Kokkuvõte

Eestkoste määratakse täisealisele isikule, kes ei ole võimeline vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saama või neid juhtima. Eestkoste eesmärgiks on abistada isikuid, kes ei suuda kestvalt oma õigusi teostada ja kohustusi täita vaba tahte puudumise tõttu, mitte kõrgest vanusest, füüsilisest puudest või muudest asjaoludest tingitud igapäevaelu toimetulekupuuduste korral. Igapäevapraktikas peegeldab seda psüühikahäirest tulenev suutmatus hoolitseda enda ja oma lähedaste igapäevavajaduste ning tervise eest, suutmatus abi vastu võtta või kahjustavate tehingute tegemine. Kuigi paljud inimesed võivad abi vajada oma puudulike sotsiaalsete oskuste, eluviiside või ühiskonda sobimatute väärtushinnangute tõttu, ei luba seadus neid eestkostja määramisega aidata, kui nende abivajadus ei ole tingitud kestvast psüühikahäirest. Eestkoste abistava eesmärgiga tuleb paratamatult kaasa põhiõiguste ja -vabaduste piiramine, mistõttu on väga oluline, et eestkostet ei määrataks ulatuslikumalt, kui see on isiku kaitseks hädavajalik. Seetõttu tuleb kohtul eestkoste seadmise menetluses alati hinnata, millises ulatuses ei ole isik enda psüühikahäirest tulenevalt oma tegudest võimeline aru saama ega neid juhtima. Meditsiinilistest eriteadmistest lähtudes saab ekspert anda hinnangu psüühikahäire olemasolule, kulule ning kognitiivsete võimete struktuurile sõltuvalt häire olemusest. Keskne küsimus eestkostevajaduse hindamise puhul on seotud isiku kognitiivse funktsiooniga, mille meditsiiniline selgitus ja kirjeldus peab peegeldama isiku täidesaatvate funktsioonide taset, mille järgi saab teha juriidilised otsused.

• õiguspsühholoogia
,
• eestkoste ja hooldus
,
• tõendid