Juridica

Hea lugeja!

Annegrete Palu, Mari-Liis Mägi, Anneli Soo — 2026-02-09 18:45:56

Hea lugeja!

Teie käes on juba teine õiguspsühholoogiale pühendatud Juridica topeltnumber. Meil on siiralt hea meel, et seni eestikeelses teaduskirjanduses väga vähe kajastust leidnud valdkond on saanud põhjaliku käsitluse lausa kahes mahukas topeltnumbris ning seda erinevate erialade spetsialistide koostöös. Kui siiani on kahe valdkonna kokkupuudet käsitletud enamasti süüdivusekspertiiside kontekstis, näitab erinumbris kajastatavate teemade mitmekesisus, et psühholoogia (ja käitumisteadused laiemalt) saab sisuliselt panustada väga erinevatesse õigusharudesse. Käesolevas numbris jätkamegi kahe eriala kokkupuutepunktide kaardistamist ja arutelu nende üle.

Miks on psühholoogiaTEADUS üldse õigusele vajalik ehk miks ei piisa juristile ta enda teadmistest inimese käitumise kohta? Kuigi isiklikule kogemusele tuginev intuitiivne arusaam inimese toimimisest aitab üldjuhul inimestel igapäevaelus tõhusalt toime tulla, võib õigusvaldkonnas üksnes neile lootma jäämine kaasa tuua tõsiselt negatiivseid tagajärgi näiteks menetlusosalistele või kogukonnale. Inimese kogemused, uskumused ja hoiakud on paratamatult unikaalsed inimesele endale, mistõttu ei ole need alati üldistatavad teistele inimestele ega olukordadele.

Siin tulebki appi psühholoogiateadus, mis koondab aastakümnete jooksul tehtud empiiriliste uuringutega saadud teadmisi inimese mõtlemise ja käitumise kohta. Seeläbi on psühholoogiateadust ja selle tõenduspõhiseid meetodeid kasutades võimalik praktikas jõuda tulemuste ja järeldusteni, mis on üldjuhul märksa usaldusväärsemad ja täpsemad kui ühe inimese teadmistel ja kogemustel põhinevad järeldused. Tõsi, tuleb tunnistada, et absoluutset kindlust ei ole psühholoogiateadusel – sarnaselt pea kõikidele teistele teadusvaldkondadele – pakkuda. Mõõteviga, ebakindlus ja pidev teadmiste täpsustumine on aga paratamatu osa teadusest, eriti kui tegu on üldiste tulemuste rakendamisega üksikjuhtumitele. Sellest olenemata julgeme väita, et parim, millele tugineda, on alati hetkel olemasolev kaasaegne teadusteadmine.

Samas paneme kõigile südamele, et teadusteadmiste kasutamine ei saa olla valikuline, s.t teadmisi ei tohiks rakendada üksnes siis, kui need toetavad rakendaja enda seisukohti või muudavad praktika lihtsamaks, ning eirata siis, kui need nõuavad seniste praktikate ümbermõtestamist, lisapingutust või ebamugavaid muudatusi. Selline lähenemine ei ole teaduspõhine, pärsib õiglast õigusemõistmist ja valdkonna arengut.

Õiguspsühholoogia kaks topeltnumbrit ei saa olla muud kui alles algus – esimene samm, mis koondab killukesi kaasaegsest õigus- ja kohtupsühholoogiast ning -psühhiaatriast, aidates viia erinevate erialade teadmised praktikuteni. Näeme, et edasiliikumine vajab jätkuvat valdkondadevahelist koostööd. See ei pea olema ega tohigi olla ühepoolne protsess, kus üksnes käitumisteadlased jagavad oma teadmisi. Ka juristid saavad sõnastada, milliseid teadmisi nad vajavad – formuleerida küsimusi, millele teadus saab seejärel süstemaatiliselt vastuseid otsida. Kutsume õigusteadlasi üles avatumale dialoogile psühholoogiateadlastega ning nägema psühholooge ja käitumisteadlasi õigusteaduse oluliste koostööpartneritena. Ärme karda interdistsiplinaarsesse koostöösse panustamise ja valdkondade lõimimisega kaotada oma identiteeti – see identiteet saab nõnda ainult tugevneda.

Mõtlemapanevat lugemist!

Annegrete Palu Mari-Liis Mägi Anneli Soo

Kõik ei ole kuld, mis hiilgab: pseudoteaduslik vs. tõenduspõhine meetod ja miks me sellest räägime

Tuule Grolig, Franziska Hofer, Carla S. Fumagalli — 2026-02-09 18:57:13

Ütluste võtmise ja ülekuulamise meetodite legitiimsus, kvaliteet, usaldusväärsus ja valiidsus mõjutavad sügavalt õigust, üksikisikute turvatunnet ning avalikku usaldust õigussüsteemi suhtes. Vaatamata õiguspsühholoogia kiirele arengule on praktikas ja väljaõppes jätkuvalt levinud mittetõenduspõhised tehnikad ja pseudoteadus, mida sageli esitatakse teaduslikena. Artikkel keskendub sellele, mis on pseudoteadus ja kuidas seda eristada teadusest, millised on pseudoteaduslike meetodite kasutamise ohud õigussüsteemile ja milliseid lahendusi pakub teadus. Samuti sisaldab artikkel arutlust sellest, kuidas suunata teaduslik informatsioon praktikasse seal rakendataval kujul ning milliseid põhimõtteid jälgida, et vältida pseudoteadust.

Saladuse hoidmise kohustus ja selle erandid psühhiaatrias

Kärt Pormeister, Madis Parksepp — 2026-02-09 19:13:45

Patsiendi terviseandmete konfidentsiaalsus on üks kehtivasse õigusesse raiutud meditsiinieetika põhiprintsiipidest, mistõttu on raviga seotud andmete jagamine kolmandate isikutega, kes pole raviteenuse osutamisega seotud, üldiselt keelatud. Mõningatel juhtudel aga ‒ seda eriti psühhiaatria valdkonnas ‒ võib teiste isikute kaitseks olla vajalik ligipääsu võimaldamine patsiendi andmetele ilma viimase nõusolekuta. Seetõttu on seadusandja kehtestanud rea erandeid psühhiaatrilise abi seaduses, mis lubavad psühhiaatrilise abi osutajal jagada patsiendi terviseandmeid kindlatel eesmärkidel teatud kolmandate isikutega. Probleem seisneb aga selles, et mitmed neist eranditest asetavad andmete jagamisega seotud riskid täielikult tervishoiuteenuse osutajale. Patsiendiandmete ebaseadusliku jagamisega kaasnevad tõsised riskid tervishoiuteenuse osutajatele nii isiklikul kui ka asutuse tasandil. Seetõttu eeldab andmete jagamine selget ja ammendavat õiguslikku regulatsiooni. Paraku pole kehtiv õigus ses osas kaugeltki mitte üheselt mõistetav ning Riigikohtu 2022. aasta seadusetõlgendus muutis olukorra veelgi segasemaks. Seetõttu on tervishoiuteenuse osutajad keerulises olukorras, kus igat avaldust patsiendi andmete saamiseks peaks ideaalis kiiremas korras vaagima ekspertide kogu, samas kui tegelikkuses pole enamikel tervishoiuteenuse osutajatel selleks vajalikke ressursse. Siinses kirjatükis analüüsivad autorid kriitilise pilguga psühhiaatrilise abi seaduses kehtestatud reegleid terviseandmete jagamiseks ilma patsiendi nõusolekuta. Autorid seavad kahtluse alla Riigikohtu poolt seadusele 2022. aastal antud tõlgenduse ning jõuavad järelduseni, et kohtu poolt esile tõstetud probleeme ei ole tänaseni lahendatud, kuigi 2025. aastal jõustunud seadusandlike muudatuste käigus nii väideti.

Üks amet, erinevad rollid. Kliinilise psühholoogi tegevuse õiguslik kvalifitseerimine

Made Rästas, Thea Marran — 2026-02-09 19:21:41

Artikkel käsitleb kliinilise psühholoogi tegevuse õiguslikku raamistikku, keskendudes sellele, kuidas erinev tegevuse kvalifitseerimine mõjutab tema õigusi ja kohustusi. Viimaste aastate jooksul on Eestis üha enam rõhutatud vaimse tervise teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamise vajadust. Selle valguses muudeti 2023. aasta oktoobris tervishoiuteenuste korraldamise seadust, tuues seadusandlusesse psühholoogilise ravi mõiste ning andes kliinilistele psühholoogidele võimaluse tegutseda iseseisva tervishoiutöötajaga võrdsustatud spetsialistina. Artiklis analüüsitakse kliinilise psühholoogi eri rolle ning nende aluseid, avatakse psühholoogilise ravi mõiste kujunemist ning sisulist kohaldamisala, samuti sellega kaasnevaid probleeme praktikas. Täpsemalt selgitatakse, kuidas kliinilise psühholoogi tegevus võib õiguslikult kvalifitseeruda kas tervishoiuteenuseks või nn heaoluteenuseks. Kuigi teenus võib sisuliselt olla sarnane, kaasnevad eri liigituse korral kliinilise psühholoogi tegevusega väga erinevad õigused ja kohustused, mis mõjutavad nii teenuse osutamist kliinilise psühholoogi poolt kui ka patsienti. Tulenevalt sellest, kas juriidiliselt on tegemist tervisteenuse osutamisega tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel või heaoluteenuse osutamisega käsunduslepingu alusel, kohalduvad kliinilisele psühholoogile muuhulgas erinevad õigused ja kohustused teenuse dokumenteerimise ja andmete säilitamise, isikuandmete töötlemise õiguslike aluste, konfidentsiaalsuskohustuse ning üldise lepingulise vastutuse osas. Seetõttu on oluline, et nii kliiniline psühholoog ise kui ka patsient mõistaksid, millise määratluse alla kuulub osutatav teenus ning millised on sellega kaasnevad õigused ja kohustused mõlemale osapoolele.

Isiku äratundmiseks esitamise regulatsiooni ümbermõtestamine Eestis

Annegrete Palu, Laureen Hansmer, Anneli Soo — 2026-02-09 19:32:47

Kuritegu pealt näinud tunnistajal võidakse kriminaalmenetluse käigus paluda tuvastada teo toimepanija äratundmisreast (ingl lineup), mis koosneb tavaliselt kahtlustatavast, kes võib olla süüdi või mitte, ja võrdlusisikutest, kes on teadaolevalt süüta. Samas võivad tunnistajate otsused olla tõendusmaterjalina ebausaldusväärsed. Aastakümnete jooksul tehtud teadusuuringud näitavad, et mälu on habras, mälestused võivad ununeda ja muutuda, sealhulgas menetluse raames läbi viidud äratundmiseks esitamise toimingu tõttu. Lisaks hõlmab äratundmiseks esitamine sotsiaalset interaktsiooni, mis võib samuti mõjutada tunnistajate otsustusprotsessi ja valikuid äratundmisreas. Viimase kümnendi märkimisväärsed edusammud teaduses tingivad vajaduse Eestis kasutusel olevate äratundmiseks esitamise juhiste analüüsiks. Eestis juhindutakse äratundmiseks esitamisel kriminaalmenetluse seadustikust, mille asjaomast regulatsiooni ei ole muudetud alates seadustiku vastuvõtmisest 2004. aastal. Käesoleva artikli eesmärk on hinnata, kas kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhised äratundmiseks esitamise kohta on kooskõlas kaasaegsete teadusuuringute soovitustega ja edendavad usaldusväärset äratundmiseks esitamise praktikat. Selleks annavad autorid esmalt ülevaate erinevatest äratundmisrea koostamise ja äratundmiseks esitamisega seotud süsteemiteguritest ning selgitavad, kuidas ja miks need muutujad äratundmisotsuseid mõjutavad. Seejärel analüüsitakse nendele teguritele tuginedes kehtiva regulatsiooni vastavust teaduspõhistele soovitustele.

Teadlik eneseohustamine ja enesemääramisõiguse ulatus

Artur Piisang, Laura Aiaots — 2026-02-09 19:40:28

Karistusõiguse keskne eesmärk on õigushüvede kaitse. Selle eesmärgi piiriks on individuaalse autonoomia põhimõte, mille kohaselt on õigushüve kandjal õigus ise otsustada, kuidas oma õigushüve kasutada. Seetõttu on isikul õigus näiteks hävitada oma vara ning vabasurm ei ole karistatav. Enda õigushüvede eest peab seisma ka olukordades, kus oht õigushüvele on seotud teise inimese teoga. Kannatanu käitumine omab lisaks süüdistatavale tagajärje omistamise küsimusele tähendust ka tsiviilhagi aspektist. Nimelt tuleb tsiviilhagi üle otsustamisel arvestada kannatanu võimalikku hooletust ja selle raskust tervisekahjustuse saamisel. Käesolevas artiklis kaardistatakse kohtupraktikast lähtuvalt teadliku eneseohustamise kui objektiivse omistamise kriteeriumid ning hinnatakse, kas nende alusel on teadlikku eneseohustamist võimalik järjepidevalt ja süsteemselt sisustada, sh kas ja kuidas on seda võimalik eristada kannatanu nõusolekust kui õigusvastasust välistavast asjaolust. Lisaks hindavad autorid seda, kas teadlikku eneseohustamist kontrollitakse karistusõiguses ja tsiviilõiguses sarnaselt, s.t kas teadliku eneseohustamise jaatamine karistusõiguslikus kontrollskeemis välistab ka tsiviilhagi rahuldamise.

Joobeseisund kui joobest tingitud juhtimisvõimetus

Erkki Hirsnik — 2026-02-09 19:45:29

Karistusseadustiku (KarS) §-s 424 sätestatud mootorsõiduki, maastikusõiduki ja trammi juhtimine joobeseisundis on üks kõige levinumaid kuritegusid Eestis: 2023. aastal registreeriti selliseid kuritegusid ligi kaks ja pool tuhat ning see rikkumine platseerus sageduselt kolmandaks kuriteoks. Tundub, et praktikas pole KarS §-ga 424 seotud materiaalõigust puudutavaid vaidlusi kuigi palju: vähesed üldmenetluses arutatavad asjad puudutavad eelkõige teo tõendatust või karistust. Seega võiks öelda, et materiaalõiguse koha pealt on asi selge ja korras. Kui selguse argumendiga ehk võikski nõustuda – kõik toimib ja tõlgenduspraktika on ettenähtav –, pole senine praktika autori hinnangul mitmest aspektist õigusdogmaatilises mõttes korrektne: seda nii puutuvalt karistusõiguse eriosasse (eelkõige seonduvalt liiklusseaduse § 69 lg 2 p-ga 2) kui ka üldosasse (eeskätt seoses tahtlusega). Autor väidab, et senine väärpraktika (või vähemasti suur osa sellest) on võimalik kõrvaldada seeläbi, et tõlgendada koosseisuelementi „joobeseisund“ mitte kitsalt joobeseisundina, vaid joobest tingitud juhtimisvõimetusena. Autor keskendub artiklis kõige levinumale joobe tekitajale ehk alkoholile (selle põhjustatud alkoholijoobele). Eelduslikult on aga mitmed artiklis esitatud argumendid võimalik üle kanda ka muudele joobeliikidele.

Kommentaar Erkki Hirsniku artiklile „Joobeseisund kui joobest tingitud juhtimisvõimetus“ ning Artur Piisangi ja Laura Aiaotsa artiklile „Teadlik eneseohustamine ja enesemääramisõiguse ulatus“

Eerik Kesküla — 2026-02-09 19:52:10

Erkki Hirsniku artiklis tehakse kehtivale praktikale etteheiteid, et juhindutakse liiga jäigalt ühest konkreetsest piirmäärast: ühelt poolt võimaldab meie seadus võtta sõidukijuhti kriminaalvastutusele ka sellest määrast väiksema alkoholijoobe korral ja teisalt ei pruugi olla võimalik omistada vastavat tahtlust isegi n-ö raskes joobes juhile. Et asjad pole tõepoolest nii must-valged, nagu meie praktikas nähakse, kinnitavad ka alkoholi mõju uurivad teadusuuringud. Veelgi enam ‒ asjad võivad olla isegi vähem must-valged kui Hirsniku artiklis välja tuuakse. Samas on ilmselt paratamatu, et kusagil peab õiguskord n-ö piiri tõmbama ja tegema otsustuse, et tegu X on karistatav või tegu Y seda pole, isegi kui teaduslikult mõningad (teoreetilised) kahtlused õhku jäävad. Artur Piisangi ja Laura Aiaotsa artiklis uuritakse kannatanu teadlikku eneseohustamist ning seda ka juhtumi korral, kui kannatanu istub purjus juhiga autosse, juht teeb avarii ning kannatanu saab viga. Sellisel juhul on oluline, milline on üldse joobe mõju sõiduki juhtimisele, kuidas see võib inimeste lõikes erineda ning kuidas võis kannatanu tajuda joobe mõju sõidukijuhtimisele. Artiklis kommenteeritakse neid küsimusi kliinilise psühholoogi vaatevinklist.

Seksuaalkäitumine ja selle hindamine õiguskontekstis

Margus Veem, Annika Tamme — 2026-02-09 19:58:21

Inimese seksuaalsus on mitmekesine, hõlmates identiteete, tundeid, fantaasiaid ning nende erinevaid käitumuslikke väljendusi. Normatiivse ja patoloogilise seksuaalkäitumise eristamine on keeruline, eriti kui hinnangu andmise eesmärk on seotud eksperdi ütluste, süüdivuse küsimuse või riskihindamisega. Seksuaalkäitumise hindamine on õiguskontekstis paratamatult tundlik, mistõttu võib ebaharilike või sotsiaalselt mitteaktsepteeritud tunnuste tõlgendamine ilma selgete kriteeriumide ja metoodilise raamistikuta viia põhjendamatute või kallutatud järeldusteni. Meedias kasutatakse sageli mõisteid nagu „pedofiil“, „seksisõltuvus“, „pornosõltuvus“ ja „hüperseksuaalsus“, seda nii õigusvastase kui ka sotsiaalsest või moraalsest normist kõrvale kalduva käitumise kirjeldamisel. Samad mõisted on leidnud tee ka kohtupraktikasse, kus aeg-ajalt tuleb ekspertidel hinnata isikute seksuaalkäitumist nii kriminaal- kui ka tsiviilmenetlustes. Meditsiinis ja psühholoogias toimunud arusaamade areng inimkäitumise ja selle põhjuste kohta on viinud aga nende mõistete muutumiseni. Seetõttu on esile kerkinud ka vajadus teemat avada ning viia kooskõlla praeguste teadmiste ja parima praktikaga. Artiklis kirjeldatakse seksuaalkäitumisega seotud häireid, seksuaalkäitumise hindamise rolli riskihindamises ning eetilisi piire eksperthinnangu ja arvamuse andmisel.

Psühholoogiline ja psühhiaatriline ekspertiis ning asjatundja arvamus perekonnaõiguses

Iiris Velling, Priit Kama — 2026-02-09 20:04:18

Perekonnaõiguses tõstatub sageli küsimus lapse edasise elukorralduse kohta, kui lahkumineku järgselt tekib vanemate vahel tugev konflikt ning omavahelisele kokkuleppele kohtuväliselt ei jõuta. Hooldusõiguse ja suhtluskorra vaidlustes tuleb kohtul langetada otsuseid, mis puudutavad lapse elukohta, suhteid lähedastega ja arenguvajadusi. Vaja on selgeks teha, kumma vanemaga laps põhiliselt elab, kui palju aega veedab laps kummagi vanema juures ning milliseid hooldusõiguslikke otsuseid peaks vanem, kelle juures laps elab, saama teha üksi. Nende küsimuste lahendamisel on keskseteks mõisteteks kujunenud lapse heaoluga arvestamine ning lapse huvi. Seetõttu jõutakse sageli ka küsimuseni, mis on lapse huvi psühholoogilisest seisukohast. Mõnda liiki perekonnaasjades on eksperdi kaasamine kujunenud iseenesestmõistetavaks, sest seadus seda nõuab, või seetõttu, et ekspertiis näitab kohtuasja lahenduse küllalt ühemõtteliselt kätte. Hooldusõiguse ja suhtluskorra vaidluste puhul on ekspertiisi tellimine või asjatundja arvamuse esitamine erandlik ning ei saa rääkida väljakujunenud praktikast, millal kohus seda vajalikuks peab. Artiklis käsitletakse, millistes olukordades võivad just psüühikat puudutavad ekspertiisid või asjatundja arvamused olla kohtule vajalikud, et otsustada, milliseid selle valdkonna ekspertiise tellida ning millistele põhimõtetele peab eksperdi töö tuginema, et hinnata seejuures ka ekspertiisi kvaliteeti. Artikkel püüab anda tervikpildi psühholoogia ja psühhiaatria erialaste ekspertiiside kasutamise võimalustest perekonnaõiguslikes kohtuasjades. Põhjalikumalt on autorid käsitlenud vanemlike oskuste ekspertiisi, mille rakendamine on Eestis alles kujunemas.

Menetluslikke võimalusi perevägivallaga arvestamiseks vanema õiguste määramisel hagita perekonnaasjades

Anneli Alekand, Anne Haller — 2026-02-09 20:13:41

Viimase 10 aasta jooksul on tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 550 lõike 1 punktis 2 nimetatud hagita perekonnaasjades, s.o hooldus- ja suhtlusõiguse asjades esitatud Eesti maakohtutele enam kui 1000 avaldust aastas. Kõigist hagita perekonnaasjadest on hooldus- ja suhtlusõiguse vaidlused viimase 10 aasta jooksul moodustanud keskmiselt umbes 43%, kõikudes 33% (2022. aastal) ja 50,9% (2020. aastal) vahel. Eestis puudub ametlik statistika selle kohta, kui palju hooldus- ja suhtlusõiguse asjadest on seotud perevägivallaga. Selliseid vaidlusi lahendavad kohtunikud ja neis osalevad advokaadid on aga märkinud, et perevägivalla argumenti kuuleb laste üle peetavates vaidlustes üha enam. Arvestades, kuivõrd levinud perevägivald Eestis on, võib üsna kindlalt väita, et sellega puutuvad hooldus- ja suhtlusõiguse vaidlusi lahendades kokku kõik kohtud. Samas ei võeta viiteid perevägivallale perekonnavaidlustes mitte alati tõsiselt, pareerides need väitega, et kui kriminaalmenetlus perevägivalla tarvitamist ei kinnita, on sellekohased väited alusetud. Artikli eesmärk on selgitada, miks ei ole selline lähenemine kooskõlas perevägivalla olemusega, ning käsitleda menetluslikke võimalusi võtta hooldus- ja suhtlusõiguse vaidlustes perevägivalla mõju arvesse sõltumata sellest, kas kriminaalmenetluses on vägivalla olemasolu tuvastatud või mitte.

Lapse ärakuulamine tsiviilkohtumenetluses: teaduspõhised soovitused

Raina Pärn, Annegrete Palu — 2026-02-09 20:18:14

ÜRO laste õiguste konventsiooni (LÕK) vastuvõtmisega 1989. aastal toimusid põhimõttelist laadi muudatused selles, kuidas lapsi õiguslikult käsitletakse. LÕK-i kandev mõte on tunnustada lapsi õiguste subjektina, kuigi nad ei oma täiskasvanutega võrdset autonoomiat. Selleks et tagada lapse õigus olla oma kohtuasja arutamise juures, on vajalik, et laps oleks menetlusse kaasatud. LÕK-i üks alusväärtusi on kõikide laste õigus olla ära kuulatud ja tõsiselt võetud (LÕK art 12). Lapse õigus olla ära kuulatud realiseerub läbi LÕK artikli 3 põhimõtte, mille järgi tuleb igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale seada lapse huvid. Käesolevas artiklis antakse ülevaade lapse huvide kontseptsioonist ja lapse ärakuulamise õigusest tsiviilkohtumenetluses, keskendudes hagita perekonnaasjade regulatsioonile. Artiklis esitatakse teaduskirjandusel põhinev lühiülevaade sellest, kuidas lapse ärakuulamist ette valmistada ja läbi viia, et tagada lapse õiguste kaitse, aga ka nõuetekohane lapse huvide väljaselgitamine. Samuti käsitletakse artiklis lapse ärakuulamise talletamise ja korduvärakuulamiste problemaatikat ning võimalikke lahendusi. Kuigi artiklis käsitletakse lapse ärakuulamist kohtuniku vaates, ning annatakse selleks juhiseid ja soovitusi, on võimalik teaduskirjanduse baasil antud suuniseid rakendada ka teistel spetsialistidel, kes puutuvad lapse ärakuulamistega kokku muudel õiguslikel alustel.

Kas mida vanem, seda targem? Laste õiguste ja nende arengu omavahelised seosed

Kristi Paron, Annegrete Palu, Triin Liin — 2026-02-09 20:24:14

ÜRO lapse õiguste konventsiooni (LÕK) artikkel 12 nõuab, et laps tuleb teda puudutavas asjas ära kuulata, sõltumata vanusest, kuid lisab sellele klausli, et lapse arvamusele tuleb anda kohane kaal vastavalt lapse vanusele ja küpsusele. Nii lapse arvamusele kohase kaalu andmise mehhanism kui ka Eesti põhiõiguste raamistik seavad lapse täieliku õigussubjektsuse eelduseks lapse võimete hindamise. Seejuures pole rahvusvahelises ega Eesti õiguskirjanduses selgust, mis see täpselt on, mida hinnata tuleks – küpsus, arengutase, kompetentsus, intellektuaalne võimekus vms. Autorid püüavad luua selgust, millised raamid annab lapse arenevate võimete hindamiseks ja mõistmiseks laste inimõiguste alusdokument – LÕK. Samas pole laste võimete hindamisega seotud küsimuste lahendamine võimalik üksnes õiguse abil; see eeldab laste arengupsühholoogia põhitõdede tundmist ning laste ja täiskasvanute omavaheliste suhete toimemehhanismide mõistmist. Arengupsühholoogia käsitlused aitavad selgemini mõtestada, millised lapse võimed omavad tähtsust tema osalusõiguse teostamisel ning kuidas nende võimete areng on seotud lapse autonoomia kasvuga. Käesolevas artiklis analüüsitakse laste õiguste ja arengu vahelisi seoseid, sidudes laste õiguste õigusteadusliku käsitluse arengupsühholoogia ja lapsepõlve sotsioloogia teadmistega. Samuti püütakse välja pakkuda teoreetilised ja praktilised lähtekohad, millest praktikud saaks laste arenevate võimete hindamisel lähtuda.

Piiratud arusaamisvõimega täisealisele isikule eestkoste seadmise eeldused ja ulatus

Raine Pilli, Leanyka Libeon — 2026-02-09 20:30:03

Eestkoste määratakse täisealisele isikule, kes ei ole võimeline vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saama või neid juhtima. Eestkoste eesmärgiks on abistada isikuid, kes ei suuda kestvalt oma õigusi teostada ja kohustusi täita vaba tahte puudumise tõttu, mitte kõrgest vanusest, füüsilisest puudest või muudest asjaoludest tingitud igapäevaelu toimetulekupuuduste korral. Igapäevapraktikas peegeldab seda psüühikahäirest tulenev suutmatus hoolitseda enda ja oma lähedaste igapäevavajaduste ning tervise eest, suutmatus abi vastu võtta või kahjustavate tehingute tegemine. Kuigi paljud inimesed võivad abi vajada oma puudulike sotsiaalsete oskuste, eluviiside või ühiskonda sobimatute väärtushinnangute tõttu, ei luba seadus neid eestkostja määramisega aidata, kui nende abivajadus ei ole tingitud kestvast psüühikahäirest. Eestkoste abistava eesmärgiga tuleb paratamatult kaasa põhiõiguste ja -vabaduste piiramine, mistõttu on väga oluline, et eestkostet ei määrataks ulatuslikumalt, kui see on isiku kaitseks hädavajalik. Seetõttu tuleb kohtul eestkoste seadmise menetluses alati hinnata, millises ulatuses ei ole isik enda psüühikahäirest tulenevalt oma tegudest võimeline aru saama ega neid juhtima. Meditsiinilistest eriteadmistest lähtudes saab ekspert anda hinnangu psüühikahäire olemasolule, kulule ning kognitiivsete võimete struktuurile sõltuvalt häire olemusest. Keskne küsimus eestkostevajaduse hindamise puhul on seotud isiku kognitiivse funktsiooniga, mille meditsiiniline selgitus ja kirjeldus peab peegeldama isiku täidesaatvate funktsioonide taset, mille järgi saab teha juriidilised otsused.

Kuidas leida õige ekspert isikuõigusi puudutavates hagita tsiviilasjades?

Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke — 2026-02-09 20:36:17

Seadusandja on mitmete hagita menetluste puhul näinud kohtule ette kohustuse kaasata menetlusse ekspert. Lapse ja vanema õigustega seotud menetlustes ei ole seadusandja otsesõnu ekspertiisi ette näinud, samas tuleb ka nendes menetlustes kohtul jõuda võimalikult usaldusväärsete tõendite alusel lapse huve kõige paremini arvestava lahendini. Eksperdiarvamusel võib olla ka lapse õigusi puudutavates menetlustes keskne koht. Artikkel ei keskendu mitte niivõrd eksperdi arvamuse sisulistele nõuetele kui sellele, milline peaks olema eksperdi kvalifikatsioon hagita perekonnaõiguslike menetluste ning isikuõigusi puudutavate asjade puhul. Seega on vaatluse all, kuidas õiguse rakendaja peaks leidma konkreetse asja lahendamiseks pädeva ja asjatundliku abi. Artikkel põhineb õiguskirjanduse ja õigusallikate analüüsil. Lisaks Eestile on võrdlevalt tuginetud eelkõige Saksa allikatele, sest Saksamaa perekonnaõiguse eestkoste regulatsioon oli meie perekonnaseaduse loomisel otseseks eeskujuks ja Saksamaa hagita asjade menetluse reeglid eeskujuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku eestkoste seadmist, sealhulgas ka eestkostetavale ekspertiisi määramist puudutavas osas.

Eutanaasia ehk abi suremiseks, mitte suremisel

Ants Nõmper — 2026-02-09 20:39:43

Eutanaasia on tegu, mis on suunatud teise inimese surma esilekutsumisele halastuse motiivil ja sureva inimese enda soovil. See on abi suremiseks, mitte abi suremisel (nt surija valude leevendamine). Juriidilises mõttes on tegemist tahtliku tapmisega, mille õigusvastasus võib aga teatud juhtudel olla välistatud. Selline olukord ei ole aga ainuvõimalik eutanaasia teema lahendus. Milline on Eestile sobilik suremisabi lahendus, selle peab välja selgitama ühiskondliku arutelu käigus. Ühiskondlikku arutellu panustamiseks annab autor artiklis esmalt lühikese ülevaade eestimaalaste suhtumisest eutanaasiasse. Sellele järgneb kokkuvõte senisest eutanaasiaalasest väitlusest, mis on kestnud juba pea 100 aastat. Selleks et arutelu oleks viljakas mõttevahetus, mitte kivistunud seisukohtade kokkupõrge, tuleb aru saada, mis on ja mis ei ole eutanaasia. Seetõttu antakse artiklis ülevaade erinevate tegude juriidilistest tähendustest ning selgitatakse meditsiinilisi olukordi elu lõpus.

Kohtupsühhiaatria- ja kohtupsühholoogia ekspertiis testeerimisvõime postuumsel hindamisel

Anu Arold, Mari Zobel, Susann Liin — 2026-02-09 20:44:19

Testeerimisvõime tähendab õiguslikult pärandaja võimet teha kehtivalt viimse tahte avaldust ehk testamenti või pärimislepingut, samuti võimet viimse tahte avaldust muuta või tühistada. Praktikas on vaja testeerimisvõimet hinnata eelkõige pärimisõiguslikes kohtuvaidlustes, et selgitada välja, kas testament on kehtiv ning kes on pärandaja pärijad. Kohus annab testamendi kehtivusele õigusliku hinnangu kohtu ette toodud asjaoludest, tõenditest ja poolte taotlustest lähtuvalt. Kohus saab küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Kuivõrd testeerimisvõime aluseks olevate asjaolude väljaselgitamine eeldab eriteadmisi isiku tervisliku seisundi kohta laiemalt, küsitakse pärimisõiguslikes kohtuvaidlustes tavaliselt eksperdi arvamust. Artiklis analüüsitakse esiteks, milles testeerimisvõime postuumne hindamine praktiliselt seisneb, millist standardit ja meetodit kasutatakse ning millistest andmetest ekspert lähtub. Teiseks käsitletakse testeerimisvõime hindamist kohtumenetluses ja eksperdiarvamust. Arutletakse, kuidas sõnastada küsimusi eksperdile ning kuidas kujunevad eksperdi järeldused. Samuti tuuakse lõpetuseks välja mõned mõtted juristide ja ekspertide koostöö kohta.

In memoriam. Wilfried Schlüter

Raul Narits — 2026-02-09 20:49:49