Kokkuvõte

Riigihangete seaduse (RHS) § 2 lõike 1 kohaselt on seaduse eesmärk tagada hankija rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning konkurentsi tõhus ärakasutamine riigihangetes. Seega on lisaks hankedirektiivist tulenevatele eesmärkidele riigihangete seaduse peamiseks sihiks riiklike vahendite otstarbekas ja säästlik kasutamine. Samuti võetakse kõrvaleesmärkidena riigihangete planeerimisel ja läbiviimisel arvesse sotsiaalseid kaalutlusi, innovatsiooni ning keskkonnasõbralike lahenduste rakendamist (RHS § 2 lõige 2). Riigihanked liiguvad üha enam lihtsustamise suunas. Üks peamisi lihtsustamismeetmeid on riigihanke vahendite kasutamine, millest üks – dünaamiline hankesüsteem – on käesoleva artikli fookuses. RHS § 32 lõike 1 kohaselt on dünaamiline hankesüsteem elektrooniline hankelepingute sõlmimise menetlus, millega kvalifitseerimise tingimustele vastavad ettevõtjad võivad süsteemiga liituda igal ajal selle kehtivusperioodi jooksul ning hankija võib sõlmida hankelepinguid süsteemiga liitunud pakkujatega RHS § 35 alusel kehtestatud reeglite järgi. Artikli eesmärk on kaardistada dünaamilise hankesüsteemi olemus ja selle kasutamise praegune ulatus, analüüsida olulisemaid õiguslikke probleeme ning avada nende sisu. Dünaamilise hankesüsteemi kohta on seni vähe õiguskirjandust ning veel vähem kohtupraktikat, mis aitaks mõista selle riigihanke vahendi õiguspärast kasutamist. Artiklis käsitletakse lisaks dünaamilise hankesüsteemi teoreetilistele aluspõhimõtetele ka kahte peamist õiguslikku küsimust. Esiteks, mida on lubatud dünaamilise hankesüsteemi kaudu soetada, s.t kuidas määratleda, mis on üldkasutatav asi, teenus või ehitustöö. Teiseks, kui täpselt peab olema määratletud hankelepingute tehniline kirjeldus dünaamilise hankesüsteemi loomisel ehk kuivõrd täpselt tuleb süsteemi alguses määrata tulevaste hangete tehnilised tingimused.

• riigivara ja -hanked