotsiaalhoolekande seadus, § 6 lg 1.
*10 Lühenduse huvides kasutatakse artiklis väljendeid „abivajav isik/inimene“, „teenust saav isik/inimene“ või „teenusesaaja“, tähistamaks nii tervishoiuasutuste patsiente kui ka hoolekandeasutuste kliente. Seal, kus on tarvilik kahte gruppi eristada, räägitakse patsientidest ja klientidest.
*11 National Service Framework for Older People. UK Department of Health 2001. Arvutivõrgus: https://www.gov.uk/government/publications/quality-standards-for-care-services-for-older-people; vt ka K. Saks jt. Eakate tervishoid ja hoolekanne Eestis. Tartu: Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsioon 2001. Arvutivõrgus: http://www.egga.ee/raamat-eakate_tervishoid_ja_hoolekanne_2001.pdf; K. Saks jt. Eaka elanikkonna tervisevajaduste piirkondlik hindamine (EAKAS). Tulemused. Tartu Ülikool 2015. Arvutivõrgus: http://www.etag.ee/wp-content/uploads/2014/01/
Eaka-elanikkonna-tervisevajaduste-piirkondlik-hindamine-EAKAS-Tulemused.pdf.
*12 „Privaatsussfäär, ehk eraelu, on suuresti tunnetuslik kriteerium, millele ei ole võimalik anda ammendavat definitsiooni.“ Vt M. Männiko. Õigus privaatsusele ja andmekaitse. Tallinn: Juura 2011, lk 14.
*13 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 3.vlj.Ü. Madise jt (toim.). Tallinn: Juura 2012, § 26 komm. 6.1. Vt ka Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Ü. Madise jt (toim.). Tallinn: Juura 2017, § 26 komm. 4. Arvutivõrgus: http://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=31&p=26 .
*14 E. Bäck, K. Wikblad. Privacy in Hospital. – Journal of Advanced Nursing 1998 (27) 5, lk 940–945.
*15 R. Madhok. Quality of Hospital Service: A study comparing ‘Asian’ and ‘non-Asian’ patients in Middlesbrough. – Journal of Public Health (Oxf) 1992 (14) 3, lk 271–279.
*16 EIK on tõlgendanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni art‑t 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) evolutiivselt, või nagu kohus mõnikord ütleb, dünaamiliselt. Kohus määrab nelja garantii (eraelu, perekonnaelu, kodu ja kirjavahetuse puutumatus) sisu alati tänaste tingimuste valguses. Teine EIK lähenemist iseloomustav joon on järjekindel kasuistika esiletõstmine. Põhimõtteliselt sisustab EIK konventsiooni artiklit 8 üksikjuhtumite kaupa (ingl case-by-case). Vt L. Wildhaber, O. Diggelmann. Euroopa inimõiguste konventsioon ja eraelu kaitse. Uuemad arengusuunad. – Juridica 2007/1, lk 3.
*17 M. Männiko (viide 12), lk 172.
*18 Arvutivõrgus: http://www.ohchr.org/EN/UDHR/Pages/Language.aspx?LangID=est.
*19 Arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/23982.
*20 Arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/204042012006.
*21 Arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/13073654.
*22 M. Männiko (viide 12), lk 15.
*23 Arvutivõrgus: http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A12012P%2FTXT.
*24 Selgitused põhiõiguste harta kohta. – ELT C 303, 14.12.2007, lk 17– 35. Arvutivõrgus: http://www.headest.ee/uploads/EL%20P%C3%B5hi%C3%B5iguste%20harta%20selgituskiri.pdf.
*25 M. Männiko (viide 12), lk 18.
*26 Arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/78570.
*27 A Declaration on the Promotion of Patient Rights in Europe. ICP/HLE 121. World Health Organization, 28.06.1994. Arvutivõrgus: http://www.who.int/genomics/public/eu_declaration1994.pdf.
*28 Council of Europe: Committee of Ministers, Recommendation CM/Rec(2014)2 of the Committee of Ministers to member States on the promotion of human rights of older persons. 19.02.2014. Arvutivõrgus: https://search.coe.int/cm/Pages/result_details.aspx?ObjectID=09000016805c649f.
*29 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne 4., täiend. vlj. Ü. Madise jt (toim.). Tallinn: Juura 2017, § 26 komm. 4, 14. Arvutivõrgus: http://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=31&p=26
*30 Samas, § 26 komm. 5, 6.
