Sulge
Juba ajalooliselt on täisealise üle seatud eestkoste regulatsiooni kujundanud konflikt ühelt poolt isiku eest hoolitsemise (kui avaliku ülesande) ja teisalt selle tulemusel tema õiguste kaotamise vahel. Eestkoste seadmine on riigi poolt läbi viidav menetlus, mille eesmärgiks on isiku õiguste ja huvide kaitse, lähtudes eelkõige tema eeldatavast huvist. Eestkoste peaks tänapäevase käsituse kohaselt tagama üksnes riigi toetuse neile, kes ei suuda iseseisvalt oma õigusi teostada ja kohustusi täita. Samas viitab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lõige 3 selgelt, et kui isikule on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Seega toob eestkostja määramine eelduslikult kaasa ka muudatused isiku teovõimes. Nii sekkub kohtu määratud eestkostja oluliselt isiku tegutsemisvabadusse. Senini ei ole seadusandja üles näidanud soovi eestkoste regulatsiooni reformiks vaatamata sellele, et Eesti on ratifitseerinud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja ühinenud selle fakultatiivprotokolliga juba üle kümne aasta tagasi.
Milline on alternatiiv eestkostele? Perekonnaseaduse § 203 lõige 2 näeb eestkoste seadmise eeldusena ette, et eestkostja võib määrata ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks see on vajalik. Sama sätte teise lause kohaselt ei ole eestkoste vajalik, kui täisealise huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Seega võimaldab perekonnaseadus meil endil tuleviku tarbeks määrata, kes meie eest seisab siis, kui meie arusaamisvõimes toimuvad muudatused. Kas see esmapilgul lihtsalt ja igaühele arusaadavalt sõnastatud norm leiab tavaelus sama hõlpsasti kohaldamist? Kas me saame kehtivale õigusele ja kohtupraktikale tuginedes lähtuda sellest, et meie tahteavaldused kehtivad ka pärast arusaamisvõimes toimuvaid muudatusi edasi? Artiklis otsitakse neile küsimustele vastuseid.