Juridica

Austatud lugeja!

Katrin Prükk — 2024-07-18 21:55:19

Keset kiiret heinaaega kirjutan mina toimetaja veergu. Sest Juridica ilmub siis, kui vajalik hulk artikleid on toimetuse parima äranägemise järgi avaldamisküpsed.

Raha on alati vähe. Seda juttu on ilmselt räägitud sama kaua, kui rahast sai maksevahend. Kui mõni aeg tagasi oli avaliku sektori põhiline jutt, et meile ei saa panna ülesandeid juurde, sest ressurssi pole, siis nüüd näikse laev muutnud suunda. Öeldakse otse välja, et me ei täida neid meile pandud ülesandeid, milleks meil ressurssi pole. Võimalik, et julgeid oli varemgi, kuid minu teadvusesse jõudis see esimest korda läbi prokuratuuri. „Kriminaalasjad (eelkõige KarS § 120, § 121 lg 1, § 199 (v.a lg 2 p-d 1, 2, 3, 6 ja 8), § 201 lg 1, § 209 (v.a lg 2 p-d 2, 3 ja 5), § 213 lg 1, § 215 lg 1, § 263 lg 1 p 1, § 266 lg 2, § 344, § 345, § 4231), mille puhul toimepanija on küll tuvastatud, kuid milles menetluse mõju ja toimingutele kuluva ressursi tasakaalu arvestades ei ole uurimistoimingute läbiviimine otstarbekas, jäävad ootele kuni leitakse vajalik ressurss.“ (Riigi peaprokuröri juhis möödunud aasta naistepäevast). Aasta hiljem sekundeeris sellele Maksu- ja Tolliameti peadirektor, kes intervjuus Vikerraadiole 26.04.2024 deklareeris samuti otstarbekuse põhimõttest lähtumist. Servapidi kirjutavad siinses Juridicas sellest Karel Miisna ja Revo Krause.

Hindan ausust väga kõrgelt, ilmselt kõrgemini kui ühtki teist väärtust. Tegelikult oli ju ammu teada, et teatud asjadega lihtsalt ei tegeleta. Nagu ütles mulle kunagi üks politseinik: toimik istus kapis ja ootas aegumist. Või nagu kirjutas maksuhaldur ühes väga suurt kõlapinda omanud pankrotimenetluses: kuna pankrotivara puudub, ei pea me maksurevisjoni läbiviimist majanduslikult otstarbekaks. Pangem seejuures tähele: mõlemad nimetatud valdkonnad – nii kriminaalmenetlus kui ka maksumenetlus – lähtuvad legaliteedipõhimõttest. Maakeeli: neil on menetlemise kohtustus.

Kuidas jõudsid asutused selliste avalduste ja praktikani? Ilmselt seeläbi, et kui teemaks oli mõne täiendava koosseisu kehtestamine, menetlusosaliste õiguste laiendamine, mingi uue protseduurinõude sisseviimine vmt, siis ei võetud nende ressursiargumente lihtsalt kuulda. Nii ei jäägi riigiasutusel muud üle, et teha rehkendusest pool – tervet lihtsalt ei jõua.

Jaanika Puusalu ja Eda Sieberk kirjutavad oma artiklis, et ühiskonnas valitsevad väärtused ja normid seatakse sisse ning valideeritakse läbi avaliku diskussiooni. Ehk siis: me peame arutlema, s.o rääkima, kuulama, kaasa mõtlema. Ka selle üle, kas riigiasutus siiski võib oma ülesannete paletist teha noppeid. Või tuleks minna pigem seda teed, et kui riigil raha pole, siis tuleb ülesandeid vastavalt õgvendada. Aga terve rehkendus lihtsalt tuleb ära teha. Riigi tõsiseltvõetavuse pärast.

Ma tean küll, mida öeldakse – nad kõik seal on laisad. Kui nad oleksid virgad, siis saaks kogu hein tehtud ning jääks veel jaksu ka lauluks ja tantsuks. Juht, kes ei suuda alluvatest seda kõike välja pigistada, on halb juht ja tuleb asendada paremaga. Muidugi on ka laisku töötajaid ja halbu juhte. Kuid ehkki me kohtutes töötame kõik eri laua taga, siis järjest rohkem oleme pilku oma laualt tõstes sunnitud tõdema: nad seal lihtsalt ei jõua.

Tegelikult on küsimus väga lihtne: mida me tahame? Kas seda, et riigi ülesannete üle peaks otsustama seadusandja? Või anda siin otsustusõigus tõepoolest asutuse juhile? Sest kui me paneme asutusele mustmiljon ülesannet ja ressursiargumendil teeb ta nendest valiku, siis lõppkokkuvõttes otsustab ülesannete üle asutus ise. Sest see pole enam valik „kuidas“, vaid „kas“.

Ants Nõmper pakub oma artiklis ressursiprobleemi lahendamiseks välja sellised abivahendid nagu privatiseerimine, taaskasutus ja tehisintellekt. Ma lisaks siia neljanda: riigireform. Jüri Raidla ütles täna Kuku raadios Olari Taalile viidates: riigireformiga hakatakse tegelema alles siis, kui kriis on muutunud tõeliselt sügavaks. Äkki on see hetk nüüd käes?

Riigi kehtivad õigused tema merealadel

Agnes Pilv — 2024-07-18 21:55:40

Eesti territoriaalmere ulatuse käsitlemisel on oluline teadvustada, et riigipiir merel kulgeb mööda territoriaalmere välispiiri, mis kehtestati taasiseseisvunud Eestis 1993. aastal merealapiiride seadusega. Lepingud naaberriikidega (välja arvatud Venemaaga) sõlmiti pärast seda. Põhiseadus kehtestab riigipiiri muutmisele menetlusnõuded, mida merepiiri kehtestamisel ei järgitud. Põhilised mereõiguse terminid ja riikide õigused merel sätestab ÜRO mereõiguse konventsioon (United Nations Convention on the Law of the Sea), millega Eesti ühines 2005. aastal. Merepiir kehtestati põhimõtteliselt kooskõlas viimasega. Eesti piirab rahvusvahelise õigusega talle antud õigusi, kuid kas seda vajalikul määral? Ettepanekud julgeoleku stabiliseerimiseks neid õigusi veelgi piirata ei ole aga põhjendatud, sest meresõiduvabadus, nii nagu ÜRO mereõiguse konventsioon eesmärgiks seab, on kehtiva korraga tagatud. Väinarežiimi kohaldamist ei saa põhjendada lihtsalt sellega, et merealal on teatud geograafilised tunnused. Kehtivad piirangud vajavad Eesti huvide seisukohast ülevaatamist ja põhiseadusliku korraga kooskõlas kehtestamist. Lisaks on artiklis käsitletud teatud mereõiguse terminite kasutamisega tekkinud ekslikke arusaamu, mis vajavad korrigeerimist nii praktikas kui ka õigustekstides.

Euroopa Liidu õigusega seotud sätte olemus põhiseaduslikkuse järelevalve kontekstis

Katariina Kuum — 2024-07-18 21:56:05

Riigikohus on Eesti põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna pädev kontrollima Eesti siseriikliku õigustloova akti või selle andmata jätmise vastavust põhiseadusele ning seega selle õiguspärasust põhiseaduse vaatest. Euroopa Liidu Kohus on pädev kontrollima Euroopa Liidu institutsioonide poolt kehtestatud õigusaktide seaduslikkust ning tegema eelotsuseid, mis käsitlevad nii Euroopa Liidu esmase kui ka teisese õiguse tõlgendamist ja teisese õiguse kehtivust. Küsimus on selles, millised on eelnimetatud kohtute kontrollipädevuse piirid olukorras, kus siseriiklikud õigusaktid sisaldavad ka Euroopa Liidu institutsioonide poolt kehtestatud normidega seotud sisu.

Milline on siis see puhtalt riigisisene olukord, mil Riigikohtul on kahtlemata kontrollipädevus, ja millistel juhtudel on meil tegemist normidega, mis on „Euroopa Liidu õigusega seotud“ ning mille puhul võib tekkida oht Euroopa Kohtu ning Riigikohtu pädevuspiiride hägustumisest ja Riigikohtu pädevuse kitsenemisest? Juhul kui siseriiklik kohus Euroopa Liidu õigusega seotud normide eristamisele tähelepanu ei pööra või piiritleb neid valesti, riskib kohus oma pädevuspiiride ületamise ning vale menetluskäigu kasuks otsustamisega. Mõiste „Euroopa Liidu õigusega seotud säte/norm“ käibib seejuures laialdaselt Riigikohtu praktikas just olukorras, kus Riigikohus hindab iseenda pädevuse piire, kontrollimaks mõne sätte põhiseaduspärasust. Mida see mõiste aga tähendab ja kas meil üldse on võtta ühetaoline ja ammendav definitsioon?

