Mis teeb riigihangete seaduse
kommenteeritud väljaande [1] eriliseks? Kellele võiks nendest
kommentaaridest kasu olla ja kuidas?
M. Parind: Ühest
küljest on riigihangete seaduse *2 (RHS) kommentaarid tüüpilise seaduse
kommenteeritud väljaande struktuuriga – õigusakt on paragrahv paragrahvi järel
lahti harutatud ning õigusteaduslike meetodite abil üksipulgi läbi analüüsitud.
Teisalt eristab konkreetseid kommentaare teistest Eestis varem ilmunud
samalaadsetest teostest (nt põhiseaduse, võlaõigusseaduse, kohtumenetluse
seadustike kommentaarid jm) asjaolu, et eriti suurt rõhku on pandud Eesti
õiguse suhtele Euroopa Liidu õigusega. Nimelt võib riigihankeõigust pidada
suuresti Euroopa Liidu õiguseks, sest liidu seadusandja on välja andnud mitu
valdkondlikku direktiivi, mis märkimisväärses mahus ja kohati küllaltki suure detailsusega
harmoneerivad liikmesriikide õigusakte riigihangete vallas. Niisiis on RHS
kommentaaride läbivaks jooneks riigisisese õiguse kõrvutamine direktiividega
ning seadusesätete avamine Euroopa Kohtu praktika valguses.
RHS kommentaaride tunnusmärgiks võib pidada
ka tähelepanuväärselt laia taustaga autorkonda. Autorite hulka kuuluvad
riigikohtunikud, riigihangete vaidlustuskomisjoni liige, advokaadid,
õigusteadlased, valdkonda kureeriva ministeeriumi ametnikud, ühe suurhankija
majasisene õigusnõustaja ning Riigikogu Kantselei nõunik. See muudab
kommentaarid rikkamaks ja võimaldab ühtede kaante vahele paigutada väga
erinevad kogemused valdkonnas tegutsemisel.
Valminud kommentaarid on loodetavasti heaks
ja praktiliseks abimeheks igale riigihangetega kokku puutuvale inimesele:
pakkujate ning hankijate esindajad ja nõustajad, riigihanke-vaidluste
lahendajad (kohtunikud, vaidlustuskomisjoni liikmed), samuti erinevate
järelevalvemenetluste läbiviijad jpt. Kahtlemata saavad reeglite
lahtiseletusest kasu ka tudengid ja teised, kes soovivad ühel või teisel
põhjusel RHS sätteid paremini mõista.
Mis on riigihangete tüüpvead ja kuidas neid
ära hoida?
M. Parind: Ehkki
iga riigihange on omanäoline ning sestap on ilmselt ka lõpmata hulk viise
hangete korraldamisel vigu teha, võivad vähemasti vaidlustuskomisjoni liikme
silmad täheldada mõningaid tüüpilisi probleeme. Üheks põhimõtteliseks
murekohaks on menetluse tarbetult keerukaks kujundamine hankijate endi poolt.
Teadupärast annavad mitu menetlusliiki (nt lihthankemenetlus ning sotsiaal- ja
eriteenuste erimenetlus) hankijale laia vabaduse menetlust enda soovi järgi
kujundada. Sellised menetlused on mõeldud olema suhteliselt leebete reeglitega
ja paindlikud. Paraku korraldatakse neid sageli vaat et keerukamalt kui näiteks
seadusega kõige põhjalikumalt reguleeritud avatud hankemenetlust. Et mitte
pakkujaid ja iseennast tarbetult koormata, peaks hankija riigihanke
alusdokumente koostades alati hoolikalt läbi mõtlema, kas üldse ja kuidas üks
või teine nõue riigihanke kordaminekule kaasa aitab. Mõttetutest sätetest
tuleks loobuda.
Teine tüüpviga on pakkujate isikliku
seisundi ja pakkumuste vastavuse pinnapealne kontroll. Näiteks nõutakse
pakkujailt teatavatele kriteeriumidele vastavate referentslepingute olemasolu,
kuid pärast nende kohta nimekirjade saamist ei veenduta sisuliselt, kas
lepingute kohta avaldatud teave (nt tähtajad, maksumus) ka päriselt tõele
vastab. Pinnapealsusega seondub ka sage hankija otsuste ebaküllaldase
põhjendamise probleem. Selline minetus tingib sageli otsuse kehtetuks
tunnistamise vaidlustuskomisjoni või kohtu poolt, sest kui pole võimalik
jälgida hankija kaalutlusi kindla sisuga otsuse langetamisel, on see otsus
kontrollimatu ja meelevaldne. Olgu siiski rõhutatud, et otsuse küllaldast
motiveerimist ei tohi mõista pingutatud paljusõnalisusena. Sageli piisab otsuse
küllaldaseks motiveerimiseks ka lausest või paarist – peamine on, et otsuse
sisu oleks selgelt ja täpselt avatud.
Pakkujate tüüpviga, mis neile sageli ka
saatuslikuks saab, on hooletus erisugu dokumentide esitamisel ja
komplekteerimisel. Hooletusvigade tõttu menetlusest välja kukkunud pakkujad on
tihtipeale pettunud riigihangete liigses bürokraatlikkuses (mis võib osalt ka
tõsi olla), kuid tuleb mõista, et kõigile peavad kehtima ühesugused mängureeglid
ning põhimõttelisi vigu pakkumuse vormistamisel ei tohi eirata ettekäändel, et
pakkuja on muidu tubli ettevõtja või tegi hea pakkumuse. Vead
pakkumusdokumentides on võimalik kõrvaldada vaid väga erandlikel juhtudel.
Mis on riigihankeõiguse kohta levivad
müüdid?
M. A. Simovart:Tõsi on, et riigihankeõiguse valdkonnas mingil põhjusel kipuvad levima
müüdid, s.o pooltõed või lihtsustatud arusaamad, mida ei saa alati tembeldada
päris ebaõigeks – vähemalt kohati on need arusaamad ka tõesed –, aga mis kindlasti
ei oma niivõrd universaalset tõeväärtust, nagu neile kiputakse omistama.
Esimene ja kõige kuulsam on müüt odava hinna
võidukäigu ehk selle kohta, nagu peaks RHS järgi alati võitma kõige odavam
pakkumine. Põhjuseid sellise arusaama tekkeks võib olla palju ning mõistetavalt
on siin olulisel kohal piiratud eelarvelised võimalused, mis sunnivadki
hangitavasse säästlikult suhtuma. Säästlikus rahakasutamises ei ole loomulikult
mitte midagi taunitavat – vastupidi! Küsida aga tuleb esiteks seda, kas pelgalt
odav hind kujutab endast alati säästu, ja teiseks seda, kuidas seadus hankija
sellisesse eelistusse suhtub. Esimesele küsimusele tuleb vastata, et
säästlikkuse kui kulude minimeerimise asemel võiks riigihangetes võimaluse
korral ilmselt eesmärgiks seada pigem kulutõhususe ehk parima võimaliku hinna
ja kvaliteedi suhte saavutamise (vt sel teemal rohkem RHS § 2 kommentaaridest).
Mis puudutab teist küsimust, siis vastus on selge ja ühene: mitte ainult ei ole
väär arusaam, nagu peaks alati eelistama kõige odavama hinnaga soetust,
RHS ka otsesõnu piirab neid olukordi, mil pakkumused võivad konkureerida
pelgalt maksumuse alusel, muid näitajaid arvestamata.
Teine, samuti suhteliselt levinud müüt on
kolme pakkumuse kohta. Sellel müüdil on tõepõhja palju rohkem: sageli
tõepoolest on kolme pakkumuse nõue seaduses sätestatud (nt osalejate arvu
piiramisel läbirääkimistega menetlustes). Ometi on olukordi, kus kolmest
pakkumusest ei piisa (nt piiratud menetluses on minimaalne osalejate piirarv
hoopis viis), või vastupidi, kus pakkumuste arv ei ole sugugi reguleeritud.
Kolmandaks ringleb väide, nagu vaidlustataks
Eestis ebanormaalselt palju riigihankeid. Utreeritult kuuleb teinekord lausa
seisukohta, et pea kõik riigihanked vaidlustatakse, massiline vaidlustamine aga
nagu takistaks riigihangete edukat teostamist. Statistika ütleb, et see ei ole
nii: vaidlustamise protsent on väike (2018. aastal oli vaidlustuste arv Eestis ca
3,4% riigihangete üldarvust *3 ) ning vaidluste lahendamine on reeglina
kiire ja tõhus. Tuleb ka arvestada, et hankeasjades toimiv nn konkurentide
järelevalve on osa riigihankeõiguse tõhusa toimimise mehhanismist, asendades
mingis mõttes riiklikku ja haldusjärelevalvet. Teisisõnu omab iga hankeasja
lahendamine lisaks vaidlustaja subjektiivsete õiguste kaitsele ka
potentsiaalset abstraktset ehk üldkasulikku tähendust. Vaidlustuspraktika
kujundab ju arusaama sellest, mis on riigihangetes õige ja mis vale, ning
sellisena suunab parema hankepraktika poole. Olgu siinjuures ka mainitud, et
Euroopa Komisjoni 2017. aasta aruande kohaselt hinnatakse kohtuväliselt
hankevaidlusi lahendavate organite – Eestis riigihangete vaidlustuskomisjon –
tööd üldjuhul tõhusamaks ja kvaliteetsemaks kui kohtute tööd. Muuhulgas
kajastavad seda sidusrühmade arvamused, mida aruanne kajastab. Menetlus
tavakohtus kestab enamasti kauem, otsuste kvaliteet aga on halvem. *4
Sellisena võime praeguse vaidlustamissüsteemiga suuresti rahul olla.
Viimaseks pean välja tooma müüdi
riigihankeõiguses väidetavalt kehtiva formaliseerituse üldpõhimõtte kohta.
Pahatihti kuuldub seisukohti, nagu alluks riigihangete korraldamine
formaliseerituse üldpõhimõttele. Ometi puudub selline printsiip RHS §-s 3
loetletud üldpõhimõtete hulgast. Veelgi enam, Riigikohus on formaliseerituse
üldpõhimõtte kehtimist riigihangete puhul otsesõnu eitanud juba 2013. aastal. *5
Formaliseerituse põhimõte tähendab, et menetluse korraldaja – näiteks
kohtutäitur täitemenetluses – ei aruta sisulisi küsimusi ega
materiaalõiguslikke asjaolusid, vaid rajab otsuse just ja ainult formaalsete
nõuete kontrollile. Täitemenetluse kõrval on formaliseerituse põhimõte omane ka
näiteks registrikannete tegemisele. Hankijate vajadused ega toimingud
riigihanke korraldamisel ei ole võrreldavad täitemenetluse korraldamise ega
registrikande tegemisega. Kui pakkujate ja pakkumuste kontrollimisel peaks
hankija lähtuma ja tohiks lähtuda vaid formaalsetest alustest ilma asjaolusid
sisuliselt üldse kaalumata, ei oleks hankijal võimalik soovitud tulemuses
sugugi kindel olla. Samas tuleb rõhutada, et formaalsed elemendid on
riigihankes siiski äärmiselt vajalikud, et tagada aus mäng – riigihanke
läbipaistvus ja ettevõtjate võrdne kohtlemine. Formaalsused ei tohi aga saada
eesmärgiks omaette.
Kuidas avaldub riigihangetes liigne
formalism?
M. A. Simovart:
Liigne formalism avaldub selles, et hankija teeb otsuseid n-ö pimesi, tugineb
puhtformaalsetele ja sellisena ebamõistlikele nõuetele, jättes asja sisusse
tungimata. Kui sealjuures jätab hankija teostamata talle seadusega antud
diskretsiooni, on selline käitumine ka seadusega vastuolus, sest kui seadus
hankijale kaalutlusõiguse annab, peab viimane seda ka kasutama.
Ilmekas näide liigse formalismi kohta on
järgmine kaasus riigihangete vaidlustuskomisjoni praktikast. *6
Olles sätestanud riigihanke tingimustes pakkumuse jõusoleku minimaalse tähtaja,
nõudis hankija pakkujatelt pakkumuse lisana ka jõusoleku kinnituse esitamist ja
sellise kinnituse puudumise korral lükkas hankija pakkumuse tagasi. Ometi ei
sõltunud nõutud lisast või selle puudumisest sisuliselt mitte midagi, sest
seaduse järgi kinnitab pakkumuse esitamise fakt alusdokumentides seatud
tingimuste – sh pakkumuse jõusoleku tähtaja – ülevõtmist. Teisisõnu oli
tegemist põhjendamatu formaalsusega.
Mis on suurimad muutused praeguse
riigihangete seaduse ja aastatel 2007–2017 kehtinud seaduse vahel?
M. A. Simovart:
Hea meelega rõhutaksin erinevuste asemel hoopis sarnasusi. Printsiibi tasandil
on riigihankeõigus suuresti sama kui varem: jätkuvalt on selle eesmärk konkurentsi
parem ärakasutamine ja Euroopa Liidu siseturu toimimine. Üldpõhimõtted on
samad: läbipaistvus, võrdne kohtlemine ja kulutõhusus. Uudsena on
direktiividesse ja nende eeskujul seadusesse küll lisatud proportsionaalsuse
üldpõhimõte, kuid kohtupraktikas oli proportsionaalsus sellisena tunnustatud ka
varem. Kui paljude Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks on oluliseks
kvalitatiivseks uuenduseks elektroonilise hankimise nõue, siis Eesti kontekstis
see nii ei ole – paljud hankijad on juba mõnda aega ligi 100% hangetest
korraldanud elektrooniliselt. Võib öelda, et riigihangete seaduse üldises
loogikas suuri põhimõttelisi muutusi toimunud ei ole.
Paljud uuendusedki kujutavad endast
tegelikult Euroopa Kohtu praktika kodifitseerimist ega olnud seega ka varem
päris tundmatud – nii on see näiteks kõrvaldamisega varasema hankelepingu
olulise rikkumise tõttu.
Detailsemaid erinevusi uue ja vana seaduse
vahel leiab muidugi ohtralt: muutunud on piirmäärad ja tähtajad, lisandunud on
üks uus hankemenetluse liik (innovatsioonipartnerlus) ja mõnevõrra ümber
kujundatud olemasolevaid riigihankemenetlusi, varasemast enam rõhutab seadus
horisontaalsete eesmärkide integreerimist riigihangetesse ning väikeste ja
keskmise suurusega ettevõtjate huvide kaitset, olulised muudatused puudutavad
pakkujate riigihankest kõrvaldamise ja kvalifitseerimise etappi. Sealjuures
Eesti vaidlustuspraktikat silmas pidades tundub, et muudatuste seas tekitab
suhteliselt palju raskusi hankepassi instituut ning sellega koos kõrvaldamise
aluste ja kvalifikatsiooni formaalse kontrolli juurutamine.
Uuenenud on hankelepingu täitmise perioodi
puudutav reeglistik. Sealjuures tuleb positiivseks uuenduseks pidada
hankelepingu muutmiseks varasemaga võrreldes vägagi paindlikku õiguslikku
režiimi, pigem probleemseks aga alltöövõtjate kasutamisega seoses kehtestatud
erireegleid, sh hankelepingu täitjale tehtavate maksete peatamist puudutavaid
norme. Samuti on rõõm tõdeda, et uus (ja pigem suhteliselt harvemaks
kasutamiseks mõeldud) innovatsioonipartnerlus ei ole Eesti hankijatele võõraks
jäänud: 2018. aastal sõlmiti neli innovatsioonipartnerluse lepingut. *7
Mis osutus Euroopa Liidu
riigihankedirektiivide ülevõtmisel kõige keerulisemaks?
M. Parind: RHS
kommenteerimise käigus koorus välja mitu ebakõla direktiivide ülevõtmisel. Osa
neist on lihtsad ja inimlikud tööõnnetused, teised aga suurusjärgu võrra
peenemad vead. Neist viimased on reeglina sündinud mõnede tüüpprobleemide
tõttu. Näiteks on seadusandja tööd pärssinud erinevused direktiivide eri
keeleversioonide vahel. Ideaalis peaksid direktiivide kõik keeleversioonid,
olles võrdse õigusjõuga, olema sisult identsed. Paraku esineb
riigihankedirektiivide eestikeelsete ja teiste keeleversioonide (nt inglise,
saksa ja prantsuse keel) vahel kohati mõningaid erinevusi. Sellises olukorras
tuleb Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt juhinduda sellest mõttest, mis on eri
keeleversioonide võrdluses prevaleeriv, s.t anomaalia tuleb jätta kõrvale.
Kuivõrd Eesti seadusandja võttis oma töös aluseks eestikeelsed direktiivid –
mis on igati mõistetav –, ent nagu välja tuli, sisaldavad need eri
keeleversioonide konfliktide korral paraku pigem anomaaliaid kui prevaleerivaid
mõtteid, siis kandus eksitusi üle ka vastu võetud seadusesse.
Samuti tundub, et läbivaks katsumuseks oli
direktiivides esitatud mõistete ja terminite mõistmine. Euroopa Kohtu praktikas
on leidnud kinnitust, et direktiivis kasutatud mõisted, mille sisu puhul ei
viidata liikmesriigi õigusele, on liidu õiguskorra autonoomsed mõisted ning
neid tuleb sellisena ka sisustada. Sellest lähtuvalt ei tohi liikmesriigi
seadusandja Euroopa Liidu õiguse autonoomset mõistet riigisisesesse õigusesse
üle võttes seda oma suva järgi kitsendada või laiendada, mida aga RHS puhul
tuleb mõningates kohtades ette. Eesti seadusandja tööd raskendas kindlasti ka
riigihankedirektiivide ebaühtlane keelekasutus. Pole sugugi haruldane, kui ühte
ja sama asja kirjeldatakse direktiivis kahe-kolme eri terminiga. Eesti
seadusloomes on selline nähe selgelt taunitud (hea õigusloome ja normitehnika
eeskirja *8
§ 15 lg 2 teine lause). Euroopa Liidu õigusloomes selleni veel
nähtavasti jõutud ei ole.
Omaette murelapseks on kaitse- ja
julgeolekuvaldkonna hankemenetluste regulatsioon. Nagu kommentaaride koostamise
käigus ilmnes, võeti 2009. aasta kaitsehangete direktiiv Eesti õigusesse 2012.
aastal üle oluliste vigadega. Kuna 2014. aasta uute riigihankedirektiivide
pakett ei puudutanud kaitsehankeid, s.t puudus vajadus asjaomaseid
riigisiseseid norme üle vaadata, võeti 2012. aastal jõustatud kaitse- ja
julgeolekuvaldkonna hangete normid uude riigihangete seadusesse sisuliselt copy-paste-meetodil
üle. Nii ei kandunud kehtivasse seadusesse mitte üksnes varasemad
probleemkohad, vaid tekkisid lisaks ka uued, sest kaitsehangete direktiivi suhe
praegu kehtivate 2014. aasta riigihankedirektiividega on nüanssides veidi
erinev kui varasemate, 2004. aasta riigihankedirektiividega. Kokkuvõttes on
riigihangete seaduse 6. peatükis nii mõnigi säte, mis vajab pakilist ja
fundamentaalset korrigeerimist.
M. A. Simovart:
Lisan, et uute riigihankedirektiivide õigeaegset ülevõtmist ei takistanud
suures osas siiski mitte direktiividega seonduv, aga pigem mõned sellised
eelnõu sätted, mis puudutavad puhtalt riigisisest õigust (nt riigisisesed
piirmäärad).
Milliseid arengusuundi näete riigihankeõiguse
tulevikus? Teisisõnu, kas riigihangete seadus on nüüd valmis? Kas seadus on
aukudeta?
M. Parind:
Riigihangete seadus, nagu ka Tallinna linn, ei saa ilmselt kunagi valmis.
Ainuüksi tänaseks on seaduse igapäevase rakendamise ja selle kommenteerimise
käigus ilmnenud terve müriaad suuremaid ja väiksemaid kitsaskohti, mis vajavad
seadusemuudatusega parandamist. Õnneks on Rahandusministeerium vigade
parandamise eelnõu ettevalmistamise juba käsile võtnud ja välja töötanud
asjaomase väljatöötamiskavatsuse, mille kohta esitasid huvitatud isikud ka ligi
300 ettepanekut.
Eriti prioriteetseks tuleks pidada seaduse
ja selle aluseks olevate direktiivide vaheliste lahknevuste likvideerimist.
Oluline on, et inimesed saaksid seaduses sätestatut usaldada, selmet igal sammul
kontrollida, kas seadus on ikka direktiividega kooskõlas. Praegu valitsevas
olukorras võivad ebakõlad seaduses tulla paljudele halva üllatusena ning seda
alles siis, kui hankemenetluses tehtut enam parandada ei saa. Mustematel
juhtudel võib halb üllatus tähendada ka kohustust maksta Euroopa Liidu
struktuurifondide rahast osa tagasi, sest on eksitud riigihankedirektiivide
vastu.
Kuna riigihangete turg – ja sellega ühes ka
riigihankeõigus – on pidevas muutuses, tuleb kindlasti riigihangete seadust ka
edaspidi muuta. Et kõik lüngad, väärtõlgendusi võimaldavad sätted jm
puudujäägid seaduses saaksid parandatud, on kõigil turuosalistel soovituslik
avastatud probleemkohad üles märkida ning neist Rahandusministeeriumile julgelt
teatada.
M. A. Simovart:
Üks oluline suund, kus loodan riigihanke valdkonnas teatavat arengut näha,
puudutab horisontaalseid eesmärke (nimetatakse ka kaasnevateks või
sekundaarseteks eesmärkideks). Horisontaalsete eesmärkide kaasamine
riigihankemenetluste korraldamise ning hankelepingute täitmise juurde võimaldab
hankijal eri tegevuste üleselt valdkondlikku poliitikat ellu viia, mõjutades
strateegiliste väärtushinnangute kaudu tarneahelat ja kogu ühiskonda laiemalt.
Horisontaalsete eesmärkide kandjaina jagunevad riigihanked laias laastus kahte
rühma: keskkonnahoidlikud (rohehanked, keskkonnasäästlikud hanked jne) ning
sotsiaalselt vastutustundlikud, s.t sotsiaalseid väärtusi edendavad või
sotsiaalseid kaalutlusi arvestavad riigihanked. Sealjuures tuleb sotsiaalseid
kaalutlusi mõista laialt, hõlmates töötajate kaitsega seonduvat (nt õiglaste
palga- ja töötingimuste kaitset), soolise võrdõiguslikkuse edendamist, tööturul
alaesindatud rahvastikurühmade tööhõive suurendamist, õiglase kaubanduse
toetamist jpm. Riigihangete kasutamine kaudse õigusliku regulatsiooni vahendina
ehk horisontaalsete eesmärkide kandjana on maailmas, sh paljudes Euroopa Liidu
liikmesriikides, tavapärane ja kindlalt juurdunud praktika. Arvestades
hankijate märkimisväärset rolli n-ö tarbijana ja hankelepingute osatähtsust avaliku
raha kasutamisel, on kahetsusväärne, et võimalus luua riigihangete abil
sotsiaalset väärtust või toetada keskkonnahoidu on Eestis seni suhteliselt
alakasutatud. Ometi võimaldas sotsiaalselt ja keskkondlikult vastutustundliku
hankepraktika viljelemist ka varasem riigihangete õiguslik raamistik nii
Euroopa Liidu kui ka riigisisesel tasandil. RHS § 2 lõige 2 aga
viitab otse võimalusele (seaduse teksti sõna-sõnalt võttes on tegu lausa
kohustusega!) arvestada riigihangete planeerimisel ja korraldamisel mh
sotsiaalsete kaalutluste, innovatsiooni rakendamise ning keskkonnasäästlike
lahendustega. See areng ei eelda suuresti sugugi mitte õiguslikku baasi,
vähemalt kohustusliku normatiivse aluse mõttes – see on minu hinnangul RHS-s
piisav –, küll aga poliitilist otsust ja n-ö pehmet õigust (juhendmaterjale).
Kas praegune riigihangete seadus on
ajakohane selle poolest, et võtab arvesse digimajandust ja innovatsioonist
tingitud muutusi majanduskeskkonnas?
M. A. Simovart:
Usun, et laias laastus iseloomustab digimajanduse arvesse võtmist asjaolu, et
Eesti on elektroonilise hankimisega Euroopa Liidus uhkelt esirinnas. See on
suurepärane.
Minul on aga hoopis vastupidine kartus: kas
elektroonilise hankimise ja uute e-lahenduste juures ei unune mitte asja
eesmärk? Riigihangete eesmärk on, et hankija saaks soetada toote või teenuse,
mida ta vajab, konkurentsi soosival moel. Kõik, mis seda takistab, on
riigihankeõigusega vastuolus. Näiteks võib selleks olla e-lahendus, mis
hankijaid või ettevõtjaid peletab, või mis tõrke korral kiiret ja asjatundlikku
tuge ei paku. Vaidlustuskomisjoni praktikat sirvides ja uudiseid järgides aga
tekib kohati kahtlus, et mõnel juhul on need eesmärgid elektroonilise hankimise
lahendustele alla jäänud. Õnneks on need näited tõesti seni vaid väga üksikud,
kuid annavad siiski märku võimalikust ohukohast. Drastiliseks näiteks oli
märtsis 2019 uudistes kajastatud juhtum, kus arhitektuuribürool jäi tehnilise
tõrke tõttu ideekonkursile pakkumus esitamata. *9 See kaasus
tekitab küsimusi: kuidas tagada, et ootamatu tõrke olukorras ettevõtja siiski
saaks pakkumuse esitada, ilma et ka hankija peaks hanke nurjumist tunnistama?
Kas abi oleks paremast kasutajatoest? Kui kõrgel tasemel „arvutiasjandusega“
seotud teadmisi on riigil õigupoolest võimalik ühelt hoolsalt ettevõtjalt
eeldada? Siinjuures on oluline, et hoolsa ettevõtja standard ei kujune mitte
Eesti, aga potentsiaalselt kogu Euroopa Liidu ettevõtjate jaoks. Kui
elektroonilised lahendused on niivõrd keerukad ja kasutustingimused tavapärase
hoolsa ettevõtja jaoks ebaselged, et hankes osalemist takistavad, siis on tegu
piiriülese hankimise takistusega.
M. Parind: Kui
hankemenetluse elektrooniline korraldamine on riigihangete registris tehtud
üpriski nüüdisaegseks, siis vaidlustusmenetlus on jäänud seni vaeslapse rolli.
Kogu vaidlustusmenetlus toimub küll e-kanaleid pidi, kuid seda siiski üpris
algeliselt: vahetatakse arvukaid e-kirju ning nõutakse nende kättesaamise kohta
eraldi kinnitusi jne. Hulga tänapäevasem, efektiivsem ja mugavam oleks kasutada
ka riigihangete vaidlustusmenetluses e‑toimiku sarnast keskkonda. Selles mõttes
on vaidlustusmenetlus infotehnoloogiliselt tublisti mahajäänum kui
kohtumenetlus. Loodetavasti toovad lähiaastaid selles küsimuses kaasa arengu.
Märkimata ei saa jätta ka seda, et uus
riigihangete register on vaidlustuskomisjoni otsuste kajastamise ja otsimise
seisukohast paradoksaalsel kombel tunduvalt ebamugavam kui registri vana
versioon. Vaidlustuskomisjoni lahendite registris otsingute tegemine on
riigihangetega tegelevale juristile väga oluline, leidmaks üles otsuseid, mis
tema kaasusega parasjagu seonduvad. Kui otsingumootor on kohmakas ja nn bug’idega,
teeb see juristi elu väga keerukaks. Registri funktsionaalsuse kohta võib teha
teisigi ettepanekuid: näiteks võiks register võimaldada sinna üles laadida ka
vaidlustuskomisjoni menetluslikke otsuseid riigihanke peatamise või
hankelepingu erakorraliseks sõlmimiseks loa andmise asjades. Sedasi saaks
kasvatada inimeste õigusteadlikkust ka seesugustes protsessuaalsetes
küsimustes. Üldiselt tuleb siiski kiita riigihangete registri arendajate
eesrindlikkust registrile nüüdisaegse näo ja teo andmisel.
Vestlusringis
osalesid:
Mart Parind – riigihangete vaidlustuskomisjoni
liige,
Mari Ann Simovart – Tartu Ülikooli
õigusteaduskonna dotsent.
Küsimused koostas ja esitas Priit Pruks. Priit
lõpetas Stanfordi ülikooli (USA) bakalaureusekraadiga keemias ja on Tartu
Ülikooli õigusteaduskonna bakalaureuseõppe 2. aasta tudeng.
Märkused:
*1 Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. M. Parind, M. A.
Simovart (koost.). Tallinn: Juura 2019.
*2 RT
I, 01.07.2017, 1; 13.03.2019, 145.
*3 Riigihangete
üldarv oli 2018. aastal 7854. Vt Rahandusministeerium. 2018. aasta riigihangete
statistiline kokkuvõte, lk 2. Vaidlustuste arv oli 2018. aastal 269. Vt
Vaidlustuste esitamine ja läbivaatamine 2018. aastal. Arvutivõrgus:
[Link]
(10.09.2019).
*4 Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule riigihangete
valdkonnas kasutatavaid läbivaatamismenetlusi käsitlevate direktiivide
89/665/EMÜ ja 92/13/EMÜ (muudetud direktiiviga 2007/66/EÜ) tulemuslikkuse
kohta. Brüssel, 24.1.2017. COM(2017) 28 final, lk 5.
*5 RKHKo 3-3-1-24-13, p 19.
*6 VAKO 21.09.2018, 177-18/194960.
*7 21.01.2019 IP leping Tartu Linnavalitsuse ja OÜ IB Floor vahel,
riigihanke viitenumber 198753; 24.04.2019 IP leping Tallinna Keskkonna- ja
Kommunaalameti ja Tallinna Tehnikaülikooli vahel, riigihanke viitenumber
201783; 30.05.2019 IP leping Eesti Energia AS ning Teknologian tutkimuskeskus
VTT Oy ja Tallinna Tehnikaülikooliga, riigihanke viitenumber 194259; 30.07.2019
IP leping Maanteeameti ning Solita OY ja Ramboll Finland OY vahel, riigihanke
viitenumber 198108.
*8 RT
I, 29.12.2011, 228.
*9 Arhitektide
liit: riigihangetes vohab bürokraatia. – ERR.ee, 28.03.2019. Arvutivõrgus:
[Link]
(10.09.2019). „Pealtnägija“: arhitektid avastasid riigihangete e-lahenduses
tobeda vea. – EAL, 28.03.2019. Arvutivõrgus:
[Link]
(10.09.2019).
*1 Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. M. Parind, M. A.
Simovart (koost.). Tallinn: Juura 2019.
*2 RT
I, 01.07.2017, 1; 13.03.2019, 145.
*3 Riigihangete
üldarv oli 2018. aastal 7854. Vt Rahandusministeerium. 2018. aasta riigihangete
statistiline kokkuvõte, lk 2. Vaidlustuste arv oli 2018. aastal 269. Vt
Vaidlustuste esitamine ja läbivaatamine 2018. aastal. Arvutivõrgus:
https://www.rahandusministeerium.ee/et/eesmargidtegevused/riigihangete-poliitika/vaidlustusmenetlus/vaidlustuskomisjoni-statistika
(10.09.2019).
*4 Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule riigihangete
valdkonnas kasutatavaid läbivaatamismenetlusi käsitlevate direktiivide
89/665/EMÜ ja 92/13/EMÜ (muudetud direktiiviga 2007/66/EÜ) tulemuslikkuse
kohta. Brüssel, 24.1.2017. COM(2017) 28 final, lk 5.
*5 RKHKo 3-3-1-24-13, p 19.
*6 VAKO 21.09.2018, 177-18/194960.
*7 21.01.2019 IP leping Tartu Linnavalitsuse ja OÜ IB Floor vahel,
riigihanke viitenumber 198753; 24.04.2019 IP leping Tallinna Keskkonna- ja
Kommunaalameti ja Tallinna Tehnikaülikooli vahel, riigihanke viitenumber
201783; 30.05.2019 IP leping Eesti Energia AS ning Teknologian tutkimuskeskus
VTT Oy ja Tallinna Tehnikaülikooliga, riigihanke viitenumber 194259; 30.07.2019
IP leping Maanteeameti ning Solita OY ja Ramboll Finland OY vahel, riigihanke
viitenumber 198108.
*8 RT
I, 29.12.2011, 228.
*9 Arhitektide
liit: riigihangetes vohab bürokraatia. – ERR.ee, 28.03.2019. Arvutivõrgus:
https://www.err.ee/924314/arhitektide-liit-riigihangetes-vohab-burokraatia
(10.09.2019). „Pealtnägija“: arhitektid avastasid riigihangete e-lahenduses
tobeda vea. – EAL, 28.03.2019. Arvutivõrgus:
http://www.arhliit.ee/uudised/riigihangete-e-lahenduses-tobe-viga/
(10.09.2019).