Juridica

Eesti – usuvabaduse paradiis!?

Urmas Viilma — 2024-11-22 18:59:33

Hea meel on tõdeda, et Juridica seekordne number keskendub usuvabadusele. Mäletan, kuidas 9. oktoobril 2019 Riigikogu konverentsisaalis Eesti Kirikute Nõukogu poolt korraldatud, usuvabaduse teemale pühendatud konverentsil „Usuvabadus Eestis“ jõuti järeldusele, et usuvabadusega on Eestis kõik korras. Valitseb isegi omamoodi ideaalilähedane olukord – paradiis maa peal.

Viis aastat hiljem, käesoleva aasta 5. juunil EELK Tartu Maarja koguduse 800. aastapäeva tähistamiseks Tartu Luterliku Peetri kooli aulas korraldatud usuvabaduseteemalisel seminaril „Usk ja usuvabadus“ püstitati nii mõnegi ettekandja või vestlusringis osalenu poolt küsimus, kas usuvabadusega on ikka Eestis kõik lõpuni korras.

Kui mõni aeg tagasi, 13. märtsil 2020 kehtestati seoses ülemaailmse koroonapandeemiaga eriolukord, tekkisid ka usuvabaduse realiseerumise ja kirikute autonoomse otsustus- ja vastutusõigusega seotud küsimused. Pandeemiat võibki nimetada viimaste aastakümnete üheks olulisemaks usuvabaduse proovikiviks ja seda nii üksikisiku kui ka kollektiivse usuvabaduse realiseerimise kontekstis. Küsimusi tekitasid jumalateenistustel osalemise piiramine ja avalike jumalateenistuste korraldamise täielik peatamine mitmeks kuuks.

Venemaa sõda Ukrainas on toonud Eestis usuvabaduse küsimuse teravamalt esile kui ilmselt kunagi varem pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Õhus on rida küsimusi. Kas Eestis registreeritud vene õigeusu kiriku osa ehk Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ja mõne selle eriosa, näiteks katedraali, koguduse või kloostri juriidiline ja kiriklik ehk kanooniline seotus sõda õhutava ja õnnistava kirikupea patriarh Kirilli või patriarhaadi juhtkonnaga on julgeolekuohuks Eesti Vabariigile või mitte? Kas juriidilisest alluvusest lahtisidumine maandab julgeolekuriskid või mitte? Kas Eestis tegutseva kiriku Moskvast juhitava emakiriku kanoonilisest alluvusest lahtisidumise nõudmine ministri poolt on kiriku autonoomiasse sekkumine ja seeläbi usuvabaduse riive või mitte?

Sõna- ja usuvabadus on asetatud viimastel aastatel samuti omavahelisse pingevälja. Kui rääkida vaenu- või vihakõnest ja osa poliitiliste jõudude soovist seadusesätteid selles küsimuses peenhäälestada, on kristlasi, kes on mures, et tulevik võib tuua sellised piirangud, et Piibli mõnesid kirjakohti ei ole enam võimalik vabalt tsiteerida ilma seadusega vastuollu minemata. Küsitakse ka, kas usulist õpetust või veendumusi võib tulevikus avalikult levitada ja kuulutada ka nendes küsimustes, mille suhtes riigis seadustega loodud tegutsemisruum on mõne usulise õpetusliku seisukohaga võrreldes erinev või vastuolus?

Usulistel ühendustel, eriti sadu aastaid Eesti aladel tegutsenud kirikutel ja kloostritel, on ajalooline ja maailmavaateline (usuline) eripära, millega riik peaks püsivalt arvestama. See on osa põhjusest, miks kirikutele on riigis jäetud autonoomia, millega tuleb ka seaduseid luues arvestada. See puudutab näiteks kiriku järjepideva tegevusega arvestamist, kiriku ülemaailmsuse (katoolsuse) ja oikumeenilisusega arvestamist ning kiriku õpetuslike erisustega (nt vaimulike ametinõuded ja hierarhia, kanooniline õigus, traditsioon jne) arvestamist.

On hääli, kes julgevad kahelda, kas ainult ateistlikust-materialistlikust maailmavaatest lähtumine riiklikes õppekavades ja hariduskorralduses ei tekita usuvabaduse riivet. Kui Eestis ei ole riigikirikut ehk riigiusku/riigiveendumust, ei tohiks riigis tekkida olukorda, kus riigiusuks saab ühel hetkel vargsi ateism, mida ametlikult ja varjamatult soositakse ja eelistatakse. Märgid sellisest tendentsist on minu hinnangul märgatavad.

Mul on hea meel, et käesolevas Juridica numbris mõnede ülalnimetatud teemadega tegeletakse ning antakse ka vastused vähemalt osale esitatud küsimustest.

EELK peapiiskop Urmas Viilma, Eesti Kirikute Nõukogu president

Usuvabadus vs. usuorganisatsioonide vabadus. Usuorganisatsiooni eristamine mittetulundusühingutest ja selle põhjendatus

Villu Kõve — 2024-11-22 19:01:09

Üha teravamalt on kerkinud küsimus usuorganisatsioonide tegutsemise vabaduse kohta, seda nii meil kui ka mujal. Sellesse on panustanud esmalt ikka ja jälle maailmas esile kerkinud äärmuslike organisatsioonidega seonduvad kuritarvitused ja muud intsidendid, samuti üha enam radikaliseeruvad hoiakud. Olgu siinkohal mainitud kasvõi näiteks satanistide, Jehoova tunnistajate, saientoloogide, vissarioonlaste, aga ka idamaiste gurude järgijate kuritarvituste ja manipuleerimise kohta aeg-ajalt avalikkuseni jõudvad hirmutavad lood. Ukraina sõda on toonud „kaevikusse“ aga ka klassikalise kiriku, kui õigeusu kiriku Moskva patriarhaat on asunud selge sõnaga sõda Venemaa poolel toetama ja isegi õhutama. See omakorda on toonud kaasa selle kiriku tegevuse keelamise Ukrainas. Eestis reageeris seadusandja Moskva patriarhaadi tegevusele 6. mai 2024. a avaldusega „Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks“, mis on küll teadaolevalt halduskohtus vaidlustatud. Kohalike õigeusu kirikute sidemed Moskva patriarhaadiga soovitakse läbi lõigata lisaks Eestile ka näiteks Lätis.

Kõik eelnev on ka meil toonud fookusse usuvabaduse ja usuorganisatsioonide tegutsemise vabaduse põhiseaduslike piiride küsimuse, mille teatud aspektide üle käesolevas artiklis mõtiskletakse. Täpsemalt tuleb juttu nii vabadusest usulisi ühendusi asutada ning nende organisatsiooni ja tegevust kujundada kui ka riigipoolse järelevalve piiridest kuni ühenduste tegevuse lõpetamiseni välja.

Usuühenduse liikmelisus kui usuvabaduse väljendus

Priit Kama — 2024-11-22 19:01:48

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 9 lõike 1 kohaselt kätkeb usuvabadus endas vabadust kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui ka „koos teistega“, avalikult või eraviisiliselt teenimise (eestikeelses tõlkes: kultuse), õpetamise, tava ja talituse kaudu. Usuvabadus on seega seotud ka EIÕK artiklis 11 käsitletud kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadusega. Usuühendused määratlevad oma liikmeskonda teoloogilisel tasandil sageli enda tõekspidamiste järgi, mida ei püütagi tingimata riikliku õiguskorraga seostada. Näiteks ei lõpeta ilmaliku õiguse nõuetest tulenevalt usuvabaduse tagamiseks ettenähtud võimalus kirikust välja astuda kristliku õpetuse kohaselt kiriku liikmelisust teoloogilises mõttes, mis põhineb ristimisel. Riikliku õiguskorra kontekstis on konkreetsete inimeste liikmelisust usuühenduses vaja määratleda tavaliselt usuühenduse õigussuhetes riigi või teiste isikutega.

Siin artiklis on käsitletud usuühenduse liikmelisuse tingimusi riiklikus õiguses, millest usuvabaduse kasutamise võimalused ühiskonnas paratamatult sõltuvad. Samas tuleb neid tingimusi möödapääsmatult vaadelda ka usuühenduste liikmelisuse enesemääratluse seisukohalt, millest riikliku õiguse määratlus usuühenduste autonoomia tingimustes reeglina lähtub.

Katoliiklaste usuvabaduse tagamine Eestis seaduste ja välislepingu alusel

Erik Salumäe — 2024-11-22 19:02:08

Eelmise sajandi lõpuaastatel leidis aset tähelepanuväärne ajalooline sündmus: nootide vahetamise teel (Eesti Välisministeeriumi poolt 23. detsembril 1998 ja Vatikani Riigisekretariaadi poolt 15. veebruaril 1999) sõlmiti Eesti Vabariigi ja Püha Tooli vaheline kokkulepe katoliku kiriku õigusliku staatuse kohta Eesti Vabariigis.

Püha Tooli kokkulepped (konkordaadid) eri riikidega on sajanditepikkune rahvusvahelise õiguse tava. Eesti õigusruumi toodi viide võimaliku kokkuleppe sõlmimisele 1934. aasta kirikute ja usuühingute seadusega, mille § 2 lõikes 2 sätestati: „Rooma-katoliku kirik tegutseb Eestis Püha Tooliga sõlmitava kokkuleppe alusel.“ Kokkuleppe sõlmimiseni jõuti aga alles 1990. aastatel.

Artikli eesmärk on analüüsida kokkuleppe teksti ja selle rakendamist, käsitledes kokkuleppe erinevaid punkte ja sellega seonduvaid õigusakte sellest aspektist, kas kokkulepe annab Rooma-Katoliku Kirikule Eestis ning sellesse kuuluvatele kogudustele, kloostritele ja institutsioonidele võrreldes teiste usuliste ühendustega mingisuguseid eeliseid või on tegemist niisuguste erisustega, mis on usuvabaduse tagamise seisukohalt, ajalooliselt või roomakatoliku kiriku ja Püha Tooli kui rahvusvahelise õiguse subjekti vahelist lahutamatut seotust silmas pidades põhjendatud.

Subjektiivse usulise tõe võimalikkus objektiivses väärtushinnangulises õigussüsteemis

Atko-Madis Tammar — 2024-11-22 19:02:40

Igaühel on õigus mõista ja enda jaoks mõtestada olemasolevat. Olemasoleva tunnetamine on inimese üks põhivajadustest, olles sõltuvuses sotsiaalpsühholoogilisest ruumist ja ajast (kultuurilisest lähimusest). Totalitaarsest autokraatlikust riigivõimust erinevalt on demokraatliku õigusriigi aluseks pidevas muutumises oleva mitmekesisuse austamine ja kaitsmine. Kohanemine on ellujäämine. Muutus on areng.

Olemasolev ei ole kindlapiiriliselt määratletav suurus. Olemasolevas valitsev tõenäosuslikkus võimaldab igaühel võtta olemasoleva mõtestamise aluseks kogemuslikult tõendamatu. Objektiivne olemasolev muutub maailmapildina subjektiivseks olemasolevaks, mille tõesuse kehtivus sõltub süsteemi autoriteedist (maailmapildi puhul inimesest). Kahtlus asendub tõega, kui eksistentsiaalses tunnetuses tekib vajadus uskuda kogemuslikult tunnetamatut olemasolemise võimalikkusena. Tõe kehtestamisel ja järgimisel kasutatav väide (sõna, tava järgimine, sümboli kasutamine vms) väljendab süsteemi autoriteedi huvi – olles subjektiivne ja ajas muutuv.

Olemise viisi piiritlemisel suhestub inimene (süsteemi autoriteet) olemasolevaga kuuluvuse kaudu. Lähimusest tulenev sõltuvussuhte määr piiritleb autoriteedi valikuvabaduse määra. Iga süsteemivälise autoriteedi (teine inimene, perekond, riik jne) sekkumine (keeld, kohustus või ka luba) sekkub mõtte-, usu- ja südametunnistusvabadust omava autoriteedi algsesse olemisse, kuni tegelik, näiline või ka kujutletav väline sekkumine (piirang) võib asenduda seesmise piiranguga. Ühiskondlik mitmekesisus muutub lõpuks näivaks. Sekkumisega on võetud algselt vaba autoriteedi olemise viisi valikutest tulenev vastutusvabadus. Vastutus kandub tegelikult või näiliselt süsteemivälisele autoriteedile. Alluvusega kaotab vabadus oma tähenduse.

Kaitse usulise vaenu eest Eesti karistusõiguses

Priit Kama, Markus Kärner — 2024-11-22 19:03:01

Karistusõigus hõlmab mitmeid norme, mille kitsamaks või laiemaks eesmärgiks on seadusandja seadnud usuvabaduse tagamise. Sellised normid võivad käsitleda eraldiseisvalt religiooniga seotud küsimusi nagu karistusseadustiku § 154 „Usuvabaduse rikkumine“. Enamasti aga reguleeritakse usuga seonduvat karistusõiguses paralleelselt muude tunnustega (nagu rahvus, rass jt), mis võivad olla aluseks inimeste tagakiusamisele või isegi hävitamisele. Sellised normid kaitsevad inimesi tegude eest, mis on ajendatud vaadetest usule.

2001. aastal vastuvõetud karistusseadustiku usuvabaduse kaitsega seotud normid ei ole eraldiseisvalt olnud tõsise õiguspoliitilise diskussiooni teemaks. Usuvabadust on Eestis arvatud reeglina hästi tagatuks ning süüteo motiiviks ei ole suhtumist religiooni viimastel aastakümnetel eriti sageli põhjust pidada olnud. Siiski on viimasel ajal hakatud tõsiselt arutlema usulise radikaliseerumise ohtude üle. Kuigi teema fookus ei ole olnud eeskätt usuga seonduval, on Eestis juba pikemat aega käinud terav arutelu vaenukõne ja võrdse kohtlemisega seotud õigusnormide üle. Eriti tõsine vaidlus on käinud Euroopa Liidu vaenukõnet puudutava raamotsuse Eesti õigusesse ülevõtmise asjus. Nende valdkondade õigusmuudatuste arutelus on kesksel kohal olnud küsimus, mil määral on uute õigusnormide, eriti nendega kaasnevate karistusõiguse muudatuste tegelik mõju ettenähtav. Kardetakse, et uute normide rakendamine võib kaasa tuua ebakindlust sõnavabaduse kasutamisel ning võimaluse algatada meelevaldselt kriminaalasju inimeste vastu, kelle seisukohad teistele lihtsalt ei meeldi.

Käesolev artikkel selgitab siiani Eestis napilt käsitletud usuvabaduse karistusõigusliku kaitse põhiküsimusi ning asjakohaste normide peamisi tõlgendamisprobleeme.

Linn tuleb hävitada Jehoova auks ehk religioosse äärmusluse oht riigi julgeolekule

Arnold Sinisalu, Heidi Maiberg — 2024-11-22 19:03:28

Religioosne äärmuslus on julgeolekuoht kogu maailmas. Eesti ühiskond ei ole kogenud religioosset äärmuslust viisil, mis ohustaks riigi julgeolekut või inimeste turvalisust. Kuivõrd religioosse vabaduse puudumise ja religioonidest inspireeritud terrorismi tekkimise vahel on seos, võib seda nähtust mõjutada asjaolu, et Eesti on valdavalt ilmalik ühiskond, kus religioossus on eelkõige eraasi.

Artiklis uuritakse religioosse äärmusluse mõju riiklikule julgeolekule. Autorid annavad esmalt ülevaate, miks inimene muutub äärmuslaseks ja millised psühholoogilised ja käitumuslikud muutused toimuvad radikaliseerumise protsessi käigus. Teiseks käsitleb artikkel riigi julgeoleku tähendust nii üldises kui ka kitsamas tähenduses. Lisaks selgitab see riigi julgeoleku ohu tähendust, nagu on sätestatud Riigikogu poolt 2023. aastal heaks kiidetud Eesti julgeolekupoliitika alustes. Lõpuks analüüsib artikkel religioosse äärmusluse juhtumeid kolmetasandilise raamistiku kaudu: individuaalne, kohalik ja globaalne oht. Analüüs hõlmab näiteid vägivaldsest islamismist ja kristlusest Eestis ning teistes riikides.

Artiklis järeldatakse, et religioosset äärmuslust on individuaalsel tasandil keeruline tuvastada ja kui äärmuslus levib kohalikul tasandil, on seda keeruline ennetada. Ideaalses maailmas kas pole religioosse äärmusluse juhtumeid või kui on, need tuvastatakse ja tõkestatakse. Kuid maailm ei ole ideaalne. Kuna ennetamine on palju lihtsam ja vähem ressurssi nõudev kui tagajärgedega tegelemine, julgustab artikkel ennetama religioosset äärmuslust nii palju kui võimalik.

Libertas ecclesiae: kirik riigis ja riik kirikus

Veiko Vihuri — 2024-11-22 19:03:50

Libertas ecclesiae ehk kiriku enesekorraldus- ja tegutsemisvabaduse tuumaks on evangeeliumi vaba kuulutamine ja sakramentide vaba jagamine. See on fundamentaalne printsiip. Kirik on alati, igal ajastul, huvitatud sellest, et päästesõnum Kristusest saaks kõigile kuulutatud, sõltumata riigikorrast. Tegemist on jumaliku mandaadi ja korralduse täitmisega, mis kuulub Kiriku olemusse. Riigil on vabadus seda tunnustada või keelata, kuid Kiriku jaoks on tegemist imperatiiviga.

Kui riik peaks seda tõesti piirama või takistama, siis tekib Kiriku ja riigivõimu vahel vältimatult konflikt. See juhatab meid küsimuse juurde, mille ees on Kirik kogu oma eksistentsi jooksul seisnud: mil määral tuleb kuuletuda ilmalikule riigivõimule, kui kõne all on Kiriku missioon?

Käesolevas artiklis keskendub autor Kiriku huvile ja taotlusele täita takistamatult oma jumalikku missiooni ning tehakse seda eeskätt kirikuajaloolisest perspektiivist.

Kirikuseadus riigikirikuta riigis. Eesti Evangeeliumi Luteri usu kiriku algusaegade õiguslikust olukorrast ja sidemest Eesti riigiga

Karl Kristofer Alp, Marju Luts-Sootak — 2024-11-22 19:04:09

Artikkel keskendub Eesti Evangeeliumi Luteri usu kiriku riigist lahutamise ja iseseisva kirikuorganisatsiooni loomise õiguslikele aspektidele Eesti Vabariigi algusaastail. Enne Eesti iseseisvumist oli siinne luterlik kirik osa Venemaa evangeelsest luterlikust kirikust. Kiriku tegevus oli korraldatud 1832. aasta kirikuseadusega. Rüütelkonnad esitasid konsistooriumi ilmalikud liikmed ja ka vaimuliku abipresidendi kandidaadi, konsistooriumi presidendi ja abipresidendi nimetas ametisse Vene keiser; siseministeeriumi kaudu toimus riigi järelevalve kiriku üle. Eesti Vabariigi väljakuulutamisega 1918. aastal muutus õiguslik olukord – demokraatliku ja võrdõigusliku ühiskonna ülesehitamise ühe osana nähti kiriku lahutamist riigist. Tegelikkuses teostus riigi ja kiriku lahutamine alles 1926. aastal usuühingute ja nende liitude seaduse jõustumisega. Seni aga valitses õiguslikult komplitseeritud olukord: ühest küljes tulenes põhiseadusest, et riigikirikut ei ole; teisalt kehtis jätkuvalt edasi tsaariaegne kirikuseadus ja kirik täitis endiselt mitmeid riiklikke funktsioone (nt abielude sõlmimine, perekonnaseisuaktide pidamine ja lahutusasjade menetlemine). Kirik soovis ka ise vabaneda riigi kontrolli alt ning võttis vastu õigusakte oma tegevuse ümberkorraldamiseks (nt põhikirja 1919. aastal). Et aga kehtiv seadus mingit põhikirja ette ei näinud, jäi see riiklikult kinnitamata. Kollisioonid kirikusiseste normide ja kehtiva seaduse vahel tegid õigusliku olukorra segaseks ning põhjustasid pingeid, mida on artiklis lähemalt valgustatud.

Juridica International.2024

2024-11-22 19:04:28

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis.

Lepinguõigus

2024-12-01 19:18:06

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis.