Juridica

Hea lugeja!

Villem Lapimaa, Tiina Pappel — 2024-04-04 16:32:33

Hoiad käes ringkonnakohtute taasloomise 30. aastapäevale pühendatud Juridica erinumbrit, mille sisu on loonud ringkonnakohtute kohtunikud ja kohtujuristid. Eelmine sarnane erinumber ilmus apellatsioonikohtute 100. aastapäeva tähistamiseks 2018. aastal.

Ringkonnakohtud mõistsid õigust juba enne II maailmasõda. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist, 15. septembril 1993, taasloodi Eestis omariiklik kohtusüsteem. 19. augustil 1993 nimetas tollane president Lennart Meri Tallinna Ringkonnakohtusse õigust mõistma neliteist ja Tartu Ringkonnakohtusse seitse kohtunikku. Toonane seadus nägi Eestis ette Tallinna, Tartu, Viru ja Viljandi ringkonnakohtud. Viljandi ringkonnakohtu moodustamiseni ei jõutudki, Viru Ringkonnakohus sulges uksed 2008. aasta lõpus, loovutades oma tööpiirkonna Tartule. Praeguseks mõistavad apellatsioonikohtutena õigust ringkonnakohtud Tallinnas ja Tartus, kellel on kahe peale kokku 46 kohtuniku ametikohta.

Kolmkümmend aastat on vanus, mil loetakse, et inimene on saavutanud oma vaimse ja sotsiaalse küpsuse ning on elukaare tipus. Organisatsiooni küpsemine võib kesta kauemgi. Ringkonnakohus on jätkuvalt kiiresti arenev organisatsioon. Kuigi pabertoimik, istungihaamer ja perfokaardid on aastatega paljuski asendunud e-toimiku, sülearvuti ja videoistungiseadmetega, ei ole areng peatunud ning uurime aina julgemalt tehnoloogilisi võimalusi kohtumenetluste efektiivsemaks muutmiseks.

Digitehnoloogia arenguga paralleelselt on kasvanud ringkonnakohtutele seadusega pandud ülesanded. Alates 30. juunist 2020 võivad ringkonnakohtute esimehed I astme kohtute vahel töövooge ümber jagada, samuti halduskohtutele rändekriiside lahendamiseks teistest kohtutest abi suunata. Alates 2023. aastast vastutavad ringkonnakohtute esimehed ka kohtunike järelkasvukava korraldamise eest. Kolleegiumide esimeestel on omakorda kohustus oma vastutusvaldkonnas õigusemõistmise korrakohast toimimist toetada ning teiste kohtutega valdkondlikku koostööd teha. Valminud on kohtute seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus, mille järgi oleksid ringkonnakohtud esimese astme kohtunikele nende töö peamisteks tagasiside andjateks.

Suures osas keerulisemates ja vaieldavamates kohtuasjades jäävad ringkonnakohtu lahendid reeglina pidama lõplikena. Seda kinnitab asjaolu, et 2023. aastal jäi edasi kaebamata või jättis Riigikohus menetlusse võtmata või muutmata ligi 98% ringkonnakohtute poolt koostatud lahenditest. See protsent on olnud suhteliselt muutumatu pikemat aega. Seega, vaatamata Riigikohtu suuremale nähtavusele ja n-ö lõpliku sõna õigusele on ringkonnakohtute lahenditel oluline roll kohtupraktika kujundamisel.

Ringkonnakohtute taasloomisel ametisse nimetatud kohtunikest on täna ametis vaid üks ning lähiaastail võib vahetuda veel viiendik ametis olevatest kohtunikest. Ringkonnakohtutest on kujunenud ka Euroopa Liidu Kohtu ja Riigikohtu kohtunike peamine kasvulava. Muutused meie ümber ja meie sees toimuvad kiiresti, kuid ringkonnakohtud on säilitanud olulise rolli Eesti õigussüsteemis.

Ringkonnakohtu õigus ja põhjus saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule

Mati Maksing — 2024-04-04 16:04:32

Ringkonnakohtud on Eesti kohtusüsteemis üldjuhul teise astme ehk apellatsioonikohtud. Ringkonnakohtul on kaebemenetluses võimalik mh tühistada maakohtu lahend osaliselt või täielikult ja teha tühistatud osas ise uus lahend; muuta maakohtu lahendi põhjendusi, jättes selle resolutsiooni muutmata; või tühistada maakohtu lahend osaliselt või täielikult ja saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada ehk kui maakohtule ette heidetavat menetlusõiguse rikkumist ei ole võimalik apellatsiooni- või määruskaebemenetluses kõrvaldada.

Artikkel uurib ringkonnakohtute ja Riigikohtu praktika põhjal neid võimalusi. Keskse küsimusena vaadeldakse, millistes olukordades on täidetud tingimus, et ringkonnakohus ei saa asja lahendada ehk millistes olukordades tal ei õnnestu ise kõrvaldada maakohtule ette heidetavat rikkumist. Umbes viis aastat tagasi märgiti õiguskirjanduses, et seni pole kirjeldatud olukordade eristamiseks täpset piiri ja vastav kohtupraktika kaalumisõiguse osas on välja kujunemas. Samal ajal analüüsiti, milliste menetlusõiguse normide rikkumise tõttu saatsid ringkonnakohtud asju tagasi maakohtule. Käesolev artikkel kirjeldab värskemaid arenguid ringkonnakohtute praktikas ja otsib nüansse, mis võimaldavad kõnealust piiri ja ringkonnakohtute diskretsiooni ulatust täpsustada.

Loovusest ja tõhususest kohtunikutöö näitel

Ele Liiv — 2024-04-04 16:04:49

Möödunud aastal korraldati Tallinna Ringkonnakohtus hiljuti tööd alustanud kohtunikele inspiratsiooniseminar. Kaks staažikamat kolleegi ja väljastpoolt tulijana vandeadvokaat arutlesid ootuste üle kohtutele ja selle üle, mil moel oma tööd tõhusamalt teha. Praegune artikkel kasvas välja ühest seminari arutelust ja kindlasti kehtivad siinsed mõtted ka teiste loometöö tegijate puhul.

Õigusteaduskonnas antakse akadeemilist haridust ja keskendutakse traditsiooniliselt teadmistele, mitte oskustele. Arvatakse, et teadmiste olemasolul on oskusi võimalik praktika käigus hõlpsasti omandada. Tegelikult on vaja ka tunnustatud juristi abistada, et ta uude ametisse asumisel tööga kiiremini kohaneks.

Olukord on hakanud muutuma. Juba mõnda aega korraldatakse kohtunikele rohkem oskuskoolitusi, sh psühholoogia valdkonda kuuluvaid. Ilma konkreetse töö eripära tundmata on psühholoogil siiski keeruline juhendada kohtunikku, kuidas juhtida oma aega, vältida stressi ja mitte läbi põleda ning kasutada oma aja- ja vaimse jõu ressursse mõistlikult.

On ilmne, et mõned kolleegid suudavad tõhusamalt töötada kui teised. Osa kohtunikke teeb asju ratsionaalsemalt, rakendades selleks erinevaid töökorralduslikke meetmeid. Teised tulevad paremini toime töö emotsionaalsete aspektidega. Hea oleks, kui me leiaksime üles oma ressursse mõistlikult kasutada oskavad kolleegid, seda nii kiiruse kui ka hea tulemuse mõttes. Seejärel tuleks kindlaks teha, millel põhineb nende hea sooritus. Kas on olemas mingid universaalsed väga efektiivse inimese oskused või harjumused? Kuidas neid omandada? Mis on loovustõke ja kuidas seda ületada? Kuidas paremini kasutada oma aju ja loovust? Neile küsimustele otsitakse artiklis vastust.

Rikkumisest teavitaja kaitse Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. Suurkoja otsus Halet vs. Luksemburg ja teekond selleni

Maris Kuurberg — 2024-04-04 16:05:20

Eestis on viimaste aastate jooksul korduvalt arutletud selle üle, kas tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadust on vaja, millist probleemi see lahendab ja milliseid riske võib kaasa tuua. Arutelu sai alguse vajadusest võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. a direktiiv (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta. Kuna Eesti ei ole direktiivi üle võtnud, on Euroopa Komisjon algatanud Eesti suhtes rikkumismenetluse.

Direktiivi on edutult püütud üle võtta ka varem, kuid 2023. aasta mais esitas valitsus uuesti tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu ministeeriumitele ja muudele asutustele kooskõlastamiseks. Eelnõus ei piirdutud Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitamise reguleerimisega. Paraku kannab 2023. aasta septembris Riigikogule esitatud eelnõu nime „Tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seadus“ ning selles on sätestatud, et seadust kohaldatakse tööalase tegevusega teatavaks saanud Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete rikkumisest teavitamise korral. Eelnõuga vaid Euroopa Liidu direktiivi järgi kohustuslike normide ülevõtmine on käesoleva artikli autori hinnangul kahetsusväärne, sest tööalasest rikkumisest teavitajate laiem kaitse tuleb riigil niikuinii tagada. Nimelt tuleneb see Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni sõnavabadust ette nägeva artikli 10 kohta.

Käesolevas artiklis käsitletakse seda, kuidas on arenenud tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse ehk vilepuhuja kaitse põhimõtted EIK praktikas kuni EIK suurkoja 14. veebruari 2023. a otsuseni asjas Halet vs. Luksemburg. Selles otsuses kordas EIK üle ja täiendas oma varasemalt rakendatud kriteeriume, mida riigid peavad subsidiaarsuskohustusest tulenevalt vilepuhumise asjades arvestama.

Tervishoiuteenuse osutamise üle vanglas otsustab halduskohus. Kas vaid lühiajaline eksperiment?

Tiina Pappel, Triin Uusen-Nacke — 2024-04-04 16:05:34

Kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamisest tulenevate nõuete lahendamise korda vangistusseadus ei reguleeri, mistõttu on kujundanud vastava korra kohtupraktika. Kuni 2021. aasta juuni lõpuni lahendasid kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamisega seotud vaidlusi maa- või halduskohtud sõltuvalt sellest, kas vaidlustati arsti (meditsiinilist) otsust või vangla haldusotsust. Siis aga senine praktika muutus. Riigikohtu üldkogu leidis 28. juunil 2021 pöördelises lahendis, et kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise näol on tegu era- ja avalik-õiguslike suhete kompleksiga ning asus seisukohale, et kõiki kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisest tulenevaid nõudeid peab lahendama halduskohus. Senise praktika muutmiseks tingisid (a) õigussuhtes privaatautonoomia puudumine; (b) võlaõiguslepingule mitteomane tervishoiuteenuse rahastamine; (c) era- ja avalik-õiguslike suhete tihe läbipõimumine, millest tulenevalt ei ole otstarbekas vaidlusi erinevateks osadeks jagada.

Artiklis analüüsitakse lähemalt Riigikohtu üldkogu otsuses esile toodud põhjendusi varasema praktika muutmiseks, peatudes põgusalt ka avalik-õiguslike ja eraõigussuhete eristamisel. Lisaks küsitakse, kuidas sobituvad Riigikohtu 2021‒2022 uue suunaga 1. juulist 2024 jõustuvad seadusemuudatused, millega muutub vangistuses viibijatele tervishoiuteenuse osutamise süsteem ning rakendub tervishoiuteenuse osutaja kohustuslik vastutuskindlustus.

Mittevaralise kahju hüvitiste väljamõistmine isikuõiguste rikkumise korral. Kohtupraktika 2020–2022 ja arengutendentsid

Karolyn Krillo, Kätlin Piho — 2024-04-04 16:05:48

Artikkel tugineb autorite poolt Riigikohtu ja Justiitsministeeriumi tellimusel koostatud ja 2023. aasta detsembris Riigikohtu kodulehel avalikustatud kohtupraktika analüüsile „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2020.–2022. aastal“ ja seal esitatud järeldustele. Analüüsi aluseks olid kolme aasta jooksul tehtud maa- ja ringkonnakohtute jõustunud lahendid, milles kohus mõistis välja mittevaralise kahju hüvitise. Lisaks kajastasid analüüsi autorid näitlikustamise eesmärgil mõningaid tsiviilasju, milles kohus jättis mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Analüüsis kajastati 1. augusti 2023. a seisuga jõustunud lahendeid. Analüüsi üheks eesmärgiks oli kohtupraktikat üldistada; tuua esile asjakohaste normide rakendusprobleemid; uurida, kas ja kuidas on viimastel aastatel muutunud kohtute poolt mittevaralise kahju eest väljamõistetud hüvitise suurus ning kas ja kuidas see erineb erinevate rikkumiste puhul. Lisaks uuris analüüs, kas aastatel 2020–2022 jätkus varasematest analüüsidest nähtunud tendents, et mittevaralise kahju hüvitisena välja mõistetud summad ei suurenenud, vaid pigem isegi vähenesid, või arvestasid kohtud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel siiski ka elukalliduse tõusu.

Käesolev artikkel keskendub mittevaralise kahju hüvitamisele isikuõiguste rikkumise korral. Ringkonnakohtute Juridica erinumbri puhul on eelkõige fookuses tsiviilasjad, milles ringkonnakohus mõistis erinevalt maakohtust kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise või muutis maakohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurust.

Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vaidlustamine pankrotimenetluses: mida ja miks vaidlustada?

Indrek Parrest, Mari Schihalejev — 2024-04-04 16:06:02

Pankrotiseaduse (PankrS) § 83 annab võlgnikule, võlausaldajale ja pankrotihaldurile õiguse nõuda võlausaldajate üldkoosolekul tehtud otsuste kehtetuks tunnistamist. Sättel on olnud märkimisväärne rakenduspraktika, sh Riigikohtu tasandil, kuid eestikeelses õiguskirjanduses see seni eraldi käsitlemist leidnud ei ole. Käesoleva artikliga püüavad selle autorid avada võlausaldajate üldkoosoleku otsuste õiguslikku olemust ja selgitada, millised rikkumised võivad anda aluse otsuseid kehtetuks tunnistada ning millal on otsuste PankrS § 83 lõike 1 alusel vaidlustamine välistatud. Samuti on võimalik võlausaldajate üldkoosolekute otsuste kontekstis vähemalt hüpoteetiliselt rääkida ka ipso jure tühistest otsustest ja n-ö mitteotsustest.

Vahetult ajendas artiklit kirjutama soov juhtida tähelepanu sellele, et võlausaldajate üldkoosoleku pädevus on seaduses selgelt piiritletud (PankrS § 77) ja seaduses nimetamata küsimusi võlausaldajate üldkoosolek otsustada ei saa. Vaadeldes pankrotiseaduse rakenduspraktikat, kipub see aspekt pankrotimenetluse osalistel ja ka kohtutel sageli ununema. Kui otsustatakse võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses mitteolevate küsimuste üle, siis ei oma kõnealune otsus õiguslikku tähendust, pole haldurile siduv ja on sisuliselt toimetu. Siit edasi tekib küsimus, et kas pädevuse piire ületades tehtud otsuseid on alati põhjust kohtus vaidlustada. Artikkel otsib sellele küsimusel vastust.

Artiklis käsitletakse ka asjakohast kohtupraktikat, eelkõige Riigikohtu praktikat ning ringkonnakohtute lahendeid. Süstemaatilisemalt on analüüsitud ringkonnakohtute lahendeid alates aastast 2021.

Vanemliku vastutuse asjade kohtualluvus. Haagi 1996. aasta konventsioon

Nele Teelahk, Mairi Näksi — 2024-04-04 16:06:14

Eesti Vabariik ratifitseeris 12. mail 1993 vastu võetud seadusega Eesti-Vene õigusabilepingu. Õigusabileping jõustus Eesti suhtes 19. märtsil 1995. Riigikogu võttis 20. märtsil 2024 vastu õigusabilepingu denonsseerimise seaduse eelnõu. Vabariigi Valitsuse eesmärk on lõpetada Eestile õigusabilepingust tulenevad kohustused 19. märtsist 2025.

Eesti-Vene õigusabileping reguleerib mh vanemate ja laste vaheliste õigussuhete ning alaealiste eestkoste asjades Eesti kohtusse pöördumise õigust ehk kohtualluvust olukorras, kus menetlusosaliseks on Venemaa kodanik. Õigusabileping on vahetult kohaldatav ja prioriteetne teiste sama kohaldamisalaga õigusaktide, s.o Brüssel II ter määruse, Haagi 1996. a konventsiooni ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku ees. Denonsseerimise järgselt kaob õigusabilepingu vahetu kohaldatavus ja prioriteetsus ning õigusabilepingu kohaldamisalasse kuulunud vanemate ja laste vaheliste õigussuhete ning alaealiste eestkoste asjades kohtualluvuse määramisel kohaldub Brüssel II ter määrus või Haagi konventsioon. Kuivõrd Eesti-Vene õigusabileping on Eesti kohtupraktikas üks enim kohaldatavaid rahvusvahelise kohtualluvuse õigusakte, toob selle denonsseerimine kaasa Brüssel II ter määruse ja Haagi konventsiooni laialdasema kohaldamise vajaduse. Eesti õiguskirjanduses on määrust analüüsitud, ent konventsiooni ei ole põhjalikumalt käsitletud.

Artiklis uuritakse esiteks, millal tuleks Haagi konventsiooni kohaldada ning milline on selle vahekord Brüssel II ter määruse ja tsiviilkohtumenetluse seadustikuga. Seejärel käsitletakse lapse harilikul viibimiskohal ja asukohal põhinevat üldise kohtualluvuse regulatsiooni ning kohtualluvuse üleviimist ja kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimist. Viimaks analüüsitakse kiireloomulistes asjades kaitseabinõude rakendamise ja ajutiste abinõude kohaldamise võimalusi.

Tartu Ülikooli vilistlaste kokkutulek – Tagasi ülikooli

2024-04-04 16:42:13

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis.