Juridica

Austatud lugeja!

Katrin Prükk — 2025-03-13 22:10:46

Riigikohus korraldas 2023. aasta sügisel konverentsi „Kohtumenetlused muutuvas ajas: mis jääb ja mis muutub?“. Et sama rauda edasi taguda, kutsus Juridica erinevaid inimesi mõtisklema menetlusõiguse teemadel. Aitäh autoritele, kes selle mõttega kaasa tulid. Minule andsid need artiklid palju mõtteainet.

Olgu kohe öeldud, et ise olen menetluste praeguse seisu suhtes palju kriitilisem, kui enamik siinse numbri autoreid. Kliendid nutavad selle käes juba ammu. Nüüd siis ka kohtunikud. Prokurörid hääletavad jalgadega. Advokaatidel kui vaba elukutse esindajatel lihtalt ei sobi kurta.

Üks tuntud ja tunnustatud jurist ütles: kui tsiviilkohtumenetluse seadustiku kommentaar on 4500 lehte tihedat teksti, siis on midagi väga valesti. Sest – nüüd juba kunagise õppejõu Eerik Kergandbergi ainetel – kui materiaalõigust saab töö käigus uurida, siis menetlusõigus peab olema seljaajus. Mängu ei saa ju vilega seisata öeldes, et oot-oot, vaatame, kuidas need reeglid nüüd olidki. Ja 4500 lehte püsib vaid arvutiajus.

Mina ei arva, et 4500 lehte kommentaari on palju. See on õiguskirjandus, seda võib olla terve raamatukogu täis – küsimuse igakülgne analüüs on teaduse privileeg. Aga see ei ole ei seaduse ega kohtulahendi privileeg. Seadust ei või olla ükskõik kui palju, vabadusele rajatud riigis nagu meie oma kindlasti mitte. Ka kohtulahendit ei või olla ükskõik kui palju. Asjas võib olla meeletult nüansse, kuid juristi olemuslik tunnus on eristada olulist ebaolulisest. Kas oleme selle oskuse minetanud?

Probleem tekib siis, kui seadust, kommentaari ja kohtulahendit enam ei eristata. Õiguskirjandus ei ole käsulaud. Selle asemel peaks õiguskirjandus aitama meil valdkonda sügavuti mõista, et iseseisvalt edasi mõelda ja otsusteid langetada. Minu arvates ei ole reeglina käsulaud ka kohtupraktika, isegi kui see on Riigikohtu oma. Kohus lahendab konkreetset vaidlust. Isegi pretsedendiõigusega riikides saavad vaid üksikutest kohtulahenditest pretsedendid. Nii ei peaks õudusega vaatama, et jälle uus Juridica ja uued kohtulahendid, tehisaru avita! Tõsi, harima me end peame. Samas pole õiguskirjanduse ja kohtupraktika näol tegu köidikutega, mis meie kätele ja jalgadele järjekordse sõlme peale seovad.

Või äkki me tahame, et seoks? Nii advokaat, prokurör kui kohtunik peavad olema sõltumatud, ühe erandiga: kõik me sõltume seadusest. Äkki me ei taha, suuda või ei oska iseseisvad olla? Nii võib meil olla kiusatus pidada seaduseks seda, mis seda tegelikult pole. Suuremates riikides ollakse sellest kiusatusest vabad ilmselt vägagi labasel põhjusel – seal on õiguskirjandust ja kohtupraktikat lihtsalt liiga palju, et keegi seda hoomata suudaks. Meil see alles hakkab inimvõimete piirini jõudma. Ehk siis lihtsalt uudne olukord.

Mõneti samasse auku langeb minu arvates soovitus lahata kaasust skeemi järgi. Koolis: jah, kindlasti! Käelist osavust tuleb õppida, muidu sinust kunstnikku ei saa. Aga kui sa jäädki etteantud joont pidi pintslit tõmbama, keeleke püüdlikult suunurgast väljas, ka siis ei saa sinust kunstnikku. Jah, me võime vaielda selle üle, kas jurist on siis kunstnik. Kunst on piirideta, meie aga oleme seotud õigusega – seda ei tohi me kunagi unustada. Elu on aga nii mitmetahuline, et käsitöölisena me selle reeglitega vaevalt et edukalt tegeleda saame. Veel vähem liinitöölisena. Aga robotina? Sest järjest detailsem skeem jõuab paratamatult ühel päeval robotini.

Ma arvan, et õiguse otsimine ei saa kunagi olla lihtne. Aga ma ei arva ka seda, et me peaksime ise seda järjest keerulisemaks tegema. Väikese ühiskonna eelis pidi olema see, et see baseerub usaldusel. Valigem siis endi hulgas välja need kõige usaldusväärsemad ja laskem neil teha oma tööd. Ilma menetlusreegleid järjest enam ja enam detailsemaks kirjutamata. Menetlus ei ole eesmärk omaette, ta on vahend. Õige ja õiglase tulemuse saavutamise vahend.

Menetluseetika kohtumenetluse kiirendajana

Meelis Eerik, Martti Peetsalu, Andra Sild — 2025-03-13 21:50:33

Kohtumenetlus on kompleksne nähtus, mille elemendid on iseseisvad ja sageli vastuolulised. Kompleksse probleemi lahendamiseks tuleb seda süsteemi mõista. Sellises interaktiivses süsteemis tegutsevad autonoomsed agendid etteantud raamistikus. Kohtumenetluses on need agendid kohtunik ja menetlusosalised ning raamistik menetlusseadus. Käesolev artikkel on fookusesse võtnud raamistikku puudutava osa ‒ menetluseetika ‒, mis sekundeerib seadusandlusele.

Menetluseetika tähtsustamiseks on praktikute koostöös aastal 2016 Eestis välja töötatud kohtumenetluse parima praktika edendamise suunised, mille väljatöötamisel on kohtunikud, advokaadid ja prokurörid läbi vaielnud endi menetluslikud huvid, rolli ja aktsepteeritavad meetodid ning kokku leppinud tasakaalustatud lähenemises kohtumenetlusele. Ühelt poolt on säilitatud menetlusosaliste autonoomsus, teisest küljest aga lepitud kokku, mis hetkest peab kohus hakkama end sunni kaudu kehtestama (nt tähtaegsuse küsimuses).

Käesolevas artiklis on autorid teinud oma subjektiivse valiku menetluse probleemidest ning nende menetluseetilistest lahendustest. Peatutakse sellistel probleemidel nagu menetlusdokumentide kasvav arv ja pikkus ning isevooluline menetlus. Mõlemad need probleemid manifesteeruvad kõige üldisemalt kohtumenetluse aegluses ja kalliduses.

Tsiviilvaidluste lahendamine: kas ja kuidas saaks parem? Hagipeeglist seaduse muutmiseni

Andra Pärsimägi — 2025-03-13 21:50:50

Küsimusele, kas tsiviilkohtumenetluses on täna probleeme, mis vajaksid lahendamist, saab vastata nii ja naa. Autori arvates kiiret sekkumist vajavat suurt probleemi ei ole. Küll oleks aeg sõnastada eesmärgid, milline võiks menetlus olla viie ja kümne aasta pärast. Väikeseid murekohti, kus saaks paremini menetlust korraldada, on hulgi. Kelle huvid probleemide nägemisel ja lahendamisel esiplaanile seada? Valikus on avalikkuse usaldus eraõiguslike vaidluste lahendamise, aga ka kohtusüsteemi vastu tervikuna, menetlusosaliste ja esindajate rahulolu, kohtunike töökoormus, riigi rahakoti suurus jne.

Silmakirjalik oleks öelda, et hea lahendusega kaitstakse kõigi huve samaväärselt. Tuleb ausalt tunnistada, et lähiaastatel „raha räägib“, s.t igasugune plaan muuta kohtupidamist ja menetlust saab realiseeruda vaid siis, kui sellega kaasneb kokkuhoid. Aga eeltoodu ei takista unistamast ega keela ideede tasandil arutelu.

Artiklis kaardistab autor tsiviilkohtumenetluse eesmärgid ja ülesanded, esitab kokkuvõtte praegu kavandatavatest muudatustest, seejärel tuuakse ära mõtisklused, mis menetluses häirib, ning lõpetuseks esitatakse ideed, mida võiks menetluses muuta.

Robotabiline: kas kohtuniku tööriist või de facto kohtunik?

Karl Joonas Kendla — 2025-03-13 21:51:10

Olgugi et riike julgustatakse aina enam rakendama kohtunike töö lihtsustamiseks tehisintellekti, ei ole Eesti kohtusüsteem tehisintellekti kasutamisel kaugeltki esirinnas. Samas on aina võimekam tehisintellekt tungimas juristide igapäevatöösse ja ilmselt ei ole kaugel päevgi, kui kohtunikke abistavad kohtuteenistujate kõrval (või koguni nende asemel) robotabilised, mis toetavad kohtunikke õigusemõistmisel. On ju kohtunikudki inimesed, kellel peab olema võimalus kasutada oma ametialase tegevuse hõlbustamiseks tehnoloogilisi abivahendeid.

Ühest küljest võib tehisintellekt küll muuta kohtuliku õiguskaitse odavamaks, kiirendada kohtumenetlust ja ühtlustada kohtupraktikat. Teisalt võivad kohtuasja lahenduse kohta ettepanekuid tegevad robotabilised avaldada märkimisväärset mõju kohtuniku otsustusprotsessidele. Tehisintellekti efektiivsust ja väledust arvestades ei pruugi kohtunikel olla lihtne hinnata robotabilise soovitust kriitilise pilguga. Nii tekib robotabiliste kasutamisel probleem, kas robotabiline jääb pelgalt kohtuniku tööriistaks või saab temast märkamatult kulisside taga asja lahendav „kohtunik“. See on küsimus kohtuniku sõltumatusest, aga sedapuhku mitte traditsioonilises mõttes täitevvõimust või menetlusosalistest, vaid hoopis arvutist.

Eelnevat arvestades on käesoleva artikli eesmärk uurida, mil määral on robotabilise kasutamine tsiviilkohtumenetluses kooskõlas kohtuniku sõltumatuse põhimõtte kui ühe kohtupidamise aluspõhimõttega. Artiklis annab autor soovitusi selle kohta, mil viisil oleks robotabiliste kasutamisel võimalik kaitsta kohtunike sõltumatust.

Lihtmenetluses lahendatavate tsiviilasjade mõju apellatsioonikohtute koormusele

Maris Kuurberg — 2025-03-13 21:51:25

Õigusringkondades kaalutakse, kas ja mil määral saaks kohtute töökoormust Eestis vähendada sellega, et tõhustada kohtumenetlusi kas seaduste või praktika muutmise kaudu, unustamata seejuures iga isiku põhiseaduslikku õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ja kaevata esimese astme kohtu otsus edasi.

Üheks teemaks, mille üle on arutatud, on see, kas tsiviilkohtumenetluses ette nähtud lihtmenetluse ulatuslikum kasutamine võiks aidata kaasa asjade ökonoomsemale menetlemisele. Kuigi tsiviilasja läbivaatamine lihtsustatud reeglite järgi on võimalik vaid esimese astme kohtus, on ringkonnakohtul sellistes asjades teatud eelduste olemasolul õigus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda. Käesoleva artikli eesmärk on käsitelda lihtmenetluse kohtuasjade menetlemist ringkonnakohtus ja hinnata, kas üldse ja kuivõrd saaks olemasolevat regulatsiooni laiemalt tõlgendada või seda muuta selliselt, et see aitaks edasikaebeõigust kahjustamata ressursipuuduses apellatsiooniastme kohtute töökoormust vähendada.

Artiklis käsitletakse esmalt, millal saavad kohtud lihtmenetluse regulatsiooni kohaldada. Teiseks vaadatakse, millised Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevad kohustused on ka lihtmenetluse puhul asjakohased. Seejärel analüüsikse, millised on ringkonnakohtu õigused lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel, sh hinnatakse nii keeldumise aluseid kui ka seda, kuidas keeldumine peab olema vormistatud. Viimasena puudutatakse lühidalt lihtmenetluse asja sisulist läbivaatamist ringkonnakohtus.

Kriminaalasja kohtueelse menetluse kõige tempokam etapp: realiseerimine. Kas tehniline töö või menetleja juriidiline kadalipp?

Allar Nisu, Marek Soomaa — 2025-03-13 21:51:39

Kriminaalmenetluse seadustik realiseerimise mõistet ei kasuta. Tegemist ei ole õigusterminiga. Eesti õigekeelsussõnaraamat räägib realiseerimisest kui millegi täideviimisest, teostamisest, teokstegemisest või ka elluviimisest. Vaatamata sellele, et tegemist ei ole õigusterminiga, on kõnealune keelend kriminaalmenetluses igapäevases kasutuses.

Realiseerimine kui kriminaalmenetluses kasutatav mõiste hõlmab tervet rida kohtueelset menetlust puudutavaid juriidilisi instituute. Tegemist on katusterminiga, mis võtab kohtueelses menetluses kokku mitu üksteisele lühema ajavahemiku jooksul järgnevat või ka paralleelselt kulgevat planeeritud tegevust. Nii algab realiseerimine üldjuhul isiku kahtlustatavana kinnipidamisega, millele järgneb õiguste tutvustamine. Seejärel lisandub enamasti läbiotsimise teostamine ning läbiotsimisel leitavate tõendite talletamine ja äravõtmine. Realiseerimise alla liigitatakse ka tähtsamate tunnistajate ülekuulamine ajal, mil kahtlustatav on kinni peetud. Realiseerimise täpse kava ja taktika määrab alati ära konkreetne kriminaalasi.

Praktikas on märgata tendentsi, mille kohaselt ei ole realiseerimise käigus tehtavate toimingute läbiviimise kord üheselt selge. Kohtueelset menetlust läbiviivatel menetlejatel tekib tihti ja ka õigustatult küsimusi, kuidas üht või teist toimingut teha nii, et kõik õiguspärane oleks.

Artiklis on läbi analüüsitud realiseerimisega seonduvad põhilised instituudid: kahtlustatavana kinnipidamine, õiguste (sh õiguste deklaratsiooni) tutvustamine, läbiotsimine ja ka kaitsjaga kohtumise ning suhtlemise õigus kinnipidamise ja läbiotsimiste ajal.

Kas suured andmemassiivid on tõendite kullaauk või kriminaalmenetluse hukatus?

Laura Aiaots — 2025-03-13 21:51:55

Kriminaalmenetluse tõhusust takistavate asjaolude tuvastamine ning efektiivsemate regulatsioonide väljatöötamine on olnud mitu aastat arutelude keskmes. Selle tulemusena on valminud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise eelnõu, mille eesmärk on kujundada kohtumenetlus paindlikumaks ning tagada kriminaalasjade kiirem ja ratsionaalsem lahendamine. 2024. aasta sügisel toimunud 38. õigusteadlaste päevadel arutleti samuti kriminaalmenetluse pikkust mõjutavate asjaolude üle. Diskussiooni keskmes oli küsimus, milline mõju on suurtel andmemassiividel kriminaalmenetluse kestusele.

Kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS) puudub eraldi regulatsioon arvutisüsteemides olevate andmete uurimiseks ja tõendina kajastamiseks. Riigikohtu praktikas on arvutisüsteemides olevate andmete analüüsimist ja olulise tõendusteabe väljatoomist käsitatud vaatlusena. Paratamatult tekib küsimus, kas vaatlus üldse sobib suurte andmemassiividega seotud toimingute tegemiseks, milliseid muid võimalusi pakub KrMS ning kuidas kavandatavad KrMS muudatused aitavad kaasa suurte andmemassiivide paremale käitlemisele. Eeltoodule vastuse leidmiseks on artiklis analüüsitud, milliste menetlustoimingutega võib arvutisüsteemides olev teave jõuda menetlejani, millises ulatuses tohib arvutisüsteeme läbi vaadata, miks vaatlusprotokollidest võib olla keeruline aru saada ning millises menetluse faasis võib avaldada järeldusi ja selgitusi vaatlusprotokollis esitatud teabe kohta.

Kaitsja tegevus kohtueelses kriminaalmenetluses

Meris Sillaots — 2025-03-13 21:52:09

Kaitsja on kohustatud kohtueelses menetluses kaitsealuse huvides kasutama kõiki seadusega kooskõlas olevaid kaitsmisvahendeid ja kaitsmisviise. Kaitsja tegevust kohtueelses kriminaalmenetluses on kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud suhteliselt napisõnaliselt. Lisaks kriminaalmenetluse seadustikule on kaitsja oma tegevuses kohustatud järgima advokatuuriseaduse ja Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi sätteid. Kaitsja tegevusega seoses on mitmed küsimused praktikas ja teoorias vastuseta.

Käesolevas artiklis vaadeldakse kaitsja tegevuse põhimõtteid ja nõudeid kohtueelses menetluses. Eelkõige on vaatluse all küsimused selle kohta, kuidas peaks kaitsja oma õigusi kohtueelses menetluses kasutama. Tähelepanu on pööratud ka kaitsja kohustustele. Lisaks selgitatakse artiklis kaitsja poolt kaitsealusele antava nõuande üldisi piire.

Dokumentide ja teabe kogumine kohtu abiga intellektuaalomandi õiguste rikkumise asjades. Kas illusoorne või tegelik võimalus?

Gea Lepik — 2025-03-13 21:52:24

Intellektuaalomandi õiguste rikkumise asjades vajab õiguste omaja potentsiaalse rikkuja tuvastamiseks, rikkumiste tõhusaks lõpetamiseks ning rahaliste nõuete esitamiseks sageli teavet ja dokumente, mis on vastaspoole või kolmanda isiku valduses ja millele õiguste omajal ligipääs puudub. Et õigused sellisel juhul kaitseta ei jääks, sätestab tsiviilkohtumenetluse seadustik erinevaid võimalusi saada kohtult abi tõendite ja teabe kogumisel. Seejuures näeb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta tõendite ja teabe kogumisele intellektuaalomandi õiguste rikkumise asjades ette erireeglid, millega tuleb Eesti õiguse kohaldamisel arvestada.

Ajendatuna Riigikohtu 9. juuni 2021. a määrusest tsiviilasjas 2-17-7899 käsitleb käesolev artikkel õiguste omajate tegelikke võimalusi kohtu abiga dokumentide ja teabe väljanõudmiseks intellektuaalomandi õiguste rikkumise asjades. Autori eesmärk on välja selgitada, kas sellekohased menetlusõigused on Eestis õiguste omajatele päriselt ja piisavalt tagatud või on nende olemasolu erinevate piirangute ja välistuste tõttu pelgalt illusioon. Selleks vaatleb autor dokumentide ja teabe vastaspoolelt või kolmandalt isikult väljanõudmisele kehtestatud tingimusi ning kritiseerib seejuures mõningaid Riigikohtu seisukohti tsiviilasjas 2-17-7899. Samuti vaadeldakse teabe ja dokumentide väljaandmisest keeldumise aluseid ning kohtunõude täitmata jätmise tagajärgi, sest nendest sõltub oluliselt kõnealuste menetluslike meetmete kasutamise tulemuslikkus. Analüüsi käigus hinnatakse artiklis ka Eesti seadusandluse ja kohtupraktika kooskõla direktiiviga 2004/48/EÜ ning selle kohta välja kujunenud Euroopa Kohtu praktikaga.

Riigikohtu praktika tagaseljaotsuste teistmise asjades

Tambet Tampuu — 2025-03-13 21:52:38

Artiklis analüüsitakse Riigikohtu praktikat hagimenetluses tehtud tagaseljaotsuste teistmise asjades alates 1. jaanuarist 2006, mil jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS).

TsMS § 702 lõike 1 kohaselt võib hagimenetluses jõustunud kohtulahendi poole avalduse alusel uute asjaolude ilmsikstulekul teistmise korras uuesti läbi vaadata. Hagita menetluses toimub teistmine menetlusosalise või muu isiku, kelle kohus oleks pidanud asja lahendamisel kaasama, avalduse alusel. TsMS § 702 lõikes 2 on loetelud teistmise alused, millest Riigikohus on tagaseljaotsuste teistmise asjades hinnanud üksnes § 702 lõike 2 punktide 2 ja 3 kohaldatavust. TsMS § 702 lõike 2 punkt 2 sätestab, et kohtulahendi teistmise aluseks võib olla see, et menetlusosalisele ei olnud seaduse kohaselt menetlusest teatatud, muu hulgas hagiavaldust kätte toimetatud, või kui menetlusosaline ei olnud seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti tema suhtes. TsMS § 702 lõike 2 punkt 3 sätestab, et jõustunud kohtulahendi võib teistmise korras uuesti läbi vaadata juhul, kui menetlusosalist ei esindanud menetluses selleks õigustatud isik, kuigi otsus tehti tema suhtes, välja arvatud juhul, kui menetlusosaline on hiljem enda esindamise menetluses heaks kiitnud.

Artikli eesmärk on tuua esile Riigikohtu praktika vastuolud ja puudujäägid, arutada seaduse tõlgendamise võimaluste üle ning hinnata, kas mõnda sätet tuleks täpsustada või muuta.

In memoriam. Endel Ploom 13.05.1935‒09.01.2025

Irene Kull — 2025-03-13 21:52:57

Meie hulgast on lahkunud õigusteadlane, sotsiaalteaduste valdkonna emeriitdotsent, kauaaegne kõrgelt hinnatud õppejõud, hea huumorimeelega ja südamlik inimene Endel Ploom.

Endel Ploom lõpetas 1954. aastal Võru 1. Keskkooli, astus 1959. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonda ning asus pärast lõpetamist tööle Rapla rajooni prokuratuuri. Alustanud 1960. aastal karjääri prokuröri abina, jõudis Endel Ploom töötada ka prokurörina. Juba 1962. aastal astus aga Endel Ploom Leningradi Riikliku Ülikooli aspirantuuri ja lõpetas selle edukalt väitekirja kaitsmisega. Õigusteaduste kandidaadi kraad anti talle 1965. aastal.

Pärast teaduskraadi omandamist jäi Endel Ploom tööle Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonda tsiviilõiguse ja -protsessi kateedri vanemõpetajana (1965–1967), valiti 1967. aastal tsiviilõiguse dotsendiks, täitis aastatel 1985–1990 tsiviilõiguse ja -protsessi kateedri juhataja ning 1974–1985 õigusteaduskonna prodekaani ülesandeid. Alates 1992. kuni 2001. aastani töötas E. Ploom TÜ õigusteaduskonna eraõiguse instituudi dotsendina. Endel Ploom jätkas teadlase ja õppejõu karjääri professorina Akadeemias Nord ning dotsendina TTÜ Tallinna Kolledžis. Tartu Ülikool nimetas Endel Ploomi 2007. aastal emeriitdotsendiks ning tunnustas teda 2000. aastal pikaajalise kaaluka panuse eest ülikooli arengusse Tartu Ülikooli medaliga.

Teadlase, õppejõu ja lektorina olid Endel Ploomi teaduslikud huvid seotud tsiviil- ja majandusõigusega. Endel Ploom osales Eesti NSV tsiviilkoodeksi kommentaaride koostamisel ning oli ka üks nõukogude tsiviilõiguse üldosa õpiku kaasautoritest. Oma publikatsioonides tegeles E. Ploom peamiselt majandus- ja lepinguõiguse probleemidega ning majandusõiguse õpetamise metoodikaga. Omandatud kogemusi ja teadmisi rakendas Endel Ploom ka üürnike õiguste eest seismisel omandireformi seaduse väljatöötamise ja vastuvõtmise ajal.

Tundsin Endel Ploomi õppejõu ja kolleegina. Minu mälestustesse on ta jäänud range õppejõuna, kes jäi aga igas olukorras heatahtlikuks. Tal oli eriline oskus oma ainet selgelt ja arusaadavalt edasi anda, mida ei kohta just üleliia sagedasti ja mis ilmselgelt pani aluse ka tema populaarsusele tudengite hulgas. Kuid mitte ainult selge sõna ja konkreetne jutt ei jäänud loengutest ja seminaridest meelde. Paul Varul meenutab, et Endlit eristas teistest õppejõududest tema naljasoon – ka teised endised tudengid meenutavad tänaseni tema seminarides räägitud naljakaid lugusid juhtumistest aspirantuuriajal Peterburis ja tööst raudteeprokuratuuris. Kolleegina seostub Endliga ka tema rõõmsameelsus ja lõputu optimism. Ei meenu, et ta oleks ühelegi kolleegile kunagi halvasti öelnud. Paul Varul meenutab, kuidas ta sai tunda Endel Ploomi toetust karjääri algusaastatel ning seda, kuidas nad said sõpradeks 1970. aastate lõpul mitu päeva rongiga Jekaterinburgi (tollane Sverdlovsk) konverentsile sõites. Pikal reisil avanes Endli tegelik loomus, tema hoolivus ja kaasatundlikkus. Paul Varul: „Õppisin Endlilt palju, kuid üks tema soovitus on eriliselt meeles. Tihti oli kiire, õppetöö kõrvalt hakkas 90-ndatel palju aega võtma ka intensiivne õigusloome. Sellega seoses andis Endel minu jaoks olulise nõuande: olgu sul nii kiire kui tahes, aga kolleegide jaoks, kes tahavad oma muredest rääkida, tuleb alati aega leida. Olen püüdnud seda soovitust oma elus võimalikult täpselt järgida.“ Endel Ploom oli oma kolleegidele heaks eeskujuks, kuidas olla samal ajal mõistev ja abivalmis, range ja nõudlik ning kuidas jagada oma elukogemust, samuti heaks näiteks, kui tähtis on mitte unustada talupojatarkust.

Kuid mitte ainult õigusteadus ja teadmiste jagamine polnud Endel Ploomi elus tähtsal kohal. Kodust kaasa saadud muusikaarmastus ja koorilaul saatsid teda kogu elu, aitasid saada üle raskustest ning säilitada elurõõmu ka kõrges eas. Mäletan, et veel mõned aastad tagasi tutvustas ta mulle oma koori esinemisgraafikut, mis oli tõesti muljetavaldavalt tihe. Tema vitaalsus ning valmisolek aktiivselt suhelda endiste kolleegide, tudengite ja sõpradega olid imetlusväärsed.

Väga tähtsal kohal Endel Ploomi elus oli ka perekond. Kõige kõrvalt, mida ta teha jõudis, jäi tal ikka aega oma kahele pojale ja neljale lapselapsele.

Jääme Endel Ploomi alati hea sõna ja tänuga meenutama.

Tellimisinfo

2025-03-14 09:52:41

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis.