Laenuandmine on lisaks moraalsetele kaalutlustele ^*2 alati olnud seotud ka rahaliste riskidega. Krediidiasutustel ja muudel krediidiandjatel ^*3 on huvi väljalaenatud rahalt tulu teenida ja seda võimalikult hästi juhitud riskiga. Eraõiguslikus mõttes on intress olnud laenuandja kui lepingupoole riskide juhtimise vahendiks – suurem risk tähendab üldjuhul kõrgemat intressi. Riske juhitakse ka avalik-õiguslike vahenditega. Näitena võib tuua krediidiasutuste kapitalinõuded ^*4, mis muuhulgas tähendavad seda, et mida rohkem on krediidiandja portfellis viivituses laene ^*5, seda enam tuleb kapitali siduda. ^*6 Seetõttu on pankadel lisaks ühiskondlikule ja õiguslikule vastutusele ka monetaarne põhjus olla vastutustundlik laenaja.

Maksevõime hindamine on oluliseks krediidiriski tuvastamise ja juhtimise vahendiks. Krediidirisk on seotud laenusaaja võimega võetud kohustus tagasi maksta, millel on oluline sisu tänases tarbijakrediidi eraõiguslikus regulatsioonis. Oluline on märkida, et krediidirisk ^*7 on laiem mõiste ning ei sisalda vaid laenusaajaga seotud riske. Avalik-õiguslikult on portfellipõhise krediidiriski reguleerimise eesmärgiks tagada, et krediidiasutused ei võtaks liigselt riski, mis ohustaks pangandussektori finantsstabiilsust. Seega juhitakse riske riigi ja krediidiandja avalik-õiguslikes suhetes ning krediidiandja ja krediidisaaja eraõigussuhetes.

Eraõiguslikult on laenusuhe kahepoolne ning mõlemad pooled peavad käituma vastutustundlikult, s.o nii lepingueelselt kui ka lepingulises suhtes ning peavad võetud kohustuste eest vastutama. Vastutustundlikku laenamist võib vaadelda kui krediidisaaja finantsturvalisuse osa, mis tagab, et laenuvõtja suudab oma kohustusi täita. Krediidisaaja vaatest on tegemist oma rahaasjade teadliku juhtimisega, mis eeldab mh eelarvestamist, tulu-kulu analüüsi, laenuvajaduse hindamist, laenutingimuste (sh intressi ja kulude) valimist ning lähtumist mõistlikust laenukoormuse piirangust. ^*8 Krediidiandja peab enne lepingu sõlmimist hindama krediidiriski lähtuvalt avalik-õiguslikes nõuetest, sh vältima liigset krediidiriski oma laenuportfellis, ja eraõigusest, sh omandama vastava teabe ja hindama tarbija krediidivõimelisust ^*9, et mitte anda krediiti krediidivõimetule tarbijale ja olla liigkasuvõtja. ^*10

Euroopa Liidus ja Eestis on tehtud märkimisväärseid õiguslikke samme, kaitsmaks tarbijaid, kes saavad laenu reguleeritud krediidituru osalistelt. Maksejõuetusmenetluste ühtlustamise raames võimaldati tarbijatel võlgadest vabaneda senise 5–7 aasta asemel 3 aastaga. ^*11 Füüsiliste isikute maksejõuetuse seadus võimaldab võlgnevusi kohtu kaudu ümber kujundada, sh vähendada tarbija kohustusi. ^*12 Hiljutine võlaõigusseaduse muudatus ^*13 paneb krediidiandjatele lisaks kohustuse kaaluda makseraskuste olukorras kohtuväliseid võimalusi võlgade ümberkujundamiseks. Seega on seadusandja veel hiljuti pidanud vajalikuks kehtestada lisaks vastutustundliku laenamise põhimõttele täiendavaid reegleid tarbijate kaitsmiseks. Tarbijate kaitset laiendati, kui Euroopa Kohus leidis, et liikmesriikide kohtud peavad vastutustundliku laenamise põhimõtet kontrollima omal algatusel. ^*14

Liigse laenamise ja võlgadesse sattumise probleemil on lisaks vastutustundetule laenuandmisele ka mitmeid sotsiaalseid ning objektiivseid faktoreid ^*15, mida krediidiandjate tegevuse täiendav reguleerimine lõpuni lahendada ei suuda. Neid artikkel ei käsitle. Artikkel käsitleb tarbijakrediidi valdkonna praktilisi ja õigusselgusega seotud küsimusi ning keskendub peaasjalikult vastutustundliku laenamise printsiibile. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sisustamine on tänase kohtupraktika üks olulisemaid proovikive tarbijakrediidi valdkonnas. Kohtupraktika vastuolulisus ^*16 viitab autori hinnangul vajadusele täpsustada reegleid õigusnormi tasandil.

Õigusnormide selgusetusele viitab muuhulgas asjaolu, et Finantsinspektsioon avaldas artikli kirjutamise ajal käsiraamatu ^*17 (edaspidi ka FI käsiraamat), mis selgitab täiendavalt finantsjärelevalve ootusi vastutustundliku krediidi väljastamise protsessile ning mis peaks olema abistavaks materjaliks kohtutele, turuosalistele ja tarbijatele. Artikli autori hinnangul on käsiraamatu õiguslik mõju ebaselge, mh kas käsiraamat sisaldab avalik-õiguslike nõuete täpsustamist krediidiandjatele või ka eraõiguslikke nõudeid. On küsitav, kas käsiraamatus sisalduvat võib pidada miinimumnõueteks ka eraõiguses, kuivõrd FI käsiraamat sisaldab ka uusi ja täpsustatud reegleid krediidiprotsessile. Lisaks on uudne lähenemine see, et finantsjärelevalve koostab õiguse tõlgendamise reegleid lisaks turuosalistele ka kohtuvõimule. Avalik-õiguslikult vähendab käsiraamat õigusaktidega ette nähtud kaalutlusõigust – FI käsiraamat seab uued reeglid ainuvõimalikuks hoolsuskohustuse täitmise mõõdupuuks.

Tõlgendusreeglite täielik rakendamine eraõiguses ja tsiviilkohtute poolt võib tekitada senisest laiemaid õiguse tõlgendusi, mh tagasiulatuvalt. Kuivõrd FI käsiraamat on loodud lisaks turuosalistele ka kohtutele, tekitab see küsimuse, kas selles pakutud reeglid jäävad püsima ka eraõiguslike nõuete tõlgendamisel. Kuivõrd kohtud on sõltumatud, siis ei pea kohus vaidluse lahendamisel Finantsinspektsiooni arvamusega nõustuma. ^*18 Tarbijakrediidi valdkonnas tuleks tagada õiguse ühetaoline kohaldamine finantsjärelevalve ja kohtute poolt. See ei tähenda, et nõude avalik-õiguslik ja eraõiguslik käsitlus ei võiks erineda, kuid ühisosa korral peaksid reeglid olema ühetaolised, tagamaks ühtse arusaama kõikidele osapooltele.

Tarbija kui nõrgema poole õiguste kaitsmine on väga oluline, kuid paradoksaalselt võib regulatsiooni laiendav tõlgendus tuua negatiivseid mõjusid ka tarbijatele. Vastutustundliku laenamise põhimõtte laia tõlgendamise tagajärg on see, et teatud isikud jäävad õigustamatult reguleeritud krediiditurult välja, mis omakorda nõrgestab isikute toimetulekut või sunnib laenama isikutelt, kes reegleid ei järgi. ^*19 Euroopa Komisjon ^*20 on leidnud, et oluliseks tuleb pidada ka tarbijate diskrimineerimise keeldu ning tarbijate õigustamatut välistamist laenuturult. Lubatud laenamise piir peaks olema ühiskonna teadlik valik, mistõttu peab autor oluliseks vastava diskussiooni tekkimist ja reeglite sisustamist seadusandlikul tasemel, mis võimaldaks muuhulgas vastavate reeglite mõjuanalüüsi.

Alustuseks kirjeldab artikkel olulisi verstaposte vastutustundliku laenamise printsiibi arengus, samuti Euroopa Kohtu sellekohast praktikat. Autori peamine eesmärk on peatuda eelkõige praktilistel küsimustel ^*21, mistõttu käsitletakse seejärel teabe komponente ja vastutustundliku laenamise põhimõtte kohtuliku kontrolli. Lõpetuseks keskendutakse teabe kontrollile ja tarbija vastutusele teabe esitamisel.

1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte areng

Vastutustundliku laenamise põhimõte on Eestis saanud alguse avalik-õiguslikest kohustustest. ^*22 Krediidiasutuste seaduse 9. veebruari 1999. a algtekst ^*23 viitab kahes sättes ^*24 maksevõime hindamise avalik-õiguslikule kohustusele. Varem on avaldatud seisukohta, et vastutustundliku laenamise printsiip kehtib Eesti pangandusõiguses alates 2007. aasta 1. jaanuarist ^*25, seevastu on Riigikohus ^*26 kohaldanud vastavaid põhimõtteid VÕS § 14 kaudu ka 2006. aasta lepingutele.

Olulisemad arenguetapid eelkõige avalik-õiguslikus mõttes on järgmised.

– 1. juulil 2011 jõustus Finantsinspektsiooni juhend vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta, kus esmakordselt antakse suuniseid vastutustundliku laenamise põhimõtte tõlgenduseks (erinevad versioonid kuni 30. juunini 2021).

– 1. märtsil 2015 jõustus Eesti Panga määrus „Eluasemelaenu andmise piirmäärad ja maksimaalne laenutähtaeg“, millega kehtestati täiendavad nõuded eluasemelaenudele. See oli ajendatud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute direktiivist 2014/17/EL. ^*27

– 29. märtsil 2015 jõustus KAVS (osa sellest jõustus 21.03.2016).

– 30. juunil 2021 hakkasid kehtima Euroopa Pangandusjärelevalve suunised ^*28 laenude väljastamise ja jälgimise kohta, mis asendasid Finantsinspektsiooni senist juhendit. ^*29

– 28. novembril 2022 tegi Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuse ^*30 krediidiandja mõiste ja tegevusloa kohta.

– 31. oktoobril 2024 teatas ^*31 Finantsinspektsioon, et on koostanud vastutustundliku laenamise käsiraamatu.

Olulisemad arenguetapid eelkõige eraõiguslikus mõttes on järgmised.

– Vastutustundliku laenamise põhimõte jõudis eraõigussuhetesse selgemalt 1. juulil 2011, mil jõustusid VÕS-i muudatused, millega võeti vastutustundliku laenamise põhimõte Eesti õigusesse üle. ^*32

– 29. märtsil 2015 võeti direktiivi 2014/17/EL nõuded üle VÕS-i ja alates sellest ajast peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendama vaidluse korral krediidiandja (VÕS § 403⁴ lg 13).

– 21. märtsil 2016 jõustus vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg, s.t intress loetakse seadusjärgseks (VÕS § 403⁴ lg 7).

– 5. märtsil 2020 leidis Euroopa Kohus ^*33, et kohtud peavad vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist kontrollima omal algatusel.

– aprillis 2023 ilmus Juridicas Vahur-Peeter Liini artikkel „Tarbijakrediit vs. tsiviilkohtumenetlus: aeg viia vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontroll Euroopa Liidu õigusega kooskõlla“ ^*34.

– 24. novembril 2023 leidis Riigikohus ^*35 tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast, et kohtud peavad vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist kontrollima omal algatusel.

– 12. juunil 2024 ja 3. juulil 2024 tegi Riigikohus lahendid ^*36 tarbijakrediidist tuleneva nõude kohta sõlmitud võlatunnistuse kohta.

– 3. juulil 2024 tegi Riigikohus lahendi ^*37 krediidiandja mõiste kohta ja 9. oktoobril 2024 ^*38 refinantseerimise kohta.

– Liikmesriikidel tuleb hiljemalt 20. novembriks 2025 üle võtta uus tarbijakrediidi direktiiv. ^*39

2. Euroopa Kohtu praktika

Euroopa Kohtu omaalgatusliku kontrolli kohtupraktika on saanud alguse ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivist ^*40, mille tõlgendamisel on mitmes asjas ^*41 leitud, et asjaomaste direktiivide nõudeid tuleb kohtutel kontrollida omal algatusel.

Euroopa Kohus leidis kohtuasjas Rampion ja Godard ^*42, et liikmesriigi kohus on pädev omal algatusel hindama, kas müügilepinguga seotud krediidilepingu raames on järgitud kohustust teavitada tarbijat intressimäära muutumisest. ^*43 Kohtuasjas Radlinger ja Radlingerová ^*44 märkis Euroopa Kohus, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel kontrollima krediidilepingus sisalduva teabe avaldamise kohustuse täitmist ja vajaduse korral kohaldama rikkumise eest sanktsiooni.

Euroopa Kohus leidis asjas OPR-Finance, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ^*45 tuleb liikmesriikide kohtutel kontrollida omal algatusel. Euroopa Kohus reageeris jõuliselt, kuivõrd leidis, et järelevalveasutuste kohaldatavad sanktsioonid ei ole üksi piisavad, et tagada tõhus tarbijate kaitse ülemäärase võlakoormuse ja pankrotiriski eest. ^*46

Euroopa Liidus kehtib menetlusautonoomia, mille kohaselt on liikmesriikidel Euroopa Liidu menetlusõiguse puudumisel vabadus kehtestada menetlussüsteem nii, nagu nad vajalikuks peavad. ^*47 Menetlusreeglid peavad siiski järgima võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet, sh ei tohiks muuta Euroopa Liidu õiguskorra alusel antud subjektiivsete õiguste kasutamist praktikas võimatuks või ülemäära raskeks. ^*48

Euroopa Kohus leidis ebaausate kaubandustavade kohtuasjas Bankia ^*49, „et liikmesriigid ei pea selleks, et anda direktiivile 2005/29 kasulik mõju, lubama hüpoteegiga tagatud täitemenetlust läbiviival kohtul kontrollida kas omal algatusel või menetlusosaliste taotlusel täitedokumendi kehtivust ebaausate kaubandustavade olemasolu suhtes“. Direktiivis on vaid ette nähtud, et ebaausad kaubandustavad „on keelatud“ ning seega on direktiiviga liikmesriikidele jäetud õigus valida riigisisesed meetmed, millega võideldakse taoliste kaubandustavade vastu, tingimusel, et need meetmed on piisavad ja tõhusad ning selleks ette nähtud karistused on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. ^*50 Kohus leidis, et isegi kui kahe direktiivi (ebaõiglaste lepingutingimuste ning ebaausate kaubandustavade direktiivi) eesmärk on tagada tarbijakaitse kõrge tase, täidetakse seda eesmärki nende direktiividega siiski erineval viisil. ^*51

OPR-Finance kaasuses ^*52 esitas Tšehhi valitsus samuti argumendi, et tarbijakrediidi direktiivi ja ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi vahel on erinevus: kui ebaõiglase lepingutingimuse puhul on õiguslik tagajärg liidu õigusega ette nähtud, siis tarbijakrediidi direktiiv jätab kohustuste rikkumise õiguslikud tagajärjed liikmesriikide määrata.

Kohtujurist ^*53 leidis OPR-Finance kaasuses, et liikmesriikide kujundusautonoomia lubab neil eraõiguslikest sanktsioonidest loobudes kohaldada järelevalveõiguslikke karistusi, kui sellised karistused on tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed. Siiski ei välistanud eelnev konkreetses kohtuasjas kohtujuristi hinnangul (Tšehhis oli õiguslik tagajärg lepingu tühisus) kohtu omaalgatusliku kontrolli kohustust, arvestades krediidivõimelisuse hindamise kohustuse tähtsust ning krediidiandja ja tarbija ebavõrdset olukorda. Peale selle aitab kohustuse täitmise järjepidev kohtulik kontroll tagada krediidi jaoks ühetaolisi konkurentsitingimusi. ^*54 Seega viitab kohtujuristi argumentatsioon miinimumstandardi ja ühtlustatud reeglite olulisusele.

3. Hindamiskriteeriumid

Artikli autor keskendub järgnevalt praktikas tekkinud probleemidele õiguse tõlgendamisel.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel tekitavad küsimusi määratlemata õigusmõisted nagu „asjakohane“, „mõistlik“, „regulaarne sissetulek“, „muud kohustused“, „majapidamiskulud“, „muud faktid“ jne. Määratlemata õigusmõistete kasutamine ei ole midagi ebatavalist, kuid taoliste õigusmõistete sisustamisel peab seaduse rakendajal olema võimalik tuvastada normide ulatus ja mõte. Eeltoodud mõistete ja vastutustundliku laenamise põhimõtte eraõigusliku osa kohtupraktikas sisustamine määrab kindlaks tulevikus laenu andmise reeglid.

Tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisel oli liikmesriikidel võimalik teostada kaalutlusõigust ning valida kolme lähenemise vahel:

1) liikmesriik jättis täpse teabe valiku krediidiandja otsustada;

2) kehtestati minimaalne hinnatav teave;

3) täpsustati kasutatavat teavet. ^*55

Uno Lõhmus on leidnud, et tõsine õigusselguse probleem tõusetub siis, kui norm sisaldab üldklauslit, mille sõnastamisel on kasutatud määratlemata õigusmõisteid, ja annab kohaldajale kaalutlusõiguse. ^*56 Eesti jättis krediidiandja poolt kogutava täpse teabe krediidiandja otsustada, mis on koos määratlemata õigusmõistete kasutamisega tekitanud valdkonnas õigusselgusetust. Seaduses kehtestatud näitajate sisustamine ja nende kasutamine, sh vastava teabe kogumise asjakohasus ning kontrollimise vajadus, on muutunud probleemiks.

3.1. Regulaarne sissetulek

Regulaarne sissetulek on üks põhilisi krediidi saamise eeldusi ning nõue hinnata regulaarset sissetulekut on sätestatud VÕS-s ja KAVS-s. ^*57 See annab vähemalt lepingu sõlmimise ajal kindluse, et tarbija suudab võetud kohustusi ka edaspidi täita. Sissetuleku hulka kuuluvad KAVS-i kohaselt töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis. Praktikas on problemaatilised just piiripealsed juhtumid, mil on küsitav sissetuleku regulaarsus või selle allikas.

Riigikohus ^*58 on leidnud, et professionaalsel krediidiandjal peaks tekkima kahtlusi eluliselt ebausutava ning erakordselt suure sissetuleku laekumisel avalikult vähetuntud tööandjalt. Samuti peaks krediidiandjal tekkima kahtlus, kui laenutaotleja sissetulek suureneb vahetult enne laenu taotlemist, ning laenusaaja krediidivõime hindamisel tuleb arvestada üksnes selliseid sissetulekuid, mida laenu taotleja saab eelduslikult ka tulevikus. ^*59

Tööturul leidub siiski ka vähetuntud tööandjaid, kes on võimelised konkurentsivõimelist palka pakkuma. Palgalaekumiste puhul on probleemiks eelkõige näilikud palgalaekumised ja isikud, kes soovivad võtta laenu eesmärgiga seda mitte kunagi tagastada. Seetõttu on andmetega manipuleerimine krediidiandjate jaoks eraldiseisev probleem, mida võib lisaks mõjutada ka laenuprotseduuride kohtus avaldamine.

Harju Maakohus ^*60 on leidnud: „Kohtu hinnangul on üldteada asjaolu, et sotsiaaltoetust makstakse isikule, kellel on raskusi toimetulekuga.“ Selline reegel välistaks sotsiaaltoetusi saavad isikud reguleeritud laenuturult. Seejuures ei pruugi sotsiaaltoetuse saamine olla seotud toimetulekuga (nt vanemahüvitis, puudega lapse vanema toetus jne). Sotsiaaltoetusi saavaid isikuid ei ole seadusandja kuidagi laenuturult välistanud. Seda enam, et seadus nimetab sissetulekuna ka toetusi, kuid oluliseks on just toetuse sisu ja/või osakaal sissetulekust.

Autori jaoks on küsitav dividendide, toetuste ja vanemahüvitise regulaarsus. Dividende makstakse äriühingu otsuse alusel ja nende regulaarsust võiks eeldada, kui dividende makstakse igal aastal. ^*61 Vanemahüvitise korral on selge, et tegemist ei ole sissetulekuga, mida võiks eeldada pikema laenuperioodi jooksul. Siiski ei ole mõistlik lapsevanemaid seetõttu laenuturult välistada. Oluline on võtta arvesse isiku tööle naasmise tõenäosust ja tööle saamise võimalusi (nt isiku haridust), mis võimaldavad konkurentsivõimeliselt tööturul osaleda.

Finantsinspektsiooni hinnangul ^*62 on vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas krediidi väljastamine ka püsivat töökohta mitteomavale tarbijale, kui krediidiandja suudab tõendada, et tarbija on suuteline krediidi tagasi maksma oma säästude ja/või muude regulaarsete sissetulekute arvelt, milleks ei ole töötasu. Seega viitab ka käsiraamat sellele, et hinnang maksevõimele on kogumina oluline ning kohtud saavad seetõttu lähtuda konkreetse tarbija kohta kogutud andmete kogumi objektiivsest hindamisest. On õige, et teatud sissetulekugruppide puhul on otstarbekas võtta arvesse täiendavat infot ja asjaolusid, mis viitavad jätkusuutlikkusele. Näiteks on tarbijal töökoht vahetunud või isik liigub samas valdkonnas järgmisesse ametisse (nt advokaadiametist kohtunikuametisse).

3.2. Majapidamiskulud ja üldkohaldatavad määrad

KAVS-i kohaselt peavad krediidiandjad selgitama välja hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või kohaldama asjakohasel juhul üldkohaldatavaid määrasid. ^*63 Võlaõigusseadus majapidamiskulusid ei maini, kuid regulatsioonis on tehtud otseviited KAVS-le. ^*64 Kohtupraktikas on leitud, et majapidamiskulude osa on oluline, kuivõrd lisaks finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda ja oma ülalpeetavate igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). ^*65

Praktikas tekitab konkreetse tarbija majapidamiskulude kindlaksmääramine hulga küsimusi. (1) Milline on majapidamiskulude definitsioon? (2) Kas ja kuidas võivad krediidiandjad hinnata majapidamiskulusid ja kasutada üldkohaldatavaid määrasid? (3) Kas tänaste majapidamiskulude hindamine annab kindluse, et tarbija käitub kulude tegemisel vastutustundlikult ega muuda oma kulude struktuuri? (4) Kas ja kuidas võivad krediidiandjad kasutada automaatseid lahendusi, sh üldkohaldatavaid määrasid?

Krediidiandjad on arvesse võetavate kulude metoodika üldjuhul ise kehtestanud, kuivõrd see on olnud avalik-õiguslikult lubatav. Seevastu võib kohtupraktika majapidamiskulude eraõiguslikku definitsiooni oluliselt laiendada. Finantsinspektsioon on käsiraamatus toodud näidetega majapidamiskulude koosseisu ^*66 täiendavalt sisustanud.

Artikli autori hinnangul on ülalpeetavate arvu ja majapidamiskulude kindlaksmääramine objektiivselt piiratud ning nende puhul võiks krediidiandja lähtuda tarbija esitatud andmetest. ^*67 Tegemist on andmetega, mis on omavahel seotud: suurem ülalpeetavate arv mõjutab üldjuhul majapidamiskulusid. Esiteks tekib probleem privaatsusõigusega ja mida kaugemale läheb krediidiandja andmete kontrollimisega, seda suurem on privaatsusõiguse riive. Igas olukorras tegelike ülalpeetavate kontrollimine, sh selle kohta täiendavate andmete kogumine, on seetõttu probleemne, mh arvestades asjaolu, et vaid 66% lastest elavad leibkonnas, kus on ema ja isa ning nende ühised lapsed. ^*68

Majapidamiskulude tegelik tuvastamine arvelduskonto väljavõttelt on keeruline ülesanne, s.t tegelikest kuludest ei ole võimalik saada selget ülevaadet, sest erinevatel kannetel on erinevad saajad ja selgitused ning kannete selgitused jätavad alati tõlgendusruumi. FI käsiraamatus leitakse, et majapidamiskulusid tuleb kontoväljavõttelt kontrollida „võimalusel“ ^*69. Seaduse kohaselt tuleb arvesse võtta hinnatavaid majapidamiskulusid, mida võiks tõlgendada ka kui kulusid, mida ka tegelikult hinnata saab.

Seadus lubab majapidamiskulude puhul kasutada üldkohaldatavaid määrasid „asjakohasel juhul“. Harju Maakohus ^*70 on leidnud: „Krediidiandjate kohaldatud hindamissüsteemid (tuginemine teoreetilistele üldkohaldatavatele määradele) on aga just viinud selleni, et suur hulk inimesi on võlaorjuses.“ Artikli autor oponeerib sellisele seisukohale. Esiteks tuleks eristada üldkohaldatavaid määrasid automaatsetest hindamissüsteemidest (siiski võib üldkohaldatav määr olla hindamissüsteemi komponent). Üldkohaldatavate määrade kasutamine on seadusega lubatud, kuid seda „asjakohasel juhul“. Proportsionaalne ning konservatiivne hindamissüsteem peaks tagama, et üldkohaldatav määr vastab konkreetse tarbija teoreetilistele ja vajalikele majapidamiskulude summale. Siiski tuleks eristada hindamissüsteemi järelevalvelist kontrolli kohtuliku kontrolli osast, mille kontrolliese peaks olema see, kas konkreetsele tarbijale jäi alles summa, mida igapäevasteks kuludeks kasutada.

Mõistlikud üldkohaldatavad määrad tagavad õiglasema, sarnast tüüpi klientide võrdse kohtlemise ning krediidiriski vaatest parema tulemuse kui majapidamiskulude otsimine ja analüüsimine tarbija konto väljavõttelt. Näiteks ostab tarbija igakuiselt suurel määral kassitoitu või ostab kalleid käekotte. Kas krediidiandja peaks vaatama konkreetse tarbija finantskäitumist või lähtuma vastavas sissetuleku- ja leibkonnagrupis oleva isiku keskmistest kuludest, mis on hädavajalikud? Tarbijatel on jätkuvalt õigus oma finantsasjade üle ise otsustada ja seejuures muuta ka oma kulude struktuuri.

Tarbija finantstervise kontekstis on praktikas tekkinud küsimus, kas on vastutustundlik anda laenu isikutele, kellel on raha enne palgapäeva otsas. Märkimisväärne osa Eesti elanikke elab palgapäevast palgapäevani ehk kuu lõpus puuduvad neil hoiused. ^*71 Viimase statistika kohaselt puudub Eesti elanikest 59%-l leibkonna säästupuhvrina vähemalt leibkonna kolme kuu sissetulek. ^*72 Kui laenu ei tohi anda isikule, kellel on raha enne palgapäeva otsas, siis ei tohiks suur osa Eesti elanikkonnast enam laenu saada. Krediidiandjad ei peaks vastutama tarbijate ebapiisava finantskirjaoskuse ^*73 eest. Heaoluühiskonnas on tarbijatel keeruline oma elustandardist loobuda või seda muuta, kuid ebapiisav finantskirjaoskus ei peaks saama laenukeelu absoluuttingimuseks.

On mõistetav, et laenu võtmisel muudavad isikud oma tarbimisharjumusi, et kohustusi täita, ning seejuures muutuvad pärast laenu võtmist oluliselt ka majapidamiskulud (nt uuel korteril on teistsugused kommunaalkulud, uuel autol teistsugused hoolduskulud jne). Krediidiandja kohustuste laiendamine majapidamiskulude kontekstis tekitab samuti privaatsusõigusega seotud küsimusi. Oleks ebamõistlik hakata analüüsima ükshaaval kõiki arvelduskonto kandeid ning paluda neid kõiki tarbijal selgitada. Majapidamiskulude kontekstis oleks ebamõistlik analüüsida tarbija iganädalasi toidupoes tehtud makseid (nt millist toitu isik ostis, ning lisaks uurida, kas tarbija ostis alkoholi ja lotopileteid). Krediidiandja kohustusi üldkohaldatavate määrade mõttes peaks sisustama seega keskmiste vajalike kulude vaatest ning tuleb silmas pidada, et tegelike majapidamiskulude tuvastamisel saab krediidiandja võtta arvesse vaid „hinnatavaid“ ^*74 majapidamiskulusid.

FI käsiraamatus ^*75 on väljendatud seisukohta, et üldkohaldatavaid määrasid võib kasutada juhul, kui tarbija tegelikud majapidamiskulud on alla krediidiandja kehtestatud määra, ning olukorras, kus tarbija on majapidamiskuludeks märkinud 0 ^*76 või neid ei nähtu kontolt. Viidatud reegel tähendaks seda, et isikud, kes majapidamiskulusid ei märgi ja kelle kulusid ei nähtu arvelduskontolt, saaksid teoreetiliselt tulevikus suuremas summas laenu, kui need, kes tasuvad oma kulusid arvelduskonto kaudu. Artikli autor ei näe objektiivset põhjust vastavate isikute eristamiseks ning leiab, et üldkohaldatavaid määrasid võivad krediidiandjad kohaldada ka konkreetsete krediiditoodete ja võetavate riskide lõikes, s.t asjakohast juhtu saab sisustada ka krediiditoote- ja riskipõhiselt, mitte ainult lähtudes tarbija esitatud andmetest ja n-ö tegelikest kuludest. ^*77

Üldkohaldatavate määrade kasutamise piiramine ja igal juhul arvelduskonto „tegelike“ majapidamiskulude väljaselgitamine võib viia selleni, et (a) laenu saavad ainult need, kes on oma rahaasjades väga asjatundlikud ja ei priiska ning (b) laenuandmine muutub manuaalseks tegevuseks. Krediidiandjal peaks olema õigus kasutada automaatseid protsesse, kui protsessi ehitamisel on arvestatud võimalike riskidega.

Andmekaitseõiguse valdkonnas on Euroopa Kohus teinud asjas SCHUFA lahendi, mis täpsustab automaatse krediidiskoorimise andmetöötlusprotsessis andmesubjekti õigusi. ^*78 Otsuse tagajärgedeks on eelkõige andmesubjekti nõusoleku vajadus ning õigus esitada vastuväiteid. Eelnevale vaatamata on andmete töötlejal jätkuvalt õigus ärisaladusele. ^*79 Lahendit on kritiseeritud, sest selline lai tõlgendus võib pärssida krediidivõimelisuse hindamise tehnilist arengut ja lõppastmes tuua kaasa halvemad laenuandmise tavad. ^*80 Praktikas on näha järjest enam andmekaitseõiguse ja krediidi valdkonna kokkupuutekohti. Oluliseks tuleks pidada ka valdkondade eesmärkide eristamist, s.t üks valdkond reguleerib isikuandmete töötlemise õiguspärasust ja sellest tulenevaid andmesubjekti õigusi ning teine krediidi andmise reegleid. Autori hinnangul ei ole andmekaitse valdkonna ülesandeks sekkuda negatiivses krediidiregistris oleva teabe kui ühe komponendi kasutamisel tehtavatesse järeldustesse, kuid piir andmesubjekti õiguste, sh tema ülemäärase kahjustamise, ja krediidi valdkonnas tehtavate otsuste puhul on hägunemas. ^*81 Samas on nii tarbijakrediidi kui ka andmekaitse regulatsiooni lähtekohaks teave, mille alusel krediidiotsus tehti. Euroopa Nõukogu tellitud uuringus on Big Data ja AI kasutamise kohta leitud ^*82, et nende kasutamine võib viia tarbija diskrimineerimiseni. Eelkõige puudutab see viise, kuidas algoritme „treenitakse“ ja milliseid sisendandmeid AI kasutab. Seetõttu ei tohiks kasutatav algoritm võtta arvesse parameetreid, mis on selgelt põhiõiguste tasandil diskrimineerivad ^*83 (nt rass, sugu, usulised veendumused jne).

Siiski on tehisarul ka krediidi valdkonnas väga selge positiivne mõju. 2021. aastal tehtud uuring ^*84 toob välja, kuidas laenude automatiseeritud väljastamise süsteemid on hüpoteeklaenude valdkonda märkimisväärselt muutnud, parandades riskihindamise tõhusust ja täpsust. Uuringus märgitakse, et tehnoloogia on vähendanud töötlemisaega kuni 20% ja on aidanud vähendada makseviivituse määrasid, kuna annab täpsema hinnangu laenuvõtja riskile. Seega, mida täpsemalt suudavad tehnilised vahendid riski ennustada, seda vähem on isikuid, kes jääksid võlgu, ning laenu võtmise protsess oleks osapooltele mugav ja väiksema ajakuluga.

McKinsey raport ^*85 käsitleb üleminekut digitaalsele ja tehisintellektil põhinevale toodete väljastamisele kindlustussektoris. See rõhutab automatiseerimise eeliseid, sealhulgas kiirust, tõhusust ja järjepidevust, märkides samas, kui oluline on säilitada keeruliste juhtumite puhul ka manuaalne protsess.

Riigisiseselt võiksime kaaluda, kuidas on võimalik tehnilisi lahendusi kasutada selliselt, et see vastaks regulatsioonile ja selle eesmärgile. Arvelduskonto kõikide kannete analüüs majapidamiskulude kontekstis eeldaks tänaste tõlgenduste valguses krediidiprotsessi, milles IT-lahenduste osakaal on minimaalne, kui iga kande detailset analüüsi peaks läbi viima füüsiline isik, kontrollides ebaselget infot tarbijalt. Arvelduskonto kannete suurim probleem seisneb selles, et nendest saab teha diametraalselt erinevaid järeldusi, nende tõeväärtus on igapäevaste kulude puhul küsitav ^*86 ning kõigi arvelduskonto kannete sisu tuvastamine eeldaks sisuliselt tarbija ülekuulamist ja maksete saaja ^*87 kohta täiendava info tuvastamist.

FI käsiraamatu kohaselt peab see, kuidas tarbija krediidivõimelisust hinnatakse, sisalduma krediiditoimikus. ^*88 See nõue ei saa kehtida ärisaladuse kohta ja olla kohtus nõude maksmapaneku eelduseks – krediidiandja ei pea igas tarbijakrediidivaidluses väljastama ärisaladust (nt tehisaru puhul kogu tehnilist teavet kasutatava algoritmi kohta). ^*89 Tarbija saab tulevikus infot andmete töötlemise kohta ja tal tekib õigus nõuda krediidi andmist käsitleva otsuse uuesti läbivaatamist ^*90, kuid seda ei saa samastada vastutustundliku laenamise põhimõtte kohtuliku kontrolliga. Tarbija õigus automaatse infotöötlemise kontekstis kannab eesmärki, et tema suhtes ei tehtaks automaatset otsust vigase info või ebaõige infotöötluse alusel, kuid selles ei sisaldu täielikku krediidiprotsessi kontrolliõigust või laenu saamise õigust.

Lisaks ei ole tehniliste vahendite ja vastava protsessi hindamine kohtumenetluses otstarbekas – alahindamata kohtunike teadmisi, võib eelnev viia tarbijakrediidivaidlustes IT-ekspertiisideni, mille kulu võib jääda tarbija kanda. Mõistlikum lahendus oleks see, et tehniline protsess oleks hinnatud finantsjärelevalve poolt.

Seega on tulevikus oluliseks küsimuseks see, kuidas tagada tehnoloogia abiga kvaliteetsem riskihindamine, mis tagaks suurema tõenäosusega tarbijate maksevõimelisuse ning vähendaks protsesside ajakulu, kuid protsess ei tohiks tarbijaid diskrimineerida ega kasutada andmestikke, mille puhul tekib vastuolu andmekaitseõiguse või õiguse üldpõhimõtetega.

3.3. Varasemate maksekohustuste täitmise mõju ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste suurenemise mõju

Võlaõigusseaduse ^*91 kohaselt peab krediidiandja arvesse võtma varasemate maksekohustuste täitmise mõju ehk varasemat maksekäitumist. Selleks analüüsitakse muuhulgas krediidiandja suhtes toimunud maksekäitumist ja n-ö negatiivseid krediidiregistreid. Tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste suurenemise mõju analüüs on oluline just eluasemelaenude kontekstis, mis on üldjuhul muutuva intressiga. Euribori suurenemise mõju on tavapäraselt lepingu sõlmimisel analüüsitud ja ka kliendile teatavaks tehtud. ^*92 Praktikas on näha õiguse tõlgendamise tendentsi, mille kohaselt peaks lühiajalise laenu puhul analüüsima ka isiku olemasoleva laenu intressi võimalikku suurenemist (sellisel juhul tuleks tarbijalt küsida laenuleping, et tuvastada muutuv intress ja seejärel arvestada intressi võimalikku suurenemist). Eluasemelaenud on üldiselt seotud euriboriga, millele lisandub kokkulepitud marginaal. Olemasolevate laenude muutuva intressi tuvastamine on ebapraktiline nõue, sest see muudaks tarbijate halduskoormuse laenuprotsessis ebamõistlikuks suureks – laenu taotlemisel tuleks esitada kõik olemasolevad laenulepingud. Muuhulgas võib see anda infot konkurentide hinnakujunduse ja lepingutingimuste kohta.

Artikli autor leiab eelneva tõttu, et seadusandja mõtte kohaselt tuleb hinnata varasemate maksekohustuste mõju ja väljastatava krediidi ehk konkreetsest tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste suurenemise mõju.

3.4. Piirmäär

Eluasemelaenude kohta on alates 2015. aastast kehtestatud avalik-õiguslik piirmäär ^*93, mida hinnatakse laenumaksete ja sissetuleku suhtarvu alusel, ehk laenumaksete ja sissetuleku suhtarv võib olla kuni 50%. Lisaks on kehtestatud lubatud erandite piirmäär, s.t 50%-list piirmäära ületades võib krediidiasutus anda eluasemelaene kuni 15% ulatuses kvartali jooksul väljastatud uute eluasemelaenude kogusummast. Seega on eluasemelaenude turul võimalik anda ka laene, mis ületavad kehtestatud piirmäära.

Erandite piirmäär on väga selgelt kehtestatud avalik-õiguslikuna ning krediidiriskist tuleneva nõudena, et panga portfell oleks 75% ulatuses piirmääraga kooskõlas. Seega ei saa üheselt väita, et piirmäära ületades oleks pank rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd erandite tegemine on lubatud ja küsimus on erandi olukorras vastutustundlikus käitumises.

Kehtiv õigus ei sisalda eraõiguslikku piimäära. KAVS-i ^*94 järgi tuleb krediidiandjal piirmäär ise otsustada. FI käsiraamat ^*95 lähtub põhimõttest, et kui krediidiandja on enda kehtestatud piirmäära ületanud, siis on ta rikkunud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellise reegli (mida varem kusagil expressis verbis ei olnud kehtestatud) puhul oleks krediidiandjatel vastutusriskide minimeerimiseks otstarbekam kehtestada sisemiselt võimalikult kõrge piirmäär. See ei oleks siiski regulatsiooni eesmärgiga kooskõlas. Eesmärk on piirmäära kaudu vähendada krediidiriski (mille täpse ulatuse määrab krediidiandja) ja kaitsta tarbijat, kelle kohustused ei tohiks ületada piirmäära. Kui sisemise piirmäära ületamist peaks kontrollima ka kohtud, siis jõuame järgmises peatükis käsitletava probleemini, milleks on finantsjärelevalve ülesannete täitmine kohtuvõimu poolt. Krediidiandjate vastutustundlikku käitumist ei peaks mõõdetama tema enda kehtestatu järgimisega, vaid miinimumstandardi kontrollimisega.

Tagatiseta laenude teenindamise piirmäära kehtestamise vajadusele on Eesti Pangaliit pidevalt tähelepanu juhtinud. ^*96 Üks võimalus on kehtestada ja valida eraõiguslik piirmäär (igakuiste kohustuse ja netosissetuleku suhe) vahemikus 40–80% igakuisest sissetulekust. ^*97 Vastutustundliku laenamise regulatsiooni järgimiseks on laenu teenindamise 40%-lise avalik-õigusliku piirmäära seadnud nii Läti ^*98 kui ka Leedu ^*99. ^*100 Uus tarbijakrediidi direktiiv näeb ette, et liikmesriigid peaksid saama kehtestada tarbija krediidivõimelisuse hindamise lisakriteeriumide ja meetodite kohta lisasuuniseid, näiteks kehtestada laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvu või laenusumma ja sissetuleku suhtarvu piirmäärad. Eurostati andmetel oli 2022. aastal Eestis keskmiseks laenumaksete ja sissetuleku suhtarvuks 71,41%. ^*101 Eraõigusliku piirmäära kehtestamisel võiks sarnaselt eluasemelaenude avalik-õigusliku piirmääraga olla õigus teha piirmäärast ka erandeid.

Püsiv sissetulek ja tarbija kohustuste hindamine on kesksed eeldused krediidi saamiseks, mistõttu peaks nende parameetrite kontroll olema kesksel kohal ka kohtumenetluses. Tarbija toimetuleku tagamiseks on esmatähtis, kui palju raha jääb tarbijal alles pärast laenukohustuse võtmist, mistõttu lihtsustaks piirmäär kohtulikku kontrolli.

Üheks võimaluseks on kehtestada ka menetluslik piirmäär, mis oleks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eelduseks, mida tarbija saaks ümber lükata, s.t ülejäänud osas oleks võimalik tarbijavaidlustes rakendada tavapärast tõendamiskoormist ja austada võistlevuse põhimõtet. See vähendaks kohtute koormust ja kohtud ei peaks igas tarbijakrediidi vaidluses analüüsima tarbijat detailselt ja osas, mida tarbija ise ei ole kohtu ette toonud. Kohtud võiksid analüüsida maksevõime hindamisel kogutud teavet ja selle põhikomponente:

a) peaksid veenduma, et tarbijal oli sissetulek;

b) tuvastama tarbija kohustused enne laenu võtmist ning

c) analüüsima, kas laenukoormus oli sissetulekuid ja kohustusi võrreldes ning majapidamiskulusid (elatusmiinimumi ^*102) arvestades mõistlik ja tarbija oli teabe kohaselt objektiivselt maksejõuline.

Viimane võimaldab kontrollida ka seda, kui palju raha jäi tarbijale alles mh majapidamiskulude kandmiseks. Kohtud saaksid seega analüüsida sissetulekuid ja kohustusi ning lähtuda piirmäärast. Kui piirmäära on ületatud, saaks kohus analüüsida täiendavaid asjaolusid omal algatusel. Piirmääras antud laenu puhul saaks kasutada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eeldust, mille tarbija saaks ümber lükata võistleva menetluse ^*103 raames. ^*104

4. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohtulik kontroll

Võlaõigusseaduse ^*105 kohaselt peab tarbija krediidivõimelisuse hindamisel toimima nõuetekohase hoolsusega ning krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. ^*106

Alates Riigikohtu 2023. aasta praktikast ^*107 teostavad kohtud igas tarbijakrediidivaidluses omaalgatuslikku kontrolli. Muuhulgas teevad seda maksejõuetusmenetlustes ka pankrotihaldurid ja usaldusisikud. Kohtud lahendavad eraõigussuhtes tekkinud üksikkaasusi ning mõistavad õigust, mille raames tõlgendatakse vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta kehtestatud materiaalõigusnorme.

Lisaks eelnevale teostatakse vastutustundliku laenamise nõuete üle finantsjärelevalvet. ^*108 Krediidiandja peab vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse seaduses sätestatud näitajad. ^*109 Finantsjärelevalve ese on eelkõige avalik-õiguslike nõuete (KAS, KAVS) täitmise kontroll, muuhulgas on Finantsinspektsioonil pädevus hinnata järelevalve subjekti kehtestatud protsesse, nende järgimist, reeglite proportsionaalsust ning süsteemseid riske.

Võlaõigusseaduse kohaselt peab krediidiandja omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma, ning hindama tarbija krediidivõimelisust. ^*110 Nagu eespool märgitud, siis võlaõigusseaduses on krediidiandja kontrollitavate näitajate kataloog lahendatud normitehniliselt selliselt, et viidatakse täiendavalt KAS-s toodud näitajatele. Seaduse seletuskirja kohaselt on eraõiguslikult oluline just nimetatud näitajate kasutamine tarbija krediidivõimelisuse hindamisel, mitte niivõrd see, et krediidiandjal oleks sisemiselt vastav metoodika kehtestatud, mis on samas aga kahtlemata oluline KAVS-i avalik-õigusliku regulatsiooni raames. ^*111 Seega eristab ka seaduse seletuskiri sisemist metoodikat avalik-õiguslike nõuete osana ning hinnatavaid näitajaid eraõiguse osana.

Vastuoluliseks võib pidada olukorda, kus liikmesriik on valinud, et teabe valiku ja riskide proportsionaalsuse üle võib otsustada krediidiandja, kuid seejuures on kohtutel kohustus teatud standardi alusel kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtte miinimumnõudeid ning seda igas tarbijakrediidi vaidluses. Seetõttu ei ole selge, millises krediidiprotsessis on milliste andmekogude analüüsimine kohustuslik ja nii oluline, et rikkumise tagajärjeks on intressikokkuleppe tühisus. Kui avalik-õiguslikult võib krediidiandja laenuprotsessi kujundamisel lähtuda krediidiriskist ja proportsionaalsusest, siis eraõiguslikud nõuded võivad kohtute kontrolli tõttu erineda krediidiandja enda kehtestatud reeglitest või varasemast finantsjärelevalve arusaamast.

Kui tsiviilkohtu kontroll peaks lähtuma krediidiandja enda kehtestatu kontrollimisest, siis viib see olukorrani, mil kohtutel tuleks kontrollida krediidiasutuste sise-eeskirju ja nende järgimist (nt hinnata ka krediidiandja riskiisu ja selle vastavust nõuetele), mis on klassikaliselt finantsjärelevalve ülesanne. Kui kohtutel oleks eraldiseisev miinimumstandard, siis ei oleks sise-eeskirjade kontroll vajalik, sest krediidiandja peaks sõltumata enda kehtestatust täitma ka miinimumnõudeid. Sisemise metoodika avaldamine tsiviilkohtumenetluses sisaldab vähemalt kolme probleemi:

a) tarbijad saavad protseduuri teadmisel hakata teabega manipuleerima,

b) kasvavas finantspettuste olukorras saavad teavet ära kasutada kurjategijad,

c) teave saab avalikuks krediidiandja konkurentidele.

Kas vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kontrollimisel ja õiguslike tagajärgede rakendamisel on tegemist formaalse või sisulise hinnanguga? Kui varem sai tarbija vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel esitada kahjunõude VÕS § 14 alusel, siis nüüdseks ^*112 on õiguslik tagajärg erinormidega sätestatud – võlausaldaja jääb kokkulepitud intressist ilma ja saab nõuda seadusjärgset intressi. Kahjunõude menetlemisel tuli varem tuvastada ka põhjuslik seos tarbijale tekkinud kahju ja krediidiandja minetuste vahel. Vastutustundlik laenamine tagab selle, et isik oli laenu võtmise ajal võimeline ka selle tagasi maksma. See aga ei välista võlgu jäämise objektiivseid põhjuseid. Tänase regulatsiooni kontekstis tekib küsimus, et kui krediidiandja minetus ei saanud mõjutada makseraskusi ^*113 ja isik oli tegelikult krediidivõimeline, siis kas on põhjendatud heita krediidiandjale ette vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Eriti oluline on see maksejõuetusmenetluste raames, kus küsitakse selgemalt makseraskuste (tegelike) põhjuste järele. ^*114

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohtulik kontroll sisaldab kahte osa:

1) kontrollida teavet, mida krediidiandja kogus;

2) kontrollida miinimumstandardit ehk seda, kas tarbija oli kogutud andmete kohaselt krediidivõimeline.

Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline ^*115 – see on kohustus, mille rikkumise tagajärjeks on kokkulepitud intressi mittesaamine. Kohtute jaoks ei tohiks olla seega keskne küsimus see, kuidas krediidiandja analüüsis krediidivõimelisust (milline oli krediidiandja konkreetne protsess), vaid see, kas tarbija oli sellel hetkel (arvestades kogutud andmeid kogumina) objektiivselt võimeline krediiti tagasi maksma, ja kui ta polnud võimeline, siis ei tohtinud temaga lepingut sõlmida.

Siin ilmneb finantsjärelevalve ja kohtute funktsioonide erinevus: kui kohus võiks hinnata teabe alusel tarbija lepingueelset olukorda objektiivselt, siis finantsjärelevalve peaks lähtuma eelkõige protseduurist ja sellest, kuidas oli krediteerimisprotsess üles ehitatud. Kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust teenib eesmärki suurendada krediidiandja vastutustunnet ja vältida laenu andmist krediidivõimetutele tarbijatele. ^*116 Sellega soovitakse kaitsta tarbijaid ülelaenamise ja maksejõuetuse tekkimise ohu eest. ^*117 Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmise kontrollil on seega kaks peamist ülesannet: krediidiandja distsiplineerimine ning tegelikkuses krediidivõimetu tarbija kaitsmine ülelaenamise eest. Eesmärkidest lähtuvalt saaksid kohtud hinnata ka seda, kas konkreetne tarbija oli objektiivselt krediidivõimeline (selle tarbija kohta kogutud teabe võrdlus miinimumnõuetega). Kohus saab krediidiandjaid korrale kutsuda intressist ilmajätmise kaudu, kui krediidiandja on andnud laenu isikule, kes ei olnud kogutud andmete kohaselt tegelikult krediidivõimeline ehk kes ei oleks tohtinud objektiivses mõttes laenu saada. ^*118 Finantsjärelevalve eesmärgipärane tegevus oleks hinnata, kas krediidiandja protsessid olid üles ehitatud selliselt, et need vastasid kehtivale õigusele, mh hinnates, kas krediidiriski sihik oli piisavalt paigas (proportsionaalsus), ja vajadusel teha krediidiandjale ettekirjutus või rahatrahv või võtta temalt üldse tegevusluba ära.

Vastutustundliku laenamise nõude täitmise kontrollimisel tuleks eristada avalikke ja eraõiguslikke nõudeid ning kohtu ja finantsjärelevalve funktsioone. Krediteerimisprotsessi kontroll peaks toimuma riikliku järelevalve kaudu. Kohtute funktsioon peaks eelkõige olema miinimumnõuete kontrollimine tsiviilõigussuhetes, mille lähtekohaks ei ole krediidiandja sisereeglite analüüs ja nende vastavuse kontroll, vaid tarbija kohta kogutud info võrdlemine miinimumnõuetega.

Alamate astmete kohtupraktikas sisustatakse vastutustundliku laenamise põhimõtet erinevalt ning kohati erinevad kohtuotsused märkimisväärselt. ^*119 Analüüsitakse nii konkreetse tarbija finantsolukorda kui ka krediidiandja protsessi. ^*120 Kohtud täidavad tänase kohtupraktika valguses osaliselt seadusandja ja finantsjärelevalve rolli – üksikkaasuse lahendamise raames tuleks justkui hinnata krediidiandja protsesse, krediidiriski proportsionaalsust ja kohtupraktikas tekkivate reeglite laiemaid tagajärgi krediiditurule. Kuivõrd kohtuvõimu põhieesmärk peaks olema üksikkaasuse lahendamine ^*121, siis ei ole põhjendatud täita ülesannet, mis oma sisu poolest kuuluks finantsjärelevalve pädevusse.

Finantsjärelevalve ja kohtu ülesannete eristamise kontekstis ei tohiks kohtus olla keskne küsimus näiteks see, milliseid üldkohaldatavaid määrasid ^*122 võttis krediidiandja arvesse oma krediidiprotsessis, vaid lähtuma peaks miinimumist, s.t kas konkreetsele tarbijale jäi kätte piisav summa oma eluks vajalike kulude kandmiseks. FI käsiraamatu kohaselt ^*123 ei tohiks majapidamiskulude üldkohaldatav määr olla väiksem, kui Statistikaameti poolt arvutatud arvestuslik elatusmiinimum. Vastava miinimumstandardi kehtimisel eraõigusliku nõudena puuduks kohtul igasugune põhjus analüüsida krediidiandja protsessis kasutatavaid määrasid (mis oleks järelevalve ülesanne), vaid tuleks lähtuda miinimumstandardist ning hinnata, kas tarbijale jäi pärast krediidikohustusi summa, millest ära elada. Kasutatavad määrad on osa krediidiandja riskiisust ning osa ärisaladusest, s.t selle järgi saavad turuosalised infot konkurentide riskiisu kohta. Krediidiandjad ei peaks olema olukorras, kus nad peavad kohtus nõuete maksmapanekuks ohverdama ärisaladuse ja/või terve krediidiprotseduuri. Kehtiva õiguse ^*124 järgi ei pea krediidiandjad andma ärisaladusega kaetud andmeid krediidiinkassodele vastutustundliku laenamise põhimõtte tõendamiseks. Seega ei ole põhjendatud vastavate andmete avaldamine kohtumenetluses ka krediidiandja enda poolt.

5. Teabe kontroll ja tarbija vastutus

Tarbija esitatud teavet tuleb kontrollida ehk krediidiandja peab tegema selleks mõistlikke pingutusi. ^*125 Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. ^*126 Krediidiandja peab kehtestama teabe kontrollimise reeglid. ^*127

Seega peab teabe kontroll olema mõistlik ja proportsionaalne, s.t krediidiandja ei pea lähtuma kõikide andmete puhul „usalda, aga kontrolli“ põhimõttest, sest ka tarbijal on teabe suhtes vastutus. Tarbijalt teabe küsimine ja selle kontrollimine eeldab vajaduspõhisust: teabel peab olema seos tarbija eeldatava maksevõimega või mõju sellele konkreetse krediiditoote kontekstis. ^*128

Krediidiandjal tuleb analüüsida tarbija finantskohustusi ja muid kohustusi. Praktikas küsitakse tarbijalt endalt, millised on tema kohustused. Lisaks on võimalik kohustusi tuvastada tarbija esitatud kontoväljavõttelt. Seaduse kohaselt tugineb krediidiandja arvelduskonto kannetele võimaluse korral ja ei pea kontoväljavõtet nõudma, kui muu kogutud teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. ^*129 Seega tuleb lähtuda minimaalsuse põhimõttest: arvelduskontot peaks vaatama siis, kui muu teave ei ole piisav.

Kohtupraktika ^*130 on pigem liikumas selles suunas, et tarbijalt tuleks küsida kõik kontoväljavõtted kõikide makseteenuse pakkujate juures. Tartu Ringkonnakohus ^*131 on krediidiandja hoolsust sisustanud kohustusena teha kindlaks, kas tarbijal on arveid veel teistes pankades või on samas pangas teisi kontosid. Samas Riigikohus ^*132 on seni olnud seisukohal, et üldjuhul tuleb krediidiandjal küsida tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. FI käsiraamat viitab ^*133, et asjakohasel juhul kehtib nõue, et krediidiandja on palunud tarbijal kontrolliks esitada kõikide arvelduskontode väljavõtted, mida tarbija aktiivselt kasutab.

Artikli autori hinnangul tuleks andmete kogumise proportsionaalsuse, sh kõikide kontode analüüsimise küsimus lahendada seadusandlikul tasemel, sest tarbijalt kõikide kontode väljavõtete nõudmine riivab oluliselt privaatsusõigust. Kui esitatud kontoväljavõttelt on võimalik tuvastada tarbija põhilised arveldused (sh sissetulek), siis seaduses puudub hetkel selge kohustus teisi väljavõtteid nõuda. On selge, et tarbijad võivad varjata oma kohustusi teiste makseteenuse pakkujate juures. Siiski ei võta see ära tarbija kohustust esitada õiget teavet, sh esitada krediidiandjale infot oma kohustuste kohta. Kui tarbija teavet varjab, siis ei ole krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. ^*134 Krediidiandja sekkumine tarbija privaatsfääri peab olema proportsionaalne. Probleemi lahendab osaliselt nn positiivne krediidiregister, mille kohta on valminud ka eelnõu. ^*135 Tegemist on registriga, milles kajastuksid kõik tarbija finantskohustused.

Esmane teave peaks olema pärit tarbijalt ning teiseseks teabeks peaks olema info, mis on tuvastatud krediidiandja parima teadmise kohaselt. Eestis tekitab probleeme krediidiandja info kogumise ja kontrollimise kohustuse abstraktsus (mh on see olnud avalik-õiguslikult krediidiandjate määrata) ja miinimumstandardi puudumine. Kuivõrd andmete kontrolli kohustus ja täiendava teabe kogumise nõue on ebaselged ja laiaulatuslikud, siis on krediidiandjad keerulises olukorras, kuna rikkumise saab tuvastada ka ühe andmebaasi või kontoväljavõtte kirje tuvastamata jätmise korral.

Seaduse kohaselt peab krediidiandja kasutama vaid asjakohaseid andmekogusid. ^*136 Kas väikelaenu võtmisel on tingimata vajalik kontrollida äriregistrit või kinnistusraamatut? Kas kinnisvara või äriühingu omamine või juhatuse liikme staatus võiksid oluliselt mõjutada väikelaenu andmist? Kas rohkem vara omavad isikud peaksid saama kergemini laenu või tuleks lähtuda siiski eelkõige sissetulekust ja kohustustest? Kas 1000-eurose ja 6-kuulise väikelaenu puhul peaks küsitava teabe ulatus ja andmekogude kontroll olema sama sisuga kui 30-aastase kodulaenu puhul?

FI käsiraamatus on avalike registrite kontrolli peetud rangelt soovituslikuks, kuid näiteks Maksu- ja Tolliameti ning Pensioniregistri kontroll on esitatud alternatiivselt, s.t vastavaid andmeid võib kontrollida ka kontoväljavõttelt. ^*137

Harju Maakohus on märkinud, et olukorras, kus krediidiandja ei kogu teavet andmekogudest, kuid tarbijapoolne kohustuse rikkumine seisnes oma krediidivõimelisuse kohta mittetäieliku informatsiooni esitamises, ei saa kohus premeerida tõese info avaldamise kohustuse rikkumist. ^*138 Seega ei saa kohtu hinnangul andmekogude kontrollimata jätmisel tsiviilõiguslikku sanktsiooni rakendada, kui tarbija on ise infot varjanud või esitanud valeinfot. Autori hinnangul ei välista krediidiandja üldine kontrollikohustus tarbija vastutust esitatud andmete eest. ^*139

Kokkuvõttes on autori hinnangul teabe kontrolli kohustuse, sh andmekogude kontrollimise kohustuse ulatus ebaselge, kuid selle rikkumine ei too kaasa intressikokkuleppe tühisust, kui tarbija on teavet varjanud või esitanud krediidiandjale valeandmeid. Krediidiandja poolt teabe kontroll peab olema proportsionaalne ja arvestama tarbija privaatsusõigusega ehk krediidiandjal ei ole absoluutset kohustust kõiki andmebaase ja kõiki arvelduskontosid ning vastavaid kandeid kontrollida.

6. Kokkuvõte

Eestis ja Euroopa Liidus on lähiajal tehtud mitmeid samme tarbija kui nõrgema poole kaitsmiseks. Praktikas on probleeme vastutustundliku laenamise põhimõtte sisustamise ja õigusselgusetusega. Kohtutel puudub tööriist ehk miinimumstandard vastutustundliku laenamise põhimõtte kontrollimiseks ning kohtute praktika erineb märkimisväärselt.

Kohtud tegelevad paratamatult olukorrale tagasiulatuva hinnangu andmisega. Kohtuvõimu kasutamine selleks, et distsiplineerida vastutustundetuid krediidiandjaid, ei lahenda juurprobleemi: krediidiandjate maksevõime hindamissüsteem peaks olema eelkõige kontrollitud riikliku järelevalve kaudu, mis välistaks eos krediidi vastutustundetu andmise.

Oluline on eristada era- ja avalik-õiguslikke nõudeid ning finantsjärelevalve ja kohtute funktsioone. Finantsjärelevalve peaks tegelema krediidiprotsessiga ning kohtud konkreetse tarbija krediidivõimelisusega. Eesti ei saa väikeriigina lubada endale seda, et riigivõimu eri osadel on samasisuline ülesanne. Kohtute hinnang peaks olema objektiivne ja lähtuma muuhulgas tegelikust krediidivõimelisusest lähtuvalt lepingu sõlmimisel kogutud teabest krediidivõimelisuse kohta ehk kohtud saavad autori hinnangul hinnata ka konkreetse tarbija tegelikku krediidivõimelisust eraõigusliku miinimumstandardi alusel.

Arvestades liikmesriikide menetlus- ja kujundusautonoomiat, siis on Eestil võimalik kohtupraktikas ja uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisel otsustada, kuidas eri võimuharusid ja erinevaid sanktsioone krediidiandjate distsiplineerimiseks ja tarbijate kaitsmiseks rakendada.

Kohtutel on tulenevalt ex officio kontrollinõudest äärmiselt oluline roll: nad otsustavad, kes tulevikus laenu saavad ja kes mitte ning võivad oma praktikaga osaliselt sisustada väärteokoosseisu. ^*140 Samuti määravad nad kaudselt selle, kes on edaspidi liigkasuvõtja ehk kes ei tohi olla krediidiandja juhtorgani liige. ^*141 Vastutustundliku laenamise põhimõte peaks olema eraõiguslikus mõttes selgemalt reguleeritud ning kohtud peaksid tegelema vastavate nõuete kontrollimisega õiguse tõlgendamise raames. Kuid õiguse tõlgendamisest ei tohiks saada reeglite kehtestamine.

Õigusnormi rakendamisel tekitavad küsimusi regulaarse sissetuleku, kohustuste ja majapidamiskulude määratlused ning nende kontrollimise ulatus. Selles osas on jätkuvalt ebaselged need asjakohased juhud, mil krediidiandjad võivad majapidamiskulude määratlemisel lähtuda mõistlikest üldkohaldatavatest määradest, mis artikli autori arvates tagavad õiglasema tulemuse kui vastavate kulude analüüsimine tarbija konto väljavõttelt. Püsiv sissetulek ja tarbija kohustuste hindamine on kesksed eeldused krediidi saamiseks, mistõttu peaks nende parameetrite kontroll olema kesksel kohal ka kohtumenetluses. Artikli autor leiab, et rahaliste kohustuste suurenemise mõju hindamisel tuleb arvestada vaid väljastatava krediidi ehk konkreetsest tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste suurenemise mõju.

Artikli autor toetab eraõigusliku piirmäära kehtestamist, olgu see siis menetlus- või materiaalõiguslik, sest see tooks koos positiivse krediidiregistriga selgemad krediidi andmise reeglid. Oluline oleks luua ka laenu andmise miinimumstandard. Artikli autor leiab, et tsiviilkohus ei peaks analüüsima krediidiandja protsesse ja kehtestatud piirmäärasid või üldkohaldatavaid määrasid, vaid peaks lähtuma miinimumstandardist. Tarbijatele peab jääma vabaks kasutamiseks summa, millest oma igapäevaseid kulutusi katta, ning tarbijatel on õigus oma kulude struktuuri muuta. Selged ei ole need andmekogud, mida krediidiandja peaks konkreetse laenutoote kontekstis analüüsima, sest seadus nõuab „asjakohaste“ andmekogude kontrollimist. Krediidiprotsessis ei tohiks kasutada andmeid, mida laenu andmiseks tegelikult vaja ei ole, ning andmete kogumine peaks olema proportsionaalne ja lähtuma minimaalsuse printsiibist.

Laiemaks teemaks on muutunud automaatsed krediidiprotsessid tarbijate ja andmesubjektide kaitse kontekstis. Tehisaru kasutamine võimaldab muuta krediidiriski hindamist üha täpsemaks ja vähendada võlglaste osakaalu, kuid oluline on arvestada diskrimineerimise riski. Regulatsiooni liiga lai tõlgendus võib seejuures pärssida krediidivõimelisuse hindamise tehnilist arengut, mis ei ole tarbija huvides, kui see toob kaasa ebatäpsema riskihindamise.

Ei tohiks ära unustada ka tarbija vastutust. Tarbija võtab lepingu allkirjastamisega omale lepingulise kohustuse tagastada krediit koos kõrvalnõuetega. Tarbija vastutab krediidiandjale esitatud andmete ees ka siis, kui krediidiandja pingutustest hoolimata antakse krediiti valeteabe või teabe varjamise olukorras.

Võlg on veel võõra oma, kuid õigusselgusetus ja miinimumstandardi puudumine ei võimalda krediidiandjatel olla kindel, et minevikus antud laen oli antud õiguspäraselt ka eraõiguslikus mõttes. Vastutustundliku laenamise põhimõtte laiendav tõlgendus võib laenuturgu negatiivselt mõjutada – suurem risk võib tuua kaasa suuremad kulud tarbijale, keerukamad laenuprotseduurid, välistada õigustamatult tarbijaid laenuturult või anda tõuke alternatiivsete laenuvõimaluste kasutamisele. Vastutustundlik laenamine on oluline mitte ainult üksiktarbijate kaitsmiseks, vaid ka üldise majandusliku stabiilsuse tagamiseks ja jätkusuutliku majanduskasvu edendamiseks. Kasumlikkuse ja eetika vahelise tervisliku tasakaalu säilitamine toob pikaajalise heaolu kõigile asjaosalistele, seega laenakem mõistlikult.

Märkused:

^*1 Artikkel on välja kasvanud 38. õigusteadlaste päevadel Tartus 26. septembril 2024 peetud paneeldiskussioonist „Tarbijate finantsturvalisus majanduslanguse ajal“.

^*2 Vastutustundliku laenamise põhimõtte leiame ka Piiblist: „Kui sa laenad raha minu rahvale, mõnele, kes on vaene, siis ära ole tema suhtes liigkasuvõtja: te ei tohi temalt kasu võtta!“ Ingliskeelne versioon näikse viitavat juba ka intressikokkuleppe tühisusele: „If you lend money to my people, to the poor person among you, you must not be like a moneylender to him; you must not charge him interest.“Piibel. Teine Moosese raamat. 25:22. Kõlbluse ja usu seadusi.

^*3 Artikli autor kasutab terminit „krediidiandja“ edaspidi laiendatud tähenduses, mõeldes terminiga ka krediidiasutusi. Terminiga „krediidiasutus“ ja „pank“ tähistab autor krediidiasutusi krediidiasutuste seaduse (RT I 1999, 23, 349; RT I, 11.10.2024, 13; KAS) mõttes.

^*4 Kapitalinõuete määrus (määrus (EL) 575/2013, muudetud määrusega (EL) 2024/1623. – ELT L 176/1, 27.06.2013) ning kapitalinõuete direktiiv (direktiiv EL 2013/36, muudetud direktiiviga (EL) 2024/1619. – ELT L 176/338, 27.06.2013).

^*5 Vt ka Suunised makseviivituse mõiste kohaldamise kohta määruse (EL) nr 575/2013 artikli 178 alusel. EBA/GL/2016/07. Arvutivõrgus:[Link] (08.12.2024).

^*6 Kapitalinõuete direktiivi art 77.

^*7 Kapitalinõuete direktiivi art 79

^*8 Soovitusi laenajale. Swedbank. Arvutivõrgus:[Link] (08.12.2024).

^*9 Võlaõigusseadus (VÕS), § 403⁴. – RT I 2001, 81, 487 ; RT I, 04.07.2024, 18.

^*10 Eesti õigus rikastus liigkasuvõtmise mõistega 14.07.2024, vt krediidiandjate ja -vahendajate seadus (KAVS), § 39 lg 4. – RT I, 19.03.2015, 4 ; 11.10.2024, 12.

^*11 Füüsilise isiku maksejõuetuse seadus (FIMS), § 49 lg 1. – RT I, 20.06.2022, 1; 06.07.2023, 29.

^*12 FIMS § 21 lg 1.

^*13 VÕS § 416¹. Jõustus 14.07.2024, osaliselt 01.01.2025.

^*14 EKo C‑679/18, OPR-Finance.

^*15 Mittetulundusühingu Finance Watch koostatud analüüs jagab faktorid sisemisteks ja välisteks. Peamised sisemised põhjused on seotud õnnetute elusündmustega nagu töötuks jäämine ja terviseprobleemid. Root causes of household over indebtedness. Finance Watch, October 2022. Arvutivõrgus:[Link] (01.11.2024).

^*16 M. Ramp. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamine tarbijakrediidilepingutele. Magistritöö. Tartu Ülikool 2023, lk 65.

^*17 Finantsinspektsiooni käsiraamat vastutustundliku krediidi väljastamise protsessile. Finantsinspektsioon, 17.10.2024. Arvutivõrgus:[Link] (08.12.2024).

^*18 Nt pangasaladuse küsimuses oldi hiljuti eri meelt, vt RKTKo 12.06.2024, 2-20-19001.

^*19 A. Õunpuu. Pankade tegevuse, krediidi kättesaadavuse ja hinna piirangud. – Juridica 2015/5, lk 309.

^*20 Study on possible impacts of a revision of the CCD. Final report. European Commission, May 2021, lk 26 lõik 4. Arvutivõrgus:[Link] (01.11.2024).

^*21 Juridicas on 2009. aastal ilmunud Kadri Siibaku artikkel „Vastutustundliku laenamise põhimõte“, mis käsitleb pikemalt vastutustundliku laenamise põhimõtte kujunemist Euroopa õiguses (Juridica 2009/10, lk 704–711).

^*22 Artikli autor viitab siinjuures Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ei kehtesta KAS § 83 lg 3 üksnes krediidiasutuse avalik-õiguslike normatiivide järgimise kohustust, vaid sätestab ka eraõiguslikke kohustusi klientide suhtes, vt RKTKo 31.01.2018, 2‑14‑21710, p 25.2.

^*23 RT I 1999, 23, 349.

^*24 KAS § 58 lg 3: „Enne laenude andmise ja pikendamise otsustamist vaatab komitee läbi kõik laenu taotlemiseks esitatud dokumendid ja muu informatsiooni ning võtab selle alusel seisukoha laenu taotleja maksevõime ja usaldusväärsuse, tema poolt pakutavate tagatiste olemasolu ja piisavuse kohta.“ RT I 1999, 23, 349. KAS § 83 lg 3: „Krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe ja häid pangandustavasid, sealhulgas analüüsima ja kontrollima laenusaajate maksevõimelisust ja tagatiste olemasolu ning väärtust.“ RT I 1999, 23, 349.

^*25 K. Siibak (viide 21), lk 704.

^*26 RKTKo 09.10.2024, 2-20-1490, p 19.

^*27 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/17/EL, 4. veebruar 2014, elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010. – ELT L 60, 28.02.2014, lk 34–85.

^*28 Guidelines on loan origination and monitoring. Final Report. EBA/GL/2020/06. European Banking Authority, 29.05.2020. Arvutivõrgus:[Link] (08.12.2024).

^*29 Finantsinspektsiooni soovituslik juhend. Vastutustundliku laenamise nõuded (kehtetu alates 30.06.2021), p 7.3. Arvuti­võrgus:[Link] (01.11.2024).

^*30 RKKKo 28.11.2022, 1-21-697.

^*31 Finantsinspektsioon koostas vastutustundliku laenamise käsiraamatu. – Finantsinspektsioon, 31.10.2024. Arvutivõrgus:[Link] (08.12.2024).

^*32 Riigikohus on leidnud, et professionaalne krediidiandja pidi Riigikohtu arvates ka enne VÕS § 403¹ jõustumist 01.07.2011 vähemasti tarbijakrediidilepingu sõlmimisel teavitama tarbijat krediidi võtmisega seotud riskidest. Vt RKTKo 31.01.2018, 2‑14‑21710.

^*33 EKo C‑679/18. Lisaks on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et direktiivi 2008/48 põhjendust 26 arvestades on selle kohustuse eesmärk ka kasvatada krediidiandjate vastutustundlikkust ja vältida laenu andmist krediidivõimetutele tarbijatele, vt EKo C‑449/13, p 35; EKo C‑303/20, p 28.

^*34 V.-P. Liin. Tarbijakrediit vs. tsiviilkohtumenetlus: aeg viia vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontroll Euroopa Liidu õigusega kooskõlla – Juridica 2023/3, lk 225–233.

^*35 RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098. Näiteks Läti ja Leedu kõrgemad kohtud ei ole artikli kirjutamise ajal Euroopa Kohtu praktikat sellisel kujul üle võtnud.

^*36 RKTKo 12.06.2024, 2-23-116386; RKTKo 03.07.2024, 2-22-139256.

^*37 RKTKo 03.07.2024, 2-22-11970.

^*38 RKTKo 09.10.2024, 2-20-1490.

^*39 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, 18. oktoober 2023, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ. Arvutivõrgus:[Link] (08.12.2024).

^*40 Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ, 5. aprill 1993, ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. – EÜT L 95, 21.04.1993, lk 29–34.

^*41 EKo C‑168/05, p 38; EKo C‑243/08, p 32; EKo C‑618/10, p 43; EKo C‑472/11, p 23.

^*42 EKo C‑429/05, p 69.

^*43 Direktiivi 87/102/EMÜ art 11 lg-s 2 sätestatu mõttes.

^*44 EKo C‑377/14, p 74.

^*45 Direktiivi 2008/48/EÜ art 8: „Liikmesriigid tagavad, et enne krediidilepingu sõlmimist hindab krediidiandja tarbija krediidi­võimelisust vajaduse korral tarbijalt saadud piisava teabe alusel ja kasutades vajadusel asjakohaseid andmebaase. Liikmesriigid, kelle õigusaktid sätestavad krediidiandjale kohustuse hinnata tarbija krediidivõimelisust asjakohaseid andmebaase kasutades, võivad selle nõude säilitada.“ Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48/EÜ, 23. aprill 2008, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ. – ELT L 133, 22.05.2008, lk 66–92.

^*46 EKo C‑679/18, p 38.

^*47 B. Krans, A. Lund. Aspects of Procedural Autonomy. Cambridge University Press, 30.04.2020.

^*48 EKo C‑449/13.

^*49 EKo C‑109/17.

^*50 EKo C‑388/13, p 56 ja 57.

^*51 EKo C‑109/17, p 36.

^*52 Kohtujuristi ettepanek kohtuasjas C‑616/18 ja kohtuasjas C‑679/18, p 42. Arvutivõrgus:[Link] (08.12.2024).

^*53 Samas, p 44 ja 45.

^*54 Samas, p 51 ja 52.

^*55 Study on possible impacts of a revision of the CCD (viide 20), lk 19.

^*56 U. Lõhmus. Põhiseaduslik õigusselguse põhimõte. – Õiguskeel 2015/4, lk 3, kolmas lõik.

^*57 KAVS § 49 lg 1 p 1, VÕS § 403⁴ lg 2.

^*58 RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2.

^*59 Samas.

^*60 HMKo 06.10.2022, 2-22-119172, p 30; TrtRnKo 17.06.2022, 2-21-125271, p 8.

^*61 FI käsiraamat, p 4.1 teine rida: „Regulaarne on sissetulek, mida tarbija saab kindla või kindlaks määratud ajakava alusel (igas kuus, kvartalis ja/või aastas).“

^*62 FI käsiraamat, p 4.1 teise rea teine lõik.

^*63 KAVS § 49 lg 1 p 4.

^*64 VÕS § 403⁴ lg 2.

^*65 TrtRnKo 19.12.2022, 2-21-129359, p 14.

^*66 FI käsiraamat, lk 8, p 4.4: „Kulutused elukohale nagu küte, vesi, elekter, kommunaalkulud, üüritasu ja varakindlustusmaksed; kogumis mõistlikult hinnatavad kulud toidule; transpordikulud nagu sõidukikindlustus, kütus, ühistranspordi piletid; kulud sideteenusele nagu kõne-, SMS- ja internetiteenus, kaabellevi- ja SAT-TV teenus; kulutused lastele nagu lasteasutuste tasud.“

^*67 Vt ka FI käsiraamat, lk 9: „[K]ulutused, mis tarbija on enda kohta krediiditaotlusel avaldanud ja/või mis krediidiandja on tarbija arvelduskonto väljavõttelt tuvastanud.“

^*68 E. Kallaste, A. Rentel. Lastega perede leibkonnapildi ja elukorralduse uuringu tutvustus. 16.05.2023. Arvutivõrgus:[Link] (08.12.2024).

^*69 FI käsiraamat, lk 8 viimane rida.

^*70 HMKo 11.09.2024, 2-24-116911, lk 6.

^*71 T. Mertsina. Swedbanki ökonomist: suur osa inimestest elab palgapäevast palgapäevani. –Ärileht, 30.01.2023.

^*72 Finantstervise indeks. Uuringuaruanne Eesti, Läti, Leedu ja Rootsi elanike finantstervise kohta. Swedbank 2024. Arvutivõrgus:[Link] (01.11.2024).

^*73 Tarbijate finantskirjaoskuse arendamine riigi haridussüsteemi kaudu on äärmiselt oluline.

^*74 KAVS § 49 lg 1 p 4.

^*75 FI käsiraamat, lk 9, p 4.4.

^*76 HMKo 06.10.2022, 2-22-119172, p 30.

^*77 Ka FI käsiraamat viitab, et üldkohaldatav määr ei tohiks olla väiksem kui arvestuslik elatusmiinimum ja arvesse võib võtta konkreetsest krediiditootest ja/või kliendigrupist tulenevaid erisusi. FI käsiraamat, lk 9.

^*78 EKo C‑634/21.

^*79 Isikuandmete kaitse üldmääruse põhjendus 63: „See õigus ei tohiks kahjustada teiste isikute õigusi ega vabadusi, sealhulgas ärisaladusi ega intellektuaalomandit ning eelkõige tarkvara kaitsvat autoriõigust. Sellise kaalutlemise tulemus ei tohiks aga olla andmesubjektile teabe andmisest keeldumine.“ Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus). – ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88. Vt ka kohtujurist P. Pikamäe seisukohta kohtuasjas C‑634/21, p 54 ja 56.

^*80 J. Arnal. Centre for European Policy Studies. Bad news – technological progress could be severely hindered in creditworthiness assessments (and beyond). CEPS, 21.03.2024. Arvutivõrgus:[Link] (01.11.2024).

^*81 Maksehäirete avaldamise juhend. Andmekaitse Inspektsioon. Arvutivõrgus:[Link] .

^*82 F. Z. Borgesius. Discrimination, Artificial Intelligence and Algorithmic Decision-Making. Council of Europe 2018. Arvutivõrgus:[Link] (01.11.2024).

^*83 Õiguslikud küsimused tekivad mh vanusepõhise diskrimineerimise küsimuses ehk vanuse arvestamisel krediidivõimelisuse hindamisel.

^*84 M. Jansen et al. Rise of the Machines: The Impact of Automated Underwriting on Credit Markets. Fourth Biennial Conference on Auto Lending, Federal Reserve Bank of Philadelphia, 14.07.2021. Arvutivõrgus:[Link] (01.11.2024).

^*85 R. Balasubramanian et al. Rewriting the rules: Digital and AI-powered underwriting in life Insurance. McKinsey & Company, July 2020. Arvutivõrgus:[Link] (01.11.2024).

^*86 Tarbijate majapidamiskulud erinevad isikupõhiselt, aga ka igakuiselt. Näiteks ei osta tarbijad üldjuhul toitu ja ravimeid igal kuul samas summas ning teatav osa kuludest on asendatavad.

^*87 Nt nähtuvad kontoväljavõttelt kanded tundmatule äriühingule ning tarbija ei mäleta tehtud makse sisu.

^*88 FI käsiraamat, lk 3.

^*89 Vt uue tarbijakrediidi direktiivi 2023/2225 põhjendust 56, mille kohaselt peaks tarbijal olema õigus saada sisukat ja arusaadavat selgitust antud hinnangu ja kasutatud automatiseeritud töötlemise kohta, sh peamiste muutujate, loogika ja sellega seotud riskide kohta, ning õigus väljendada oma seisukohta ning taotleda krediidivõimelisuse hinnangu ja krediidi andmise otsuse läbivaatamist.

^*90 Samas.

^*91 VÕS § 403³ lg 2.

^*92 VÕS § 403³ lg 3.

^*93 Eesti Panga presidendi määrus „Eluasemelaenu andmise piirmäärad ja maksimaalne laenutähtaeg“, jõustunud 01.03.2015. – RT I, 16.12.2014, 17 ; 30.01.2024, 8.

^*94 KAVS § 49 lg 2 p 1.

^*95 FI käsiraamat, p 4.8.

^*96 Positiivne krediidiregister ja laenu teenindamise piirmäär aitavad ülelaenamist vältida. Eesti Pangaliit. Arvutivõrgus:[Link] (01.11.2024).

^*97 FI käsiraamatu kohaselt tuleb suhtarvudesse 50–80% suhtuda ettevaatlikkusega. Harju Maakohus on aktsepteerinud olukorda, kus tarbija maksab juba enne taotletava laenu laenumakse lisandumist ligikaudu 76,50% oma sissetulekust laenude teenindamiseks, vt HMKo 13.02.2020, 2-19-139334, p 13.

^*98 Lätis on tarbijakrediidile kehtestatud piirmäär 40% igakuisest sissetulekust. Läti Panga kehtestatud „Kredītriska pārvaldīšanas noteikumi“ (krediidiriski juhtimise eeskiri), p 67 ja 69. Arvutivõrgus:[Link] (08.12.2024).

^*99 Financial stability instruments. Responsible lending regulations. Bank of Lithuania. Arvutivõrgus:[Link] (01.11.2024).

^*100 M. Ramp (viide 16), lk 43.

^*101 Gross debt-to-income ratio of households.Eurostat. Arvutivõrgus: [Link] (01.11.2024).

^*102 FI käsiraamat viitab, et majapidamiskulude üldkohaldatav määr ei tohiks olla väiksem kui arvestuslik elatusmiinimum. FI käsiraamat, lk 9.

^*103 Euroopa Kohtu praktika viitab tarbijaga seotud kohtuasjades sellele, et kontrolli teostamisel tuleb arvesse võtta ja austada ka võistlevuse põhimõtet, vt EKo 21.02.2013, C‑472/11, Banif Plus Bank, ECLI:EU:C:2013:88, p 36; EKo 01.10.2015, C‑32/14, ERSTE Bank Hungary, ECLI:EU:C:2015:637, p 42; EKo C‑377/14, Radlinger vs. Finway A.S, p 71.

^*104 Ka VÕS § 403⁴ lg 13 järgi peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendama vaidluse korral.

^*105 VÕS § 403⁴ lg 2.

^*106 VÕS § 403⁴ lg 6.

^*107 RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098.

^*108 Finantsinspektsiooni seaduse § 3 lg 1: „Finantsjärelevalvet teostatakse finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse ning toimimise efektiivsuse suurendamise, süsteemsete riskide vähendamise ning finantssektori kuritegelikel eesmärkidel ärakasutamise tõkestamisele kaasaaitamise eesmärgil, et kaitsta klientide ja investorite huve nende vahendite säilimisel ning seeläbi toetada Eesti rahasüsteemi stabiilsust.“ – RT I 2001, 48, 267 ; RT I, 11.10.2024, 2.

^*109 KAVS § 49 lg 1.

^*110 VÕS § 403⁴ lg 1.

^*111 Võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, 152 SE, VÕS § 403⁴. Säte jõustus 21.03.2016.

^*112 Alates 21.03.2016, vt RKTKo 09.10.2024, 2-20-1490, p 20.

^*113 Näiteks on makseraskused objektiivsed: töö kaotus, tervisliku seisundi halvenemine jne.

^*114 Pankrotiseadus, § 2. – RT I 2003, 17, 95; RT I, 06.07.2023, 61.

^*115 VÕS § 403⁴ lg 6, KAVS § 49 lg 4.

^*116 EKo C‑449/13, p 43; EKo C‑58/18, p 40.

^*117 Vt ka tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 põhjendus 26.

^*118 Artikli autor näeb siin võimalust ka teistsuguseks tõlgenduseks. Näiteks peaks kohus hindama küll formaalset rikkumist, kuid peaks analüüsima rikkumise olulisust. Samuti on võimalik asuda seisukohale, et tarbijate kaitsmise eesmärgil on vajalik riiklik topeltkontroll. Siiski peaks autori arvates olema krediidiandjal õigus tõendada ka tegelikku maksejõulisust ja tugineda väheolulisele rikkumisele.

^*119 M. Ramp (viide 16), lk 65.

^*120 Vt nt HMKo 11.09.2024, 2-24-116911, lk 6; TMKo 22.05.2024, 2-23-5193, lk 5.

^*121 „Üleüldiselt tuleb avaliku võimu funktsioonide jaotamisel silmas pidada, et ühelegi põhiseaduslikule institutsioonile ei või panna ülesandeid, mis ei ole seotud selle institutsiooni põhitegevusega ja mis võivad põhiülesannete täitmist raskendada.“ Vt Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, Viies, parandatud ja täiendatud väljaanne. Iuridicum 2020, § 14 komm. 51 (L. Lust-Vedder).

^*122 VÕS § 403⁴ ei sisalda majapidamiskulude mõistet, vaid majapidamiskulude arvestamine on tuletatud viitega KAVS-le.

^*123 FI käsiraamat, lk 9.

^*124 Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu seletuskiri, 376 SE, § 44 lg 3: „Selle kohaselt võib krediidiasutus või krediidiandja anda vastavaid andmeid välja üksnes piiratud ulatuses – anda tuleb üksnes see osa infost, mis sisaldab andmeid konkreetse tarbija suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, kuid mitte krediidiasutuse või krediidiandja profiili­analüüsi mudeleid ega muid seesugust ärisaladust puudutavaid andmeid.“

^*125 VÕS § 403⁴ lg 4 teine lause.

^*126 VÕS § 403⁴ lg 3.

^*127 KAVS § 49 lg 1.

^*128 Vt ka Guidelines on loan origination and monitoring (viide 28), lk 6.

^*129 KAVS § 50 lg 4.

^*130 TlnRnKo 08.11.2021, 2-20-106661, p 55; TrtRnKo 14.11.2022, 2-21-142768, p 11.

^*131 TrtRnKo 17.06.2022, 2-21-125271, p 8.

^*132 RKTKo 24.11.2024, 2-21-13098, p 18.

^*133 FI käsiraamat, lk 10.

^*134 VÕS § 403⁴ lg 7 viimane lause.

^*135 Kõigi inimeste laenude andmebaasi loomine saab teoks. – ERR, 07.11.2024. Arvutivõrgus:[Link] (08.12.2024).

^*136 KAVS § 50 lg 1.

^*137 FI käsiraamat, lk 5 ja 7.

^*138 HMKo 13.01.2023, 2-22-108399, p 32.

^*139 FI käsiraamat viitab, et krediidiandjal on võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks lähtuda tarbija esitatud andmetest, kuid see ei tähenda, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada, vt FI käsiraamat, p 3, joonealune viide 1.

^*140 KAVS § 99 lg 1.

^*141 KAVS § 39 lg 2 p 6.

• laenu- ja krediidilepingud
• pangandus