Juridica

Hea lugeja!

Kaja Kallas — 2022-09-11 20:49:49

Kuuldused professor Naritsast hakkasid minuni jõudma niipea, kui olin Tartu Ülikooli õigusteaduskonda sisse saanud – et olevat üks väga kuulus professor, kelle kursuselt vähesed esimese eksamiga läbi saavad.

Esimese kursuse kõige esimene loeng oligi professor Naritsa „Õiguse entsüklopeedia“ peahoone kõrval Keemia ringauditooriumis. Loeng oli hoogne – ainult julgemad ja targemad istusid esimestesse ridadesse ning joonelt läks ka filosoofiliseks aruteluks.

Kuulasin imetlusega oma kursusekaaslasi, kes juba alates esimesest loengust julgesid professor Naritsa küsimustele vastata ning temaga diskussiooni asuda. Pean tunnistama, et mina nende hulka ei kuulunud. Iga professor Naritsa küsimus tundus minu jaoks mingi trikiga, millele vastama minnes kukud raudselt auku ja kõik näevad, et sa tegelikult midagi ei tea. Tõsi, sel hetkel küll ei pidanudki veel midagi teadma, sest stuudium alles algas.

Õiguse entsüklopeedia loengud olid legendaarsed, kust naljalt puududa ei tahtnud. Üsna ruttu siginesid esmakursuslaste kõnepruuki väljendid „summa summarum“, „multi-level-approach“, „paradigma vahetus“, „alternatiivne dispositsioon“, „subsumeerimine“. Ja muidugi Hugo Grotius. See näitas, et midagi jääb nendest loengutest ikkagi külge, kuigi enamus tundus tol hetkel tuumafüüsika.

Levisid kuuldused, et professor Naritsal on fenomenaalne mälu ning ta teab täpselt, kes on loengus käinud ja kes mitte. Samuti levisid kuuldused, et tüdrukuid professor Narits küll eksamil esimese korraga läbi ei lase. Sellise eelteadmisega ja käegalöömise meeleolus sai põlvede värisedes mindud professor Naritsa eksamile. Kuigi olin käinud kõikides loengutes (ka selles, mis algas kell 8:15 hommikul pärast rebaste ristimise pidu), lugenud läbi õpiku ja korralikult konspekteerinud, tegi professor Narits mulle selgeks, et ma midagi ei tea. Ja tal oli õigus. Kukkusin eksamil läbi.

Korduseksamile minnes valmistusin tunduvalt põhjalikumalt, püüdsin asjadest aru saada ja juurde lugeda. Mäletan siiani seda eksamipäeva, kus olin nii õnnelik, sest sain professor Naritsa eksamil hinde „5“. Tundus, nagu nüüd ei seisa minu ja juristidiplomi vahel enam ühtki takistust. Kõige raskem osa stuudiumist oli selja taga. Ei suutnud õnnenaeratust oma näolt pühkida ka siis, kui nukra ilmega kursusevend koridoris vastu tuli, sest oli eksamil teistkordselt põrunud.

Elu teeb kummalisi võnkse. Mul tekkis võimalus meenutada hea sõnaga professor Naritsat, „Õiguse entsüklopeediat“ ja Hugo Grotiust sel kevadel, kui mulle Londonis anti rahvusvahelise õiguse kaitsja auhind ning kingituseks Hugo Grotiuse raamat „De jure belli ac pacis“. Olen tänulik professor Naritsale nõudlikkuse eest, mis pani õpitut mõtestama ja ka hiljem oma töös kasutama. Seetõttu tahaksin auhinnaks saadud hinnalise raamatu kinkida Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale professor Naritsa auks.

Kas kõik on mõõdetav, ka inimõigused?

Julia Laffranque — 2022-09-11 20:50:05

Meest mõõdetakse mõistusest, ütleb Eesti vanasõna. Aga milleks ja kuidas mõõta inimõigusi, sealhulgas seda, kui hästi on inimõigused ühes või teises riigis kaitstud?

Inimõiguste takseerimine, nende seisukorra hindamine võib oluline olla eeskätt selleks, et vajadusel inimõiguste tagamist ja austamist tõhustada. Sageli kirjutatakse inimõigustest, nende kaitsmise tähtsusest, nende rikkumise barbaarsusest. Kuid teenimatult vähe pühendatakse isegi teaduses ja erialakirjanduses aega ja energiat sellele, kuidas kindlaks teha, kas inimõiguste tase ning kaitse on piisav, kas ja kuidas inimõiguste tulemuslikkust mõõta, on see objektiivselt võimalik ning millist metoodikat selleks kasutada.

Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (European Union Agency for Fundamental Rights, FRA) teaduskomitee pühendas sellele vaeslapse rolli jäänud teemale teaduskonverentsi „Uurimismeetodid ja inimõiguste mõõtmine Euroopa Liidus“, milleks valminud ettekandel ja kokkusaamisel aset leidnud väärtuslikel aruteludel käesolev artikkel põhinebki.

Kahtlemata on keeruline anda lõplikke juhiseid kõikvõimalike mõõdikute ja kriteeriumide osas, millega inimõigusi hinnata, kuid teatud soovitusi sellel komplitseeritud teel püütakse käesoleva kirjutisega jagada.

Korrakaitseseaduse § 28 lõige 1 ja § 29 lõige 1 – üldvolitus kõigile ja kõigeks

Janar Jäätma — 2022-09-11 20:50:23

Politsei- ja korrakaitseõiguse üldvolitus on sätestatud nii korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lõikes 1 kui ka KorS § 29 lõikes 1. KorS § 28 lõige 1 sätestab, et ohu või korrarikkumise korral on pädeval korrakaitseorganil õigus panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustus. KorS § 29 lõige 1 sätestab, et kui avaliku korra eest vastutavat isikut ei ole või kui isik ei saa või ei saa õigel ajal ohtu tõrjuda või korrarikkumist kõrvaldada, võib pädev korrakaitseorgan ise kohaldada meetmeid ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks.

Korrakaitseseaduse eelnõus kavandatud kujul oli KorS § 28 lõike 1 ja § 29 lõike 1 mõtteks täita võimalik lünk riikliku järelevalve meetmete kohaldamisel avaliku korra kaitsmisel nendes olukordades, kus esineb atüüpiline ohuolukord avalikule korrale juhtumil, kui erivolitus puudub.

Kohtupraktika analüüs võimaldab järeldada, et tänases praktikas esineb kaks suuremat probleemkohta. Esimene seondub sellega, et kui olemas on konkreetne erivolitus, siis millegipärast viitavad erikorrakaitseorganid konkreetse erivolituse kohaldamisel ka KorS § 28 lõikele 1. See aga pole üldvolituse mõtteks – olla igasuguse meetme kohaldamisel ettekirjutuse tegemise aluseks. Teine suurem probleemkoht on nende juhtumitega, kus tegemist pole atüüpilise ohuolukorraga avalikule korrale, kuid seadusandja pole eriseadustest näinud ette piisavaid volitusi seadusest tulenevate tavapäraste käskude ja keeldude täitmisele sundimiseks. Viimati märgitud probleemi osas tasuks seadusandjal kriitiliselt riikliku järelevalve eriseadused üle vaadata.

Krati komistuskivid ja riigivastutus automatiseeritud haldusmenetluses

Ivo Pilving — 2022-09-11 20:50:55

Nii Eesti kui ka Euroopa Liidu asjaomased asutused on lähiaja poliitiliseks eesmärgiks seadnud tehisintellekti rakenduste laialdase kasutuselevõtu avalikus sektoris. Üheks jõudsalt arenevaks krattide kasutusviisiks riigiasutustes on automaatsed haldusotsused: haldusaktid ja toimingud, mille tegemisel ametnik ei osale üldse või mille puhul otsustusprotsessi olulised elemendid on usaldatud masinale. Võrdlemisi ettevaatlikud volitusnormid selleks on Eesti juba olemas. Nende järgi pole automaatseid otsuseid võimalik teha haldusele jäetud kaalutlusruumi korral. Juunis 2022 esitas Vabariigi Valitsus Riigikogule haldusmenetluse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (634 SE), mille püüdlused on kuraasikamad: võimaldada ulatuslikku automaatset otsustamist, teatud tingimustel ka halduse otsustusruumi puhul.

Loodetud innovatsiooni ja ressursisäästu kõrval ei tohi õigusriik silmi sulgeda ka ohtude ees, mis kaasnevad krattidele otsustusõiguse andmisega. Automaatotsustega tekitatud kahju hüvitamise problemaatika on teistes riikides tähelepanu pälvinud nii era- kui ka avaliku sektori kontekstis. Siinse artikli eesmärk on analüüsida, kas Eesti riigivastutusõigus on haldusrobotite laialdaseks kasutuselevõtuks valmis või vajab see ajakohastamist paralleelselt haldusmenetluse seaduse muutmisega. Seejuures ei tohi eesmärk olla maksimaalselt range vastutus, see lämmataks innovatsiooni eos. Adekvaatse hüvitamisrežiimi häälestamiseks vaadeldakse artiklis, milliseid vigu ja miks automaatsed otsustussüsteemid tõenäoliselt tegema hakkaksid ning millised vastutusmudelid tuleksid halduskrattide puhul põhimõtteliselt kõne alla. Seejärel uuritakse, kuidas käituvad automaatsete otsuste korral riigivastutuse üldise hüvitamiskoosseisu eeldused ning millistel argumentidel võiks tulla kõne alla vastutuse ulatuse piiramine.

Avalik kord kui päästerõngas võitluses rassismi ja ksenofoobiaga

Carri Ginter, Anneli Soo — 2022-09-11 20:51:09

Rassismi- ja ksenofoobiavastane võitlus ning selle seosed vabadusõigustega on pakkunud ainest tulisteks vaidlusteks teadusringkondades ja leegitsevateks vaidlusteks kodustel koosviibimistel. Euroopa Liidus seonduvad niisugused arutelud raamotsusega rassismi ja ksenofoobiaga võitlemise kohta (2008/913/JHA), millega ühtlustatakse rassismi- ja ksenofoobiataustaga kuritegusid puudutavat regulatsiooni. Raamotsuse aluspõhimõtte kohaselt ei aita tõsiste rassismi või ksenofoobia ilmingute puhul midagi vähemat, kui nende karistamine 1–3-aastase vangistusega.

2020. aasta oktoobris otsustas Euroopa Komisjon saata märgukirja Eestile ja Rumeeniale. Vastavalt komisjoni hinnangule ei rakenda nende riikide seadused täielikult ja täpselt Euroopa Liidu norme rassismi ja ksenofoobia teatud ilmingutega võitlemise kohta. Üks komisjoni peamisi etteheiteid liikmesriikidele on vajalike meetmete võtmata jätmine rassistlike ja ksenofoobiast tõukuvate tegude tõhusaks kriminaliseerimiseks.

Artikkel keskendub liikmesriigi võimalusele kriminaalkorras karistada üksnes sellist vaenukõnet, millega kaasneb avaliku korra rikkumise oht või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav. Just sellist sõnastust kasutab raamotsus. Sellise kitsenduse kasutamine riigisiseses karistusõiguses aitaks enamusel juhtudest vältida karistustega üle võlli minemist ja hoiduda olukordadest, kus isik saaks kriminaalkaristuse asjaoludel, milliste puhul raamotsusega ettenähtud miinimum seda ei nõua.

Tahtlikud tapmised Eestis 1990‒2020: kas märkamatuks jäänud edulugu?

Jüri Saar — 2022-09-11 20:51:23

Artiklis hinnatakse Eestis toime pandud tahtlike tapmiste taset ja dünaamikat aastatel 1990 kuni 2020. Eestit võrreldakse kolme Skandinaavia (Põhjala) riigiga: Soome, Rootsi ja Norraga. Nimetatud kolm riiki kuuluvad kõik heaoluriikide tippu, mille sotsiaal-majanduslikud näitajad ületavad olulisel määral teiste riikide omi.

Eesti tahtlike tapmiste tase on alates iseseisvuse taastamisest teinud läbi kindlasuunalised empiiriliselt tuvastatavad muutused. Esimene periood, mis kulmineerus 1994. aastaga, paigutas meid ühte seltskonda Venemaa ja kolmanda maailma riikidega, kus inimelu väärtus kaldub olema madalam kui läänemaailmas üldiselt kombeks. Seda pilti kinnitas tollane statistika. Nii hakkas kujunema pilt Eestist kui erakordselt kõrge vägivallatasemega riigist. Märkamata jäi asjaolu, et 21. sajandi teise aastakümne lõpuks on Eesti tahtlike tapmiste näitajad sisuliselt jõudnud Põhjala riikide tasemele.

Riigikohtu sünd. Esimeste liikmete ja esimehe valimine

Uno Lõhmus — 2022-09-11 20:51:38

Riiklusele iseloomulike institutsioonide loomine algas Eestis 1917. aasta novembris, mil Maanõukogu (Maapäev) tunnistas ennast Eestimaa ainsaks kõrgema võimu kandjaks, kelle määruste ja korralduste järele tuleb käia, kuni demokraatliku valimisseaduse alusel valitud Asutav Kogu tegevust alustab. Esialgu tuli küll pühenduda Eesti kaitsmisele. Kuid sai ka selgeks, et Ajutise Valitsuse moodustamine ja talle volituste andmine tagab tõhusamalt riigi struktuuride loomise ja muude pakiliste ülesannete täitmise. Seetõttu otsustas Maanõukogu 1918. aasta novembris, et Ajutine Valitsus on Asutava Kogu kokkutulemiseni ilma mingisuguste kitsendusteta täielikult volitatud teostama riigivõimu nii sise- kui ka välisasjades.

18. novembril 1918 võttis Ajutine Valitsus vastu seaduse „Ajutiste kohtute sisseseadmise kohta“. Paragrahv 1 ütles, et „kõik kohtuasutused Eesti Vabariigi piirides alustavad päeval, mis kohtuministri poolt kindlaks määratakse, oma tegevust seaduste põhjal, mis endise ühendatud Eesti ja Põhja-Liivimaa kubermangu piirides kuni 24. oktoobrini 1917 maksvad olid“. Seadus nägi siiski ette muudatused ja täiendused.

Riigikohut Eestis Vene impeeriumi ajal ei olnud. See tuli alles luua, nagu kohtuminister Jaakson märkis, Vene Senati asemele, „kelle alla pidid kõigist kohtutest lõpp-kaebused minema, nõnda, et see siis saaks tervet kohtupidamist juhtida“. Kuna alama astme kohtud alustasid tegevust 2. detsembri 1918, oli kohtusüsteemi toimimise huvides Riigikohtu loomisega kiire.

Autor ei seadnud eesmärgiks uurida kõigi kohtute tööle panemist, vaid keskendub oma artiklis üksnes Riigikohtu loomisele. Autor kirjeldab, milline oli taust, kui asuti looma kolmanda võimuharu olulist institutsiooni. Detailsem ülevaate antakse kahest küsimusest: (1) kuidas loodi õiguslik baas Riigikohtule ning (2) kuidas toimus esimeste riigikohtunike ja kohtu esimehe valimine.

Vabadus ja vastutus. Õpetaja ja sõber Raul Narits 70

Ülle Madise — 2022-09-11 20:51:54

Vaieldamatult on professor Narits – praeguseks armas sõber, sestap edaspidi enamasti piduliku tiitlita ja eesnimega Raul – üks olulisimaid Eesti õigusfilosoofe ja -teoreetikuid, vabaduse ja vastutuse ning kirjutatud õiguse ja õigusprintsiipide mõju mõtestajaid. Ju on kõikidel Rauli üliõpilastel ja töökaaslastel silme ees ja kõrvus ta ilmekas esitusmaneer: „Nii on!“ Kui meenutada esmakohtumist Tartu Ülikooli peahoone auditooriumis, kerkivad mälust kohe esile tollal salapäraselt kõlanud „ülipositiivne õigus“, „ius est ars boni et aequi“, „subsumeerimine“, „pidamislaused“, „mitteamorfsus ja terviklikkus“. Metafoorselt saaks esimese kursuse loenguid kirjeldada kui valju hoogsat džässi enne kui klassika klaar.

Ta mõttekonstruktsioonid haaravad kaasa ja õige ka, sest nendest parima kättesaamiseks tulebki kaasas olla. Ühesõnaga: Raul on karismaatiline õppejõud, teadlane ja inimene. Huvitav on alati, ja ega täpselt tea, kas tehakse nalja või on tõsi taga.

Eesti iseseisvuse taastamise järel astus igal sügisel õigusteaduskonda suur hulk aastakäigu parimaid koolilõpetajaid. Eks ta kipu nii olema, et medal kaelas gümnaasiumiukse sulgenud ja kõvas konkurentsis ülikooli saanud noor tunneb end hiiglama targana. Peabki tundma ja küllap on ka. Ent see on ju alles stardiasend elupõlise õppija ja töötegija ellu. Sellest uinutavast rahulolust ja kõiketeadmise tundest aitas professor Narits kohe esimesel kursusel kärmelt lahti saada. Ja tegi sellega mu meelest üliõpilastele suure teene.

Akadeemilisus tähistabki vähemasti õigusteaduses mittemõõdetavat, rangesse vormi mittesurutavat, vaba, ent loogilist arutelu. Pinget ja huumorit, võitu ja kaotust, suutmist leppida sellega, et teinekord jääd juriidilises väitluses kaotajaks ka siis, kui oled veendunud, et sul on õigus ja vastaspool eksib. See, kes ei suuda pealtnäha võimatuid olukordi lahendada, suuri riske võtta, loovalt mõelda ja ebaõiglase kaotuse järel meelerahu taastada, heaks juristiks nagunii ei saa. Nõnda tasub professoreile, kes elu ebaõiglust ja teatavat sürrealismigi juba ülikoolis mõista aitavad, vaid tänulik olla. Keerulisele küsimusele ei saa pealegi ilmaski olla ühtainust, vaieldamatult õiget vastust. Lihtsaid küsimusi ei tasu akadeemilises õigusteaduses aga küsidagi.

Raul oskab ka mittejuristile seletada inimese vabaduse ja riigi suveräänsuse olemust. Vabadus on vaieldamatult tegu. Haldusõiguse reformi õigetele alustele seadmist toetasid professor Narits ja professor Merusk algusest peale. Just tänu neile õnnestus laiemalt selgitada, et riigi- ja haldusõigust ei saa ega tohi teistest riikidest üle võtta. Õiguse retseptsioonil on piirid. Mõistagi ei tähenda see silmade sulgemist sarnaste väärtusruumide ning võõramaiste heade ja halbade valikute ees. Kes osanuks seda veel veenvamalt selgitada kui võrdleva õigusteaduse professor!

Akadeemilised rännakud viisid ja viivad Rauli jätkuvalt üle ilma, ta hea suhe mõnegi Saksa avaliku õiguse staariga avas meile nii otseses kui ka kaudses tähenduses uksi, mis reeglina on kindlalt lukus. Põlvkondade lahke ja toetav seostamine aitas haldusõiguse reformi ära teha, omaenese tarkusest vaevalt see meil õnnestunuks. Avaraimagi pilguga Saksamaa kolleegid vist ikka said meie aitamisel kindlust juurde, kui noorte kõrval olid asja kallal ka akadeemilise tausta ning elukogemusega juristid. Vaevalt kasvõi Rolf Stober ja Ulrich Ramsauer, Michael Sachs, Werner Krawietz oleksid meid nõnda tõsiselt võtnud, kui meid poleks nähtavalt tõsiselt võtnud ja toetanud me head professorid ja riigikohtunikud.

Kui Eerik-Juhan Truuväli asus eest vedama põhiseaduse 2002. aasta kommentaaride koostamist, kutsus ta akadeemilisse tiimi mõistagi ka Rauli, usaldades tema kanda kõige filosoofilisemad ja teoreetilisemad osad. Ikka õiguste, vabaduste ja kohustuste ühtsusest, suveräänsuse tähtsusest, sellest, et Eesti riik peab teenima inimesi, me rahvast ta laias tähenduses, lubades igaühele vaba eneseteostust. Niisuguseks jäi tööjaotus hilisemateski väljaannetes, ikka eri põlvede autorid koos.

Ka see on midagi, mida Raulilt õppida: alati tuleb toetada noori ja hoida vanu. Ka iseenda töö jätkajaid tuleb aegsasti otsida ja järjele aidata. Seejuures surumata neid vaimselt kammitsaisse, innustades otsima ja leidma teistsuguseid mõttekäike. Jaguks vaid nooremailgi põlvkonnil samasugust lahkust, töökust ja paindlikkust.

Mu meelest kauneim kompliment, mida kellelegi saab teha, on, et ta on suurepärane reisikaaslane. Raul on tõesti suurepärane reisikaaslane. Igas mõttes. Ootan järgmisi ühiseid rännakuid ja rõõmustan, et sattusin Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas õppima ajal, mil õppimist ja õpetamist toetas akadeemiline vabadus ta parimas avaldumisvormis ühes suurepäraste ja innustavate õppejõududega. Kui su professorid jäävad oma oleku ja ütlemistega meelde ning kujundavad mõtte- ja tundeilma, oled õnnega koos. Nii on!

Raul Narits 70

Lauri Mälksoo — 2022-09-11 20:52:17

Minu esimene mälestus professor Raul Naritsast pärineb kevadest 1993, kui Tartu Ülikooli peahoones toimus abiturientidele ülikooliga tutvumise päev ja oli võimalik kohtuda ka õigusteaduskonna juhtivate õppejõududega. Sõitsin siis minagi Abja-Paluojalt liinibussiga Tartu ja korraga olin ülikooli aulas koos suure hulga teiste juurahuvilistega. Kes oleks selles ajahetkes osanud mõelda, et nende enesekindlate ja samas nii ebakindlate gümnasistide seas on ka tulevased ministrid, õiguskantslerid, riigikohtunikud, õppejõud jne. Raul Naritsa esinemisest mäletan umbkaudu järgmist mõttelõnga: te olete nüüd siin kõik enda arvates väga targad abituriendid juba, aga ülikooli õigusteaduskond avab teile ikkagi ka täiesti uusi teadmisi ja maailmu. Seejuures näitas ta enda kõrval asetsenud klaverile ja esitas retoorilise küsimuse: kuidas me episteemilises mõttes saame teada, kas see ikkagi on üldse klaver? See pisut ootamatu käik avaldas mulle muljet küll, sest Abja-Paluojas üldiselt oligi klaver olnud lihtsalt klaver (meil oli näiteks kodus pianiino nimega Красный Октябрь). Sisseastumisel tuli kirjutada mh kirjand, valides etteantud teemade seast; mäletan veel, et valisin teemaks „Reform ja revolutsioon ühiskonna arengus“ ja kirjutasin mh midagi Gorbatšovist. Igatahes suur oli rõõm nendel, kes õigusteaduskonda sisse said.

Kui ma nüüd mõttes aega edasi kerin, siis hiljem New Yorgi Ülikoolis järeldoktorantuuris ütles professor Joseph Weiler seminaris meile, tudengitele, lause, mis kuidagi meelde sööbis: „Ärge võtke aineid, võtke inimesi.“ Mulle tundub, et see lause on võti ka Raul Naritsa tähenduse mõistmiseks Eesti akadeemilise õigushariduse loos. Õigupoolest ju aineid „valida“ polnudki võimalik, sest Raul Naritsa ained juurastuudiumi esimesel ja viimasel aastal olid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas kohustuslike ainete seas. Õppetöö algas sageli kell 8:15 hommikul, mis tekitas siiamaani mällusööbinud maagilisi pilte ülikooli peahoonest (kus juristid mäletatavasti õppisid kuni 1997. aastani), näiteks pärast öist lumesadu. Õppematerjale nappis ja öelda, et kõik tudengid said kõigest õigusteoreetilisest aru, oleks arvatavasti liialdus. Eksamiks õpitu võiski ununeda, aga nende ainete õppejõud ise vaevalt! Mäletan, et hiljem juba ise noore õppejõuna sõitsime Marina Kaljurannaga Tallinnast Tartusse, sest olime Marina õigusteaduskonda esinema kutsunud, ja vestluses avaldas Marina, et oma Tartu õppejõududest mäletab ta kõige paremini just Raul Naritsat.

Üks põhjus, miks kõik mäletavad õigusteaduskonnast just Raul Naritsat ja tema aineid, on see, et tegemist on ilmselgelt retoorilise ürgtalendiga. Tegemist oli ajaga, kui õppejõud tuli auditooriumi ette ja siis ta kas suutis oma isiksusega ja rääkimismaneeriga inimesi kütkestada või eriti mitte. Raul Narits teadagi suutis ja põhjus oli kordumatus eluenergias, mis temas on ja mida ta ka oma loengutesse küllaga pani. Kõik need hüüatused, maneerid ja crescendo’d, oluliste asjade kordused (Jus est ars boni et aequi!), hüperboolid, näited Eesti elust jne – need panid kuulama. Raul Naritsa loengud olid heas mõttes teatraalsed ja vaatemängulised. Peab tunnistama, et professor Naritsa meeldejäävaimate väljaütlemiste ülekordamine ja matkimine oli vähemalt minu sõpruskonna juuratudengite seas populaarne tegevus, ja nagu inglased ütlevad, ongi just imiteerimine siiramaid meelituse vorme. Samal ajal Raul Naritsat ja tema eksameid ka kardeti, sest taolisest teadmiste kontrollist läbisaamine polnud sugugi enesestmõistetav. Saksa sotsioloogi Max Weberi liigituse mõttes oli professor Naritsa puhul kindlasti tegu karismaatilise (akadeemilise) liidritüübiga. See ei allu alati ratsionaalsetele ning mõõdetavatele reeglitele ja kategoriseerimisele, vaid juhib oma isiksusega. Ehk siis ikkagi taas: ärge võtke (ainult) aineid, võtke ka inimesi!

1997.–1998. aastatel sain nn euroteaduskonna stipendiumi ja võimaluse olla Raul Naritsa õppeassistendiks õigusteaduskonnas. Mäletan, et tõlkisin midagi Karl Larenzilt meetodiõpetuses saksa keelest eesti keelde. Üldiselt aga lasi ta mul suhteliselt omatahtsi toimetada ja osutus selles mõttes väga tudengisõbralikuks „šefiks“. Arvatavasti just siis sain osa mõnest esimesest õigusteaduskonna jõulupeost, kus õppejõud avanesid ka inimestena. Pole kahtlustki, et nendel koosolemistel oli Raul tihti seltskonna hinge rollis. Ajapikku sain teada uusi huvitavaid tahkusid Rauli biograafiast, mida igaüks ei teadnudki – näiteks, et ta oli mängufilmis „Kevade“ teinud rolli kirikumõisa poiste seas või et Moskva Riiklikus Ülikoolis õppides oli üheks tema seminarijuhendajaks olnud Valeri Zorkin, tänane Vene Konstitutsioonikohtu president.

Pärast ise pikemalt välismaal õppimist tulin lõpuks 2003. aastal õigusteaduskonda päriselt tööle. Sellele eelnes meeldejääv õhtusöök Raul Naritsa Tartu kodus, kus ta ise kõrgel tasemel kokkamiskunsti demonstreeris. Kuid nendest aastatest õigusteaduskonnas mäletan seda, et Raul Narits oli alati olemas ja kohal – mitte ainult vaimses mõttes, vaid ka füüsiliselt, s.t oma Iuridicumi kabinetis Näituse tn 20. Tema jaoks oli ilmselt auasi ja põhimõtte küsimus, et juhtivad õppejõud peavad olema Iuridicumis kohal ning vajadusel ka tudengitele ja kolleegidele kättesaadavad. Mõeldes sellele, kui keeruliselt käis õigusteaduskonna professuuri komplekteerimine 1990. aastate alguses, siis sobibki Raul Naritsa iseloomustamiseks tähelepanek, et ta oli omas ajas omal kohal ja jäi oma kohale; militaarses võrdluses võiks öelda, et hoidis oma rindelõiku. Minule kui nooremale õppejõule oli oluline ja hea teada, et keegi oli veel kohal; et teadlased ja õppejõud poleks oma töös üksi. Siiski oli avaliku õiguse instituudi juhatamine toona unikaalne aeg ja positsioon, sest kõik, kes on tänases Eesti juuras tegijad, käisid ju professor Naritsa kaaluva pilgu alt läbi.

Tuleviku õigusajaloolased saavad Raul Naritsa aega arvatavasti hindama nii, et tema ja tema õigusteadlaste põlvkonna – pean silmas ka Paul Varulit, Kalle Meruskit ja Jaan Sootakit – tööalaseks eluülesandeks jäi läbi viia Eesti õigusteaduse ja -hariduse üleminek ühest ajastust teise, nõukogude (okupatsiooniaja) õigusest Eesti Vabariigi ja hiljem ka Euroopa Liidu õigusesse. Nad tegid seda nii hästi kui oskasid, aga tagantjärele võib ütelda, et pigem ikkagi väga hästi. Olles noorema kolleegina näinud neid nii triumfidel kui ka raskemetel hetkedel, julgen hinnata, et enamasti andsid nad endast kõik, mida anda oli. Tehes oma tööd, pidid nad ise käigu pealt kogu aeg ümber õppima: vene keelelt kui rahvusvahelise teaduse keelelt saksa ja inglise keelele, grantide kirjutamist, uue ajastu teadus- ja kõrgharidusbürokraatiat oma h‑indeksite ja atesteerimistega, mängureeglite muutumisega jne. 28. augustil 2022 andis Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser Toomemäel pidulikul aktusel professor Naritsale üle ka ülikooli teenetemärgi „100 semestrit Tartu Ülikoolis“.

Lõpuks jääbki sõelale vaid oluline ja see on muuhulgas see, et kui mitmelt põlvkonnalt Tartus juurat õppinud inimestelt küsida, keda ja mida nad oma õpingutest mäletavad, siis üsna tihti saab vastuseks: Raul Naritsat ja tema loenguid. Arvan, et sellise unikaalse, inimesi päriselt puudutava mõjufaktori vastu ka näiteks kõrgeim h‑indeks eriti hästi ei saa.

Ad multos annos, hea Raul!

Juuraveebi sooduspakkumine

2022-09-11 20:52:30

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis.