Kokkuvõte

Õiguspraktikas annab koroonapandeemia endiselt tunda. Ülemaailmsele haiguspuhangule järgnenud kohtuvaidluste esemeks on tavaliselt hiiglaslikud rahasummad, mida riik oli kriisiolukorras valmis elanikkonna kaitseks mõeldud maskide, vaktsiinide jm kaitsemeetmete kasutusele võtmiseks välja andma. Ka käesolevas artiklis tutvustatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 7. jaanuari 2025. a otsus asjades 46264/22 ja 50184/22 (UAB Profarma ja UAB Bona Diagnosis vs. Leedu) asetub koroonapandeemiaaegsete riigihangete ja nendest tekkinud vaidluste laiemasse konteksti. Seni õigusteadlaste poolt vähe tähelepanu pälvinud otsusele tasub heita täpsem pilk selle laiema tähenduse tõttu majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. Kuigi otsus käsitleb Leedu riigisiseseid riigihankeõiguse norme, on tegemist õigusvaldkonnaga, mis on reguleeritud ka Euroopa Liidu õiguse tasandil. Samuti annab EIK-i otsus märku inimõiguste kohtu seisukohast ettevõtlusvabaduse ja lepinguvabaduse võimalike piirangute kohta: Leedu apellatsioonikohtu hinnangul ei saa majandustegevuses osalevate lepingupoolte hinnakujundamise vabadus jätta arvestamata ettevõtja sotsiaalset vastutust oma omandi ehk vara eest. Sisuliselt peab vara omandamine olema kooskõlas ühiskonna huvidega. EIK-i otsus kinnitab, et selline (küll riigisisene) kohustus võib ettevõtjale laieneda juba tulevase omandi soetamise hetkel ehk võlaõigusliku lepingu sõlmimisel, mistõttu võib ka selline olukord jääda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (ulatuslikku) kohaldamisalasse.

• omand
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• riigivara ja -hanked
,
• tsiviilõiguste teostamine
,
• tehingu kehtivus