Juridica

Austatud lugeja!

Heddi Lutterus — 2024-12-12 15:02:59

Me elame maailmas, kus õiguskord ja julgeolek on lahutamatult põimunud. 38. Eesti õigusteadlaste päevad tõid selgelt esile, kuidas keerulised globaalsed ja lokaalsed väljakutsed sunnivad meid, õigusteadlasi, ja meie õigussüsteemi nende oludega kohanema. Tartu sügiseses õhkkonnas kogunenud juristkond keskendus seekordsetel õigusteadlaste päevadel õiguse ja julgeoleku vahelise hapra tasakaalu otsimisele.

Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul paneb paika, millised on siin meie raamid ja sihid: „kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule“. Juristide ja õigusteadlastena on meie ülesanne anda oma panus, et Eesti riik oleks kaitstud ja et meie õigussüsteem suudaks vastata muutuva ajastu väljakutsetele. Samas on just õigusteadlaste ülesanne olla vajaduse korral ka alalhoidlik ning hoida meie õigusriigi alustalasid.

Õiguskantsler Ülle Madise ütles oma aastaülevaates 2023/2024. aasta kohta: „Põhiseaduse mõte on takistada kiireid ja rahulikult läbi kaalumata otsuseid. Põhiseadust ei tohi hetkeemotsiooni ajel tühjaks tõlgendada. […] Põhiseadus kaitseb vigade eest ja on Eestit hästi teeninud.“ ^*1 Viimaste aastate erinevate kriiside ajal on näha olnud tendentsi põhiseadusleigusele, kus põhiseadust kiputakse nägema kui takistust kriiside ennetamisel ja lahendamisel ning uue julgeolekuolukorraga kohanemisel. Õigusteadlaste päevade aruteludes jäi korduvalt kõlama, et kui on rohkem julgeolekut, siis on vähem õigusriiki, ja vastupidi. Siiski, meie ülesanne õigusteadlastena on aidata leida nende kahe väärtuse vahel tasakaalu, sest õigusriigi põhimõtete kahjustamine on lõpuks samuti oht meie riigi julgeolekule. Põhiseadus on meie kindlustuspoliis kriiside vastu.

Õigusteadlaste päevadel vaadati neid küsimusi muu hulgas rahvusvahelise õiguse, põhiseaduse ja põhiõiguste ja tehnoloogia arengu võtmes. Vaadati minevikku, analüüsiti olevikku ja suunati pilk tulevikku. 38. Eesti õigusteadlaste päevad kinnitasid, et õigusriik ei ole staatiline. See vajab pidevat hoolt, arutelu ja mõtestamist. Näeme, kuidas meie juristid mitte ainult ei tõlgenda ja rakenda õigust, vaid ka loovad uut arusaama sellest, mida õigus ja õiglus tähendavad. Õigusteadlaste päevad tõestasid, et õigusriigi säilitamine ja arendamine on kollektiivne pingutus – selline, mis ühendab nii akadeemikuid kui ka praktikuid. Aitäh kõigile, kes andsid oma panuse sellesse diskussiooni! Meie ees seisavad uued väljakutsed, kuid nendele vastamiseks on meil olemas tugev ja mõtteerksam juristkond.

Õigusteadlaste päevade korraldamisel on läbi aastate olnud oluline roll Sihtasutusel Iuridicum, kes on alates 2003. aastast toetanud päevade ettevalmistust ja läbiviimist. Lisaks õigusteadlaste päevade korraldamisele annab sihtasutus välja siinset ajakirja Juridica, aga ka ajakirja Juridica International. Mõlemad need on asendamatud meie õigusteaduse ja õiguskeele edendamisel.

Sihtasutust, mis asutati Tartu Ülikooli nõukogu otsusel 1997. aastal, on algusest peale juhtinud Peep Pruks. Tänavu lõpeb tema üheksas ametiaeg Sihtasutuse Iuridicum juhatuse liikmena – uskumatu 27-aastane panus! Ta on olnud 1993. aastast ka ajakirja Juridica ja 1996. aastast ajakirja Juridica International vastutav väljaandja ja toimetuskolleegiumi liige. Tema juhtimisel on korraldatud ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonna karjäärimessi, mis on alates 2019. aastast andnud juuratudengitele võimaluse kohtuda juuravaldkonna peamiste tööandjatega.

Uuel aastal annab Peep Pruks teatepulga üle sihtasutuse uuele juhatusele. Kingad, mida täita, saavad olema suured. Suur tänu, Peep, Sinu järjepideva ja pühendunud töö eest!

Märkused:

^*1Õiguskantsleri aasta. – Õiguskantsleri aastaülevaade 2023/2024. Arvutivõrgus: https://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2024/oiguskantsleri-aasta .

Kaitseministri kõne 38. Eesti õigusteadlaste päevadel

Hanno Pevkur — 2024-12-12 15:03:13

Elu on täis valikuid. Meie siin saalis tegime valiku omandada juristi kutse. Õppida õigust ja õppida tegema valikuid. Mõistmaks, mis on vahe kirjapandud õigusel ja tavadel. Aga laiemalt mõistmaks elu keerukust ja tõlgendamise mitmekesisust pärast seda, kui paberile on saanud kompromissina kirjutatud normid. Mõistmaks ka seda, et elu on palju keerulisem kui kirjapandud norm. Meie enda valikute tulemusel on keegi meist pidanud tegelema küsimusega, kuidas jagada abielulahutuse korral kurgipurgis olevaid kurke või kuidas kaitsta inimest, kes on toime pannud näiteks vägistamise alaealise suhtes. Juristi kutse ongi täis valikuid. Mõned lihtsamad, mõned raskemad, ent valima peab.

Ühiskonnana, rahvana tegime 1980. aastate lõpus valiku, et soovime taas olla vabad. Otsustada ja suunata ise oma riigi tulevikku. Ja mööngem: tegime ainuõige valiku. See otsus on toonud meile tagasi oma riigi ja vabaduse. On toonud kasvu ja õitsengu ning taasliitumise lääne kultuuriruumiga. Olen varasemalt väljendanud, et Narva jõgi ongi tsivilisatsioonide piir. Piir demokraatia ja diktatuuri vahel. Piir inimeste põhiõigustega arvestamise ning mittearvestamise vahel. Piir helge tuleviku ja tumeda mineviku vahel.

Täna peame tõdema, et alates vabaduse taastamisest ei ole välimine oht meie põhiseaduslikule korrale olnud suurem, kui ta on lähiaastatel. Juriidilises keeles väljendudes ei ole küll veel tekkinud vahetut ja kõrgendatud ohtu, ent meie tegevusest sõltub üsna palju, kas oht eskaleerub või mitte. Muuhulgas määrab meie lähiaastate tegevus ka selle, kas meie õigussüsteem on piisavalt küps, reageerimaks eelseisvatele ohtudele.

Ius est ars boni et aequi – nii õpetati meid juuraõpingute esimesel kursusel. Seetõttu ongi just õiglusel baseeruv õigussüsteem meie riigi selgroog ja kesknärvisüsteem. Midagi, mis tagab eesti rahvuse, kultuuri ja keele kestmise läbi aegade. Mul on hea meel, et õigusteadlaste päevadel on tänavuste debattide läbivaks jooneks valitud julgeolek.

On igati kohane ja vaat et viimane aeg arutleda veidi akadeemilisemalt, kas oleme oma riigi kesknärvisüsteemiga valmis erinevatele ohtudele reageerima. Loodan, et tänased arutelud annavad viljakat sisendit vajalike otsuste tegemiseks. Muuseas – otsus on tihtilugu ka see, et pole vaja midagi muuta. Isiklikult olen veendumusel, et alates põhiseadusest ja julgeolekut reguleerivast seadusandlusest oleme suutnud üles ehitada päris hästi elu ning kriiside lahendamist toetava õigusruumi. Mis ei tähenda, et midagi paremaks ei saa teha. Kindlasti saab. Meenutagem siinkohal kasvõi president Ilvese sõnu siinsamas õigusteadlaste päevadel 14 aastat tagasi, mil ta ütles: „Õigusriik, nagu hea auto, vajab pidevat hooldust, logisevate kruvide pingutamist ja kulunud osade asendamist.“^*2

Ent üldisemalt on mu soovitus lähtuda põhimõttest, et kui midagi on vaja lahendada, siis esimene viis selleks on olemasolev õigus ja selle rakendamine läbi tõlgenduse. Õigusruumi muutmine peab olema viimane õlekõrs, et midagi lahendada. Ärgem unustagem, et ka põhiseaduse mõtte kohaselt tuleb alati käituda kehtivat õigust järgides, vajadusel seaduste analoogiat kasutades ja ikka eesmärgipäraselt.

Olen püüdnud seda arusaama viljeleda ka Kaitseministeeriumis ning mitte tormanud seadusi muutma pelgalt selle pärast, et see tundub esmapilgul ainuvõimalik tee. Reeglina on alati olemas võimalus olukorrad lahendada seadust muutmata. Nii oleme ministeeriumi poolt viimase kahe aasta jooksul saatnud parlamenti vaid nelja seaduse muudatused kokku kuuel korral. Vohav seadusloome ei saa olla elu eesmärk. Nagu ei saa olla eesmärk ka suletus. AK^*3 templid on väga kerged dokumentidele tekkima, ent iga sellise märke lisamine tähendab suuremat suletust. Surve keerata avaliku teabe seaduses kruvid kinni on märkimisväärne. Suletud ühiskond ei saa aga olla edukas. Just meie avatus ja teabe kättesaadavus on toonud meile ühiskonnana edu.

Head kuulajad, kui minul oli au kulutada Tartu Ülikooli pinke juuraõpingute ajal, oli tsiviilkohtupidamine reguleeritud veidi enam kui 300 paragrahviga, hetkel kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustik kätkeb endas 759 paragrahvi. Kas meie elu on muutunud kaks korda keerulisemaks kui 30 aastat tagasi? Kahtlen. Mulle tundub, et eelmise sajandi 90-ndate aastate õhustik oli vaatamata vähematele normidele elu keerukuses vaat et isegi väljakutsuvam, ent kindlasti vähemalt ärikeskkonna arengu seisukohast oluliselt vabam ja innovaatilisem.

Mööngem: oleme enamasti heas usus ja parimas tahtmises pidevalt täiustanud oma seadusandlust ja arendanud seaduste rakendamist ning järelevalvet nende täitmise üle. Aga ehk on aeg endalt peegli ees seistes küsida, kas me pole sageli läinud sellega üle piiri – loonud oma Frankensteini, mis on asunud meid jõuliselt ahistama. Seetõttu panen kõigile moel või teisel õigusloomesse panustajatele südamele, et õigusaktide muutmine, aga ka mainitud avalikustamise piiramine saab toimuda vaid ultima ratio põhimõtet järgides.

Seadusloome parandamise, täiendamise, uuendamise ja muude märksõnade kõrval sooviksin korraks peatuda ka kodifitseerimisel. Tean juriste, kes tuliselt pooldavad kodifitseerimist, ja neid, kes kodifitseerimise suurimad fännid pole. Hetkel on ministeeriumite töölaudadel kodifitseerimiseks päris suur kamakas Eesti kriisi- ja sõjaõigust, mis on võtnud kümnete kui mitte sadade ametnike tuhandeid töötunde, et püüda ühte seadusesse koondada kõikide ettenähtavate ja mitteettenähtavate kriiside lahendamine. Olen sügaval veendumusel, et kriise ei lahenda seadused, vaid inimesed. Või nagu ütles Otto von Bismarck: „Halbade seaduste ja heade ametnikega võib täiesti vabalt riiki valitseda. Kui aga ametnikud on halvad, ei aita ka kõige paremad seadused.“ Tabav, kas pole.

Nüüd vaidleb suur hulk riigiametnikke selle üle, kas ka sõda on kriis nagu näiteks üleujutus või kas ka sõda saab reguleerida sarnaselt COVID-i kriisiga.

Selles vaidluses soovitan taas kord heita pilk põhiseadusele, mis annab ette üsna lakoonilise, ent täiesti piisava selgituse erinevate kriiside lahendamiseks, eristades selgelt eriolukorda, erakorralist seisukorda ja sõjaseisukorda. Soovimata siin Eesti juristkonna crème de la crème kogunemisel teie pead vaevata kõikide detailidega, olen veendunud, et nii põhiseaduse mõtte kui ka Eesti kaitsetegevuse kavadega piisavalt kursis olles ei ole võimalik kirjutada ühte seadusesse COVID-i või Pärnu üleujutuse laadse kriisi lahendamist ja sõja võitmist. Puht normitehniliselt on see muidugi võimalik ning tugeva poliitilise toega teostatav või nagu ütleb Andrus Vaarik oma monotükis: „Kui jõud on taga, lendab ka kana mesipuusse!“ Antud juhul pole ma aga kindel, et peaks kana mesipuu poole lennutama.

Küll olen päri, et seni nähtu ja kogetu põhjal tuleb Eesti rahuaja kriiside lahendamise mudel paremini läbi kirjutada. Nagu on vaja täiendada ka sõjapidamist reguleerivaid akte. Ent jällegi: ultima ratio kehtib ka siin, sest meie esmane kohus on lähiaastatel keskenduda sõjalise muskli kasvatamisele, mitte õigusruumi peenhäälestamisele.

Tõsi, on asju, mis vajavad kas käitumismustri muutmist läbi juhiste või lausa normide kirjutamise, ent väidan, et see ei ole kõige pakilisem. Riigikaitse vaatest on oluline, et õigusruum ja otsustusprotsess vastaks meie tegelikele vajadustele, tagades sealjuures inimeste põhiõigused ja vabadused. Ja veel: sõjalise riigikaitse spetsiifika tuleneb ka meie kuulumisest NATO-sse. Peame arvestama, et sõjaline planeerimine ei allu kriisihalduse planeerimise tavareeglitele.

Kui näiteks üleujutuse puhul võib valitsus oma otsusega kaasata nii Kaitseväe kui ka Kaitseliidu, tuleb sõjalise vastutegevuse planeerimisel ja läbiviimisel arvestada NATO kaitseplaanide, käsuahela ja reeglitega, mille kohaselt sõjatandri kulgu arvestades tuleb teatud otsused teha ka Euroopa vägede ülemjuhataja poolt, kes ei istu sel hetkel Eestis.

Aga veel kord: minu tänase kõne eesmärk ei ole hakata lahkama kogu valmisolekuseaduse kitsaskohti. Pigem on mu soov ärgitada meid ühiselt mõtlema, mis on mõistlik ja mis mitte ning kuidas leida tasakaal julgeoleku ja inimeste põhiõiguste vahel. Kõik ju sooviksime vähem bürokraatiat ja suuremat otsustusvabadust. Nagu ka kiiremat ja õiglasemat kohtupidamist ning jõustunud otsuste jõulist jõustamist. Aga kuidas seda teha? Kuidas kiirendada õigusemõistmist? Või kuidas teha riigireformi? Õigusteadlaste päevad on õige koht neil teemadel arutamiseks ja vastuste otsimiseks.

Austatud juristid, sisendina järgnevatesse aruteludesse annaksin omalt poolt kaasa mõtte, et demokraatlik asjaajamine ja ühiskonnakorraldus ei saa ega tohi põhineda vaid legalismil ja administratiiv-bürokraatlikul süsteemil. See peab põhinema vabade kodanike vabal koostööl ühiste eesmärkide nimel.

See peab olema paindlik, kuid samas pidama kinni ühiskonnas kokku lepitud põhiprintsiipidest. Kui need kellelgi ununema kipuvad, soovitan raamaturiiulist taas kord üles otsida meie põhiseadus, kus need kenasti sõnastatud on. Muuseas, seesama põhiseadus on meid päris hästi teeninud ja teeb seda ka edaspidi, kui me just ise mingite hetkeemotsioonide mõjul seda aknast välja ei viska. Kindlasti on kehtivas põhiseaduses kitsaskohti, ent põhiseaduse läbimõtlemata muutmine kätkeb endas väga palju varjatud riske.

Meenutagem kasvõi 1930. aastaid, kui põhiseaduse muutmine hakkas võtma juba spordivõistluse mõõtmeid ning selle muutmise käigus kippusid ununema ka demokraatliku riigikorralduse alustõed. Saabus vaikiv ajastu ja pead hakkas tõstma autokraatia. Kusjuures see autokraatia ei olnud põhjustatud minu kõne alguses viidatud välimisest ohust. Ambitsioon võimu tsentraliseerimiseks kasvas ikka riigis sees. Ehk: ilmnes sisemine oht meie enda demokraatia õõnestamiseks. Mõningaid sarnaste protsesside ilminguid on olnud võimalik täheldada ka praegusel kümnendil. Ei ole kaua aega möödas hetkest, kus istuv rahandusminister kutsus siseministri ülesandeid täites enda juurde politsei peadirektori ja soovis viimase lahti lasta, unustades ära, et see on Vabariigi Valitsuse otsus. Sellisest ning sarnasest käitumisest võis lugeda välja mentaliteedi, et kui on antud võim, siis kirja pandud õigus on ebaoluline. Ehk sooviti käituda mitte põhimõtte non rex est lex sed lex est rex järgi, vaid vastupidise arusaama, ehk non lex est rex sed rex est lex kohaselt. Aga õnneks jäid demokraatliku õigusriigi põhimõtted sel puhul peale.

See on hea näide selle kohta, kui oluline roll on täita demokraatliku õiguskorra valvuritel. Nii õiguskantsler kui vajadusel ka kohus peavad olema see hädapidur, mis õigusel baseeruvat riigikorda turvavad. Igale võimulolijale tuleb vajadusel meenutada, et võimul olemist ei saa kuritarvitada õigusriigi põhimõtete hävitamisega, sest igaühe personaalne aeg võimu realiseerida on demokraatlikus riigis ajutine. Põhiseadus aga mitte. Vähemalt seniks, kuni säilib õigusriik.

Loomulikult ei kanna kogu vastutust vaid õiguskantsler ja kohtud. Meil kõigil on oma roll kanda ja tee käia, et Eesti vabadus ning õigusriik püsiks. Seda ka kriisides. Seetõttu lubage mul lõpetuseks kutsuda teid valima valikute ristmikul üks uus tee ja samuti panustama julgeolekusse. Osa teist on juba praegu püsiva riigikaitseülesandega ameti- või töökohal ning annavad seeläbi enda või oma organisatsiooni panuse Eesti iseseisvuse ja põhiseadusliku korra säilimisse. Kutsun üles ka teisi panustama oma ekspertiisiga just sõjalise riigikaitse õigusruumi kujundamisse. Kuigi Marcus Tullius Cicero ütles, et sõja ajal seadused vaikivad, on meie ülesanne siiski tagada õigusriigi jätkusuutlikkus ka sõja ajal. Seetõttu käivitame Kaitseministeeriumis projekti ka teie kaasamiseks – seda kas reservväelasest õigusnõuniku või tsivilistist eksperdina. Nagu klassikud ütlevad: jälgige reklaami, sest esimene teabepäev toimub juba detsembri alguses.

Märkused:

^*1Vanemuise kontserdisaalis Tartus 26. septembril 2024.

^*2Arvutivõrgus: https://www.postimees.ee/320178/president-ilves-oigusriik-on-nagu-hea-auto.

^*3Asutusesiseseks kasutamiseks, vt avaliku teabe seaduse § 34 jj. – RT I 2000, 92, 597; RT I, 07.03.2023, 11 (toimetuse märkus).

Impeeriumil on tulevik siis, kui ta kasvab

Rainer Saks — 2024-12-12 15:03:28

Rahvusvahelises meedias kohtab aeg-ajalt analüütilisi arutelusid, mis üritavad leida vastust väga olulisele ja põhimõttelisele küsimusele: miks Venemaa otsustas kogu sõjalise jõuga rünnata Ukrainat? Tavaliselt otsitakse neid motiive lääne kultuuriruumis levinud mõtteviisidest ja tõekspidamistest lähtuvalt. Venemaal levinud käsitlustele ja Venemaa presidendi enda avaldustele pööratakse vähem tähelepanu. Tekkinud on veider olukord, kus Venemaa ametlikku retoorikat peetakse suuresti propagandaks ning otsitakse varjatud motiive. Teisalt lastakse ennast sellest propagandast väga sügavalt mõjutada.

Ukraina vastu alustatud agressiooni puhul Venemaa oma peaeesmärki ei varja. Selleks on USA globaalse domineerimise ehk unipolaarse maailmakorra murdmine ning asendamine multipolaarse ehk mitme rahvusvahelise jõukeskuse vahelise võistlusega. Venemaa peab seda tasakaalustatud süsteemiks. Ukraina omab selles plaanis eelkõige tähtsust Venemaa jaoks nii vahetu asukoha, ajaloolise läheduse, aga ka suurte inim- ja majanduslike ressursside tõttu.

Venemaa poliitikat suunab veendumus, et globaalselt mõjukas saab olla ainult selline suurjõud, mis kasvab nii rahvaarvult kui ka muudes parameetrites. Venemaa üritab juba alates 21. sajandi algusest taastada mitte lihtsalt niisama oma mõju maailma asjades, vaid üritab kindlustada ka oma riigi kui impeeriumi tulevikku. Kuna muud moodi kasvada ei osata, tuleb kasutada oma oponentide nõrkust ning vähemasti laiendada oma territooriumi. Agressiivne laienemine jääb Venemaa poliitika osaks seni, kuni seda ei taba jõuline tagasilöök. Impeeriumid kaovad sõdades. Venemaa saab võimaluse ennast ümber hinnata ainult siis, kui on sunnitud loobuma Ukrainast.

Julgeolek versus ehe jälitustegevus, „kah-jälitustegevus“ ja teabehankeks maskeerunud eriti varjatud jälitustegevus Eesti õiguses

Eerik Kergandberg — 2024-12-12 15:04:19

Artikkel annab põgusa ülevaate 2024. aasta õigusteadlaste päevade sektsioonis „Jälitus ja teabehange kriminaalmenetluses“ peetud aruteludest sellistel küsimustel, nagu julgeolek argumendina põhiseadusliku korra tagamisel; milliseid mehhanisme ja protseduure on vaja, tagamaks riigi julgeolekut ning kas riigil on piisavalt vahendeid ja võimalusi ründeid tõkestada ja avastada. Panelistide esitatud seisukohtade markeerimise kõrval avab autor lähemalt eelkõige enda vaateid neis küsimustes. Autori arvates peitus paneelis esitatud küsimuste taga tegelikult hoopis üks teistmoodi küsimus: kas jälitustegevuse regulatsioon kriminaalmenetluse seadustikus, aga eriti nn teabehanke regulatsioon julgeolekuasutuste seaduses tagab piisava võimaluse julgeolekut kahjustavate rünnete tõkestamiseks ja avastamiseks? Artiklis püütakse sellele küsimusele vastata, käsitledes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) peatükis 3¹ reguleeritud jälitustegevust; KrMS § 126² lõikes 10 loetletud teisi seadusi, mille alusel lubatakse Eestis samuti jälitustegevust praktiseerida („kah-jälitustegevus“) ja julgeolekuasutuse poolt julgeolekuasutuste seaduse alusel väljaspool kriminaalmenetlust teabe varjatud kogumist, millele samuti on omane teabe salajane kogumine ja töötlemine. Autor jääb oma varasema seisukoha juurde, et kogu tänane jälitustegevuse regulatsioon Eestis väärib kriitilist suhtumist ning markeerib artiklis põgusalt üksikuid probleeme.

Paneeldiskussioon teemal „Teabehange ja jälitus kriminaalmenetluses“

Tambet Grauberg, Oliver Nääs — 2024-12-12 15:04:38

38. õigusteadlaste päevadel Tartus käsitleti kriminaalmenetlusega seotud teemana julgeolekuasutuste poolt teabehanke käigus saadud teabe kasutamist kriminaalmenetluses. Paneeli arutelu oli inspireeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kahest 16. juunil 2023 tehtud otsusest (Seredenko ja Mutso asjad). Nendes kohtuasjades tõusetus küsimus ausa ja õiglase kohtumenetluse võimalikkuse kohta, kui isiku süü tõendamiseks kasutatakse kriminaalmenetluse väliselt kogutud teavet. Julgeolekuasutuste poolt riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamiseks tehtud toimingute tulem võib olla ajendiks kriminaalmenetluse alustamiseks, kuid küsimus on, kas kogutud teabe puhul on tegu ka lubatava ja usaldusväärse tõendiga kohtumenetluses.

Paneeli arutelu käigus tuli esile mitu kriminaalmenetluse ja teabehanke regulatsiooni probleemkohta, mis mõjutavad oluliselt kaitseõiguse teostamist. Üldise tõdemusena tõusis arutelul esile mõte, et kriminaalmenetluse ja teabehanke regulatsioon vajavad paremat ühildamist, et valitseks tasakaal kriminaalmenetluse huvide ning isikute põhiõiguste kaitse vahel, mis tagaks menetlusõigusi austava kohtupidamise.

Euroopa Prokuratuur – uus lüli kriminaalmenetluses

Kristel Siitam-Nyiri — 2024-12-12 15:04:52

2021. aasta läheb kahtlemata Euroopa õigusruumi ajalukku: 1. juunil alustas oma tegevusega Euroopa Prokuratuur (edaspidi ka EPPO). Esimest korda on Euroopa Liidu tasandil hargmaine prokuratuur, kellel on iseseisev pädevus kriminaalmenetluse läbiviimiseks ja süüdistuse esitamiseks.

Artikkel annab ülevaate EPPO loomise ajaloost ja esimeste tegutsemisaastate kogemusest, samuti analüüsitakse EPPO rakendamist Eesti õigusruumis ja tuuakse välja peamised proovikivid.

Euroopa Liidu Üldkohtu järkjärguline areng

Iko Nõmm, Silvère Lefevre — 2024-12-12 15:05:07

Euroopa Liidu Kohtu (ELK) kui institutsiooni ülesanne on tagada, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust. Alates 1989. aastast hõlmab ELK Euroopa Kohtu kõrval ka vähem tuntud Esimese Astme Kohut, mis hiljem nimetati ümber Üldkohtuks. Esimese Astme Kohus loodi eesmärgiga leevendada Euroopa Kohtu töökoormust ning tagada üksikisikutele tõhusam kohtulik kaitse eeskätt kohtuasjades, mis nõuavad keeruliste faktiliste asjaolude põhjalikku uurimist. Sealjuures oli Esimese Astme Kohtu pädevus algselt piiratud füüsiliste või juriidiliste isikute esitatud hagidega teatud valdkondades. Tänaseks on pädevuse jaotus Euroopa Liidu kahe kohtu vahel oluliselt muutunud.

Artiklis vaadatakse viimasele 35 aastale tagasi. Üldkohtu arengus võib esile tuua kolm olulist verstaposti, mis selgitavad kohtu kujunemist. Esimene etapp hõlmab ajavahemikku 1989‒2004, mil Euroopa Liidu institutsioonide aktide peale esitatud hagide menetlemine anti järk-järgult üle Euroopa Kohtult Üldkohtule, millega Üldkohus muudeti sisuliselt Euroopa Liidu halduskohtuks. Teine oluline pöördepunkt oli 2015. aasta reform, mille tulemusena kahekordistati Üldkohtu kohtunike arvu, misläbi suurendati oluliselt Üldkohtu suutlikkust. See omakorda sillutas teed kolmandale arenguetapile, mille aluseks on 1. septembril 2024 jõustunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. aprilli 2024. a määrus (EL, Euratom) 2024/2019, millega muudetakse protokolli nr 3 (Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta) ja mis tõi kaasa kaks muudatust. Esmalt laiendati loakogu põhimõttele allutatud kohtuasjade ringi, mille kohaselt Üldkohtu otsused kuuluvad apellatsiooni korras Euroopa Kohtus kontrollimisele üksnes erandlikel juhtudel, ning teiseks anti Üldkohtule üle pädevus arutada ja lahendada kindlaksmääratud valdkondades ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotlusi.

Parlamentaarne kriis. Noored, mis me teeme?

Armani Pogosjan — 2024-12-12 15:05:19

2024. aasta 26.‒27. septembril toimunud Eesti juristkonna suurfoorumi „38. Eesti õigusteadlaste päevad – Õigusriik ja julgeolek“ raames peetud arutelul „Kas Eesti parlament on kriisis?“ kõlas käesoleva artikli autori ettekanne „Parlamentaarne kriis. Noored, mis me teeme?“. Ettekande eesmärk oli tutvustada Eesti juristkonna uue põlvkonna mõtteid ja ettepanekuid mitte üksnes Riigikogu patiseisu lahendamiseks, vaid ka laiemalt parlamendi elujõulisuse parendamiseks. Käesolev artikkel, peegeldades viidatud ettekande sisu, taotleb sama eesmärki. Noorte mõtete ja ettepanekute kogumiseks viis autor enne suurfoorumit läbi kvalitatiivuuringu küsitluse vormis, kuhu kaasas 62 noort Eesti juristi. Kaasatud noorte hulgas oli nii neid, kes omandasid hiljuti õigusalase kõrghariduse, kui ka neid, kelle kõrgharidustee veel jätkub. Autor küsis noortelt otse, mida nemad teeksid parlamentaarse kriisi lahendamiseks. Uuring koosnes kolmest küsimuste grupist: (1) noorte hinnangud avalikkuses kõlanud ettepanekutele parlamentaarse kriisi lahendamiseks; (2) noorte enda ettepanekud parlamentaarse kriisi lahendamiseks; (3) noorte hinnangud parlamendi elujõulisuse parandamisele suunatud Riigireformi Sihtasutuse ettepanekutele.

Noorte vastustest läbivalt kostunud mõtte saab kokku võtta järgmiselt: parlamentaarse kriisiga seotud probleemid ei seisne heade ja efektiivsete ettepanekute puudumises, vaid selles, et need, kes soovivad olukorda parandada, ei ole otsustajate hulgas ja need, kes on, ei ole olukorra lahendamisest väga huvitatud. Sellest johtuvalt on ehk aeg ja vajadus appi võtta uue põlvkonna arvamused ja ettepanekud, ning kui see nii on, siis Eesti noored juristid on valmis parlamendile oma mõtetega appi tulema. Vähemalt autori küsitletud 62 noore vastustest võib välja lugeda nende siirast soovi ning valmidust panustada Eesti riigi arengusse, hoida iseseisvat õigusriiki ning aidata sel toime tulla mistahes olukorras.

„Igaüks teab ise, mis ta teeb ja sööb“. Tahteavalduse kehtivus pärast arusaamisvõimes toimuvaid muudatusi

Triin Uusen-Nacke — 2024-12-12 15:05:33

Juba ajalooliselt on täisealise üle seatud eestkoste regulatsiooni kujundanud konflikt ühelt poolt isiku eest hoolitsemise (kui avaliku ülesande) ja teisalt selle tulemusel tema õiguste kaotamise vahel. Eestkoste seadmine on riigi poolt läbi viidav menetlus, mille eesmärgiks on isiku õiguste ja huvide kaitse, lähtudes eelkõige tema eeldatavast huvist. Eestkoste peaks tänapäevase käsituse kohaselt tagama üksnes riigi toetuse neile, kes ei suuda iseseisvalt oma õigusi teostada ja kohustusi täita. Samas viitab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lõige 3 selgelt, et kui isikule on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Seega toob eestkostja määramine eelduslikult kaasa ka muudatused isiku teovõimes. Nii sekkub kohtu määratud eestkostja oluliselt isiku tegutsemisvabadusse. Senini ei ole seadusandja üles näidanud soovi eestkoste regulatsiooni reformiks vaatamata sellele, et Eesti on ratifitseerinud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja ühinenud selle fakultatiivprotokolliga juba üle kümne aasta tagasi.

Milline on alternatiiv eestkostele? Perekonnaseaduse § 203 lõige 2 näeb eestkoste seadmise eeldusena ette, et eestkostja võib määrata ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks see on vajalik. Sama sätte teise lause kohaselt ei ole eestkoste vajalik, kui täisealise huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Seega võimaldab perekonnaseadus meil endil tuleviku tarbeks määrata, kes meie eest seisab siis, kui meie arusaamisvõimes toimuvad muudatused. Kas see esmapilgul lihtsalt ja igaühele arusaadavalt sõnastatud norm leiab tavaelus sama hõlpsasti kohaldamist? Kas me saame kehtivale õigusele ja kohtupraktikale tuginedes lähtuda sellest, et meie tahteavaldused kehtivad ka pärast arusaamisvõimes toimuvaid muudatusi edasi? Artiklis otsitakse neile küsimustele vastuseid.

„Näita käppa“ ehk minu digiallkiri, järelikult minu tehtud tehing

Piia Kalamees — 2024-12-12 15:05:46

Kui krediidilepingu sõlmimiseks on kasutatud võõrast eID-d, lasub Riigikohtu praktika kohaselt tõendamiskoormus võõra eID kasutamise osas eID omajal. Seeläbi on pettuse ohvriks sattunud eID omajad asetatud olukorda, kus neil lasub ulatuslik tõendamiskoormus asjaolude suhtes, mille tõendamine ei pruugi olla nende võimuses. See omakorda vähendab eID omajate motivatsiooni oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda ning eID omajad võivad jääda vastutavateks tehingute tegemise eest, milleks nad oma tahet väljendanud ei ole.

Kohasem oleks tõendamiskoormuse jaotamisele ka digiallkirja puhul kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 277 regulatsiooni ning sarnaselt omakäelise allkirja ehtsuse vaidlustamisega nõuda digitaalallkirja andnud isikult põhistamist, et tegemist ei ole tema antud allkirjaga. Seda enam et Euroopa Kohtu otsuse kohaselt asjas C-466/22 peab digiallkirja ehtsuse vaidlustamise menetlus olema identne omakäelise allkirja vaidlustamise menetlusega. Eestis see praegu nii ei ole.

Makseteenuste puhul on välja petetud eID-d kasutades tehtud tehingutega seoses keskse tähtsusega autoriseerimata makse mõiste ning tõendamiskoormuse jagunemise reeglid võlaõigusseaduses. Autoriseerimata maksena tuleb käsitada makset, mille tegemiseks eID omaja oma nõusolekut andnud ei ole. Kuna maksetehingule nõusoleku andmise näol on tegemist tahteavalduse tegemisega, siis peab selles sisalduma eID omaja tahe konkreetne maksetehing teha. Olukorras, kus eID-d kasutab kolmas isik ilma eID omaja teadmata, ei sisaldu korrektses eID kasutamises eID omaja tahet vastav tehing teha ning seega ei saa rääkida eID omaja antud nõusolekust. Selline maksetehing tuleb lugeda autoriseerimata makseks. Tõendamiskoormuse kandmiseks peab makseteenuse pakkuja lisaks korrektsele eID kasutamisele esile tooma täiendavaid asjaolusid, mis võimaldavad tõendada, et eID omaja on tehingu teinud ise, väljendades oma tahet.

Vastutustundlik laenamine: kas võlg on jätkuvalt võõra oma?

Jüri Puust — 2024-12-12 15:05:58

Maksevõime hindamine on oluliseks krediidiriski tuvastamise ja juhtimise vahendiks. Krediidirisk on seotud laenusaaja võimega võetud kohustus tagasi maksta, millel on oluline sisu tänases tarbijakrediidi eraõiguslikus regulatsioonis. Oluline on märkida, et krediidirisk on aga laiem mõiste ning ei sisalda vaid laenusaajaga seotud riske. Avalik-õiguslikult on portfellipõhise krediidiriski reguleerimise eesmärgiks tagada, et krediidiasutused ei võtaks liigselt riski, mis ohustaks pangandussektori finantsstabiilsust. Krediidiandja peab enne lepingu sõlmimist hindama krediidiriski lähtuvalt avalik-õiguslikes nõuetest, sh vältima liigset krediidiriski oma laenuportfellis, ja eraõigusest, sh omandama vastava teabe ja hindama tarbija krediidivõimelisust, et mitte anda krediiti krediidivõimetule tarbijale ja olla liigkasuvõtja.

Artikkel käsitleb tarbijakrediidi valdkonna praktilisi ja õigusselgusega seotud küsimusi ning keskendub peaasjalikult vastutustundliku laenamise printsiibile. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sisustamine on tänase kohtupraktika üks olulisemaid proovikive tarbijakrediidi valdkonnas. Kohtupraktika vastuolulisus viitab autori hinnangul vajadusele täpsustada reegleid õigusnormi tasandil.

Alustuseks kirjeldab artikkel olulisi verstaposte vastutustundliku laenamise printsiibi arengus, samuti Euroopa Kohtu sellekohast praktikat. Autori peamine eesmärk on peatuda eelkõige praktilistel küsimustel, mistõttu käsitletakse seejärel teabe komponente vastutustundliku laenamise põhimõtte kohtulikku kontrolli. Lõpetuseks keskendutakse teabe kontrollile ja tarbija vastutusele teabe esitamisel.

Suundumused rahapesu tõkestamisel ja sanktsioonidega vastavuse tagamisel Eestis. Kas majandussüsteemi usaldusväärsuse garantii või takistus finantskeskuseks saamisel?

Miiko Vainer — 2024-12-12 15:06:10

38. Eesti õigusteadlaste päevadel arutasid era- ja avaliku sektori esindajad üheskoos utoopilisena kõlavat teemat „Eesti finantsalase tegevuse tõmbekeskuseks: julgeolekurisk või allikas?“. Teisisõnu: kuidas tagada finantssektori toimimine õiguslikult, mis on aktuaalsed probleemkohad ja mida saaks teha, et Eestit muuta atraktiivsemaks. Lisaks soodsale maksupoliitikale, finantsinnovatsioonile, vastupidavusele finantskriisides ja heale mainele on finantskeskuse möödapääsmatuks mõõdupuuks ka kapitali kaitstus.

Täna seisame Euroopa Liidu uue rahapesu tõkestamise raamistiku lävepakul (rahapesu tõkestamise pakett), millega kaasneb mh nii vahetult kohalduva määruse jõustamine kui ka Euroopa Liidu Rahapesu ja Terrorismi Rahastamise Tõkestamise Ameti (AMLA) loomine. Samal ajal on Rahandusministeeriumi kaudu Eesti riik alustanud uue riikliku riskihinnangu koostamist, kõrvaldada tuleb MONEYVAL-i hinnanguga tuvastatud vajakajäämised, rakendada hulganisti uusi rahvusvahelisi suuniseid ja põhimõtteid ning arvestada muutustega majanduses, geopoliitikas ja tehnoloogias. Ühiskonna ja õiguse areng ei ole peatunud ja ei peatugi.

Artikkel arutleb suundumuste üle Eestis seoses rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega ning sanktsioonidega vastavuse tagamisega, seda peamiselt pankade tegevusvaldkonnas. Kas riskikeskkonna üha intensiivsemad muutused nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt toovad vältimatult kaasa selliseid tagajärgi nagu ülereageerimine, riskide vähendamine ebasobival viisil ja kliendiandmete üha laialdasem vohamine riigimasinasse? Või on see kartus asjatu? Kuidas saame õigusliku suunamudimise abil negatiivseid pöördeid vältida või vähendada ja seeläbi ehk ka finantskeskuseks kasvamist hoogustada?

Kahjuhüvitis tööõnnetuse ja kutsehaiguse korral

Merle Malvet — 2024-12-12 15:06:23

Eesti on ratifitseerinud Euroopa Nõukogu sotsiaalkindlustuskoodeksi kõik osad, välja arvatud tööõnnetuste ja kutsehaiguste korral tagatava abi osa. See ei ole koodeksiga vastuolus: koodeks sätestabki, et riik võib ettenähtud piires valida, milliste koodeksi osadega ühineda ja millistega mitte. See, et riik ei ole endale selles valdkonnas rahvusvahelisi kohustusi võtnud, ei tähenda aga seda, et töötajad jäetakse tööõnnetuste ja kutsehaiguste korral abita.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 lõigetes 1, 2 ja 4 on sätestatud, et inimene saab tööõnnetuse või kutsehaiguse korral riigilt abi. Need sätted näevad ette õiguse tervise kaitsele ja riigi abile töövõimetuse korral ning seda, et puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Riik abistab inimest sellest sõltumata, kas kahju on tekkinud inimese enda või tööandja süül. Lisaks on töötajal õigus saada tööandjalt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju eest hüvitist (PS § 25).

Riigi tagatud abi osutamist reguleerivad täpsemalt ravikindlustuse seadus, tööturumeetmete seadus, töövõimetoetuse seadus, sotsiaalhoolekande seadus ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus, samuti nende alusel kehtestatud määrused. Tööandja vastutus kahju eest on sätestatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduses ning võlaõigusseaduses. Niisiis ei peaks inimene jääma tööõnnetuse või kutsehaiguse korral abita, kuid võib juhtuda, et ta ei saa kogu abi, mida tal oleks õigus saada.

Artiklis käsitletakse kolme suuremat probleemi, mis takistavad tööõnnetuse või kutsehaiguse tõttu kahju kannatanud inimestel õigeaegselt ja kogu võimalikus ulatuses abi saada. Esitatakse ka ettepanekud, mida saaks teha probleemide leevendamiseks. Probleemide selgitamiseks on kasutatud näiteid õiguskantslerile saadetud pöördumistest ja Riigikohtu praktikast.

Kas riiklik perelepitus on võluvits?

Risto Sepp — 2024-12-12 15:06:35

Eestlane armastab oma õigust taga ajada ja vaielda. Eriti kohtus. Põhimõtteline vägikaikavedu eksisteerib kahjuks ka suhtlus- ja hooldusõiguse vaidlustes. Ja ilmselt võimsamalt kui võlaõiguslikes vaidlustes, sest erinevused arusaamistes on mitte objekti- (nt kohustus või raha) põhised, vaid seotud subjekti ehk lapse ning tema edasise elukorraldusega.

Suhtluskorra ja hooldusõiguse vaidlused kestavad lubamatult kaua. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt viidanud vajadusele viivituseta lahendada kriitilise tähtsusega perekonnaõiguslikud vaidlused ning märkinud, et suhtluse- ja hooldusõiguse täitmisega viivitamine on käsitatav Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 rikkumisena.

Avalikult kättesaadava kohtumenetluse statistika kohaselt moodustavad 3% tsiviilasjadest maakohtus asjad, milles lahendatakse vanema õigusi lapse suhtes või reguleeritakse lapsega suhtlemise korda. Viimase kümne aasta jooksul saabunud ning lahendatud tsiviilasjade arv näitab tervitatavat langustrendi (eelmise aastaga võrreldes veidi üle 10%). Samas kui menetletavate asjade koguarv väheneb, on keskmine menetlusaeg üha kasvanud. Nii näiteks loeti keskmiseks menetluse ajaks 2022. aastal 157 päeva, 2023. aastal aga 187 ning 2024. aastal koguni 193 päeva. Kohtunike sõnutsi on menetlusaja pikenemise taga keerukamad õigusvaidlused, mis vajavad lahendamiseks rohkem aega.

Miks kohtuvaidluste menetlemine hoolimata esitatud hagide vähenenud arvust võtab rohkem aega kui varem? Üheks argisemaks vastuseks on ületamatud erimeelsused ehk konflikt kahe inimese vahel. Riiklik perelepitus on riigi kulul inimese sotsiaalsete oskuste tasuta ümber- või täiendõpe.

Kes tahab sundkorras leppida?

Tambet Laasik — 2024-12-12 15:06:48

Alates 1. septembrist 2022 on Eestis kohtueelne perelepitus kohustuslik ning hooldus- ja suhtlusõiguse asjades saabki kohtusse pöörduda vaid pärast perelepituse läbimist või kui Sotsiaalkindlustusamet on väljastanud selle kohta lepituse edutuse tõendi.

Autor on kohustusliku perelepituse suhtes kriitiline. Kohustuslik perelepitus on naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni (ehk Istanbuli konventsiooni) artikli 48 lõike 1 kohaselt keelatud. Formaal-juriidiliselt ei pea lähisuhtevägivalla ohvrid ka Eestis kohustuslikku lepitust kaasa tegema, kuid praktikas see alati nii ei toimi. Seda eelkõige olukordades, kus ohver ei taha vägivallast rääkida, sest tal ei ole selle kohta tõendeid. Ka on jutt perelepituse sõbralikust kõiki arvestavast lahendustele suunatud formaadist autori arvates elukauge. Tegelikkuses on see sageli menetlus, mida vägivallatsenu naudib ja mis ohvri jaoks on peaaegu alati traumeeriv kogemus. Kuna statistika kohaselt on perelepitus 84% juhtudest ebaefektiivne, siis saab selle kohustuslikkuse puhul autori arvates rääkida isegi põhiseaduslikust probleemist, sest õigus pöörduda kohtusse on põhiseaduse § 15 kohaselt põhiõigus.

Pankrotiseadus I. Kommenteeritud väljaanne

2024-12-12 15:06:53

Pankrotiseadus II. Kommenteeritud väljaanne

2024-12-12 15:07:03