Digiriigi andmekasutusdilemmad: ühiskondliku turvalisuse ja isiku andmevabaduse keerukas vahekord

Jaanika Puusalu, Eda Sieberk — 2024-07-18 21:56:25

Digitehnoloogia kiire ja laialdane areng alates 21. sajandi algusest on kaasa toonud nii andmete hulga kasvu kui ka andmete mitmekesistumise. Paralleelselt andmehulgale arenev andmete analüüsi võimekus lubab tuvastada seni hoomamatuid seoseid ning esinemis- ja käitumismustreid. Nii on vaid mõne aastakümnega hüppeliselt kasvanud andmeanalüüsil põhinevate protsesside ja teenuste hulk nii era- kui ka avalikus sektoris. Automatiseeritud analüüsi järjest täienevad oskused, sh tehisintellekti süsteemid, suurendavad andmete kasutust ja rakendusvõimalusi veelgi. Uute võimaluste, mis andmekasutuse suuerenemist eeldavad, riikliku rakendamisega ilmnevad aga eetilised dilemmad, mis vajavad lahendamist. Erilist tähelepanu nõuavad dilemmad siseturvalisuse valdkonna kontekstis, kus turvalisuse tagamise ja isikuvabaduse piiri seadmine võib olla väga keeruline. Nimetatud arengute valguses avab artikkel tehnoloogia uute rakendusvõimalustega kaasnevad eetilised dilemmad Eesti siseturvalisuse vaates, eristades riigi, ühiskonna ja üksikisiku dilemmad.

Leping maksuhalduriga – kas poolte huvisid arvestav võluvits menetlusosalistele?

Karel Miisna, Revo Krause — 2024-07-18 21:56:53

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 10 lõike 3 kohaselt viib Maksu- ja Tolliamet menetluse läbi võimalikult kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides seejuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Seega on maksuhaldurile pandud seaduslik kohustus otsida oma ülesannete täitmisel üha efektiivsemaid lahendusi, kuid seejuures ei tohi ära unustada ka menetlusosaliste õiguste kaitset. Maksuhaldur on MKS § 10 lõike 2 punkti 3 ülesande täitmisel – nõuda sisse maksuvõlad – üha rohkem hakanud praktikas sõlmima isikutega MKS §-s 42 sätestatud lepinguid, millega kolmandad isikud võtavad endale vabatahtlikult vastutuse maksukohustuslase rahaliste kohustuste täitmise eest. Samas ei selgu MKS §-st 42, millist liiki lepingulise suhtega on tegemist ning millised õigusnormid on asjakohased taolise lepingu sisustamisel ja tõlgendamisel. Käesoleva artikli eesmärgiks on avada maksuhalduri praktikat, analüüsida sõlmitava lepingu olemusest ning hinnata tekkinud praktika õiguspärasust. Maksumenetluse lõpetamine lepingu sõlmimisega võib esmapilgul tekitata kõhklusi maksuõiguse üldpõhimõtete (maksukohustuslaste võrdse kohtlemise ja legaliteedipõhimõte) järgimise osas, kuid artikli autorite hinnangul on tegemist seadusliku ja poolte huvisid arvestava praktilise lahendusega maksuvõlgade sissenõudmisel.

En esta comunidad no existe propiedad privada („Siin kogukonnas ei ole eraomandit“, hisp)

Erik Savi — 2024-07-18 21:57:15

Kohalike ja põliskogukondade (kogukonnad) põlisteadmiste õiguskaitse on osutunud parajaks pähkliks. Vaatamata suurele panusele majandusse ja olulisusele keskkonnaprobleemide lahendamisel, ei ole kogukonnad põlisteadmisetest majanduslikku tulu saanud ega ole õnnestunud ka nende teadmuse kaasamine keskkonnakaitsesse.

Peamistel foorumitel (nt Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsioon (WIPO) ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioon (CBD)) pruugitakse põlisteadmiste kasutamise reguleerimisel killustavat ja materialistlikku lähenemist. Näiteks intellektuaalse omandi režiimi eesmärgiks on tehniliste lahenduste kaitse nende majandusliku kasutamise kontekstis. Seevastu kogukondade kollektiivse ja järjepideva innovaatilise tegevuse eesmärgiks on ökosüsteemi kui terviku heaolu. Killustaval ja materialistlikul modaalsusel põhineb ka mehhanism, millega suunatakse ökosüsteemide geneetilisi ressursse (ja seonduvat põlisteadmist) kasutavast tööstustest raha nende ökosüsteemide säilitamiseks.

Laiemalt vaadates viitavad need ebaõnnestumised sellele, et kehtivad omandiõiguse süsteemid, mis on killustava ja materialistlikku lähenemise aluseks, ei toeta põlisteadmise kaasamist, aga ka majandusarengut tervikuna ressursse säästval viisil. Seetõttu võiks väita, et tegemist on omandiõiguste kriisiga.

Menetletakse surnuks või vaeseks

Ants Nõmper — 2024-07-18 21:57:39

Artikli pealkiri on laenatud Eesti Tööandjate Keskliidu juhilt Arto Aasalt. Tööandjate vaates on Eesti kohtusüsteemil mitmeid plusse, kuid kahjuks ka miinuseid, mille võib mõningase liialdusena kokku võtta lausesse: „Kriminaalmenetluses menetletakse osalejad surnuks ja tsiviilmenetluses vaeseks.“

Hinnanguid kohtusüsteemi tõhususele paigutavad Eesti kohtusüsteemi Euroopa mõistes kõrgliigasse: me panustame suhteliselt vähese osa SKP-st kohtusüsteemi, milles vaidluste läbivaatamise kestus on samas üks Euroopa Liidu lühemaid. Ka lubavad uuringud väita, et kohtusüsteemiga seotud asjaolude parendamine ei tooks kaasa täiendavaid investeeringuid Eestisse. See aga ei tähenda, et kohtusüsteemiga seotud asjaolude parendamisega pole vaja tegeleda.

Autor teeb käeolevas artiklis ettepaneku mitte püüda veelgi kiirendada Eesti kohtumenetlust. See oleks tupiktee, sest väga efektiivne süsteem tingib kohtuasjade arvu kasvu ning põletab läbi meie kõige olulisema ressursi ‒ õigusemõistjad. Kiirendamise asemel tuleks püüda kohtute töökoormust vähendada, suunates asjade lahendamist kohtusüsteemist välja, taaskasutades lahendusi ja lahendeid ning andes rohkem võimalust AI-le ehk kasutades tehnoloogilist dopingut. Artikkel on tõukunud Tallinnas 12. ja 13. oktoobril 2023 toimunud konverentsist „Kohtumenetlused muutuvas ajas: mis jääb ja mis muutub?“, kus väljendati palju innovatiivseid mõtteid menetlusõiguse parendamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas 3-2-1-51-14 ning ringkonnakohtute erinev praktika

Tambet Tampuu — 2024-07-18 21:58:03

Veidi enam kui kümme aastat tagasi, 2. juunil 2014, tegi Riigikohtu tsiviilkolleegium tsiviilasjas 3-2-1-51-14 otsuse, milles ta ei nõustunud kassatsioonkaebuse väitega, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 652 lõike 5 kohaselt võib ringkonnakohus tõendeid maakohtust erinevalt hinnata ainult juhul, kui maakohus on tõendeid hinnates rikkunud menetlusõiguse norme. Riigikohus leidis, et nimetatud sätte kohaselt võib ringkonnakohus koguda, uurida ja hinnata uuesti maakohtus kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid mh siis, kui pool vaidlustab maakohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud faktilise asjaolu. Kuna hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu tuvastatud asjaolu, et laenuandja ei andnud laenusaajale raha üle, võis ringkonnakohus Riigikohtu arvates uuesti hinnata selle asjaolu tõendamiseks esitatud tõendeid.

Käesoleva artikli autorit huvitas, kas ringkonnakohtud on hagimenetluses järginud Riigikohtu eelnimetatud seisukohta. Uurides ringkonnakohtute praktikat, selgus, et Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium on seda teinud, kuid Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium mitte. Küsimus on selles, kas apellatsioonkaebuse korral, milles vaidlustatakse maakohtu otsus tõenditel põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus alati hindama maakohtu hinnatud tõendid või tegema seda üksnes siis, kui maakohus on tõendite hindamisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme.

Rahvusraamatukogu (RaRa) on abiks õigusinfo leidmisel!

2024-07-18 21:58:21

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis.