Juridica

Austatud lugeja!

Katrin Prükk — 2021-04-11 11:35:47

Tähelepanelik toimetaja veeru lugeja teab, et mõni aeg tagasi sattus mu lauale Cicero raamat „Kohustustest“ (Tallinn 2007). Lugedes traktaadi seda osa, kuidas üks tubli mees peaks vara müües käituma, tabab juristi teatud laadi heldimus. Müügileping, vana hea tuttav! Ja milline ootamatu kohtumine! Cicero tutvustab teda meile lähemalt, arutledes selle üle, milline on müüja vastutus ja miks.

Müüja vastutusest tänapäeva Eestis kirjutab siinses numbris Karin Sein.

Esimene vihje sellest, et midagi kummalist on selles valdkonnas toimumas, sain ühel koolitusel, kus lektor naljaga pooleks väitis, et müümisest on saanud üks ohtlikumaid tegevusi tänapäeva Eestis. Kunagi ei tea, mille eest sa vastutama võid hakata. Veendumus, et asi on naljast kaugel, tekkis mõned aastad hiljem, kui puutusin kokku ühe müügilepingu sõlmimise ettevalmistamisega. Kogenud firmajuhil oli plaan paigas: mõistlik on asutada äriühing, anda hoonestatud kinnistu sellele üle, siis kinnistu müüa ja seejärel müüjafirma likvideerida. Ei, ta ei olnud kelm. Lihtsalt hoone oli mõnda aega tühjana seisnud ja mitte ainult tema, vaid keegi kurat ei teadnud, mis seinaplaadi taga on toimunud. Küll aga teadis ta, et võimalike varjatud puuduste ilmnemisel võib ostja lepingust taganeda, hinda alandada, kahju nõuda. Taolised vaidlused on aeganõudvad ja tulemus raskesti prognoositav. Firmajuht oli mõistlik inimene, ei soovinud kontrollimatuid riske võtta.

Retooriline oleks küsida, kas me seda siis tahtsime. Parafraseerides üht käesoleva numbri artiklit: ilmselt ei tahtnud me ka seda, et müügilepinguga tegeledes ei peaks igavust tundma. Hiinlaste mõttetera kohaselt võib huvitavat elu soovida oma vaenlasele. Kui me ei tahtnud müüja vastutuse regulatsiooniga huvitavat elu, mida me siis tahtsime? Ja mida me täna tahame?

Loomulikult tahame nagu Cicero kaasaegsedki pettust vältida ja sellele kohaselt reageerida. Ilmselt tahame õiglaselt jagada ka tõendamiskoormust. Kohati võib olla väga raske ära näidata, et müüja valetas meile müüdud asja omaduste kohta või varjas neid teadlikult. Kas me aga tahame müügiõiguse kaudu kasvatada inimestes hoolikust, teha meist paremaid peremehi? À la: „Sina pead oma asja seisukorda teadma!“ Kas seda on üldse võimalik tänapäeva inimeselt nõuda? Vanasti taluperemees teadis, millises seisus on tema tare palgid ning kui hea tervise juures pere au ja uhkus – hobune. Mina oma maja ja raudruuna kohta sama öelda ei saa, igasugustest elektroonilistest vidinatest ma ei räägigi. Olen kõigest jurist ja pealekauba naisterahvas (tõsi: sugu on ka siin järjest vähem määrav). Remondimehed ei naera meie üle üksnes viisakusest. Enamik moodsa aja rahvast satub nende juurde, kui miski pudeneb koost või lakkab töötamast. Varjatud puudus on ka meie eest seni varjatud.

Tulles Cicero juurde tagasi: tubli mees lähtub asja müües selle väärtusest, rohkem ei küsi. Olgu rõhutatud, see ei olnud tollase seaduse mõõdupuu. Paistab, et meil on tubli mehe mõõt seaduseks saanud. Müüsite-ostsite asja, millel mõlema teadmata olid puudused? Kui ostja sellist asja omandada ei taha, saab tema raha tagasi ja sina asja tagasi. Kui ostja lepib asjaga, siis korrigeerite hinda vastavalt asja tegelikule väärtusele. Lihtne ja õiglane? Aga tubli mees võib tõe hetke selgumise ajaks olla jõudnud sinnamaani, kus müügist saadud raha enam pole. Ei, ta ei elanud seda läbi. Selle asemel maksis ära pangalaenu, ülejäänud raha eest ostis uue maja ja sisustas selle. Et raha puudu jäi, võttis uue laenu, seadis hüpoteegi jne. Pöörata see kõik tagasi on kiire, odav ja mugav nagu Ever Giveniga manööverdamine Suessi kanalil.

Ja veel: kui seaduseks kirjutada tubli mehe mõõt, ei peaks jääma poolele teele. Tubli mees lähtub ka ostes asja väärtusest, vähem ei maksa. Ei saa olla nii, et müüja peab olema tubli taluperemees, ostjal aga on lubatud olla tavaline tänapäeva mees.

Müüja vastutus lepingutingimustele mittevastava kinnisasja eest. Riigikohtu praktika ja vastutuse välistamise või piiramise võimalused

Karin Sein — 2021-04-11 11:36:09

Müüja ja ostja vahel riskide jagunemine kinnisasja müügilepingutes sõltub mitmest erinevast asjaolust. Esmalt on keskse tähendusega see, millal üldse peetakse müüjat lepingut rikkunuks, s.t millal on tegemist kinnisasja lepingutingimustele mittevastavuse ehk kinnisasja puudusega. Teiseks mängib rolli ka see, kuidas sisustatakse müüja vastutuse standardit: kas tegemist on süülise või süüst sõltumatu vastutusega, kas müüja saaks tugineda vabandatavuse (vääramatu jõu) vastuväitele või kas ja millal välistab müüja vastutuse see, et ostja oli või pidi olema müügilepingu sõlmimisel kinnisasja puudustest teadlik. Kolmandaks on praktikas olulise tähendusega ka see, kas ja milliseid müüja vastutust välistavaid või piiravaid kokkuleppeid on võimalik sõlmida ning kas neile on võimalik hiljem ka tugineda. Artiklis käsitletakse kriitiliselt Riigikohtu asjakohast praktikat ja võrreldakse seda võlaõigusseaduse müügilepingu regulatsiooni üheks eeskujuks olnud Saksa õiguse ja sealse kohtupraktikaga. Võrdluse tulemusena näidatakse, et mõnes olulises aspektis kaitseb Saksamaa õigus rohkem müüja õiguslikku positsiooni või lubab rohkem lepinguvabadust kui Eesti õigus, ja leitakse, et müügilepingu poolte riskide õiglasemaks jagamiseks oleks ka meil põhjust mõnedes küsimustes seniseid seisukohti revideerida. Artikli viimases peatükis pakutakse välja ka erinevaid võimalusi poolte vastutusriskide lepinguliseks piiramiseks või välistamiseks.

Õdede-vendade õigused lapsendamisel

Margit Sarv — 2021-04-11 11:36:28

ÜRO lapse õiguste konventsioon sätestab põhimõtted, et kõikides last puudutavates küsimustes tuleb esikohale seada tema parimad huvid ja tagada lapse võimalus nende küsimuste lahendamisel osaleda. Need põhimõtted on esmatähtsad ka lapsendamisel, kui lapsel on õdesid-vendi. Arvestada tuleb ühest küljest lapse õigust kasvada (uues) perekonnas ja teisest küljest lapse õigust säilitada (olemasolevad) suhted õdede-vendadega. Selles kontekstis ei tohiks lapsendamissaladus minna vastuollu lapse õigusega eraelu puutumatusele, mis hõlmab õigust teada oma päritolu.

Eestile on üsna iseloomulik, et ühest bioloogilisest perest eraldatakse mitu õde-venda, keda kõiki üks asenduspere (hooldus-, eestkoste-, lapsendajapere) ei ole valmis kasvatada võtma. Eelmisel aastal lapsendatutest vaid üks läks samasse perre koos kõikide õdede-vendadega. Pole tavatu, et mõni (noorem) laps lapsendatakse ja mõni (vanem) jääb asendushooldusele. Juhtub ka, et bioloogilised õed-vennad lapsendatakse eri peredesse.

Artikli keskmes on õiguslikud küsimused, mis puudutavad lapsendatu õigust teada lapsendamisest ja oma päritolu, aga ka seda, mil määral peaksid lapsendamisest teadma tema õed-vennad. Ennekõike on vanemate või eestkostjate ülesanne rääkida lastele lapsendamisest, nende päritolust ja bioloogiliste õdede-vendade olemasolust. Teatavatel juhtudel võib lapsendamissaladuse lastele avaldamine olla avalikes huvides. Lapsendamissaladuse sätteid perekonnaseaduses on võimalik tõlgendada kooskõlas lapse õiguste konventsiooniga, kuid mõtteainet lapsekeskse ja avatud lapsendamise põhimõtetega seoses on.

Kohtutäituri õigused ja kohustused suhtluskorra lahendite täitmisel

Carmen Linnumäe — 2021-04-11 11:36:48

Täitemenetluse eesmärgiks on kindlustada lahendite täitmine, sõltumata kohustatud isiku suhtumisest õigusvaidluse tulemusse. Seega kui vanem ei saa, olenemata kindlaks määratud suhtluskorrast, lapsega suhelda, peaks riik pakkuma tuge ja võimalusi suhtluskorra täitmise saavutamiseks täitemenetluses. 2019. aastal mõisteti aga Eesti Vabariigilt välja mittevaralise kahju hüvitis vanemale põhjusel, et riik on jätnud tõhusa õigusloomega tagamata suhtluskorra lahendite täitmise. Kuigi vanem kasutas kõiki meetmeid, mida õigusaktid võimaldasid, ei andnud suhtluskorra sundtäitmine tulemust ning vanema side lapsega sai pöördumatult kahjustada. Sarnastel asjaoludel mõisteti kahjuhüvitis välja veel ühele vanemale.

Käesolevas artiklis käsitleb autor mõningaid kohtutäituri õigusi ja kohustusi suhtluskorra lahendite täitmisel ning analüüsib, miks on kohtutäituri praegused õigused ja kohustused ebapiisavad, tagamaks lahus elavale vanemale võimalus oma lapsega suhelda. Lisaks hindab autor, kas sundtäitmise regulatsiooni ebatõhusust annaks parandada kohtutäiturile lisaõiguste ja kohustuste kehtestamisega või tuleks süsteemi tõhusamaks muutmiseks anda suhtluskordade sundtäitmise pädevus üle mõnele teisele institutsioonile.

Patsiendiseire ehk ennetamise eesmärgil terviseandmete töötlemine ilma patsiendi nõusolekuta

Kärt Pormeister — 2021-04-11 11:37:07

2019. aasta märtsikuus jõustusid tervishoiuteenuste korraldamise seaduses (TTKS) muudatused, mis võimaldavad teatavatel tervishoiuteenuse osutajatel töödelda patsiendi andmeid ilma tema nõusolekuta enne, kui isik on üldse arsti poole pöördunud (TTKS § 4¹ lg 1¹ ja 1²). Tegemist on seadusest tuleneva õigusliku alusega isikuandmete töötlemiseks, mis peaks võimaldama konkreetse patsiendi tervisega seotud ennetustegevuse planeerimist. Tervishoiuteenuse osutaja eesmärk patsiendi andmete töötlemisel on sel juhul hinnata indiviidi vajadust tervishoiuteenuse saamiseks enne, kui tekib probleem, millega patsient ise arsti poole peaks pöörduma (nn patsiendiseire). Ühelt poolt on tegemist ülla eesmärgiga, mis peaks teenima indiviidi huve, teiselt poolt aga põhiseadusliku privaatsusõiguse olulise riivega.

Tegemist pole esimese pretsedendiga selle kohta, kuidas riik üritab teovõimelisi (täiskasvanud) inimesi aidata olukorras, kus nad pole abi otsinud ega abivajadust väljendanud. 2018. aastal jõustusid noorteseire sätted sotsiaalhoolekande seaduses, mis lubavad kohalikel omavalitsustel töödelda 16‒26-aastaste isikute andmeid ilma nende nõusolekuta, selleks et tuvastada võimalikku abivajadust.

Käesolevas artiklis uuritakse patsiendiseire aluseks olevate seadusmuudatuste tagamaid ja nendega kaasnevaid küsimusi ning probleeme, võrreldakse patsiendiseiret noorteseirega ning analüüsitakse patsiendiseirega seotud lepinguõiguslikke küsimusi ja nendega vahetult seotud tervishoiuteenuse osutaja hoolsuskohustuse rakendumist patsiendiseire raames.

Ohuolukorras varjumise korraldamine elanike kaitseks: kas riigi kaitsekohustus ja Päästeameti ülesanne?

Martin Lambing — 2021-04-11 11:37:22

Riigi elanikkonda võivad ohustada erinevad kriisid ja neist tulenevad ohud. Teatavate kriiside ja ohtude korral tuleb elanike kaitsmiseks tagada varjumise korraldus, et kaitsta selliseid õigushüvesid nagu inimese elu ja tervis.

Artiklis analüüsitakse, milline on Päästeameti pädevus ohuolukorras varjumise korraldamisel elanike kaitseks, arvestades kehtivat õiguskorda. Küsimus seisneb selles, kas riigil on kohustus varjumist korraldada ja Päästeamet on üldse pädev asutus, täitmaks seda ülesannet. Varjumise ülesande täitmiseks peab olema õiguslik alus, sest halduse tegevus eeldab seaduslikku alust. Ka peab see õiguslik alus olema selge. Artiklis avatakse õiguslikult Päästeameti varjumise korraldamise rolli võimalikkus ja selle probleemkohad. Samuti selgitatakse varjumise olemust ja selle seost riigi kaitsekohustusega ning analüüsitakse, kas varjumise korraldamine tuleneb mõnest Päästeameti põhiülesandest või hoopiski kriisireguleerimis- või riigikaitseülesandest. Lõpetuseks pakutakse võimalikke lahendusi, kuidas asjakohast õigusraamistikku muuta.

Euroopa Liidu direktiivide mõistmine ja mõju

Carri Ginter, Piret Schasmin — 2021-04-11 11:37:38

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 288 sätestab, et direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele. Direktiivide ülevõtmise käigus otsustab riigisisene seadusandja ise, milliseid õigusakte on selleks vaja muuta ja millistele asutustele on vajalik pädevus anda. Kuivõrd direktiivide ülevõtmise praktika on olnud liikmesriikides ebaühtlane ja kohati vigaderohke, on Euroopa Kohus välja kujundanud praktika, mille kohaselt võivad direktiivid teatavates olukordades omada nii otsest vertikaalset õigusmõju kui mõningatel kitsastel juhtudel ka de facto horisontaalset kõrvalmõju eraisikutevahelistele õigussuhetele.

Artikli lahatakse seda kohtupraktikat, et luua teemast tervikkäsitlus ja toetada ühtlase praktika väljakujundamist Eesti õigusruumis. Autorid on võtnud eesmärgiks avada lugejale tööriistakast, milles on vajalikud vahendid puhuks, kus õiguse rakendaja leiab riigisisese õiguse ja liidu direktiivi vahel ebakõla – seisnegu see siis tõlgenduslikes küsimustes, otseses vastuolus direktiiviga või lüngas direktiivi ülevõtmisel. Peamised vahendid selles tööriistakastis on direktiivi vahetu õigusmõju ja direktiiviga kooskõlaline tõlgendamine ehk kaudne õigusmõju. Kui emba kumba kasutada ei õnnestu, võib otsida, kas direktiivist tulenev õigus on ehk olemas aluslepingus endas ja lahendada õigusküsimus, rakendades vahetult aluslepingut. Kui eelnevast lahendust ei leidu, võib ebakõla tagajärjeks olla otse liidu materiaalõigusest tulenev liikmesriigivastane kahjunõue. See on aga eraldi artikli teema, mida siin põhjalikumalt ei puudutata.

In memoriam. Emeriitprofessor Heino Siigur

Merle Erikson — 2021-04-11 11:37:54

2. jaanuar 1930 – 30. märts 2021

Lahkunud on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna emeriitprofessor Heino Siigur.

H. Siigur sündis ja kasvas üles Pärnumaal. Ta lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1954. aastal ning jäi seejärel tööle ülikooli. H. Siigur kaitses 1961. aastal kandidaadiväitekirja ja 1983. aastal doktoritöö, ta oli nõukogude ajal üks vähestest doktorikraadiga õppejõududest Tartus. H. Siigur töötas ülikoolis alguses vanemõpetajana, hiljem dotsendi ja professorina kuni emeriteerimiseni 1995. aastal – peamiselt majandusteaduskonnas, lühemalt õigusteaduskonnas.

Juba ülikooliõpingutest alates oli H. Siiguri keskseks uurimisvaldkonnaks tööõigus, täpsemalt palga õiguslik reguleerimine. Töötasu teemadel kirjutas ta ka oma väitekirjad. Tema juhtimisel koostati 1990. aastate alguses taasiseseisvunud Eesti esimene palgaseadus, mis reguleeris töötasustamise küsimusi kuni 2009. aastani. Mitmed toonased põhimõtted on jõus tänapäevani. Lisaks palgaseaduse loomisele oli H. Siigur ka kõikide teiste möödunud sajandi lõpukümnendil väljatöötatud tööseaduste üks autoritest.

H. Siiguri sulest on ilmunud sadu publikatsioone paljudest tööõiguse valdkondadest. Peale töötasu küsimuste analüüsimise uuris ta viimastel aastatel põhjalikumalt töö- ja puhkeaja, puhkuste ning töötaja distsiplinaarvastutuse teemasid. Ta oli kaasautoriks Eesti Vabariigi töölepingu seaduse esimese kommenteeritud väljaande puhul, mis nägi trükivalgust 1992. aastal. Tema ühe olulisema publikatsioonina võib nimetada ka 2009. aastal ilmunud töölepingu seaduse kommentaare.

H. Siigur oli silmapaistev õppejõud. Ta õpetas nii majandus- kui ka õigusteaduskonnas rahandust, finantsõigust ja tööõigust. Juristide õpetamisele pühendus ta suuremal määral 1990. aastatel, kui õpetas tööõiguse kursuse raames palga õigusliku reguleerimise osa. Üliõpilaste seas oli H. Siigur hinnatud lektor, kes oskas oma põhjalikke ja süsteemseid teadmisi tööõigusest hästi edasi anda. Ta oli samuti kümnete lõputööde juhendaja.

H. Siigur on täitnud ülikoolis mitut administratiivset ametikohta, aastatel 1988–1991 oli ta Tartu Ülikooli õppeprorektor. Aastatel 1991–1994 juhtis H. Siigur Eesti Akadeemilist Õigusteaduse Seltsi. H. Siigur oli ka tunnustatud õigusekspert, koolitaja ja tööõiguse populariseerija. Teenete eest õigusloome pikaajalise arendajana autasustas Vabariigi President teda 2006. aastal Riigivapi V klassi teenetemärgiga.

Õigusteaduskond on kaotanud särava kolleegi ja suurepärase tööõiguslase. Meie mälestustes jääb ta elama.

Akadeemilise õigusteadusliku uurimistöö abimees

2021-04-11 11:38:07

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis.

Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne

2021-04-11 11:38:19

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis.