Juridica

Hea lugeja!

Andreas Kangur — 2022-12-12 16:00:49

Karistusseadustik, mis 2002. aastal kehtima hakkas, on mõnikord saanud revolutsioonilise muudatuse tiitli. Meie karistusõigusdogmaatika joondati ümber, kasutusele tuli kolmeastmeline deliktistruktuur ja juriidilisi isikuid sai hakata kriminaalvastutusele võtma. Tänaseks on see seadus meie materiaalse karistusõiguse tuumikosa kehastanud juba 20 aastat, olles jõudnud noore täiskasvanu staatusesse, nagu tabavalt märgiti Justiitsministeeriumis korraldatud seadustiku sünnipäevakonverentsil. Jälgides toimuvaid diskussioone, on selge, et see noor täiskasvanu pole mitte (üksnes) revolutsionäär, vaid jätkuvalt ka evolutsionäär.

Karistusseadustiku juubeliväljaande artiklivalik osutab, et seda, mille üle pead murda, jätkub. Me oleme hakanud tähele panema, et erinevad karistused ja muud sekkumised (just sellise peene sõnaga võetakse kokku järjest suurenevat valikut tegevusi, mida tavapärase rahalise karistuse ja vangistuse kõrval saab õigusrikkujatele kohaldada) mõjuvad erinevatele inimestele isemoodi – ja avastame üllatuse ning pahameelega, et mõnele üldse ei mõjugi. See viib (mõneti kontrrevolutsiooniliselt) küsimuseni, kas ehk karistamisel tuleks teost rohkem siiski vaadata just tegijat. Me räägime taastavast õigusest ja küsime, kas riik peaks ehk püüdma riket ühiskondlikes suhetes parandada sisulisemalt kui vaid kelleltki raha ära võttes või kedagi pokri pistes. Me vaatame tänapäevaseid keerulisi rahvusvahelisi korporatiivstruktuure ja otsime sealt konkreetset juhtivtöötajat, kelle tegevusetust saaks juriidilisele isikule ette heita, samal ajal ehk torisedes, et range derivatiivse vastutuse mudel on lihtsalt ajale jalgu jäänud.

Kuritöö ja karistus on alati kirgi kütnud. Juhtub kusagil mõni õnnetus või käitub keegi miskitpidi imelikult, on paljudel otsekui põlvenõksu reaktsioon: „See peaks olema karistatav – ja kui juba on, siis tuleks karistusi karmistada! Muidu tekib karistamatuse tunne.“ Ja justkui sellest veel oleks vähe, saame umbes korra kuus Euroopa Liidu institutsioonidelt teada, mille eest me veel kedagi peaksime (karmimalt) karistama. Seda saadab omakorda järelevalveasutuste urin, et karistamine tuleks „tõhusamaks“ muuta, mis tõlkes tähendab, et soovitakse suuremaid trahve ja lihtsamat menetlust kuni selleni välja, et karistatavale endale pandaks kohustus kaasa aidata oma süü tõendamisele. Aga äkki nimetaks need trahvid ja karistused lihtsalt ümber haldusõiguslikuks meetmeks ja siis saaks karistada ka ilma karistusseadustiku üldosa reeglite ning kriminaalmenetluslike garantiide kammitsateta?

„Karistamatuse tunne“ on üks argumente, mida karistuse nõudmisel alatasa esile tuuakse. Justkui peaks kõikidel olema kogu aeg karistushirm. Sest õigus ju nii toimibki – piitsa ja prääniku meetodil –, kus präänikuks tublidele on see, et täna piitsa ei anta. Olgu igaks juhuks mainitud, et see viimane on öeldud ironiseerivalt. Aga nüüd üldse ilma irooniata: kohati tundub, et oleme karistamise üle arutlemise käigus ära unustanud, et ehkki karistamine on üks riigi delegeerimatutest volitustest, ei ole kodanike karistamine ometigi ei riigi eesmärk ega elu loomulik osa, vaid peaks olema ultima ratio – äärmuslik reaktsioon äärmuslikule ebaõigusele. Just primaarõiguse tasandil peaks mõtlema, kuidas saavutada olukorda, kus inimestel oleks võimalikult lihtne toimida viisil, mis karistust ei vääri.

Sellest ideaalist oleme praegu veel kaugel ning nii ongi mul heameel kutsuda lugejat kuritöö ja karistuse põnevatel teemadel kaasa mõtlema.

^*1 Eelnev kajastab autori isiklikke seisukohti.

Riigikohus karistusõiguse tõlgendajana

Markus Kärner — 2022-12-12 16:01:10

1. septembril 2022 möödus 20 aastat karistusseadustiku jõustumisest. Karistusseadustiku eeskujudeks võeti Prantsusmaa 1994. aasta Code Pénal ning Saksamaa 1975. aasta Strafgesetzbuch. Karistusseadustiku eelnõu seletuskirjas selgitati, et nii Saksa kui ka Prantsuse karistusseadustikud väldivad paljudel juhtudel otsese lahenduse sätestamist ning jätavad probleemi kohtupraktika või karistusõigusteaduse lahendada. Eelnõu autorid leidsid, et karistusseadustiku eelnõu erineb selles mõttes Saksa ja Prantsuse eeskujudest, et see käsitleb ja lahendab karistusõiguslikke küsimusi üksikasjalikumalt.

Kuigi mõne üldosa definitsiooni vajalikkus võib olla küsitav, siis tänapäevase õigusloome kõrval saab karistusõiguse üldosa regulatsiooni vaevalt detailseks pidada. Mitmed olulised instituudid on reguleeritud napilt ning seaduse tekst võimaldaks jõuda väga erinevate tõlgendusteni. Samuti jääb seaduse teksti ja tegeliku elu vahele paratamatult ruum, mis on vajanud sisustamist. Seetõttu on karistusseadustiku 20-aastase eluea jooksul olnud suur tähtsus Riigikohtu lahenditel, mille ülesandeks on ka seaduse ühetaolise kohaldamise tagamine ja õiguse edasiarendamine. Kuigi seadusandja ei ole materiaalõiguslikes küsimustes Riigikohtu lahenditele pretsedendiõiguslikku tähendust omistanud, seob kõrgeima kohtu praktika faktiliselt siiski kõiki õiguse kohaldajaid. Seetõttu ei piirdu Riigikohtu otsuste mõju vaid üksikjuhtumiga. Käesolevas artiklis käsitletakse valitud aspekte Riigikohtu silmapaistvast rollist karistusõiguse tõlgendajana karistusseadustiku kehtivusajal.

Karistus kui tasumine, karistus kui preventsioon: millised karistuse eesmärgid „töötavad“?

Anneli Soo, Anna Markina, Kati Tee — 2022-12-12 16:01:32

Kui jälgida ühiskondlikku arutelu, siis peamised ülesanded, mille üldsus karistus(õigus)ele seab, on tasumine ja uute (kuri)tegude ärahoidmine. Need eesmärgid kajastuvad karistusteooriates. Tasumine on omane absoluutsetele ehk retributiivsetele karistusteooriatele ja kuritegude ärahoidmine ehk preventsioon relatiivsetele ehk utilitaarsetele karistusteooriatele. Karistusteooriad kui teoreetilised konstruktsioonid leiavad oma väljundi praktilistes situatsioonides ehk kriminaliseerimisprotsessis ja üksikisikute karistamises. Väga konkreetne sild karistusteooriate ja praktilise elu vahel on Eestis karistusseadustiku (KarS) § 56, mis sätestab karistuse mõistmise alused. See säte võimaldab teha nii järelduse selle kohta, millistest karistusteooriatest Eesti seadusandja lähtub, kui ka anda juhtnöörid karistuse kohaldamiseks igal üksikjuhtumil.

KarS § 56 kriitiline käsitlus on Juridica veergudel juba ilmunud (Juridica 2022/3). Käesoleva artikliga astuvad autorid karistuse mõistmise alustest sammu tagasi ning küsivad, kas ja kuidas karistus tegelikult täidab talle karistusteooriatega seatud eesmärke. Autorid alustavad küsimusest, mis üldse on karistus ja miks see riigi arsenalis peaks olema. Edasi antakse ülevaade sellest, kuidas karistuse eesmärgid tänasel päeval omavahel suhestuvad ja kuidas sellise olukorrani on jõutud. Viimaks analüüsitakse karistuse eesmärkide paikapidavust, toetudes nii õiguskirjanduses avaldatud seisukohtadele kui ka empiiriliste uuringute tulemustele: uuritakse, kas karistusele traditsiooniliselt omistatavad eesmärgid vastavad kaasaegsele (õigus)teaduslikule teadmisele.

