Kokkuvõte

Artikkel käsitleb kliinilise psühholoogi tegevuse õiguslikku raamistikku, keskendudes sellele, kuidas erinev tegevuse kvalifitseerimine mõjutab tema õigusi ja kohustusi. Viimaste aastate jooksul on Eestis üha enam rõhutatud vaimse tervise teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamise vajadust. Selle valguses muudeti 2023. aasta oktoobris tervishoiuteenuste korraldamise seadust, tuues seadusandlusesse psühholoogilise ravi mõiste ning andes kliinilistele psühholoogidele võimaluse tegutseda iseseisva tervishoiutöötajaga võrdsustatud spetsialistina. Artiklis analüüsitakse kliinilise psühholoogi eri rolle ning nende aluseid, avatakse psühholoogilise ravi mõiste kujunemist ning sisulist kohaldamisala, samuti sellega kaasnevaid probleeme praktikas. Täpsemalt selgitatakse, kuidas kliinilise psühholoogi tegevus võib õiguslikult kvalifitseeruda kas tervishoiuteenuseks või nn heaoluteenuseks. Kuigi teenus võib sisuliselt olla sarnane, kaasnevad eri liigituse korral kliinilise psühholoogi tegevusega väga erinevad õigused ja kohustused, mis mõjutavad nii teenuse osutamist kliinilise psühholoogi poolt kui ka patsienti. Tulenevalt sellest, kas juriidiliselt on tegemist tervisteenuse osutamisega tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel või heaoluteenuse osutamisega käsunduslepingu alusel, kohalduvad kliinilisele psühholoogile muuhulgas erinevad õigused ja kohustused teenuse dokumenteerimise ja andmete säilitamise, isikuandmete töötlemise õiguslike aluste, konfidentsiaalsuskohustuse ning üldise lepingulise vastutuse osas. Seetõttu on oluline, et nii kliiniline psühholoog ise kui ka patsient mõistaksid, millise määratluse alla kuulub osutatav teenus ning millised on sellega kaasnevad õigused ja kohustused mõlemale osapoolele.

• õiguspsühholoogia
,
• tervishoiuteenuse osutamise leping
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• käsundusleping