Juridica

Hea lugeja!

Janno Lahe — 2018-10-20 13:31:27

Mul on väga hea meel juhatada sisse Juridica kindlustusõiguse erinumber, milles sisalduvad artiklid käsitlevad nii kindlustusõiguse baasküsimusi kui ka spetsiifilisemaid teemasid.

Alustuseks tuleb möönda, et kindlustusõigus ei ole saanud Eesti õigusteaduses just üleliia suure tähelepanu osaliseks. Tõsi, paarikümne viimase aasta jooksul on ilmunud teatav hulk teadusartikleid, 2007. aastal ilmus allakirjutanu sulest kindlustusõiguse õppevahend, samast aastast pärineb ka võlaõigusseaduse II kommenteeritud väljaanne, mis hõlmab ka kindlustuslepingu kommentaare. Materiaalõigusel põhineva õiguskirjanduse ajakohasuse mõttes on kümme aastat aga tohutult pikk aeg. 2014. aastal jõustus uus liikluskindlustuse seadus, 2016. aastal uus kindlustustegevuse seadus. Väiksemaid parandusi on tehtud ka võlaõigusseaduse kindlustuslepingu sätetes. Mis veelgi olulisem: alates 2007. aastast on tekkinud olulises mahus kindlustusõiguse kohtupraktikat, mille tundmine on samuti hädavajalik. Seetõttu viimastel aastatel kindlustusõiguse õppimiseks ega õpetamiseks sobivat materjali enam ei leidunud.

Oluliseks murdepunktiks eeltoodud probleemi lahendamisel võib pidada liikluskindlustuse seaduse kommenteeritud väljaande ilmumist 2017. aastal. Sellele järgnes 2018. aastal õigusteaduse õpikute sarjas ilmunud kindlustusõiguse õpik. Nüüd siis veel ka Juridica erinumber! Näib, et kindlustusõigusel on praegu head ajad.

Kindlustusõigus areneb praegu ka seadusandlikul tasandil. Näiteks käib töö nn patsiendikindlustuse seaduse eelnõuga, mis muudab tervishoiuteenuse osutajate jaoks vastutuskindlustuse lepingu sõlmimise kohustuslikuks. Selline vastutuskindlustussüsteem loob patsientide jaoks vaieldamatult paremad võimalused saada kahjuhüvitist juhul, kui neile on osutatud mittenõuetekohast tervishoiuteenust. Kohustusliku vastutuskindlustuse sfäär aga näitab veelgi suuremat laienemispotentsiaali: lisaks patsiendikindlustuse seadusele on kavas kehtestada ettevõtjate kohustusliku kindlustusena ka tööõnnetuskindlustus. Ei saa jätta märkimata, et allakirjutanule on jäänud mõneti arusaamatuks nendele seadustele seatud ootused, justkui peaks patsiendikindlustuse seadus vähendama haiglates tehtavaid vigu või tööõnnetuskindlustus hoidma ära tööõnnetusi töökohtades. Vastutuskindlustuse eesmärgid on paraku tunduvalt argisemad: kohustusliku vastutuskindlustuse esmane eesmärk on see, et kannatanu võimalikult kiirelt ja valutult kahjuhüvitise kätte saaks. Sekundaarne eesmärk on aga kahju põhjustamise eest vastutava isiku kaitsmine, sest kui kahju põhjustaja peaks tekkinud kahju ise hüvitama, võiks see väiksematele ettevõtjatele tähendada majandusraskusi, halvemal juhul maksejõuetust.

Juridica erinumbri ilmumisega kindlustusõiguse fookuses püsimine veel ei piirdu. Nimelt toimub 2019. aasta kevadel (täpsemalt 21.–22. märtsil) Tartus Eesti esimene kindlustusõigusele pühendatud rahvusvaheline konverents „Eesti ja Euroopa kindlustusõiguse aktuaalsed väljakutsed“. Konverentsil avaneb harukordne võimalus kuulata ettekandeid teadlastelt, kes kuuluvad kindlustusõiguse vallas – Euroopa mastaapi silmas pidades – kõige teravamasse tippu. Meil on hea meel võõrustada näiteks Herman Cousyt Leuveni ülikoolist, Helmut Heissi Zürichi ülikoolist, Fabio Maniorit Trieste ülikoolist, Jaana Norio-Timoneni Helsingi ülikoolist ja mitmeid teisi. Samuti loob konverents soodsa pinnase, et arutleda Eesti kindlustusõiguse probleemide üle. Seega on konverentsile oodatud kõik, keda kindlustusõigus rohkemal või vähemal määral kõnetab.

Head lugemist ja kohtumiseni järgmisel kevadel Tartus!

Kindlustushuvi kui kindlustuse ja hasartmängu eristamise alus

Olavi-Jüri Luik, Kärt Saar — 2018-10-20 13:31:47

Kindlustusel ja hasartmängudel on samad juured. Siiski erineb kindlustus hasartmängust, kus väikese panuse eest ihaldatakse olla üks tuhandest ja saada suur võit. Kindlustuslepingu sõlminud isik loodab vastupidiselt hasartmängijale, et tema ei ole üks tuhandest, kelle suhtes statistiline võimalus teoks saab. Samas põhinevad mõlemad ühtviisi teatud sündmuse toimumise statistilisel võimalusel ning sündmuse toimumisel saab üks isik paljude panused. Kindlustusel ja hasartmängudel vahetegemine on õiguse ja kultuuri tagajärg ning see ei ole aksiomaatiline. Just kindlustushuvi on see, mille kaudu eristatakse kindlustust hasartmängust.

Autorid analüüsivad kindlustushuvi kui kindlustusõiguse üht keskset printsiipi ning seda, kas ja kuidas on see realiseerunud Eesti õiguses.

Kahjustatud isiku õigused suhetes kahju tekitaja vastutuskindlustusandjaga

Triinu Hiob — 2018-10-20 13:32:10

Kindlustuslepingu puhul võtab kindlustusandja tasu – kindlustusmakse – eest kohustuse kokkulepitud juhtumi toimumise korral maksta kindlustatule rahasumma või selle ekvivalendi. Vastutuskindlustus on kindlustuse, täpsemalt kahjukindlustuse eriline alaliik, mille puhul hüvitab kindlustusandja kahju, mis tekib kindlustatule seoses sellega, et tal tekib vastutus kolmanda isiku ees, mistõttu lasub tal kohustus hüvitada põhjustatud kahju. Vastutuskindlustuse omapära on kolmepoolse õigussuhte eksisteerimine, mille osalisteks on vastutuskindlustusandja, kindlustusvõtja või kindlustatu ja kahjustatud isik.

Kuigi eeskätt peaks olema kindlustusvõtja huvi kindlustada enda vastutusega seotud väljaminekute vastu, on seadustega reas valdkondades ette nähtud vastutuskindlustuse kohustuslikkus. Riigi sekkumisest valikusse, kas vastutus kindlustada või mitte, järeldub, et vastutuskindlustuse ainus eesmärk ei ole alati kindlustatud isiku kaitse. Paljudel juhtudel peab vastutuskindlustus pakkuma turvalisust ka kahjustatud isikule. Seetõttu pakuvad õiguskorrad vastutuskindlustuse korral kahjustatud isikule mitmeid tagatisi. See, kas seadus annab kahjustatud isikule otsenõude kahju tekitanud isiku vastutuskindlustusandja vastu, on oluline näitaja selle kohta, keda peab vastutuskindlustus kaitsma: kas kindlustusvõtjat, s.t kahju tekitajat tema vara vähenemise eest nõuete rahuldamise tõttu, või kannatanut, et tagada sellele tekitatud kahju hüvitamine sõltumata kahju tekitaja varalisest suutlikkusest.

Liikluskahju hüvitamise kontseptsioon: kas oodata on paradigma muutust?

Janno Lahe — 2018-10-20 13:32:27

Riigikohus tegi aastatel 2013–2015 mitu lahendit, kus selgitati kahju hüvitamist liiklusõnnetuste kontekstis. Muu hulgas tuleneb neist lahenditest põhimõttelise tähtsusega seisukoht, mille kohaselt saab kahe mootorsõidukiga vastastikuse kahju tekitamise korral ühe poole hüvitise vähendamine miinimumini või selle välistamine kõne alla tulla üksnes erandina, eelkõige juhul, kui on tuvastatud, et liiklusõnnetuse põhjustas ainuüksi ühe poole raske eksimus, mille tõttu ei olnud teisel poolel, kes enne reegleid ei rikkunud, enam mõistlikult (s.t oodatavat hoolt rakendades) võimalik õnnetust vältida, ning teise poole mootorsõidukist tulenev risk oli esimese osapoole käitumise tõttu täielikult elimineeritud.

See seisukoht tähendab lihtsustatult seda, et kahe mootorsõidukiga vastastikuse kahju tekitamise korral ei ole üldreeglina ühte süüdlast ja ühte kannatanut (s.t üht poolt, kelle kahju saab hüvitatud 100%, ja teist poolt, kes jääb ise üldse kahjuhüvitiseta). Autor vaatleb artiklis, kas ja mis ulatuses on see seisukoht leidnud rakendust igapäevases liikluskindlustuse praktikas.

Lisaks ei paku Riigikohtu asjaomased lahendid vastuseid kaugeltki kõigile küsimustele, mis mootorsõidukitega vastastikuse kahju tekitamise korral tõusevad. Käesolevas artiklis analüüsitakse (mh Saksa õiguse ja kohtupraktika kaasabil) olulisemaid vastuseta küsimusi ning pakutakse neile lahendusi.

Enne spetsiifiliste probleemide juurde asumist selgitatakse aga, milliste põhimõtete järgi kahjuhüvitise määramine mootorsõidukitega vastastikuse kahju tekitamise korral üldse toimub.

Kindlustatud asja võõrandamine

Eero Johannes — 2018-10-20 13:32:44

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 494 lõige 1 sätestab, et kui kindlustusvõtja võõrandab kindlustatud asja, lähevad asja omandajale üle kõik kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenevad õigused ja kohustused. Tegemist on seadusest tuleneva nõuete ja õiguste üleminekuga (VÕS § 173 lg 3 p 4, § 174). Seejuures on kindlustatud asja võõrandamist puudutavad sätted (VÕS § d 494‒496) imperatiivsed, neist omandaja kahjuks kõrvale kalduv kokkulepe on tühine. Siin rakendatakse kindlustuse jätkuvuse põhimõtet: kindlustuskaitse ei tohiks lõppeda ainuüksi seetõttu, et asja omanik on muutunud. Kindlustuse jätkuvuse põhimõte on kindlustatud asja omandaja huvides.

Kuidas VÕS § 494 lõiget 1 rakendada? Ons kindlustatud asjade omandajad nii suures hädas, et põhjendada normatiivset koormust ning senise kindlustusvõtja huvide riivet? Kas seadust saaks muuta lihtsamaks, arusaadavamaks? Käesolevas artiklis keskendutakse asjade kindlustamisele ega käsitleta kohustusliku vastutuskindlustuse, sh liikluskindlustuse spetsiifikat.

Tulundusühistu kui kindlustusandja tegutsemise vorm

Olavi-Jüri Luik, Alar Urm — 2018-10-20 13:33:10

Samal ajal kui valdavas enamuses Euroopa Liidu riikides saavad kindlustusvõtjad valida otseselt kasumile mitteorienteeritud ühistulise kindlustusandja teenuseid, on Eesti üks väheseid riike, kus see ei ole võimalik. Samas oli ühistuline kindlustus väga levinud Eestis enne 1940. aastat.

28. augustil 2018 edastas Rahandusministeerium kooskõlastamisele kindlustustegevuse seaduse muutmise ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis lubab Eestis kindlustusandjana tegutseda ka tulundusühistul.

Autorid analüüsivad küsimust, mis on ühistuline kindlustus ning kas kooskõlastamisele saadetud eelnõuga tekkiv õigusmuudatus on piisav, et Eestis tekiks kindlustusühistud.

Standardite õiguslik olemus. Standardi „Ehituskonsultantide vabatahtliku erialase vastutuskindlustuse lepingute sõlmimine ja sisu“ uustöötluse mõned olulisemad põhimõtted

Karl Haavasalu — 2018-10-20 13:33:27

Valmimas on standardi „Ehituskonsultantide vabatahtliku erialase vastutuskindlustuse lepingute sõlmimine ja sisu“ uustöötlus (uustöötluse numbriks saab EVS 911:2018). Praegu kehtib veel sama standardi varasem versioon numbriga EVS 911:2011, mis pärineb aastast 2011.

Ei ole kuigi tavapärane, et standarditega kindlustusõigusesse puutuvat käsitletaks. Käesoleva artikli esimeses osas on käsitletud standardite õiguslikku olemust. Artikli teises osas on antud ülevaade standardi „Ehituskonsultantide vabatahtliku erialase vastutuskindlustuse lepingute sõlmimine ja sisu“ uustöötluses sisalduvatest mõningatest olulisematest põhimõtetest. Artikli kolmandas osas on analüüsitud, milline võiks olla selle standardi rakendusala ning kas ja millised tagajärjed võiksid kaasneda siis, kui kõnealust standardit ei järgita.

Teekaardidirektiivid kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagajana kriminaalmenetluses. Direktiiv (EL) 2016/343

Markus Kärner, Kaie Rosin — 2018-10-20 13:33:45

9. märtsil 2016 võtsid Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu vastu direktiivi, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluse korral isiklikult kohtulikul arutelul. Tegemist on ühega kuuest Euroopa Nõukogu teekaardi alusel vastu võetud direktiivist, kuigi see hõlmab tegelikult teekaardiväliseid teemasid. Direktiivi 2016/343 artikli 14 kohaselt pidid liikmesriigid jõustama direktiivi järgimiseks vajalikud õigusnormid ja eeskirjad 1. aprilliks 2018. Eesti kriminaalmenetluse seadustikus direktiivi ülevõtmine muudatusi ei tinginud, millest võib järeldada, et olemasolevat seadust peeti juba direktiiviga kooskõlas olevaks. Sellepärast tekib küsimus, kas üldse ja milliseid muudatusi süütuse presumptsiooni käsitlev direktiiv liikmesriikide õiguses kaasa toob. Küsimusele vastuse leidmiseks on käesolevas artiklis võrreldud direktiivi sätteid Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, et selgitada välja, kas liidu eesmärk on konkreetse õiguse puhul olnud Strasbourgi standardi harmoneerimine või edasiarendamine ning kuidas on see õnnestunud.