Sulge
Artikkel annab põgusa ülevaate 2024. aasta õigusteadlaste päevade sektsioonis „Jälitus ja teabehange kriminaalmenetluses“ peetud aruteludest sellistel küsimustel, nagu julgeolek argumendina põhiseadusliku korra tagamisel; milliseid mehhanisme ja protseduure on vaja, tagamaks riigi julgeolekut ning kas riigil on piisavalt vahendeid ja võimalusi ründeid tõkestada ja avastada. Panelistide esitatud seisukohtade markeerimise kõrval avab autor lähemalt eelkõige enda vaateid neis küsimustes. Autori arvates peitus paneelis esitatud küsimuste taga tegelikult hoopis üks teistmoodi küsimus: kas jälitustegevuse regulatsioon kriminaalmenetluse seadustikus, aga eriti nn teabehanke regulatsioon julgeolekuasutuste seaduses tagab piisava võimaluse julgeolekut kahjustavate rünnete tõkestamiseks ja avastamiseks? Artiklis püütakse sellele küsimusele vastata, käsitledes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) peatükis 31 reguleeritud jälitustegevust; KrMS § 1262 lõikes 10 loetletud teisi seadusi, mille alusel lubatakse Eestis samuti jälitustegevust praktiseerida („kah-jälitustegevus“) ja julgeolekuasutuse poolt julgeolekuasutuste seaduse alusel väljaspool kriminaalmenetlust teabe varjatud kogumist, millele samuti on omane teabe salajane kogumine ja töötlemine. Autor jääb oma varasema seisukoha juurde, et kogu tänane jälitustegevuse regulatsioon Eestis väärib kriitilist suhtumist ning markeerib artiklis põgusalt üksikuid probleeme.