*31 Samas, § 26 komm. 16, 17.
*32 EIKo 13.06.1979, 6833/74, Marckx vs. Belgia; vt ka EIKo 12.11.2013, 5786/08, Söderman vs. Rootsi.
*33 EIKo 11.07.2002, 28957/95, Christine Goodwin vs. Ühendkuningriik.
*34 RKPJKo 03.05.2001, 3-4-1-6-01, p 18.
*35 RT I 2007, 24, 127; RT I, 06.01.2016, 10.
*36 Arvutivõrgus: http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/LSU/?uri=CELEX:32016R0679.
*37 Arvutivõrgus: http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32016R0679.
*38 N. A. Moreham. Beyond Information: Physical privacy in English law. – The Cambridge Law Journal 2014 (73) 2, lk 357.
*39 T. Loonet, M. Smutov. Andmekaitse: kaamera riietusruumis kahjustab inimeste õigusi. – Postimees, 01.12.2011. Arvutivõrgus: http://www.postimees.ee/654418/andmekaitse-kaamera-riietusruumis-kahjustab-inimeste-oigusi.
*40 C. Sheehy. Hospital’s psychiatric patients ‘spied on’ with CCTV in their rooms. – Herald.ie, 06.08.2013. Arvutivõrgus: http://www.herald.ie/news/hospitals-psychiatric-patients-spied-on-with-cctv-in-their-rooms-29477611.html.
*41 J. Williams. Care Home Design and Human Rights. – Elder Law Journal 2011 (1) 4, lk 395–402. Viidatud J. Williams, G. Roberts, A. Griffiths. Adult Social Care Law in England. Reshaping Social Work. Palgrave Macmillan UK (Macmillan Publishers Limited) 2014, lk 88 kaudu.
*42 T. Stolov, Y. Melamed, A. Afek. Video Surveillance in Mental Health Facilities: Is it ethical? – Israel Medical Association Journal 2015 (17) 5, lk 274–276; T. Lahey. A Watchful Eye in Hospitals. – The New York Times, 16.02.2014. Arvutivõrgus: https://www.nytimes.com/2014/02/17/opinion/a-watchful-eye-in-hospitals.html?_r=2.
*43 L. Votruba, B. Graham, J. Wisinski, A. Syed. Video monitoring to Reduce Falls and Patient Companion Costs for Adult Inpatients. – Nursing Economics 2016 (34) 4.
*44 Arvutivõrgus: http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN-ET/TXT/?uri=CELEX:31995L0046&fromTab=ALL&from=et.
*45 Direktiivi eesmärgiks oli luua ühtsed andmekaitse alused, mis aitaksid toetada siseturu infotehnoloogilist arengut ning andmete vaba liikumist Euroopa Liidus (vt andmekaitsedirektiivi põhjendused 4, 7 jj). Vt ka Isikuandmed sotsiaalhoolekande- ja tervishoiusektoris. Andmekaitse Inspektsioon 2016, § 2.29, lk 38. Arvutivõrgus: http://www.aki.ee/sites/www.aki.ee/files/elfinder/article_files/
isikuandmed_sotsiaalhoolekande-_ja_tervishoiusektoris.pdf.
*46 Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. 8. ja 10. osa. P. Varul jt (koost.). Tallinn: Juura 2009, § 764 komm. 3.1, lk 302.
*47 Vt ka Isikuandmed sotsiaalhoolekande- ja tervishoiusektoris (viide 45).
*48 IKS § 6: „Isikuandmete töötlemise põhimõtted
*49 Juhend kaamerate kasutamise kohta. Andmekaitse Inspektsioon 2016, lk 9–13. Arvutivõrgus: http://www.aki.ee/sites/www.aki.ee/files/elfinder/article_files/
kaamerate%20juhis%20(01.07.2016).pdf.
*50 T. Beuchamp, J. Childress. Principles of Biomedical Ethics. 4. ed. New York: Oxford University Press 1994. Viidatud D. P. Olsen. Ethical Considerations of Video Monitoring Psychiatric Patients in Seclusion and Restraint. – Archives of Psychiatric Nursing 1998 (12) 2, lk 92 kaudu.
*51 S. Desai. Violence and Surveillance: Some unintended Consequences of CCTV monitoring within mental health hospital wards. – Surveillance and Society 2010 (8) 1, lk 85–92. Arvutivõrgus: http://ojs.library.queensu.ca/index.php/surveillance-and-society/article/view/3475.
*52 Ingl European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment.
*53 Vt nt Report to the Hungarian Government on the visit to Hungary carried out by the European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT) from 24 March to 2 April 2009. CPT/Inf (2010) 16, p 31. Arvutivõrgus: https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=0900001680696b79.
*54 P. Ridout. CCTV in Care Homes: A protective measure or an invasion of privacy? – Health Service Journal, 09.09.2014. Arvutivõrgus: https://www.hsj.co.uk/topics/leadership/insight-and-influence/
cctv-in-care-homes-a-protective-measure-or-an-invasion-of-privacy/5074565.article; vt ka K. Keogh. Debate Rages over How to Improve the Quality of Care for Older People. Is surveillance the best way to stamp out abuse? – Nursing Standard 2014 (28) 37.
*55 Vt ka 80 alternatiivi vabaduse piiramisele tervishoius. Praktiline abi- ja inspiratsioonivahend vabadusepiiramise vähendamiseks. EPSO 2014. Arvutivõrgus: http://www.terviseamet.ee/fileadmin/dok/Tervishoid/alternatiivid.pdf.
*56 Vt nt A. Melander-Wikman, Y. Fältholm, G. Gard. Safety vs. Privacy: Elderly person’s experiences of a mobile safety alarm. – Health and Social Care in Community 2008 (16) 4, lk 337–346; A. Braeken, P. Porambage, A. Gurtov, M. Ylianttila. Secure and Efficient Reactive Video Surveillance for Patient Monitoring. – Sensors 2016 (16) 1, 32. Arvutivõrgus: http://www.mdpi.com/1424-8220/16/1/32/htm.
*57 L. Baillie (viide 4). Vt ka J. Birrell. Promoting Privacy and Dignity for Older Patients in Hospital. – Nursing Standard 2006 (20) 18, lk 44.
*58 Vt nt B. Berkowitz (viide 3).
*59 Vt nt E. Bäck, K. Wikblad (viide 14); K. Oxtoby. Preserving Patients’ Privacy and Dignity. – Nursing Times, December 2003 (99) 48, lk 19–21.
*60 Vt lisaks L. Baillie (viide 4), lk 160 jj. Vt ka K. Logan. Toilet Privacy in Hospital. – Nursing Times 2012 (108) 5, lk 12–13. Arvutivõrgus: https://www.nursingtimes.net/Journals/2012/01/26/w/p/e/120131-innov-toilet.pdf.
*61 Võlaõigusseadus III (viide 46), § 765 komm. 3, lk 303.
*62 Õiguskantsleri 24.05.2016 kiri nr 7-4/151058/1602270. Arvutivõrgus: http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/
valvurite_viibimine_kinnipeetava_meditsiinilise_labivaatuse_juures.pdf.
*63 Õiguskantsleri 28.03.2017 kiri nr 7-7/161407/1701379. Arvutivõrgus: http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Kontrollk%C3%A4ik_Tartu%20Vangla.pdf.
*64 Õpik-käsiraamat hooldustöötajatele „Hoolides ja hoolitsedes“ juhib samuti hooldaja tähelepanu abivajaja privaatsuse austamisele ning sirmide või kardinate kasutamisele intiim- ja hügieeniprotseduuride teostamisel. Vt M. Jaanisk jt. Hoolides ja hoolitsedes. Õpik-käsiraamat hooldustöötajatele. Argo 2015.
*65 Õiguskantsleri kontrollkäikudel küsitletud teenusesaajate arvamuste põhjal tehtud üldistus.
*66 S. Hall, S. Longhurst, I. Higginson. Living and Dying with Dignity: A qualitative study of the views of older people in nursing homes. – Age Ageing 2009 (38) 4, lk 411–416. Arvutivõrgus: https://academic.oup.com/ageing/article/38/4/411/41633/Living-and-dying-with-dignity-a-qualitative-study.
*67 A. Heskett, J. C. Preston, P. M. Maskell. A Curtain around A Bed, Not Very Private Is It? Thematic analysis of survey responses of medical patients in shared compared with single accommodation. – Age and Ageing 2014 (43), lk i30–i31. Arvutivõrgus: https://academic.oup.com/ageing/article/43/suppl_1/i31/88565/
112A-CURTAIN-AROUND-A-BED-NOT-VERY-PRIVATE-IS-IT#.WO3ppFgchxs.email.
*68 Vt nt S. Hall jt (viide 66); E. Bäck, K. Wikblad (viide 14).
*69 Nt selleks, et pääseda pesemisruumi, peab läbima kellegi toa/palati või pääsevad mõned teenusesaajad oma magamistuppa vaid teiste magamistoa kaudu.
*70 Sotsiaalministri 03.04.2002 määruse nr 58 „Täiskasvanute hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuded“, § 6 lg 3. – RTL 2002, 49, 692; RT I, 28.03.2014, 29.
*71 Samas, § 6 lg 2.
*72 Täiskasvanute hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuete määruse § 10 lg 2 järgi peab hoolekandeasutuse magamistoas olema vähemalt ühele voodikohale sobiva kõrgusega ohutu, puhas ja mugav voodi ning voodivarustus ja -pesu, tool, öökapp ning vähemalt üks kergesti ligipääsetav paarisseinakontakt, aknakardinad või rulood, peegel, lae- ja kohtvalgusti, riidekapp ja laud.
*73 Vt ka Report to the Government of the Republic of Moldova on the visit to the Republic of Moldova carried out by the European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT) from 14 to 25 September 2015. CPT/Inf (2016) 16, p 179. Arvutivõrgus: https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=09000016806975da.
*74 Sotsiaalministri 21.12.2015 määrus nr 75 „Tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“. – RT I, 29.12.2015, 42.
*75 Sotsiaalministri 15.11.2002 määrus nr 132 „Haiglate majutuse standardtingimused“, § 3. – RTL 2002, 131, 1919; RT I, 20.01.2011, 22. Erinõudmiste kohta nt psühhiaatria ja infektsioonihaiguste tervishoiuteenuse osutamise vt sotsiaalministri 05.09.2004 määrus nr 103 „Haigla liikide nõuded“. – RTL 2004, 116, 1816; RT I, 01.06.2016, 7.
*76 J. Reid, K. Wilson, K. E. Anderson, C. P. J. Maguire. Older Inpatients’ Room Preference: Single versus shared accommodation. – Age and Ageing 2015 (44) 2, lk 331–333. Arvutivõrgus: https://academic.oup.com/ageing/article/44/2/331/93413/
Older-inpatients-room-preference-single-versus#.WO3flmGyJHE.email.
*77 J. O’Reilly, B. Sales. Privacy for the Institutionalized Mentally Ill. Are court-ordered standards effective? – Law and Human Behavior 1987 (11) 1, lk 43.
*78 Nt hindasid Eestis tehtud uuringus ligikaudu pooled patsiendid, et neil ei ole alati võimalik olla üksi siis, kui nad seda soovivad, vt U. Varblane, T. Puolokainen (viide 5), lk 6.
*79 Täiskasvanute hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuete määrus, § 5 lg 3 p 20.
*80 Report to the United Nations Interim Administration in Kosovo (UNMIK) on the visit to Kosovo carried out by the European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT) from 21 to 29 March 2007. CPT/Inf (2009) 3, p 108. Arvutivõrgus: https://rm.coe.int/168069727c.
*81 Vt nt Report to the Government of Cyprus on the visit to Cyprus carried out by the European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT) from 12 to 19 May 2008. CPT/Inf (2012) 34, p 130. Arvutivõrgus: https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=09000016806955fd.
*82 Vt nt EIKo 24.06.2001, 44558/98, Valašinas vs. Leedu; EIKo 19.04.2001, 28524/95, Peers vs. Kreeka; EIKo 02.07.2009, 41653/05, Kochetkov vs. Eesti.
*83 Involuntary placement in psychiatric establishments. Extract from the 8th General Report of the CPT, published in 1998. CPT/Inf(98)12-part, lk 3, p 34. Arvutivõrgus: https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=09000016806cd43e.
*84 Vt nt Report to the Maltese Government on the visit to Malta carried out by the European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT) from 3 to 10 September 2015. CPT/Inf (2016) 25, p 110. Arvutivõrgus: https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=09000016806b26e8.
*85 Involuntary placement in psychiatric establishments (viide 83), lk 3, p 34.