Juridica

Hea lugeja!

Raul Narits — 2025-05-07 23:22:59

Hea lugeja!

Kuidagi ärev on. Juba pikemat aega. Euroopa südames kestab sõda neljandat aastat ja lõppu pole näha. Eile teatas Venemaa valitseja „lihavõttepühade relvarahust“. Diktaatorlikule juhile omaselt ühepoolselt. 30 tunniks. Naeruväärne.

Meenub veidi enam kui kümne aasta tagune poleemika poliitikavaatleja A. Lobjakase ja kriminoloogiaprofessor J. Saare vahel. Poliitikavaatleja põhiväite järgi: „NATO-s ei ole praegu riike, USA kaasa arvatud, mis oleksid nõus andma Balti riikidele veksli lubadusega nende eest Venemaaga sõtta minna.“^*1 Tõsi on see, et Eesti kaitsmine ja säilimine on eelkõige meie enda mure. Õigupoolest me ei vajagi blankoveksleid, oleme seni ja jätkame ka tulevikus enda globaalkaitselise määratlemisega Lääne suunal ning iseseisva kaitsevõimekuse lisamisega. Kuid J. Saar on tõsiselt vastu NATO lepingu tõlgendamisele tingimuslikus stiilis „mis oleks, kui …“ ja lausa error fundamentalis’eks peab ta poliitikavaatleja väga kaldu olevat mitteläänelikku arusaama riikidevahelistest lepingutest. Rooma õigusest pärit pacta sunt servanda kinnitab ühemõtteliselt, et lepingud kuuluvad täitmisele. Põhimõttest loobumine kujundaks maailma, mille järgi tugevad võtavad, mida saavad, ja nõrgemad annavad, mida neilt võetakse. Toona nentis professor, et just sellise maailmapildi loomise juurde soovib Venemaa tulla, maksku mis maksab.^*2 2022. aasta veebruaris ta tuligi „tule ja mõõgaga“, asudes hävitama Ukraina iseseisvust. Kuid sõda Ukrainas on tõsine proovikivi ka läänemaailma ühtsusele.

Selles olukorras peame juristidena olema eriti ühtsed, kaitsmaks õiguskultuuri põhiväärtusi, mille lätted ulatuvad antiikmaailma. Oleme väike riik, kuid saame käituda suurelt, kui näitame tegudes kuulumist läänemaailma. Tegude sisu jaoks tuleb aga sõlmida kokkulepped, millest kinnipidamine pole ainult juriidiliselt korrektne, vaid näitab, et tahame ja oleme võimelised edasi kandma õhtumaist õiguskultuuri.

Mõned mõtted ka ajakirjas avaldatud E. Kergandbergi artikli pinnalt, milles analüüsitakse konkreetse kaasuse alusel Ameerika Ühendriikidelt õigusabitaotluse vastusena saadud krüpteeritud suhtlusrakenduse ANOM sõnumite (nn ANOM-i tõendite) vaieldavat lubatavust Eesti kriminaalmenetluses. Tegemist on kohtuvaidlusega, mis tõestab ikka ja jälle, et õigus on konventsionaalne fenomen. Nimelt maakohus leiab, et ANOM-i tõendid on lubatud; ringkonnakohus, et need pole lubatud; Riigikohus toetab maakohtu seisukohta ja leiab, et KrMS § 65 lõike 1 eesmärk on avada Eesti kriminaalmenetlus teistest õiguskordadest pärit tõenditele. Riigikohtunik S. Laos toetab Riigikohtu kogu kolleegiumiga tehtud otsuse resolutsiooni, kuid märgib minu arvates õigustatult, et kolleegiumi otsuse legitimiseerimisele oleks aidanud kaasa põhjalikum argumentatsioon. Põhimõtteliselt samal seisukohal on ka omapoolse konkureeriva arvamuse kirjutanud H. Sepp. Ja muidugi on nauditav lugeda artikli autori E. Kergandbergi reljeefseid väljaütlemisi. Kas pole tegemist õpetliku näitega selle kohta, kuidas sünnib üks kokkulepe meie kriminaalmenetluses? On ju kohtuotsuski kokkulepe, millesse on kätketud vastavus õigusele. Samas jätab see kindlasti ruumi sõlmitud kokkuleppe täiustamiseks uutes kohtulahendites, viies sarnaste asjaoludega kaasuste lahendamisel ellu konkureerivates arvamustes kirjapandu ja arvestades ka artikli autori kriitilisi tähelepanekuid. Seniks aga tuleb tunnistada Riigikohtu otsuse õigusjõudu asjas 1-21-7384.

Raul Narits

Märkused:

^*1 A. Lobjakas. NATO egiidi all siin viibivad üksused ei sekkuks Eesti poolel sõjategevusse. – ERR, 22.08.2014. Arvutivõrgus: https://www.err.ee/518576/ahto-lobjakas-nato-egiidi-all-siin-viibivad-uksused-ei-sekkuks-eesti-poolel-sojategevusse.

^*2 J. Saar. Pacta sunt servanda. – ERR, 22.08.2014. Arvutivõrgus: https://www.err.ee/518615/juri-saar-pacta-sunt-servanda.

Linna- ja vallavolikogu valijaskonna piiramine

Vallo Olle — 2025-05-08 16:14:29

Viimastel aastatel esitati mitmeid seaduseelnõusid hääleõiguslike isikute ringi piiramiseks kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel. Seega pidasid nende algatajad võimalikuks kehtestada see põhiõiguse piirang põhiseadust muutmata. Mõnes kavas sooviti hääleõiguseta jätta Vene ja Valgevene kodanikud, mõnes lisaks neile ka määratlemata kodakondsusega isikud. Mõnes ettepanekus säilitati hääleõigus lisaks Eesti ja teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele ka NATO liikmesriikide kodanikele jne. Lõpukus otsustati siiski teisiti. 26. märtsil 2025 piirati hääleõiguslike isikute ringi põhiseaduse muutmise teel.

Avalikkuses on muudatuse eesmärgina nimetatud julgeoleku tagamist, aga ka moraalseid kaalutlusi, mille kohaselt agressorriikide kodanikud ei tohiks Eestis ühtki poliitilist õigust teostada. Teisalt on märgitud, et tegu võib olla valijaskonna ümberkujundamisega mõnedele erakondadele kasulikul viisil.

Õiguslik põhiküsimus on olnud, kas kirjeldatud muudatuse saanuks teha Eesti Vabariigi põhiseadust muutmata, seda siis kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusega. Käesolevas artiklis püüab autor näidata, et Põhiseaduse Assamblee otsustas teadlikult, et linna- ja vallavolikogu valimistel peaks olema hääletamisõigus kõikidel püsielanikel. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 156 lõige 2 sõnastati Põhiseaduse Assamblees nii, et kodakondsustsensust ei saa valimisseadusega kehtestada. Nüüd, kus hääleõiguslike isikute ringi piirati põhiseadusega, on eraldi küsimuseks, kuidas muudatus suhestub põhiseaduse sätte ja mõttega.

Kinnisasja omaniku õiguste kitsendamine tulenevalt teise isiku majanduslikest huvidest

Priit Kama, Christina Kiik, Daniel Moppel — 2025-05-08 16:16:52

Asjaõigusseaduse § 68 lõige 2 sätestab põhimõtte, et omaniku õigused võivad olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Sisuliselt kordab viidatud säte põhiseaduse §-i 32, mille kohaselt sätestab kitsendused omandile seadus. Riigikohus on rõhutanud, et igal omanikul on põhimõtteliselt õigus vallata ja kasutada oma omandit enda äranägemise järgi ning tema õigusi piiravad üksnes teiste omanike või muude isikute õigused või üldised huvid tervikuna. See tähendab, et omandiõigus võib olla piiratud nii eraõiguslikel kui ka avalik-õiguslikel kaalutlustel.

Kohtupraktikas on tihti mindud omaniku ja tema kinnisasjast huvitatud mitteomaniku majanduslike huvide kaalumise teed, käsitades omanikku ja mitteomanikku seejuures tihti üsna võrdväärselt. Tänapäeval ei ole peavoolupoliitikas ega ühiskondlikus arutelus eraomandikeskset ühiskonda vähemalt sõnades eriti kahtluse alla seatud. Kuid sellesse käsitlusse on laenatud üksikuid elemente erinevatest ideoloogiatest ning väliseeskujudest, mis eraomandil samasugust rolli enam näha ei pruugi.

Käesolev artikkel keskendub just kinnisasja omaniku õiguste kitsendamisele erahuvide tõttu, jättes kõrvale ulatuslikud avalik-õiguslikud kitsendused.

Korteriomaniku kahju hüvitamise nõue korteriühistu vastu. Riigikohtu otsus tsiviilasjas 2-18-13649 ning järgnev kohtupraktika

Tambet Tampuu — 2025-05-08 16:32:54

Riigikohtu tsiviilkolleegium tegi 19. märtsil 2021 tsiviilasjas 2-18-13649 otsuse, mille punktides 18 ja 19 käsitles kahju hüvitamise võimalust olukorras, kus korteriomandi omanikule on tekkinud kahju kaasomandi esemest tuleneva kahjuliku mõjutuse tõttu. Riigikohus leidis, et korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 12 lõike 2 ning asjaõigusseaduse § 72 lõike 5 teise lause ja § 75 lõike 1 alusel saab korteriomanik, kelle eriomandi esemele ja ainukasutuses olevale kaasomandi esemele on tekkinud kahju korteriomandite kaasomandi esemest, nõuda selle hüvitamist teistelt korteriomanikelt korteriühistu kaudu, kui kahju ei ole tingitud mõne üksiku korteriomaniku ega korteriühistu kohustuse rikkumisest.

Kolleegiumi otsuse punktidest 18 ja 19 nähtuvat kahju hüvitamise nõuet tuleb pidada uudseks lähenemiseks, sest sellist nõuet ei kvalifitseerita võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 jj järgi. See tähendab, et kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks ei pea olema tõendatud, et korteriühistu rikkus oma kohustusi ja et see rikkumine oli kahju põhjuseks. Kuna kohustuse rikkumise tuvastamine (s.t kas kohustust rikuti või mitte) ei ole kõnealust liiki nõude korral oluline, ei saa tõusetuda ka küsimust, kas rikkumine oli vabandatav (VÕS § 103 lg 1 ja 2).

Käesoleva artikli autor uuris maa- ja ringkonnakohtute jõustunud kohtulahendeid, kus viidati kolleegiumi otsusele. Artikli autor soovis teada saada, kas menetlusosalised ja kohtud on kolleegiumi otsuse punktist 18 õigesti aru saanud ning kas kohtud on selles punktis välja pakutust eeskuju võtnud.

Kas kindlustusõiguses eksisteerib vastutustundliku kindlustamise põhimõte?

Olavi-Jüri Luik, Kadi Saluste — 2025-05-09 15:42:46

Kindlustuse turustajatele ‒ kindlustusandjale, kindlustusmaaklerile ja kindlustusagendile ‒ kehtib kohustus selgitada kindlustusvõtja poolt antud teabe põhjal välja kindlustusvõtja kindlustushuvi ja nõudmised kindlustuslepingule, soovitada pakutavate kindlustuslepingute hulgast kindlustusvõtja kindlustushuvile ja nõudmistele kõige paremini vastavat kindlustuslepingut ning anda kindlustusvõtjale piisavaid selgitusi vastavalt kindlustuslepingu keerukusele ja kindlustusvõtja tüübile, et kindlustusvõtja saaks teha kindlustuslepingu sõlmimise kohta teadliku otsuse. Sisuliselt lasub kindlustuse turustajal kohustus tuvastada kindlustusvõtja kindlustusvajadus. Kindlustustegevuse seaduse § 221 lõike 2 kohaselt ei kohaldata kindlustusandja suhtes kindlustusvajaduse väljaselgitamise kohustust, kui kindlustusleping sõlmitakse kindlustusmaakleri vahendusel (sellisel juhul lasub selline kohustus kindlustusmaakleril), ning nn suurte riskide puhul.

Eeltoodust tulenevalt analüüsivad autorid, kuhu maani ulatub kindlustuse turustaja kohustus aidata kindlustusvõtjat teadliku kindlustamisotsuse tegemisel ehk kas kindlustusõiguses eksisteerib vastutustundliku kindlustamise põhimõte ning millal kindlustusandja, kindlustusmaakler ja kindlustusagent vastutavad (ja mis ulatuses) vastava kohustuse rikkumise eest.

Ameerikalikult innovaatiliste nn ANOM-i tõendite vaieldav lubatavus Eesti kriminaalmenetluses. Riigikohtu 16. jaanuari 2025. a otsus kriminaalasjas 1-21-7384 (koos kahe riigikohtuniku konkureeriva arvamusega)

Eerik Kergandberg — 2025-05-12 00:18:28

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 65 lõike 1 kohaselt on Eesti kriminaalmenetluses reeglina lubatud kasutada välisriigis selle riigi seaduste kohaselt kogutud tõendeid, kui tõendi saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Artikli keskne küsimus on, kas (või kuivõrd) on käsitletavas kohtuasjas järgitud KrMS § 65 lõikes 1 nõutavat. Ehk teisisõnu: kui veenvalt on otsuses põhjendatud, et (a) Ameerika Ühendriikidelt õigusabitaotluse vastusena saadud krüpteeritud suhtlusrakenduse ANOM sõnumeid (edaspidi: ANOM-i tõendeid) koguti täielikus kooskõlas USA seadustega ja (b) ANOM-i tõendite saamiseks kasutatud menetlustoiming ei olnud vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega?

Riigikohus asus seisukohale, et riikide suveräänsusest tulenevalt pole Eesti kohus KrMS § 65 lõike 1 kohaldamisel pädev hindama, kas välisriik järgis tõendi kogumisel seal kehtivat õigust, ja et selline õigus on üksnes tõendi kogunud riigil. Järelikult tulevat KrMS § 65 lõike 1 rakendamisel lähtuda nn seaduslikkuse eeldusest, et välisriigist saadud tõend on kogutud selle riigi seaduse kohaselt. Lisaks keeldub Riigikohus kategooriliselt tunnistamast Eesti kriminaalmenetluse põhimõtteks KrMS § 65 lõike 1 tähenduses KrMS § 1261 lõikes 4 sätestatut. Viimati nimetatud norm sätestab, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Autor vastustab Riigikohtu seisukohti, samuti analüüsib ja võrdleb kohtuotsusele lisatud eriavamusi.

1930. aastate õppetunnid Eesti riiklusele

Rait Maruste — 2025-05-12 00:34:51

Ajalugu ei ole ainult uurimisaines, vaid ka riigiõiguslik õpik tänapäevale toonaste vigade teadvustamiseks ja uute vigade vältimiseks. Eriti kui üldine ajaskaala on ainult sajandipikkune, sellest omariiklust ainult pool aega ja olud meie lähiümbruses ei ole sisus palju muutunud.

Põhiseadus ja sellega seonduvad seadused on ainult sõnad paberil niikaua, kuni nad pole toestatud demokraatliku riigikorralduse osaks oleva poliitiliselt teadliku vaba rahva ning sõltumatute, professionaalsete ja erapooletute institutsioonide turvavõrgustikuga. Artiklis püütakse keskenduda esmajoones sellele, miks ja kuidas sai Eestis võimalikuks 1930. aastatel asetleidnu ja 1940. aasta fiasko. Mis olid või võisid olla need riigisisesed/riigiõiguslikud aspektid, mis seda võimaldasid, ning tegurid, mis pidanuks taolise arengu kui mitte päris ära hoidma, siis tegema selle nii raskeks kui võimalik?

Autor on seisukohal, et 1934. aasta 12. märtsi riigipöördeni, autokraatia kehtestamiseni ja vabadussõjalaste liikumise (vapsluse) likvideerimiseni ning sellele järgnenud hääletu alistumiseni viis tegurite kogum. Olulisimaiks mõjutegureiks võib pidada poliitilist ja majanduslikku olukorda Euroopas, Venemaal ja Eestis, Eesti rahva vähest poliitilist küpsust riigi valitsemises, poliitilise eliidi tausta ja teadlikkust demokraatlikust riigikorraldusest. Aga samuti riigijuht Konstantin Pätsi ja tema lähikonna (Johan Laidoner, Kaarel Eenpalu) võimuahnust ning justiits- ja korrakaitse, eriti sise- ja välisluure nõrkust ning ebausaldusväärsust. Artikli fookuses on küsimus, kuivõrd olid tollased arengud mõjustatud meie naaberriigi huvidest, kaudsest sekkumisest ning sündmuste varjatud ja oskuslikust suunamisest.

In memoriam. Herbert Lindmäe

Raivo Öpik — 2025-05-12 00:46:59

1. aprillil 2025 lahkus meie hulgast õigusteadlane, Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi endine liige Herbert Lindmäe.

H. Lindmäe sündis 20. oktoobril 1930 Tartumaal Alatskivi vallas. 1955. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna cum laude. Pärast seda töötas uurijana prokuratuuris ja kümmekond aastat kriminalistikaeksperdina.

Aastatel 1963–1968 õppis H. Lindmäe aspirantuuris ja kaitses väitekirja teemal „Isiku identifitseerimine naha papillaarkurrustiku jälgede järgi“.

1967. aastal alustas H. Lindmäe tegutsemist õppejõuna TRÜ õigusteaduskonnas, õpetades kriminalistikat, sealjuures alates 1988. aastast professorina, seda kuni emeriteerumiseni aastal 1995.

1992. aastal kaitses H. Lindmäe Tartu Ülikoolis väitekirja teemal „Kohtuekspertiisi juhtimine ja selle efektiivsus kriminaalkohtumenetluses“ ja talle anti doktorikraad (doctor iuris).

Aastatel 1993–1998 töötas H. Lindmäe riigikohtunikuna Riigikohtu kriminaalkolleegiumis, jätkates samas ka Tartu Ülikooli juuratudengitele kriminalistika valdkonna teadmiste jagamist.

Olles teadlasele omaselt uudishimulik ja sotsiaalselt tundliku närviga, tegutses ta Eesti taasiseseisvumise järel aktiivselt ka väljaspool õigusvaldkonda. Nii tegi ta tänuväärset tööd, uurides nõukogude okupatsiooni algusaastate sündmusi ja avaldades selle kohta üle kümne raamatu.

H. Lindmäe oli Eesti Kongressi saadik, okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni aseesimees (1992–2004) ja Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi asutajaliige.

Tema tegemised leidsid tunnustamist, talle anti Eesti Kultuurifondi aastapreemia (1988), Riigivapi III klassi teenetemärk (1997), Tartu Ülikooli suur medal (1995) ja Tartu Ülikooli aumärk (2005).

H. Lindmäe oli austatud ja hinnatud nii teadlasena kui ka õppejõuna, kes oli nõudlik nii enda kui ka teiste suhtes. Samas oli ta alati ka sõbralik, heatahtlik ja mõistev. Omades praktilist töökogemust nii uurijana kui ka kriminalistikaeksperdina, oli tal kriminalistika õppejõuna võimalik jagada kõrgel tasemel teadmisi ja praktilisi soovitusi nii kriminalistikatehnika ja ekspertoloogia kui ka kriminalistikataktika ja -metoodika valdkondades. See on kriminalistika õpetamisel pigem erakordne.

Tal oli kahtlemata suur roll kriminalistika ja ekspertoloogia teaduse, aga ka erialase eestikeelse sõnavara arendamisel Eestis. Eksperdile omane keeleline ja mõisteline täpsus on meeles kõigil tema õpilastel. Olles avaldanud arvukalt publikatsioone ja õpikuid ning jaganud ekspertoloogia ja kriminalistika valdkonna õpetust mitmele juristide põlvkonnale, kujundas H. Lindmäe Eesti kriminalistikas omaette koolkonna.

Avaldame kaastunnet Herbert Lindmäe lähedastele.

Raivo Öpik

Foto: Riigikohus

In memoriam. Jüri Põld

Kalle Merusk — 2025-05-12 01:06:59

7. aprillil katkes hea kolleegi, endise riigikohtuniku, õigusteadlase ja õppejõu Jüri Põllu elutee. On igati asjakohane meenutada, milline on olnud tema juristitee ja panus meie riigi õigusliku vundamendi rajamisel ning õigusteaduse arendamisel. See on olnud mitmetahuline, eeldanud laia teoreetilist silmaringi ning akadeemilist küpsust.

Jüri õigusteaduslik tegevus hõlmab mitmeid olulisi valdkondi. Algusaastatel tundis ta erilist huvi tööõiguse vastu. Hiljem on kuulunud Vabariigi Valitsuse poolt moodustatud põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni, samuti olnud seotud põhiseaduse kommenteeritud väljaannete koostamisega. Seejuures kuulus ta esimese väljaande toimetuskolleegiumisse. Ta kommenteeris põhiseaduse sätteid, mis käsitlesid Riigikogu,Vabariigi Presidenti, Vabariigi Valitsust, seadusandlust, kohtuid jne. Eriliselt väärivad esiletõstmist põhiseaduse II peatüki põhiõiguste kommentaarid, mis on olnud aluseks ka vastava kohtupraktika kujundamisel. Jüri osales ka põhiseaduse täiendamise seaduse kommentaaride koostamisel. Põhiseaduse kommentaarid on olnud ja on olulised Eesti kui õigusriigi tulemuslikul toimimisel. Jüri ei koostatud neid põhimõttel „mina arvan“, vaid nende aluseks on teoreetilis-praktilised kontseptsioonid ja arusaamad, mida Jüri tundis ja millest ta lähtus.

Tema mõttetegevus leidis väljundi samuti arvukates teaduspublikatsioonides. Ta on käsitlenud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist halduskohtus, põhiõiguste ja vabaduste kaitset ning palju muud.

Oma panuse on Jüri andnud ka omariikluse õigusliku vundamendi kujundamisse. Nii on ta osalenud põhiseaduse eelnõu ja mitme seaduse eelnõu koostamisel. Siin väärivad nimetamist avaliku teenistuse seaduse, Vabariigi Valitsuse seaduse ja kodakondsuse seaduse eelnõud.

Riigikohtuniku töö kõrvalt leidis Jüri külalisprofessorina aega ka riigiõiguse õpetamiseks Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Õppematerjal „Loenguid Eesti riigiõigusest“ on olnud mitme põlvkonna juristide jaoks akadeemilise stuudiumi lahutamatu osa. Õppejõuna iseloomustas teda süsteemne ja väga põhjalik lähenemine aine käsitlemisel.

Omaette väärtuseks, kui mitte üheks olulisemaks, on Jüri tegevus riigikohtunikuna, kus tema osalusel välja töötatud doktriinid on olnud aluseks meie riigi kohtupraktika väljakujunemisel.

Jüri Põld on jätnud olulise jälje Eesti õigusteaduse ja kohtupraktika, laiemalt aga omariikluse arengusse tervikuna.

Hea kolleegi ja teekaaslasena jääb Jüri mälestus meiega.

Kalle Merusk
emeriitprofessor

Foto: Riigikohus