Süü

Eerik Kergandberg — 2022-12-12 16:01:48

Artikkel jätkab kaasprofessor Anneli Soo algatatud diskussiooni karistamise alustest (Juridica 2022/3). Autor alustab mõne põgusa kriitilise märkusega A. Soo kõnealuse artikli suhtes, seejärel aga liigub aga kriitiliselt radadele, mida A. Soo enda artiklis käsitlenud ei ole. Põhilised arutluskäigud A. Soo artiklis seonduvad süüga ja ega karistusõiguses ju midagi süüst ilusamat-suuremat-tähtsamat olla saagi. Autor otsib vastustust küsimustele, et kas need argumendid, mis väidetavalt tingisid 1907. aastal Reinhard Franki revolutsioonilise tegevuse psühholoogilise süü mõiste „represseerimiseks“ ja selle asemele n-ö normatiivse süü mõiste juurutamiseks on tänaseski vaates neutraalsele kõrvalseisjale arusaadavad ja veenvad ning kas normatiivne süü mõiste on oma enam kui 100-aastase eksistentsiga lootusi õigustanud (s.t kujundanud nii süü mõiste määratlemisel kui ka laiemalt kuriteo asjaolude selgitamisel kristallselge olukorra) või on hoopis põhjust, alustuseks vähemalt Eestis, vahepealseid eksisamme naeratades tunnistada ja hakata diplomaatiliselt kaaluma tagasipöördumist (kui just mingit väga kaunist ja seni proovimata kolmandat varianti horisondil ei terenda).

Piiratud süüdivus. Riigikohtu 20. juuni 2022. a otsus asjas 1-20-6745

Jaan Sootak — 2022-12-12 16:02:03

Artikli põhisisu ja ka põhilise osa mahust moodustab mõistagi pealkirjas nimetatud Riigikohtu otsuse kommentaar – piiratud süüdivuse analüüs. Käsitluse terviklikkuse huvides peatub autor probleemil siiski veidi laiemalt. Nimelt tuleb lisaks kohtuotsuses puudutatavatele küsimustele juttu ka tapmiskatse ja ohtu asetamise piiritlemisest, psüühikahäire kui piiratud süüdivuse meditsiinilise põhjuse iseloomust ning selle häire seosest afekti mõistega, samuti psüühilise häire kui isiku seisundi ja tema teo ajalise seose arvestamisest.

Kui süüdimatuse ja psühhiaatrilise sundravi küsimused on leidnud nii kohtupraktikas kui ka Riigikohtu lahendites põhjalikku käsitlemist, siis piiratud süüdivust on Riigikohus vaid mõnes otsuses põgusalt puudutanud ning siit võib omakorda järeldada, et seda seisundit on ka alama astme kohtuasjades vähe ette tulnud. Kommenteeritav üksikasjalik kohtuotsus annab aga sedalaadi asjade analüüsiks ja õiguslikeks järeldusteks põhjalikud juhtnöörid.

Piiratud süüdivuse kui süüteoõpetuse olulise küsimuse kõrval väärib kommenteeritav otsus aga tähelepanu ka karistuse mõistmise seisukohalt.

Juriidilise isiku kriminaalvastutus Eesti karistusõiguses: praegune seis ja võimalikud arengusuunad

Jaan Sootak, Sandra-Kristin Kärner, Markus Kärner — 2022-12-12 16:02:19

Karistusseadustiku jõustumisest on möödunud 20 aastat. Täpselt sama kaua on Eestis kehtinud juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus. Kahekümne aastaga on juriidilise isiku vastutusega seoses tõusetunud mõningad kitsaskohad, mis välistavad juriidilisele isikule vastutuse omistamise ka siis, kui see näiks õiglane. Ennekõike seonduvad need probleemid juriidilise isiku vastutuse range derivatiivsusnõude ning tegevusetusdeliktidega. Ka maailm meie ümber on muutunud. Õiguskord tugineb üha rohkem detailsetele valdkonnaspetsiifilistele regulatsioonidele, millest kinnipidamist eeldatakse just juriidiliselt isikult. Neis valdkondades on karistusõiguslik fookus nihkumas füüsiliselt isikult vahetult juriidilisele isikule. Samuti peab juriidilise isiku vastutus sammu pidama Euroopa Liidu õiguse nõuetega.

Käesolevas artiklis on püütud anda võimalikult ammendav ülevaade juriidilise isiku vastutuse alustest Eesti karistusõiguses ning derivatiivsusnõudest tulenevatest probleemkohtadest. Autorid arutlevad, kas ja mil määral võimaldaks karistusseadustik lähtuda organisatsioonilise vastutuse põhimõttest, ning pakuvad välja konkreetseid võimalikke muudatusi de lege ferenda.

Ettenähtavuse põhimõte: millal on süüteokoosseis piisavalt selgesti määratletud? Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika näide

Mario Truu — 2022-12-12 16:02:41

Uurida Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat karistusõiguse kui materiaalõiguse seisukohalt pole sugugi nii ootamatu, kui esmapilgul tunduda võib. Otse vastupidi. EIK kujundatud arusaamad karistusõiguse ühe olulisima, nimelt nullum crimen-põhimõtte kohta on üle võtnud nii Euroopa Liidu Kohus kui ka Riigikohus, rääkimata näiteks Saksa õigusest. Sealhulgas on EIK arvukatel juhtudel kasutanud määratletuse (lex certa) ja süüdistatava olukorda raskendava analoogia kohaldamise keelu (lex stricta) põhimõtet, nimetades neid ettenähtavuse põhimõtteks, et teha kindlaks, kas toimepanija pidi mõistlikult ette nägema seda, et selle teo eest võidakse teda võtta vastutusele ja karistada. Teisisõnu on esile kerkinud küsimus, mille vastusest sõltub süüteoasja lahendus: kuidas hinnata, kas seadusesse kirja pandud süüteo määratlus on piisavalt selge ja arusaadav. Selle artikli eesmärk on tutvustada, milliseid juhiseid on EIK andnud ettenähtavuse põhimõtte kasutamiseks, ning uurida, kas on võimalik kõneleda standardist, kuidas süüteokoosseisu seaduses sõnastada ja seda tõlgendada, tagamaks kooskõla ettenähtavuse põhimõttega. Ühtlasi vaatleb autor, millised murekohti senine kohtupraktika esile tõstab ja millised küsimused on veel vastamata. Täitmaks seatud eesmärki, püüab autor artiklis pakkuda EIK asjakohase praktika tervikliku analüüsi.

Tagajärje objektiivne omistamine kannatanu provokatsiooni ja teadliku eneseohustamise korral. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2021. a otsus asjas 1-20-3046

Markus Kärner — 2022-12-12 16:03:07

Kommenteeritava kohtulahendi näol on esmapilgul tegu üsna tavapärase kehalise väärkohtlemise juhtumiga. Sellele õigusliku hinnangu andmisel said aga määravaks nii tõukamisele eelnenud aastatel toimunud kui ka tõukamisele vahetult eelnev sündmustik.

Autori hinnangul on kommenteeritav lahend järjekordne näide selle kohta, et karistusseadustiku § 121 kohaldamisala võib karistusõiguse ultima ratio põhimõtet arvestades osutuda liialt laiaks. Kommenteeritava lahendi tulemus – süüdistatava õigeksmõistmine – tundub lahendis väljatoodud asjaolusid ning karistusõiguse viimse abinõu põhimõtet arvestades õiglane, kuid selleni viinud õiguslik põhjendus oli varasemat praktikat ning õiguskirjandust arvestades pigem ootamatu. Riigikohus jättis saabunud tagajärje süüdistatava teole objektiivselt omistamata, tuginedes selleks kannatanu teadlikule eneseohustamisele ja teoprovokatsioonile. Kuigi Riigikohus viitas nii teadliku eneseohustamise kui ka teoprovokatsiooni juures varasemale kohtupraktikale, ei olnud neid instituute kordagi sellises kontekstis kohaldatud, samuti ei olnud taolist lahendust välja pakutud eestikeelses õiguskirjanduses.

Autor annab ülevaate Riigikohtu otsusest varasema kohtupraktika ning õiguskirjanduses väljendatud seisukohtade põhjal. Viimaks tuuakse välja mõningad alternatiivsed õiguslikud lahendused, mis võiksid analoogsetel juhtumitel kaasa tuua õigeksmõistva otsuse ilma täiendavaid objektiivse omistamise kriteeriume loomata.

Karistuse mõistmine esimese astme kohtutes

Jaan Ginter — 2022-12-12 16:03:20

Karistusseadustiku tekst, Riigikohtu lahendid ja õiguskirjandus on kokku kujundanud olukorra, kus esimese astme kohtutel ei ole just kerge leida sõnastusi, kuidas nad kõrgema kohtu jaoks jälgitaval viisil saaksid sõnastada neid mõttekäike, mille tulemusel nad konkreetse kriminaalasja puhul jõuavad lõpuks iga konkreetse süüdistatava puhul just ühe lõpliku karistusmäära juurde.

Artiklis vaadeldakse üht karistuste motiveerituse uuringut, mis käsitles karistuste põhjendusi viie postsotsialistliku Kesk-Euroopa riigi kohtuotsustes, mis on tehtud 2016. aasta 22. aprilli ja 2019. aasta 27. veebruari vahel. Uuringus vaadeldi mh 268-t Eesti esimese astme kohtu otsust, mille osas oli Riigi Teataja veebiküljel link kohtuotsuse põhjendustega tekstile.

Uuringu tulemusi kokku võttes asub autor seisukohale, et vajalik oleks karistusseadustikus selgus luua selles osas, millises vahekorras on omavahel karistuse mõistmine süü alusel ning kergendavate ja raskendavate asjaolude arvestamine. Kaaluda tuleks karistuse mõistmisel karistusraami aritmeetilise keskmise asemel alustada karistuse individualiseerimist mediaanile lähemal seisvast punktist, mis on minimaalse ja maksimaalse karistusmäära vahemiku esimese kolmandiku ülempiiril. Soovitav oleks jõuda selleni, et põhjendustega kohtuotsusest oleks võimalik ka aru saada, kuidas toimus kohtuniku siseveendumuse kujunemine karistuse mõistmise osas.

Kuidas saab õigusrikkuja aru talle määratud karistusest?

Karl Haljasmets, Jaanika Jaanits, Mari-Liis Sööt — 2022-12-12 16:03:34

Seni on Eestis puudunud süsteemsemat laadi teadmised õigusrikkujate endi hinnangust nende toime pandud rikkumistele ja saadud karistustele. Õigusrikkujate hinnangut karistusele ja selle mõju on vähe uuritud ka mujal – vastavaid uuringuid napib või puuduvad need üldse. Kriminoloogid on viidanud, et õigusrikkujate arvamus on tänases kriminaalprotsessis märksa vähem oluline kui otsustajate oma, olgugi, et otsus puudutab vahetult just õigusrikkujate elu.

Artikli aluseks olev uuring „Karistuste mõju: õigusrikkuja vaade“ (HAAP Consulting ja Rakendusliku Antropoloogia Keskus) astub sammu selles teemas edasi, käsitledes laiema õigusrikkujate sihtrühma kogemusi ja tajusid karistuse eesmärkidest. Uuringu teeb eriliseks see, et lisaks kinnipeetavatele uuriti ka teisi õigusrikkujaid, näiteks rahalise karistuse saanuid ning neid, kelle suhtes oli menetlus lõpetatud oportuniteediga. Uuring aitas vastata küsimustele, milline on õigusrikkuja jaoks karistuse eesmärk ja mõju, kuidas õigusrikkuja oma tegu mõistab ja mõtestab, milline hinnang antakse menetlusprotsessile ja milline on õigusrikkuja hinnang oma tulevikule. Artiklis keskendume ennekõike sellele, millisena tajuvad õigusrikkujad neile määratud karistusi ning kuidas mõtestab õigusrikkuja oma tegu, sealhulgas mõju ohvrile.

Karistus ja karistamine (uudis)meedias

Halliki Harro-Loit — 2022-12-12 16:03:48

Laias laastus saab küsida karistuse, karistamise ja meedia suhete kohta neljast erinevast aspektist: kuidas meediakajastus mõjutab inimeste arusaama karistusest; kuidas meedia karistust ja karistamist kujutab ning millised faktorid seda konstruktsiooni mõjutavad. Ning lõpuks: kas ja millisel meedial on karistaja võim?

Uudisajakirjandus konstrueerib tegelikkust väga ebaühtlaselt ja kõverpeegli efektiga. Samas on ekspertide (kui oma ala autoriteetide) mõju uudiste diskursusele väga erinevate uuringute kohaselt suur ja võimaldab kõverpeeglit sirgemaks painutada. Kuivõrd ja kuidas aga uudisvoog ja muu meediasisu (film, seriaal, raamat, etendus jms) mõjutab erinevate inimeste kujutlust karistuspoliitikast, karistamisest ja karistuse tähendusest (sh kättemaksust), on väga keeruline, kui mitte võimatu, uurida. Mis puudutab karistamist, siis on uudismeedia selleks mõjukas vahend, mida õigussüsteemil samaväärsena pole: avalik häbistamine. Kommunikatsioonieetikas (normatiivses ideaalis) on aga inimväärikus üks universaalseid väärtusi, mille riive saab toimuda vaid põhjalikult kaalutud avaliku huvi alusel, selle riive minimeerimiseks peab tegema kõik, mis võimalik. Kuigi see normatiivne ideaal ei realiseeru alati, on professionaalses eetikas ajakirjaniku kätes olev häbistamise võim ja selle kuritarvitamine siiski teadvustatud ja arutatud teema.

Viimastel aastatel levinud tühistamiskultuur ei ole professionaalse meedia algatus, vaid on eeskätt ühismeedia fenomen. Inimeste kommunikatsiooni alased võimalused on kasvanud palju kiiremini kui üldine kommunikatsioonieetika alane haritus.

Kannatanu võistlevas kohtumenetluses

Tambet Grauberg — 2022-12-12 16:04:02

Eestis on kannatanul laialdased võimalused kriminaalmenetluses osalemiseks, et nõuda kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga põhjustatud kahju hüvitamist. Kriminaalmenetluses iseloomustab tsiviilhagi instituuti paindlikkus. Kahju hüvitamise nõudega ei pea kannatanu piirduma, sest kohtupraktikas on talle lubatud kõikvõimalikud tsiviilnõuded, mis on suunatud kannatanu rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kriminaalasja arutaval kohtul lasub kannatanu esitatud tsiviilnõuete läbivaatamisel selgituskohustus, mis on omane tsiviilkohtumenetlusele. Mida keerulisem on nõue, seda rohkem tuleb nõude aluseid põhjendada ja kohtul selgitada kohaldatavat õigust. Kohtu roll on nendes kriminaalmenetlustes oluliselt suurem, kus kannatanud soovivad aktiivselt osaleda. Seejuures ei ole seadusandja reguleerinud tsiviilhagi läbivaatamist kriminaalmenetluse seadustikus, vaid on suunanud kohtuniku tsiviilkohtumenetluse radadele. Tsiviilasjades on samuti võistlev menetlus, kuid eriliigiliste menetluse lähemal vaatlusel ei saa öelda, et need lähtuksid samadest põhimõtetest. Tsiviilasjades tuleb kohtunikul olla oluliselt aktiivsem.

Kriminaalasjas kahe kohtumenetluse reeglite ühildamisel tekivad vastuolud, mis ei arvesta süüdistatava ja kaitsja õiguste teostamisega võistlevas kohtumenetluses. Probleemid tekivad olukorras, kus kohus peab täitma selgituskohustust kohtumenetluse eseme tõendamisel, kui need samad asjaolud omavad võrdset kaalu nii karistusõigusliku hinnangu andmiseks kui ka tsiviilhagi lahendamiseks. Kindlasti ei saa tsiviilhagi läbivaatamisel teha mööndusi süüdistatava õigusele õiglasele kohtumenetlusele.

Põhiseaduse kommentaarid saavad täiendust

Uno Lõhmus — 2022-12-12 16:04:24

7. novembril 2022 esitles Eesti Teaduste Akadeemia riigiõiguse sihtkapital põhiseaduse kommentaare. Artiklis selgitatakse, miks on vaja põhiseaduse teist kommentaari ning mille poolest erinevad riigiõiguse sihtkapitali kommentaarid põhiseaduse varasematest kommenteeritud väljaannetest.

Juridica International.2023

2022-12-13 18:14:12

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis.

Juridica tellimine 2023. aastaks

2022-12-13 18:14:32

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis.