Kokkuvõte

Artikkel keskendub Eesti Evangeeliumi Luteri usu kiriku riigist lahutamise ja iseseisva kirikuorganisatsiooni loomise õiguslikele aspektidele Eesti Vabariigi algusaastail. Enne Eesti iseseisvumist oli siinne luterlik kirik osa Venemaa evangeelsest luterlikust kirikust. Kiriku tegevus oli korraldatud 1832. aasta kirikuseadusega. Rüütelkonnad esitasid konsistooriumi ilmalikud liikmed ja ka vaimuliku abipresidendi kandidaadi, konsistooriumi presidendi ja abipresidendi nimetas ametisse Vene keiser; siseministeeriumi kaudu toimus riigi järelevalve kiriku üle. Eesti Vabariigi väljakuulutamisega 1918. aastal muutus õiguslik olukord – demokraatliku ja võrdõigusliku ühiskonna ülesehitamise ühe osana nähti kiriku lahutamist riigist. Tegelikkuses teostus riigi ja kiriku lahutamine alles 1926. aastal usuühingute ja nende liitude seaduse jõustumisega. Seni aga valitses õiguslikult komplitseeritud olukord: ühest küljes tulenes põhiseadusest, et riigikirikut ei ole; teisalt kehtis jätkuvalt edasi tsaariaegne kirikuseadus ja kirik täitis endiselt mitmeid riiklikke funktsioone (nt abielude sõlmimine, perekonnaseisuaktide pidamine ja lahutusasjade menetlemine). Kirik soovis ka ise vabaneda riigi kontrolli alt ning võttis vastu õigusakte oma tegevuse ümberkorraldamiseks (nt põhikirja 1919. aastal). Et aga kehtiv seadus mingit põhikirja ette ei näinud, jäi see riiklikult kinnitamata. Kollisioonid kirikusiseste normide ja kehtiva seaduse vahel tegid õigusliku olukorra segaseks ning põhjustasid pingeid, mida on artiklis lähemalt valgustatud.

• Kirikuõigus
,
• õigusajalugu