Kokkuvõte

Eesti kriminaalmenetluses on viimastel aastatel ilmnenud üksikuid juhtumeid, kus alaealised on olnud seotud äärmuslike ideoloogiatega, neonatslike võrgustikega või vägivaldset maailmavaadet propageerivate veebikogukondadega. Kuigi sellised juhtumid on statistiliselt harvad, osutavad need, et Eesti ei ole immuunne radikaliseerumise juhtumite, sealhulgas digikeskkonnas toimuva radikaliseerumise mõjude suhtes. Alaealiste ideoloogiliselt motiveeritud käitumine ei ole pelgalt juriidilise kvalifikatsiooniga seotud küsimus. Menetlusotsused eeldavad arusaamist noorte arengulisest võimekusest, mõjutatavusest ja ideoloogilise motiivi kujunemisest. Prokuratuuril on sellistes menetlustes keskne roll, sest prokuratuuri ülesanne on nii hinnata teo koosseisulisi tunnuseid kui ka kavandada kohaldatavaid mõjutusvahendeid. Ühtsete hindamismudelite puudumine raskendab menetlusotsuste põhjendatud kujundamist, eriti olukordades, kus tuleb eristada provokatiivset käitumist, identiteedikriisi ja sisulist radikaliseerumist. Artiklis analüüsitakse esmalt alaealiste arengulisi eripärasid ning nende tähendust radikaliseerumise ja kriminaalmenetluse kontekstis. Seejärel käsitletakse prokuratuuri rolli ja menetluspraktikat alaealiste ideoloogiliselt motiveeritud süütegude menetlemisel kehtiva õigusraamistiku alusel. Lõpetuseks hinnatakse taastava õiguse põhimõtete rakendamise võimalusi ja piiranguid radikaliseerunud alaealiste juhtumites ning kaardistatakse rahvusvahelise kogemuse põhjal Eesti peamised kitsaskohad.

• Kriminoloogia
,
• karistuse kohaldamine
,
• poliitiliste ja kodanikuõiguste vastased süüteod
,
• riigivastased süüteod
,
• avaliku rahu vastased süüteod