Juridica

Austatud lugeja!

Katrin Prükk — 2021-09-26 12:58:27

Heameel on tuua teie ette taas kord üks väga sisukas Juridica number. Selles on muuhulgas kaks artiklit mittevaralise kahju hüvitamisest, üks seoses au teotamise ja teine liiklusõnnetuse põhjustamisega (konkreetselt vastutuskindlustusega).

Kindlustusest ja vastutusest otsustasin sel korral kirjutada ka mina. Istusin mõni aeg tagasi ühe advokaadi sünnipäeval, mis peeti kolleegide ringis. Teema, mis väga teravalt üles tõusis, oli järjest leviv tendents esitada oma advokaadi vastu kahjunõue. Olin passiivne kuulaja, kuid meenus ühe Inglismaal praktiseerinud sõbra väide: iga kohtuasi lõppeb siin kindlustuses, sest kaotaja pöördub alati just sinna. Ilmselt oli see mõningane liialdus. Kuid loo moraal oli järgmine: eksimine kuulub tegutsemise juurde ja kahjunõuete esitamisest ei maksa end heidutada. Nende lahendamiseks on kindlustus.

Ka meil on mitte ainult võimalik, vaid lausa kohustuslik oma vastutus kindlustada. Samas sain omal nahal just teada, et kahest Eestis vastavat teenust pakkuvast kindlustusseltsist üks kindlustab pankrotihalduri vastutust vaid seaduses sätestatud kindlustussumma alampiiri ulatuses. Teise pakkumine pani aga kukalt kratsima. Tekib küsimus, kas maksta oma käibest (!) 7,5% kindlustusele on palju või vähe. Lohutuseks olgu öeldud, et õnneks oleme Euroopa Liidus ja variante oma vastutus kindlustada on siiski rohkem kui kaks.

Kindlustussumma alampiir advokaadil, notaril ja pankrotihalduril on 63 910 eurot, täituritel aga 200 000 eurot juhtumi kohta. Tähelepanelik õigusmaastiku jälgija teab, milliseid initsiaale kannab täiturite alampiiri tõstmise põhjus, kuid mis on eri ametitel eri alampiiri loogika, ärge küsige. Seadus ei keela kindlustada üle alampiiri, kuid nagu öeldud – sellist teenust ei pruugita pakkuda või on see ülemäära kallis. Niisiis: teatud piirist alates tuleb kahju hüvitada meil endil, seda ka vastutuse kindlustatuse korral.

Kuidas eri vabade elukutsete pidajad ise hindavad oma riskide ulatust? Vähemalt seni on eestlaste investeerimislemmikuks olnud kinnisvara. Tegin väikese katse. Lõin kinnistusraamatu otsingusüsteemi kolm nime igalt viidatud elualalt (advokaadid, notarid, kohtutäiturid, pankrotihaldurid). Püüdsin valiku teha nii, et kaks on teada-tuntud oma valdkonna esindajad, kolmas mitte ehk nii väga. Kinnisvara omas advokaatidest kolm, notaritest kolm, täituritest kaks ja pankrotihalduritest kaks. Ehk siis: iseseisvad ametipidajad ei pelga näidata end kinnisvara omanikena. Samas: mitmel juhul oli väikeses kohas tegutseval inimesel rohkem kinnisvara, kui kuulsal ametivennal pealinnast. Võimalik: jah. Usutav: mitte väga. Eestis asub raha ju teadagi kus.

Loodetavasti kõik me anname endale aru, et oma vigade eest tuleb vastutada. Küsimus on aga selles, mida pidada veaks, mis toob kaasa kahju hüvitamise kohustuse, ning milline on hüvitamiskohustuse ulatus. Notarid, täiturid ja pankrotihaldurid erinevad advokaatidest: riik on delegeerinud neile teatud avalikud ülesanded. Kui enne delegeerimist täitis vastavaid ametiülesandeid ametnik, kelle vastutus on piiratud kuuekordse põhipalgaga, siis pärast delegeerimist vastutab ametikandja saba ja sarvedega. Tõsi – tahtliku rikkumise puhul vastutavad mõlemad viimati nimetatud viisil.

Mõni aeg tagasi öeldi juhatuse liikme vastutuse asjades selgelt välja, et rikkumist ei saa sisustada väga laialt, sest siis ei ole mõistlik inimene enam nõus olema juhatuse liige. Väideti vägagi loogiliselt, et see pärsiks majandust või annaks tööd nn istuvatele presidentidele (Ostap Benderile viidates). Loodetavasti jätkub meil sama tarkust ka vabade elukutsete esindajate puhul. Sest me vajame mõistlikke advokaate, notareid, kohtutäitureid ja pankrotihaldureid.

Põhiseaduse muutmise piirangud

Uno Lõhmus — 2021-09-26 12:58:44

Põhiseaduslikult organiseeritud riigis seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim saavad oma pädevuse põhiseadusest. Põhiseaduse muutmise pädevus, mis meie riigis on rahval rahvahääletuse korras ning Riigikogul, nõuab põhiseaduslikku alust. Ühelt poolt on põhiseadust muutev võim põhiseaduse objektiks, kuid teiselt poolt on sel võimul pädevus muuta põhiseadust, mille kasutamine võib põhjustada olulisi muutusi institutsionaalses tasakaalus või kahjustada põhiõigusi.

Artiklis arutletakse põhiseaduse muutmise menetluslike ja materiaalsete piirangute ning selle üle, milliseid kaitsemehhanisme pakub Eesti põhiseadus ise ning selle alusel vastuvõetud seadused.

Analoogia karistusõiguses – mitte ainult keelatud

Jaan Sootak — 2021-09-26 12:58:59

Analoogiakeeld on expressis verbis sõnastatud karistusseadustiku § 2 lõikes 4, mis ei luba tunnistada tegu süüteoks seaduse analoogia põhjal. Karistusõiguse aluspõhimõtte nullum crimen nulla poena sine lege järgi tähendab see nõuet lex stricta, mis koos lex certa’ga kehtestab karistusõiguses õigusriikliku standardina määratletusnõude.

Analoogiaga seoses tekib mitu küsimust, millele vastust otsimata ei ole võimalik analoogia kui määratletusnõude probleemi ammendavalt käsitleda. Kõigepealt tuleb sisustada lünga mõiste, sest ilma lüngata ei saa analoogia küsimust tekkidagi. Järgnevalt tuleb täpselt paika panna seaduses otseselt keelatud, karistatavust loova analoogia mõiste. Kolmandaks vajab selgeks tegemist, millised analoogia liigid on olemas peale nimetatud otseselt keelatud analoogia, nimelt kas on olemas ja mida kujutab endast süüdistatavale ebasoodne, kuid lubatud analoogia ja milline on talle soodne ehk lubatud analoogia. Eraldi küsimus on analoogia konfiskeerimisel. Artiklis uuritakse nimetatud temaatikat lähemalt.

Mittevaralise kahju liikluskindlustuses hüvitamise nõudeõiguslikud probleemid

Age Värv, Olavi-Jüri Luik — 2021-09-26 12:59:14

Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) järgi peab liikluses kasutusel oleva sõiduki kohta olema sõlmitud liikluskindlustuse leping ehk sõidukijuhtidel peab eksisteerima kohustuslik vastutuskindlustuse leping. Liikluskindlustus kujutab endast kohustuslikku tsiviilvastutuskindlustust (LKindlS § 1 lg 1). Muu hulgas sätestab LKindlS § 32 kindlustusandja kohustuse hüvitada liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud mittevaraline kahju.

Kui Eesti kohtud lahendasid 2018.‒2019. aastal kokku ligikaudu 220 mittevaralise kahju nõudega seonduvat tsiviil- ja kriminaalasja (sh liiklusõnnetustega seoses kokku vähem kui 20 asja), siis Eesti kindlustusandjad hüvitasid liikluskindlustuse seaduse alusel mittevaralist kahju 2018. aastal 609 korral, 2019. aastal 479 korral ning 2020. aastal 506 korral. Seega võib väita, et kindlustussüsteemi kaudu makstakse välja enamik mittevaralise kahju hüvitistest, sealhulgas neil juhtumitel, mis on seotud surma põhjustamise, raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Niisiis on just kindlustussüsteemil suurim praktika seoses mittevaralise kahju juhtumitega ning seetõttu on põhjendatud uurida mittevaralise kahju hüvitamisega seotud probleeme liikluskindlustuse süsteemis.

Käesolevas artiklis analüüsivad autorid liikluskindlustuse praktikas üles kerkinud probleeme seoses mittevaralise kahju hüvitamisega ning teevad ettepanekuid nende lahendamiseks. Autorid keskenduvad küsimusele, millised isikud lisaks liiklusõnnetuses kahjustatud isikule endale saavad kindlustusandja käest nõuda liiklusõnnetusega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist.

Kas iga solvamine on õigusvastane?

Nele Bernard — 2021-09-26 12:59:28

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1043 kohaselt tuleb hüvitada vaid õigusvastaselt tekitatud kahju. Isiklike õiguste kahjustamise korral sätestab õigusvastasuse eeldused VÕS § 1046.

Artiklis antakse esmalt sissejuhatav ülevaade VÕS § 1046 seosest põhiseadusega. Avatakse väljendusvabaduse ning au ja hea nime olemuslik vastasseis. Järgnevalt defineerib autor termini „formalism“ ja selgitab, miks ei saa väljendusvabadust piirata formaalsete kriteeriumite kaudu nagu vulgaarne ja solvav kõne. Seejärel analüüsitakse VÕS § 1046 vastuolulist sõnastust ning vaadeldakse VÕS § 1046 vastuolulise sõnastuse mõju õiguspraktikale ja formalistliku õiguspraktika võimalikku mõju VÕS § 1046 loomisel. Autor on seisukohal, et Eesti õiguskirjanduses dogmaatiliseks kujunenud väide, nagu teadlik ja vulgaarne solvang oleks iseenesest juba õigusvastane, on rajatud valele alusele ja on põhjendamata. Lõpetuseks otsib autor vastust küsimusele, kuidas eristada õiguspärast tahtlikult solvavat ja vulgaarset väärtushinnangut ning õigusvastast tahtlikult solvavat ja vulgaarset väärtushinnangut selliselt, et eristus ei oleks meelevaldne ega sisaldaks vastuolusid, mis loovad ebaõiglust ja õiguse subjektide ebavõrdset kohtlemist. Seejuures tugineb ta Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale.

Kliimakaebused Euroopa kohtutes

Pihel Kuusk — 2021-09-26 12:59:44

Kliimaprobleemid annavad endast aina enam märku nii meie igapäevaelus kui ka õigusmaailmas. Teaduslikud prognoosid selle kohta, mis meid erinevate tulevikustsenaariumite korral ees ootab, teevad põhjendatult ärevaks. Kodanikud ja valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid on seetõttu õigustatult aktiveerunud ning nõuavad riikidelt tegutsemist. Selles olukorras on mitu Euroopa kõrgemat kohut pidanud viimaste aastate jooksul seisma silmitsi kliimakaebustega. Sellised kaebused tuginevad tüüpiliselt samadele rahvusvahelistele lepetele: ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonile, Pariisi kokkuleppele ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile. Viimane tuleb mängu põhjusel, et kliimamuutustega on juba kaasnenud või võib tulevikus kaasneda põhiõiguste oluline riive. Lisaks tuleb Euroopa kohtutel kohaldada ka Euroopa Liidu kliimaõigust ning lähtuda liidusiseselt kokkulepitud kliimaeesmärkidest.

Artiklis antakse ülevaade erinevate Euroopa kõrgema astme kohtute olulisematest kliimakaebuste kohta tehtud lahenditest.

Välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamisest või täidetavaks tunnistamisest keeldumine vastuolu tõttu avaliku korraga

Ingeri-Helena Kakko — 2021-09-26 12:59:59

Juhul kui välisriigi vahekohtu otsus on vastuolus avaliku korraga, võib riigisisene kohus vahekohtu otsuse tunnustamisest, täidetavaks tunnistamisest või täitmisest keelduda. Vahekohtu otsuse vastuolu avaliku korraga selgitatakse välja kas menetlusosalise taotlusel või kohtu omal algatusel vahekohtu otsuse tunnustamise või täidetavaks tunnistamise menetluses. Välisriigi vahekohtu otsust tunnustatakse või otsus tunnistatakse Eestis täidetavaks vastavalt New Yorgi 1958. aasta välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsioonile ja teistele välislepingutele.

Artiklis selgitatakse, millisel juhul võib Eesti kohus keelduda vahekohtu otsuse tunnustamisest või täidetavaks tunnistamisest vastuolu tõttu avaliku korraga New Yorgi konventsiooni artikli 5 lõike 2 punkti b tähenduses. Eelkõige antakse artiklis ülevaade New Yorgi konventsiooni artikli 5 lõike 2 punkti b kohaldamise teooriast ja praktikast. Selleks tuuakse Eesti, võrdlusriikide ja Euroopa Kohtu kohtupraktika analüüsi tulemusena välja, millised on praktikas levinumad tüüpjuhtumid, millisel juhul võib välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamist või täidetavaks tunnistamist pidada vastuolus olevaks avaliku korraga.

Riigihangete seaduse (RHS) kommentaarid Juuraveebis

2021-09-26 13:00:12