Üliõpilaste poolt õppejõudude peale kaebamine
või ülemate poolt ülikoolide ja õppejõudude ähvardamine on tõenäoliselt sama
vanad nähtused kui ülikoolid ise. On ju ülikool vaba vaimu kants (teinekord ka
revolutsiooni pesa) ja akadeemilise kogukonna väljendatud mõtted ei tarvitse
olla võimudele alati vastuvõetavad. Modernne riik siiski üldiselt tunnustab
akadeemilist vabadust. Eesti Vabariigi 1920. aasta põhiseadus deklareeris, et
teadus, kunst ja nende õpetus on Eestis vabad. *1 1937. aasta
põhiseadus kordas seda teesi mõne ajavaimule vastava lisandiga: „Teadus ja
kunst ning nende õpetused on vabad ja riigi kaitse all. Nende levitamine on
riigi ülevalvel.“ (§ 23). Eduard Laamani järgi pärines riigi kaitse lubadus
Weimari põhiseadusest. *2 Teises lauses sisalduv „levitamine“
tähendas õpetamist (sks unterricht) ja „ülevalve“ tähenduse kohta arvab
ta vaid, et „seega ei tarvitse kitsendused siin nii kaugele ulatuda nagu § 15“
(viimati nimetatud paragrahv käis sõnavabaduse kohta ja lubas vabadust
kitsendada riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse ja kodaniku hea nime
kaitseks). *3
23.–25. veebruaril 1936 toimus Eestis
rahvahääletus Rahvuskogu kokkukutsumise ja uue põhiseaduse väljatöötamise
toetuseks. Pea kaks aastat autoritaarselt valitsenud Konstantin Päts soovis
hakata riiki tagasi juhtima vähemalt väliselt põhiseaduslikule alusele.
Rahvahääletuse toetuseks toimus jõuline avalik kampaania. *4
Õiguskaitseorganid jälgisid tähelepanelikult rahva meelsust rahvahääletuse eel
ja ajal. Ülikoolis ja üliõpilasorganisatsioonides toimuv oli niigi poliitilise
politsei teravdatud tähelepanu all. *5 Üle kogu riigi ainsana negatiivne
hääletustulemus Tartus valmistas Pätsile sel määral pettumust, et ta ei pidanud
paljuks tartlasi ühes oma raadiokõnes hurjutada. *6 Lisaks
kääris Tartus ja eriti ülikoolis Pätsi ringkonna kava tõttu piirata ülikooli
autonoomiat. *7
Tartu ülikooli õigusteaduskonnas õpetas sel
ajal avalikku õigust noor professor Artur-Tõeleid Kliimann (1899–1941).
Kliimanni peetakse üheks kõige võimekamaks Eesti õigusteadlaseks
sõdadevahelisel perioodil. Ta oli Hans Kelseni ja teiste kuulsate Viini
professorite õpilane. Kliimann kaitses 1932. aastal esimesena õigusteaduskonna
ajaloos eestikeelse doktoritöö, mis oli ühtlasi esimene trükis ilmunud
eestikeelne õigusteaduslik monograafia. *8 Ta täiendas end stipendiaadina
regulaarselt välismaa ülikoolides (Berliinis, Viinis, Roomas, Pariisis jm) ja
oli väga viljakas teaduslik publitseerija. *9
6. märtsil 1933 kinnitati 34-aastane
Kliimann Tartu Ülikooli administratiivõiguse ja -protsessi erakorraliseks
professoriks. Juba aasta pärast taotles ta sama õppetooli korralise professori
kohta. Ülikooli toetusele vaatamata lükkas riigivanem Päts taotluse tagasi
põhjendusega, et Kliimann on veel liiga lühikest aega töötanud erakorralise
professorina. *10
Kolm aastat hiljem, 17. veebruaril 1936
valis teaduskonna nõukogu ühehäälselt Kliimanni uuesti korraliseks
professoriks. Enne oli Kliimanni teaduslikku tegevust hinnanud selleks
moodustatud komisjon (koosseisus J. Uluots, A. Piip, N. Maim ja E. Ein) ja
kandidatuuri heaks kiitnud. *11 Sellegipoolest riigivanema poolt ametisse
kinnitamine venis. Kliimann kinnitati administratiivõiguse ja -protsessi
õppetooli korraliseks professoriks alles sama aasta 27. novembril. *12
Üheks viivituse põhjuseks võib olla
Kliimanni kartmatus akadeemiliselt tegeleda riigiõiguse aktuaalprobleemidega,
mh vaagida õppetöös Pätsi valitsuse seaduslikkust. Rahvusarhiivis
riigikantselei arhiivifondis (f 31) leidub toimik kirjavahetusega, milles oli
teemaks Kliimanni kahtlane tegevus. *13
Alljärgnevalt on ära trükitud enamik
õhukeses toimikus leiduvaid dokumente: politseiassistendi ettekanne 18.
märtsist 1936 ja õigusteaduskonna dekaani professor Ernst Eini kolm kirja
riigivanemale. Neist esimene, käsitsi kirjutatud kiri 24. märtsist 1936, on
isiklikus laadis (kuid aupaklikus toonis) ja sellele on lisatud Kliimanni
seletuskiri. Teine ja kolmas Eini kiri kannavad sama kuupäeva (7. aprill
1936). Üks on ametlik masinkirjas pöördumine riigivanema poole, teine seda
mahendav ja selgitav käsitsi kirjutatud kaaskiri. Toimikus ei leidu materjale
politseijuurdluse kohta, kuigi siseministri (ja ühtlasi sisekaitse ülema)
Eenpalu pealdis Eini esimesel kirjal kinnitab, et Kliimanni tegevus pälvis
õiguskaitseorganite tähelepanu kõrgeimal tasemel. *14
Dekaan Ein tegutses diplomaatiliselt. Ta
kaitses kolleegi ning teaduskonna ja ülikooli au (ülikool oli äsja valinud
Kliimanni korraliseks professoriks), pisendas väidetavat eksimust ning
apelleeris vajadusele vältida kuulduste levimist ja ülikoolipere
ülesärritamist. Tema kirjadest võib välja lugeda mitu varjatud ähvardust:
viitest, et pealekaebusele ametliku käigu andmise korral satub asi suure kella
külge; 24. märtsi kirjas sisaldub vihje, et Kliimanni peale kaevanud
üliõpilased on võimalik tuvastada. Ein näib meelega rõhutavat, et tegutseb
asjaosaliste jaoks läbipaistvalt. Ta viitas Kliimanni teadmisele käimasolevast
juurdlusest ning andis ka teada, et on asjasse seganud ülikooli juhtkonna
(prorektor H. Kruusi ja rektor J. Kõpu).
Dekaan Eini kirjad kinnitavad väidet, et
Kliimann oli väga hinnatud üliõpilaste seas ja vaatamata tema laialt tuntud
isekusele toetasid ja kaitsesid teda ka kolleegid. *15
Kirjadest ilmneb, et Einil oli mitu kohtumist riigipeaga. Ühest küljest paneb
imestama, et ülikooli õppejõu ametisse kinnitamise juures, mis võinuks olla
rutiinne toiming, kulutas Päts aega audientsidele ja tutvus isiklikult
politseiliste materjalidega. Teisalt vastandus Tartu haritlaskond tema
valitsusele tõepoolest kõige kartmatumalt ja suutis mobiliseerida ka
valijaskonda ning see sundis Pätsi isiklikult tegelema riskide hindamise ja nende
juhtimisega.
[Politseiassistent
poliitilise politsei komissarile, 18.03.1936. – ERA.31.4.442, l. 3–3p]
Salajane.
Poliitilise
politsei komissarile Tartus.
Kannan ette, et prof. Kliimann on veebruari
kuul s.a., umbes nädal aega enne rahvahääletuse algust, annud üliõpilastele
järgmise praktilise töö:
Ülesanne:
Riigivanem oma otsusega 8. jaanuarist 1936
a. Nr 3 (R.T. nr. 3, 21) esitas aktiivkodanikkonnale Rahvuskogu loomiskava,
andes selleks rahvahääletamise dekreedi (R.T. 1936 – 3, 22) ja määrates ühtlasi
rahvahääletamise tähtajad.
Rahvuskogu loomise kava kohaselt
aktiivkodanikkond otsustaks, Rahvuskogu volitada Riigivanema mainitud otsuses
juhiste kaudu parandama kehtivat Põhisäädust või tarbekorral võtma uus
Põhisäädus ja selle elluviimiseks andma vajalikke seadusi samas otsuses
tähendatud koosseisus ja menetluses.
I. Riigivanema selle otsuse
põhisäädusepärasust põhjendav vaade:
Kehtiva Põhisääduse I p. § 1 ja 27 järgi
aktiivkodanikkond teostab kõrgemat võimu riigis. Ta tohib otsustada kõike, mis
pole Põhisääduses eneses Expressis verbis keelatud, s.o. antud mõne teise
Riigiorgani pädevusse.
Vastavalt Riigivanema rahvapoole pöördumises
moodust pole küll Põhisääduses ettenähtud ega kuidagi sätitud, kuid ta on
lubatav, sest seal ei leidu otsest keeldu.
Ka sellekohast rahvahääletamise dekreeti on
Riigivanem õigustatud andma, sest Põhisääduse § 60 p. 12 Riigivanema suhtes
asuv keeld ei käi plebistsitaarse vaid referendaarse rahvahääletamise kohta.
II. Riigivanema otsuse
põhisäädusepärasust eitav vaade:
Põhisääduse muutmiseks on ettenähtud,
Põhisääduses eneses, kindel kord ja ainult see kord on ainukehtiv. Toetumine
Põhisääduse 1 ja 27 §§-ele ei ole õige, sest Põhisääduse § 29 ja lisaks sellele
§§ 3 ka 86-da järgi rahvaski võib oma võimu teostada Põhisääduse alusel ja
korras. Ka ei ole sellest vaatekohast õige omistada Riigivanemale
Rahvahääletamise seaduse andmise õigust dekreedi korras.
Pääle selle muu, ei ole Riigivanema
vastavast otsusest teatatud rahvale 3 kuud ette, enne rahvahääletamist, nagu
seda nõuab Ps. § 89.
Lahendus: jättes
puudutamata Rahvuskogule vajalikkude seaduste andmiseks antav volitus uue
põhisäädusliku akti elluviimiseks, tema poolt või vastu väitlusi ülemal
esitatud vaadete kohta.
Ülesande andmise juures seletanud prof. Kliimann,
et seda tuleb lahendada dogmaatiliselt. Hoiatanud sellejuures poliitikasse
kaldumast, sest sarnasel korral ei saavat tema tööd hindamisele võtta. Ühtlasi
seletanud aga, et mainitud teemi võib auditooriumis käsitleda poliitiliselt,
kuna väljaspool seda ei saavat. Kõigist arutlusist pidavat aga üliõpilased ise
vastavad järeldused tegema ja selle järele ka tegelikus elus toimima. See olla
siis juba iga ühe enese asi, kuidas ta vastavas olukorras tegutseb.
Et sarnane ülesanne antud just enne
rahvahääletamise algust ja selle küsimuse vastu suurt huvi tuntud, siis olnud
selle ülesande lahendajaid palju. Tööde äraandmise juures selgunud, et kõik,
pääle kahe, jõudnud otsusele, et Riigivanem on käesoleval juhul toiminud
Põhisääduse vastaselt. Mõned üliõpilased olla ülesannet käsitanud
poliitiliselt, mispärast nende tööde suhtes asunud prof. Kliimann
eriseisukohale.
Üldse paistvat, et prof. Kliimann olla
viimasel ajal eriti suurt rõhku hakanud panema Riigivanema kompetentsi
selgitamisele ja tema võimupiiride kindlaks määramisele. Nii olla ta puudutanud
riigieelarve maksmapanekut dekreedi korras leides, et see ei olla sääduspärane,
jne. Sarnastele seletustele vastavalt olla ka üliõpilaste vastused eksamitel.
Tartus, „18“ märtsil 1936 a.
/loetamatuks
muudetud allkiri/
Assistent
[Õigusteaduskonna
dekaan E. Ein peaminister K. Pätsile, 24.03.1936. – ERA.31.4.442, l. 5–6]
[[Pealdis:]
Riigivanemale, isiklikult. Salajane
Saadan käesolevaga õigusteaduskonna dekaani
kirja prof. Kliimanni asjas, mis tuleb Teile edasiandmiseks. Kirjad täiendavad
selgitavalt kuuldusi selle küsimuse ümber.
Tallinn, 28.III.1936
K. Eenpalu]
Tartus,
24. märtsil 1936.
Kõrgeauline
härra Peaminister!
Viimasel ajal seltskonnas ja isegi ametlikes
ringkondades levinud kuulduste põhjal, nagu oleks prof. Kliimann oma
õppetegevuses kaldunud tendentslikult ebasoovitavat seisukohta võtma möödunud
rahvahääletuse vastavuses PS-le, tahtes seega nagu oma õpetaja-autoriteediga
mõjustada rohkearvulist õpilaskonda, kelle kaudu professori eitav suhtumine
küsimusse võinuks valguda ka laiemaisse rahvakihtidesse, on mul teatada
järgmist.
Minu kui dekaani kohus on Ülikooliseaduse
põhjal valvata õppejõudude ülesannete korraliku täitmise järele. Ülesannete
korraliku täitmise nõudega pole aga kooskõlas, kui õppejõud oma
ametiautoriteediga kallutab tendentslikult seisukohta võtma poliitilisis
küsimusis, eriti kui on tegu nii suure ja riiklikult tähtsa küsimuse puhul,
nagu seda oli veebruarikuu rahvahääletus. Oma dekaani kohust täites ja asja kohta
selgust soovides pöördusingi prof. Kliimanni poole seletuse saamiseks, mida
viimane minule viivitamatult esitas käesolevale kirjale ligilisatud kujul.
[Nagu] seletusest nähtub, võtab prof.
Kliimann õigeks, et ta on korraldanud tentamen-seminari ka rahvahääletuse
küsimuses, kuid kõiges muus osas lükkab kategooriliselt ümber kuuldused.
Suuliselt täiendas prof. Kliimann oma seletusi veel sellega, et seminaritöö
teema oli tema poolt küll enne hääletust antud, kuid tööde arutamine toimus
pärast rahvahääletust. Teiseks olevat kuuldus alusetu ka selles osas, nagu
oleks tööde hinnang sündinud selle järgi, missugusele sisulisele tulemusele
keegi oli jõudnud, vaid mõõtuandev on olnud vaid meetodi tundmine ja
käsitlemise oskus. Kuid mingil kombel pole see olnud eksam. Omalt poolt võin
täienduseks öelda, et eksami pole administratiiv-õiguses, mida prof. Kliimann
õpetab, selles ajavahemikus, kuhu langeb viimasele süüksarvatav tegevus, üldse
olnud, sest säärased eksamid, mis toimuvad väljaspool ametlikke eksamisessioone,
toimuvad kõik dekaani loa põhjal.
Eeltoodust peaks piisama prof. Kliimann’i
tegevuse ümber tekkinud kuulduste ümberlükkamiseks. Kuna ma aga professori
seletusi rohkem usun, kui üliõpilaste kaudu väljaläinud kuuldusi, ei oska ma
midagi edasi uurida. Kui aga need kuuldused edasi püsivad ja nende põhjal
järeldusi tehakse ametialaselt, olen sunnitud asja ette kandma Ülikooli
Valitsusele distsiplinaarsüüteo asja algatamiseks prof. Kliimann’i vastu ja sel
protseduuril on ette näha üliõpilaste ülekuulamine; siis viib see välja
üliõpilaste demoraliseerimisele ja ülikooli õppejõudude prestiiži
langetamisele. Muide, prof. Kliimann teatas veel, et ta võib teatada kõigi
oma kuulajate nimed, sest registreerib neid igal loengul.
Saadan käesoleva kirja koos lisaga Teile,
sest hiljutise meie konfidentsiaalse jutuajamise puhul selgus, milliseid
raskeid tagajärgi kõne all olevad kuuldused omavad prof. Kliimann’i suhtes ja
kuidas nad ebasoovitavalt mõjuvad kogu Ülikoolile. Saadan selle kirja koos
prof. Kliimann’i seletusega selleks, et Teil oleks kergem saadud informatsiooni
põhjal tekkinud olukorra positiivseks lahendamiseks kaasa aidata, nagu Teie oma
head tahet meie hiljutises jutuajamises avaldasite.
Prof. Kliimanni seletuse saadan autori
teadmisel, peale selle on asjast teadlik prof. H. Kruus. Muidu pole asjast
veel kedagi informeerinud, sest loodan, et lõppude lõpuks laheneb asi soodsalt.
Loodan, et vabandate mind tülitamise
asjades, mis otsekohe Teisse ei puutu, kuid tegin seda teades, et võite kõige
enam ära teha selguse saamiseks viimasel ajal kerkinud arusaamatustes ülikooli
ümber.
Suurima
lugupidamisega
Teie
Prof. E. Ein.
[A.-T.
Klimann E. Einile, 23.03.1936. – ERA.31.4.442, l. 7]
Prof. Dr. A.-T. Kliimann,
Tartu, Lai 29
Tel.:1330 23.
märtsil 1936.
Õigusteaduskonna
Dekaanile.
Vastuseks Teie seletusepärimisele seoses
kuuldustega minu õppetegevuse alalt on minul järgmist õiendada:
Kõigepealt ei ole õige see teade, et minu
tentaamen-seminar Riigivanema otsusest Rahvuskogu kokkukutsumiseks olevat
toimunud enne tegelikku rahvahääletamist. Tõeliselt kanti ette vastav referaat
ja esinesin isiklikult omapoolse käsitlusega pärast rahvahääletamist järgnenud
esmaspäeva õhtupoolikul.
Teiseks ei ole õieti selgitatud minu
vaatekohta eelmainitud küsimuses. Just vastupidiselt levitatud kuuldustele,
mina otse rõhutavalt jaatasin Riigivanema rahva poole pöördumise aktsiooni
põhiseaduspärasust ning põhjendasin oma väiteid poolteist tundi kestnud
üksikasjalikus juriidilises argumentatsioonis. Oleks ma olnud vastupidisel
vaatekohal, ei oleks vastavat küsimust üldse mitte käsitlusse võtnudki. Ka
Teile ja minu teistele kolleegidele oli minu jaatav vaatekoht ses asjas juba
varem teada, mispärast, näiteks, prof. Piip ja Teie isiklikult, minu kuulmist
mööda, olete oma avalikel esinemistel minu sellekohasele arvamusele otseselt
toetunud.
Kolmandaks ei ole õige nagu oleks ma eksamil
üliõpilasele seadnud selleteemalisi küsimusi. Teile on ju teada, et minul
selliseid eksame seni ei ole veel olnudki.
A.-T.
Kliimann
[E. Ein
(isiklikult) riigivanem K. Pätsile, 07.04.1936. – ERA.31.4.442, l. 4–4p]
Tartus,
7. aprillil 1936.
Kõrgesti
austatud härra Riigivanem!
Meie kõneluse kohaselt 31. märtsil s.a.
katsusin saada täielikumat pilti prof. Kliimann’i asjas. Toimisin
ettevaatlikult, et vältida asjatuid kuuldusi Ülikooli peres. Selgitustöö
tulemusena saadan käesoleva kõrval esitise enam-vähem ametlikus vormis, kuna
võib-olla soovite teda informatsiooniks lugeda lasta oma lähematel
kastöölistel.
Nagu minu poolt kogutud andmetest ja prof.
Kliimann’i poolt minule suuliselt antud täiendavatest seletustest selgub, on ta
teemi andmisel esitanud dikteerides nii pooltväiteid kui ka mõeldavad
vastuväited. Viimane asjaolu on nähtavasti saanudki mõne üksiku kuulaja juures
eksliku järeldusetegemise põhjuseks. Toonitan „mõne üksiku“ juures, sest nende
kuulajate juures, kes on prof. Kliimann’i kursust jälginud pidevalt, ja kes ka
tol veebruarikuu loengul moodustasid rõhuva enamuse kuulajaskonnast, pole
tekkinud vähimatki muljet professorile süüksarvatavast sihilikkusest. Muus osas
leidsin kinnitust sellele, mida prof. Kliimann oma kirjalikus seletuses minule
on juba ette kandnud ja mille sisuga Teie juba tutvunud olete.
Ligilisatud kirja viimane lõige „Ülikoolis
jne“ võib paista asjasse mittekuuluva lisandina, kuid ometi on ta seoses antud
asjaga. Prof. K-ni edutamiskäigus tekkinud seisaku põhjuste üle on õppejõudude
peres tekkinud mitmesuguseid versioone ja asja kohta tehakse mitmeid järeldusi
ning oletusi, kuid üldiselt avaldavad nad segavat mõju Ülikooli töös. Ma ei
oleks ehk tarvitsenud seda kõike Teile kirjutada, kuid usaldustunde põhjal, mis
minusse jäi Teie suhtumisest minu vastuvõtul, lugesin oma kohuseks Teid
igakülgselt informeerida.
Teie ette antud lahkel loal, härra
Riigivanem, palun Teilt minu vastuvõttu neljapäeval, mil viibin Tallinnas.
Sügava
lugupidamistunde ja austusega
Prof.
E. Ein.
[E. Ein
(ametlikult) riigivanem K. Pätsile, 07.04.1936. – ERA.31.4.442, l. 4–4p]
7.
aprillil 1936.
Kõrgesti
austatud härra Riigivanem.
Meie kõneluse kohaselt esitan allpool
täiendavaid andmeid, mis on selgunud Rektori loal ja kaasteadmisel toimetatud
üksikasjalikust juurdlusest prof. A.-T.- Kliimanni õppetegevuse kohta.
Tarvilikke lisaseletusi ma annaks suuliselt järgmisel vastuvõtul.
Nagu juurdlusest selgus, on kõnes
olev tentaamen-seminari pidamise aeg täiesti juhuslikult sattunud enam-vähem
kokku rahvahääletamise ajaga. Nimelt on prof. Kliimann siis parajasti jõudnud
lõpule oma kursuses Riigivanema kompetentsi käsitlemisega. Tema tööviisi järgi
võetakse sel korral mõni küsimus üliõpilaste poolt lahendamisele läbivõetud
peatüki aine piirides nn. tentaamen-ülesandena. Tentaamen-seminar on sellise
tööviisi juures esimeseks eelastmeks proseminarile ja seminarile. Sellelaadses
seminaris antakse tegeliku elu sündmus üliõpilastele juriidiliseks
analüüsimiseks lihtsustatud kujul. Üliõpilased peavad ülesande lahendama
kindlalt ette nähtud käsitlusviisi järgi ja õppejõu poolt antud juhiste alusel.
Ka kõnesoleval juhtumil on prof. Kliimann vastava ülesande andnud mitte täies
ulatuses, vaid lihtsustatud sisus. Peale selle on prof. Kliimann esitanud
dikteerides mõeldavaid pooltväiteid ja mõeldavaid vastuväiteid.
Üliõpilaste-osavõtjate ülesandeks oligi võtta seisukohti nii poolt- kui
vastuväidete suhtes ja esitada oma vaatekoht, seda normatiivselt (mitte
poliitiliselt) põhjendades. Nagu küsimuse seesugusest seadmisest ja minu
juurdlusest selgus, on prof. Kliimann siin talitanud väga taktiliselt ja
objektiivselt. Vahest võiks seda öelda, et tema mõnest väljendusest
tähelepanelikule üliõpilasele juba ette selgus tema jaatav vaatekoht antud
küsimuses. Nii on prof. Kliimann soovitanud seda tööd kirjutada võimalikult
populaarselt, seletades, et ta õigustub paremaid töid andma ajalehtedele
äratrükkimiseks. Ühtlasi ta määras ka varema tähtaja tööde esitamiseks neile,
kes sooviksid oma vaate avaldamist ajalehis. Sellistest töödest tuligi
õigeaegselt sisse üks, mille prof. Kliimann kavatses saata hra H. Kukkega kokku
lepitud ajaks Tallinna, kuid pidi aga võtma töö lõpu osas ette selliseid
parandusi ja kärpimisi, milleks ta vajas autori nõusolekut. See asi aga hilines
rahvahääletuseks. Seda kõike on prof. Kliimann seletanud ka oma seminaris kogu
kuulajaskonna ees paremaks tunnustatud positiivse töö autorile.
Peaksin lisama, et prof. Kliimann on
üldiselt tuntud erikordselt objektiivse vaatlejana, kes ei seo poliitilisi
probleeme teaduslikkudega. Tema on juba loonud oma kindla kooli ja temal on
rohkesti häid järglasi nii väljaspool Ülikooli kui ka noorte teadusmeeste seas.
Paljud üliõpilased tunnistavad avalikult, et nemad on avalikus õiguses hakkanud
teaduslikult mõtlema alles prof. Kliimanni juures töötades. Et ta on olnud seni
kõigutamatult erapooletu, siis on tema autoriteetset teaduslikku abi kasustanud
mitte üksi Ülikool ja Õigusteaduskond, vaid rohkel määral ka ametiasutused,
kõrgemad ametnikud ja isegi Riigikohus. Mainida oleks, et, näiteks, ka Leedu
riigitribunaali esimees pöördus tema poole nõu saamiseks administratiivasjus ja
et vastav seletus ära trükiti nende juhtivas õigusteaduslikus ajakirjas.
Ülikoolis kahetsetakse elavalt, et
teaduslikud asjad on sattunud ekslikel andmeil poliitilisele pinnale, mis
halvavalt mõjub eriti prof. Kliimanni õppetegevusele. Oleks tõsiselt
kahetsetav, kui prof. Kliimanni edutamise teistkordselt kinnitamata jätmise
järeldusel meie Ülikool ja eesti teadus, võib olla, saaks heakstegematu kaotuse
osaliseks.
Prof.
E. Ein.
Õigusteaduskonna
dekaan.
Märkused:
*1 1920. aasta põhiseadus, § 12; sama deklareerib meie tänane põhiseadus
(§ 38).
*2 Weimari 1920. aasta konstitutsiooni art 142: „Die
Kunst, die Wissenschaft und ihre Lehre sind frei. Der Staat gewährt ihnen
Schutz und nimmt an ihrer Pflege teil.“ (Kunst, teadus ja
nende õpetus on vabad. Riik kaitseb neid ja osaleb nende edendamises).
*3 E. Laaman. Kodaniku põhiõigused ja kohused. – Põhiseadus ja Rahvuskogu.
Tallinn: Rahvuskogu 1937, lk 352.
*4 A. Pajur. Konstantin Päts. Poliitiline biograafia. II osa: Riigimees
(1917–1956). Tartu: Rahvusarhiiv 2018, lk 536.
*5 Vt nt Rahvusarhiivis poliitilise politsei Tartu komissari arhiivifondi
(f 952) sisepoliitilise informatsiooni (sari 4) toimikute loendit.
*6 A.
Pajur (viide 4), lk 537.
*7 Vt nt T. Hiio. Tartu Ülikooli autonoomia piiramine “vaikival ajastul”.
– Universitas Tartuensis 1632–2007. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2007, lk
332–335.
*8 A.-T. Kliimann. Administratiivakti teooria. Tartu: Akadeemilise
Kooperatiivi Kirjastus 1932; selle kohta vt P. Järvelaid. Eesti
õigusteaduse ja õigushariduse ajalugu. Tallinn: Argo 2015, lk 117; P.
Järvelaid. Artur-Tõeleid Kliimann (1899–1941). – Akadeemia 1999/2, lk 264.
*9 P.
Järvelaid. Artur-Tõeleid Kliimann (viide 8), lk 257–271; L. Mälksoo.
Demokraatiast diktatuurini: Artur-Tõeleid Kliimanni ja Carl Schmitti varjatud
dialoog. – Rahvusvaheline õigus Eestis. Ajalugu ja poliitika. Tallinn: Juura
2008, lk 151–171.
*10 P.
Järvelaid. Artur-Tõeleid Kliimann (viide 8), lk 265.
*11 Samas, lk 266; haridusminister A. Jaaksoni kiri riigivanemale,
26.11.1936. – ERA.31.3.13515, l. 1.
*12 Riigivanema otsus nr 746, 27.11.1936. – ERA.31.3.13515, l. 2.
*13 ERA.31.4.442.
*14 Kliimanni juurdluse toimikut ei leidu ka Rahvusarhiivi sisekaitse ülema
arhiivifondis (f 852), mis lubab oletada, et ametliku juurdluseni asi ei
jõudnud.
*15 P. Järvelaid. Artur-Tõeleid Kliimann (viide 8), lk 268, passim.
*1 1920. aasta põhiseadus, § 12; sama deklareerib meie tänane põhiseadus
(§ 38).
*2 Weimari 1920. aasta konstitutsiooni art 142: „Die
Kunst, die Wissenschaft und ihre Lehre sind frei. Der Staat gewährt ihnen
Schutz und nimmt an ihrer Pflege teil.“ (Kunst, teadus ja
nende õpetus on vabad. Riik kaitseb neid ja osaleb nende edendamises).
*3 E. Laaman. Kodaniku põhiõigused ja kohused. – Põhiseadus ja Rahvuskogu.
Tallinn: Rahvuskogu 1937, lk 352.
*4 A. Pajur. Konstantin Päts. Poliitiline biograafia. II osa: Riigimees
(1917–1956). Tartu: Rahvusarhiiv 2018, lk 536.
*5 Vt nt Rahvusarhiivis poliitilise politsei Tartu komissari arhiivifondi
(f 952) sisepoliitilise informatsiooni (sari 4) toimikute loendit.
*6 A.
Pajur (viide 4), lk 537.
*7 Vt nt T. Hiio. Tartu Ülikooli autonoomia piiramine “vaikival ajastul”.
– Universitas Tartuensis 1632–2007. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2007, lk
332–335.
*8 A.-T. Kliimann. Administratiivakti teooria. Tartu: Akadeemilise
Kooperatiivi Kirjastus 1932; selle kohta vt P. Järvelaid. Eesti
õigusteaduse ja õigushariduse ajalugu. Tallinn: Argo 2015, lk 117; P.
Järvelaid. Artur-Tõeleid Kliimann (1899–1941). – Akadeemia 1999/2, lk 264.
*9 P.
Järvelaid. Artur-Tõeleid Kliimann (viide 8), lk 257–271; L. Mälksoo.
Demokraatiast diktatuurini: Artur-Tõeleid Kliimanni ja Carl Schmitti varjatud
dialoog. – Rahvusvaheline õigus Eestis. Ajalugu ja poliitika. Tallinn: Juura
2008, lk 151–171.
*10 P.
Järvelaid. Artur-Tõeleid Kliimann (viide 8), lk 265.
*11 Samas, lk 266; haridusminister A. Jaaksoni kiri riigivanemale,
26.11.1936. – ERA.31.3.13515, l. 1.
*12 Riigivanema otsus nr 746, 27.11.1936. – ERA.31.3.13515, l. 2.
*13 ERA.31.4.442.
*14 Kliimanni juurdluse toimikut ei leidu ka Rahvusarhiivi sisekaitse ülema
arhiivifondis (f 852), mis lubab oletada, et ametliku juurdluseni asi ei
jõudnud.
*15 P. Järvelaid. Artur-Tõeleid Kliimann (viide 8), lk 268, passim.