Kokkuvõte

Igaühel on õigus mõista ja enda jaoks mõtestada olemasolevat. Olemasoleva tunnetamine on inimese üks põhivajadustest, olles sõltuvuses sotsiaalpsühholoogilisest ruumist ja ajast (kultuurilisest lähimusest). Totalitaarsest autokraatlikust riigivõimust erinevalt on demokraatliku õigusriigi aluseks pidevas muutumises oleva mitmekesisuse austamine ja kaitsmine. Kohanemine on ellujäämine. Muutus on areng.

Olemasolev ei ole kindlapiiriliselt määratletav suurus. Olemasolevas valitsev tõenäosuslikkus võimaldab igaühel võtta olemasoleva mõtestamise aluseks kogemuslikult tõendamatu. Objektiivne olemasolev muutub maailmapildina subjektiivseks olemasolevaks, mille tõesuse kehtivus sõltub süsteemi autoriteedist (maailmapildi puhul inimesest). Kahtlus asendub tõega, kui eksistentsiaalses tunnetuses tekib vajadus uskuda kogemuslikult tunnetamatut olemasolemise võimalikkusena. Tõe kehtestamisel ja järgimisel kasutatav väide (sõna, tava järgimine, sümboli kasutamine vms) väljendab süsteemi autoriteedi huvi – olles subjektiivne ja ajas muutuv.

Olemise viisi piiritlemisel suhestub inimene (süsteemi autoriteet) olemasolevaga kuuluvuse kaudu. Lähimusest tulenev sõltuvussuhte määr piiritleb autoriteedi valikuvabaduse määra. Iga süsteemivälise autoriteedi (teine inimene, perekond, riik jne) sekkumine (keeld, kohustus või ka luba) sekkub mõtte-, usu- ja südametunnistusvabadust omava autoriteedi algsesse olemisse, kuni tegelik, näiline või ka kujutletav väline sekkumine (piirang) võib asenduda seesmise piiranguga. Ühiskondlik mitmekesisus muutub lõpuks näivaks. Sekkumisega on võetud algselt vaba autoriteedi olemise viisi valikutest tulenev vastutusvabadus. Vastutus kandub tegelikult või näiliselt süsteemivälisele autoriteedile. Alluvusega kaotab vabadus oma tähenduse.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• demokraatia
,
• õigusfilosoofia
,
• Kirikuõigus