Sulge
Kui krediidilepingu sõlmimiseks on kasutatud võõrast eID-d, lasub Riigikohtu praktika kohaselt tõendamiskoormus võõra eID kasutamise osas eID omajal. Seeläbi on pettuse ohvriks sattunud eID omajad asetatud olukorda, kus neil lasub ulatuslik tõendamiskoormus asjaolude suhtes, mille tõendamine ei pruugi olla nende võimuses. See omakorda vähendab eID omajate motivatsiooni oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda ning eID omajad võivad jääda vastutavateks tehingute tegemise eest, milleks nad oma tahet väljendanud ei ole.
Kohasem oleks tõendamiskoormuse jaotamisele ka digiallkirja puhul kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 277 regulatsiooni ning sarnaselt omakäelise allkirja ehtsuse vaidlustamisega nõuda digitaalallkirja andnud isikult põhistamist, et tegemist ei ole tema antud allkirjaga. Seda enam et Euroopa Kohtu otsuse kohaselt asjas C-466/22 peab digiallkirja ehtsuse vaidlustamise menetlus olema identne omakäelise allkirja vaidlustamise menetlusega. Eestis see praegu nii ei ole.
Makseteenuste puhul on välja petetud eID-d kasutades tehtud tehingutega seoses keskse tähtsusega autoriseerimata makse mõiste ning tõendamiskoormuse jagunemise reeglid võlaõigusseaduses. Autoriseerimata maksena tuleb käsitada makset, mille tegemiseks eID omaja oma nõusolekut andnud ei ole. Kuna maksetehingule nõusoleku andmise näol on tegemist tahteavalduse tegemisega, siis peab selles sisalduma eID omaja tahe konkreetne maksetehing teha. Olukorras, kus eID-d kasutab kolmas isik ilma eID omaja teadmata, ei sisaldu korrektses eID kasutamises eID omaja tahet vastav tehing teha ning seega ei saa rääkida eID omaja antud nõusolekust. Selline maksetehing tuleb lugeda autoriseerimata makseks. Tõendamiskoormuse kandmiseks peab makseteenuse pakkuja lisaks korrektsele eID kasutamisele esile tooma täiendavaid asjaolusid, mis võimaldavad tõendada, et eID omaja on tehingu teinud ise, väljendades oma tahet.