Juridica

Austatud lugeja!

Katrin Prükk — 2023-11-09 20:12:18

Kevadel kuulasin ühe keeleinimese loengut. Millest, ärge küsige. Üksipulgi võeti lahti eesti keele teatud reegleid, aga kõik see kõlas nagu hiina keel. Ilmselt polnud ma ainus. Lektor tabas valdavalt juristidest koosneva auditooriumi kustuva pilgu ja tuli meile appi selgitusega, et eelkõige tuleks lähtuda enda keelevaistust. Reegli juurde tuleb minna alles siis, kui vaist vaikib või tekib kahtlus. Reegel on keeruline ja ainuüksi selle järgi rääkima/kirjutama hakates on kerge vigu teha.

Kas ei ole mitte nii, et meie, õigusteadlased, sarnaneme mõneti keeleteadlastele? Kui nemad leiavad eest keele, mille seaduspärasused nad sõnastavad keelereeglitena, siis meie vaatleme ühiskonda ja formuleerime õigusnormi. Keeleõpetaja aitab järele neid, kelle keelevaist ei ole veel välja kujunenud või vajab tuge; advokaat peaks aga abistama klienti, kes kahtleb oma õiglustundes. Keel areneb, muutuvad keelereeglid; ühiskond muutub, arenevad õigusnormid. Aga kui keeleinimesed käivad keele järel, siis meie püüame kohati minna ühiskonnast ette. Tõsi, ka keeleteadlased töötavad välja uudissõnu, kuid keelekasutajatel on vaba voli otsustada, kas need käibele võtta või mitte. Meie oskused on abiks selliste uute reeglite kehtestamisel, mis on kohustuslikud. Me pelgalt ei peegelda ühiskonda, me sunnime teda ka muutuma.

Probleem on aga sellessamas vaistus. Kui tunnetamine on iseenesest juba raske, siis Aldous Huxley on öelnud, et legalistid on eriliselt võimetud mõistma tõelist asjade loomust.

Jätame korraks kõrvale asjade loomuse ja mõtleme õiguse tunnetamise peale. Nii nagu praegu ollakse kriitilised õigushariduse suhtes, siis olime seda ka siis, kui ise sai tudeng oldud. Üks näiliselt kasutu loeng järgnes teisele. Aga kõige selle sees hakkas vaikselt tekkima ja arenema tunnetus. See oli hämmastav, isegi ime. Kas pole tore juba õhust haarata, milline on tavapärase olukorra õiguspärane lahendus? Ole vaid mees/naine ja otsi norm juurde, pusima peab vaid keeruliste kaasustega. Mulle näib, et see tunnetus on juristkonnas taandarenemas. Millega muidu seletada suurt rahulolematust, kroonilist ajapuudust, enneaegseid pensioneerumisi jne. Öeldakse, et tänapäeval on kõik keeruline, aga no kuulge!

Eraldi küsimus on, kas see tunnetus on üldse enam võimalik. Siim Tammer kirjutab, et finantssektoris on üle 600 (!) kehtiva õigusakti. Marika Toim-Moktefi selgitab, et ehkki Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tagatud õigused sarnanevad meie põhiseaduse omadega, võib nende täpne tähendus Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikas olulistes nüanssides erineda. Taolise mahuka materjali sisu ja nüansse on võimalik tajuda ainult juhul, kui kõik see rajaneb ühtsel vundamendil ja loogikal. Kas rajaneb? Isegi kui rajaneb – kas me usume rajanevat? Üks õppejõud rääkis kunagi, kuidas suur hulk tudengeid olid kaasust lahendades jõudnud absurdsele tulemusele. Minu arvates ei ole probleem niivõrd selles, et nad kasutasid normi X, unustades normi Y ära. Probleemiks pean seda, et tudengid olid tõsimeeli veendumusel, et õiguspärane lahendus võibki olla absurd. Kui meie eeldus pole loogiline ja õiglane norm, peame sajad aktid, mahuka kohtupraktika ja õiguskirjanduse takkapihta pähe õppima. Tehisintellekt – avita!

Kui norm peegeldab ühiskonda, on tema tunnetamine lihtsam – kui meie juriidiline taju on kas vaiki või kõhkleb, võtame appi ühiskondliku. Eesti probleem on selles, et paljud meie tänased normid ei ole siinsest ühiskonnast sirgunud. Nad on meie jaoks võõrkeel ja kuna nende päritolu on erinev, on võõrkeeli mitu. Võõrast keelt tajuda on alati raskem. Jääbki ainult vaevarikas, aeganõudev ja vigaderohke keelereeglite tee. Kuni see keel saab omaks.

Tulen tagasi Huxley juurde: on ta õigus? Reeglid suruvad nähtuse raamidesse. Mingi osaga nähtusest saab seda teha, mingi osaga mitte. Luuletust keelereeglitega analüüsida saab, kirjutamisel on nad abiks maksimaalselt grammatika osas. Kas seadus on loomult võimekam?

Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldumine liikmesriigi tegevuse või tegevusetuse korral

Marika Toim-Moktefi — 2023-11-09 20:12:40

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 51 lõike 1 kohaselt kohaldatakse hartat liikmesriikide tegevuse või tegevusetuse suhtes ainult siis, kui nad kohaldavad Euroopa Liidu õigust. Mõistet „Euroopa Liidu õiguse kohaldamine“ tõlgendatakse Euroopa Liidu Kohtu praktikas. Õiguskirjanduse kohaselt on see kohtupraktika lai, vastuoluline ja segadust tekitav. Käesoleva artikli eesmärk on analüüsida Euroopa Kohtu praktika põhjal, kuidas Euroopa Kohus on tõlgendanud liidu õiguse kohaldamist konkreetsetes kohtuasjades.

Analüüsi kohaselt on Euroopa Kohus praeguseks välja töötanud üsna selged ja järjepidevad reeglid. Eeltingimusena peab selleks, et tegemist saaks olla liidu õiguse kohaldamisega, liikmesriigi tegevuse või tegevusetuse puhul asjasse puutuma mingi muu liidu õiguse säte peale harta sätte. Liikmesriik kohaldab liidu õigust, kui aluslepingu säte näeb talle ette mingi kohustuse või kui ta piirab mõnda aluslepingus sätestatud põhivabadust. Liikmesriik kohaldab liidu õigust ka siis, kui ta kohaldab või võtab üle liidu õigusnormi, mis ei jäta talle mingit kaalutlusruumi; kui liidu õigusnorm jätab talle kaalutlusruumi ja ta seda kasutab; kui liidu õigusnorm näeb ette mingi toimingu tegemise, kuid ta keeldub seda tegemast; kui ta tõlgendab liidu õigusaktis sätestatud mõistet, mida ei ole liidu õigusega ühtlustatud; kui ta kehtestab karistuse liidu õigusakti rikkumise eest ning kui ta kehtestab liidu õigusakti menetlusnormid või täpsustab liidu õigusaktis sätestatud korda.

Autor leiab, et praeguseks on Euroopa Kohtu praktika harta artikli 51 lõike 1 osas rikkalik, kuid ei anna vastuseid kaugeltki kõikides praktilistes olukordades. Sellest annab tunnistust asjaolu, et endiselt jõuab Euroopa Kohtusse seda sätet käsitlevaid vaidlusi, mida ei saa lahendada varasemas praktikas sõnastatud reeglite järgi.

ECN+ direktiivi Eesti õigusesse ülevõtmine: väärteomenetlus kui võimalik ning otstarbekaim lahendus

Martin Mäesalu, Miikael Tuus — 2023-11-09 20:13:01

Autorid on seisukohal, et ECN+ direktiiv on Eesti õigusesse võimalik üle võtta väärteomenetluse kaudu. Tõsised takistused selleks puuduvad. Kuigi väärteoõigus vajaks mõningaid täiendusi, seda ka pärast 1. novembril 2023 jõustunud muudatusi, oleks nende tegemine hinnanguliselt lihtsam ja praktilisem kui konkurentsijärelevalvemenetluse loomine, sealhulgas olemasoleva eelnõu muutmine, et kõrvaldada sellest mitmed puudused ja põhiseadusvastasused. Väärteoõiguse reformiga on tehtud ECN+ direktiivi ülevõtmiseks ära oluline eeltöö ning oleks vaja teha vaid teatud täiendavaid muudatusi.

Praegu kavandatud konkurentsiõiguses valdkonnaspetsiifilise erihaldusmenetluse loomisel puudub ka laiem kasutegur: loodav menetluskord ei paku tulevasele õigusloomele ‒ teiste valdkonnaspetsiifiliste erihaldusmenetluste või Soome näitel ka haldustrahvimenetluse seadustiku väljatöötamisel ‒ erilist tuge. Lisaks muutis antud tegevuse mõistuspäratuks hiljuti jõustunud väärteomenetluse reform.

Autorid loodavad, et haldustrahvimenetluste loomisest nii konkurentsijärelevalve kui ka teistes valdkondades siiski loobutakse ning Konkurentsiamet hakkab tulevikus ELTL artiklite 101 ja 102 täitmist tagama väärteomenetluses. Eelnõu viimase versiooni § 12 kohaselt jõustuks see 1. juunil 2024. Sellises ajakavas on tegelikkuses võimalik kujundada väärteoõigus vastavaks ECN+ direktiivile ning selliselt harmoneerida Eesti õigus direktiiviga väärteomenetluse kaudu.

Soft law võidukäik finantssektoris. Kas mittesiduval õigusel on võimalus tuua riigisiseselt kaasa siduvaid õiguslikke tagajärgi?

Siim Tammer — 2023-11-09 20:13:23

Juba mõnda aega on õhkkond finantssektori regulatsioonidest karge. Käesoleva artikli eesmärgiks on hinnata formaalselt mittesiduva ehk nn pehme õiguse (ingl soft law) osatähtsust ja selle mõjujõudu finantssektoris. Autor analüüsib, kas pehme õiguse vihmavarju all on hoopiski üles ehitatud õigusraamistik, mis toob otse või kaude siiski siduvaid kohustusi finantsjärelevalve subjektidele. Autor käsitleb teemat eelkõige pangandusõiguse kaudu.

Artikkel keskendub finantsinspektsiooni seaduse (FIS) §-st 57 tulenevale Finantsinspektsiooni õigusele välja anda juhendeid finantssektori tegevust reguleerivate õigusaktide selgitamiseks või finantsjärelevalve subjektide suunamiseks. Selliste juhendite tekketaust on mitmekihiline, kätkedes endas nii Finantsinspektsiooni enda poolt loodud juhendeid kui ka sedalaadi juhendeid, mille autorid on Euroopa Liidu finantsjärelevalve asutused. Autor käsitleb täpsemalt Euroopa Pangandusjärelevalvet (EBA), selgitades nii EBA mandaati kui ka keskendudes EBA õigusele anda välja suuniseid ja soovitusi (edaspidi: EBA juhend). Viimati nimetatud õigus tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. a määruse nr 1093/2010 artiklist 16.

Artiklis otsib autor vastuseid küsimustele, kas EBA juhend on kohustusliku iseloomuga (sh mis järgneb, kui seda ei täideta) ning kas otsus anda FIS § 57 alusel välja Finantsinspektsioon juhend, millega võetakse üle EBA juhend, toob kaasa juhendi kohustuslikkuse finantsjärelevalve subjektile.

Patendi ja ärisaladuste kaitse integreerimine nüüdisaegses leiutise kaitses

Lisette Põld — 2023-11-09 20:13:41

Intellektuaalomandi süsteemi eesmärk on edendada ja kaitsta innovatsiooni jätkusuutlikkust, andes leiutajale ainuõigused ning nõudes samal ajal leiutisest kasusaajatelt õiglast vastusooritust. See eeldab intellektuaalomandi õiguste jõustatavust riiklikes õigussüsteemides ja usaldusväärseid koostöösuhteid riikide valitsuste vahel rahvusvahelisel tasandil.

Viimaste aastate sündmused, sealhulgas Vene Föderatsiooni agressioon, Hiina intellektuaalomandi rikkumised ja COVID-19 pandeemiast soodustatud tootmise lokaliseerumine, on loonud uue ülemaailmse ajastu intellektuaalomandi jõustamise ja rahvusvaheliste kaubandussuhete valdkonnas. Traditsiooniline intellektuaalomandi õiguste süsteem toimib kahe- või mitmepoolsete kokkulepete toel. Kui õiguste jõustamine on muutumas teatud suurtes majanduspiirkondades võimatuks, siis ei ole patendikaitse selle senisel kujul enam atraktiivne ja nõuab lääneriikidelt spetsiifilisi kohandusi. Autori arvates võiks siin pilgu pöörata ärisaladuse instituudi poole. Tuleks kaaluda patendi ja ärisaladuse kaitsevormide integreerimise võimalust, et vältida teadus- ja arendustöö seiskumist ning tagada ühiskonna hüvede soodustamine.

Ärisaladuse kaitse tugevdamiseks teeb autor ettepaneku keelata pöördprojekteeritud toodete kasutamine ärilistel eesmärkidel ja piirata patenditaotluste sisu avalikustamise nõuet. Neid kahte ettepanekut tuleks käsitleda koos. Autori väljapakutud lahendused on skemaatilised ning on mõeldud lähtepunktina arutelule intellektuaalomandi süsteemi võimaliku reformimise üle, et see vastaks uutele rahvusvahelistele oludele.

Sportlase tõendamiskoormis dopingumenetluses: CAS 2021/A/8125, Heiki Nabi vs. Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutus

Paul Keres, Aleksander Muru — 2023-11-09 20:13:57

Dopinguvastased reeglid määratlevad nende rikkumisena keelatud aine või selle teaduslikult tõestatud metaboliidi esinemise sportlase dopinguproovis. Aine olemasolu proovis peab tõendama dopinguvastane organisatsioon. Kui dopinguproovi analüüs näitab mõne keelatud aine olemasolu, eeldatakse, et sportlane on olnud hooletu. Reeglina tähendab see karistusena kaheaastast võistluskeeldu. Kui sportlane soovib võistluskeelust pääseda, peab ta tõendama süü või hooletuse puudumist.

Sellises olukorras oli Eesti raskekaalu kreeka-rooma maadleja Heiki Nabi. Tema uriiniproovist leiti üliväike kogus letrosooli, mille päritolu ei suudetud tuvastada. CAS leidis, et kuigi Heiki Nabi ei manustanud letrosooli tahtlikult ja on juhusliku saastumise kahetsusväärne ohver, tuleb talle määratud kaheaastane võistluskeeld jätta jõusse, sest ta ei suutnud tõenäosuste kaalumise standardi kohaselt tõendada kindlat juhusliku saastumise allikat. Samas keelas CAS teda nimetada dopingutarvitajaks või petturiks.

Artikli autorid leiavad, et asjas CAS 2021/A/8125 tuvastatud asjaoludel oleks tulnud sportlane õigeks mõista. Artiklis tehakse ettepanek tõlgendada reegleid nii, et kui dopinguproovis tuvastatud aine kogus on üliväike, sportlane on tõendanud juhusliku saastumise teoreetilist võimalust ja põhistanud oma aususe, siis karistust järgneda ei tohiks. Sellises kontekstis tuleks konkreetse saasteallika kindlakstegemise kohustust mõista nii, et sportlane peab põhistama, et keelatud aine pärineb tõenäoliselt allikast, mida ta ei pidanud ega teadnud vältida. Tekkinud kahtlus selles, kas sportlane oli piisavalt hoolas või mitte, tuleb tõlgendada sportlase kasuks, sest karistus dopingureeglite rikkumise eest on eriti profisportlaste puhul suhteliselt karm ning patuse sportlase õigeksmõistmine tekitab printsiibis vähem ebaõiglust kui süütu sportlase süüdimõistmine.

Eluaegse vangistuse ja sellest enne tähtaega vabastamise seosed karistusteooriatega

Kristiina Uus — 2023-11-09 20:14:14

Nagu paljudes riikides, on ka Eestis raskeim võimalik karistus eluaegne vangistus. Kuigi riigid on eluaegse vangistuse mõistet erinevalt defineerinud, siis Eestis on lähtutud Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohast ning eluaegsele vangile andnud võimaluse pärast 25 aastat karistuse kandmist vabaneda. Sel viisil on isikule tagatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 3 tulenev inimõigus, mis keelab piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise. Samas on riigil siiski õigus eluaegset vangi tema elu lõpuni vangistuses hoida. Nii on küsitav, kas eluaegse vangistuse puhul on üldse kohta relatiivsel karistusteoorial. Kui aga erakordselt raske kuriteo toime pannud eluaegne vang enne tähtaega vabastada, siis on justkui rikutud karistuse kui tasumise eesmärki.

Käesolev artikkel põhineb autori bakalaureuseastme uurimistööl, mille eesmärk oli selgitada välja eluaegse vangistuse ja sellest enne tähtaega vabastamise seosed karistusteooriate eesmärkidega. Artikkel annab ülevaate, milliseid karistusteooriate eesmärke täidetakse eluaegse vangistuse mõistmisel ja sellest enne tähtaega vabastamisel. Muu hulgas annab autor üldise ülevaate eluaegsest vangistusest Eestis ning aspektidest, mida eluaegse vangistuse mõistmisel ja sellest enne tähtaega vabastamisel kohtupraktikas arvestatakse. Nii jõuab autor läbi analüüsi järeldusele, kuidas täpsemalt on karistusteooriate eesmärgid seotud eluaegse vangistuse ja eluaegsest vangistusest enne tähtaega vabastamisega.

Balti kriminoloogia seminar – üks väärika traditsiooniga teadusüritus

Jüri Saar — 2023-11-09 20:14:30

19.‒20. juunil 2023 toimus Tallinnas 35. Balti kriminoloogia seminar nimetusega „Kuritegevus ja kuritegevuse kontroll: klassikalised teemad ja uued väljakutsed“ („Crime and Crime Control: Classic Issues and New Challenges“), mille organiseerisid ühiselt Tartu Ülikooli õigusteaduskond ja Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituut.

Tegemist on iga nelja aasta tagant toimuva üritusega, millele pani aluse Tartu Ülikooli initsiatiivil 1987. aastal läbi viidud esimene kriminoloogide seminar Ilmatsalus Tartumaal. Kui algselt osalesid seminaril kuritegevuse uurijad neljast Nõukogude Liidu piirkonnast ‒ Eestist, Lätist, Leedust ning Venemaalt (Peterburist) ‒, siis pärast Nõukogude Liidu lagunemist hakkas seminaridel osalema üha enam teadlasi välisriikidest, eelkõige need, keda huvitasid kuritegevuse ja kuritegevuse kontrolli uuemad arengud endises Nõukogude Liidus. Nüüdne seminar oli kümnes kord, mil see viidi läbi Eestis.

Artikkel teeb tagasivaate nii selle pikaajalise traditsiooniga ürituse algusaegadesse, käsitleb vahepealseid arenguid kui annab ka ülevaate seekordsest Tallinna seminarist.

In memoriam. Aulis Aarnio 14.V 1937 – 28. IX 2023

Raul Narits — 2023-11-09 20:14:52

Aulis Aarnio on maailmanimi, kes õigusteadlasena töötas mitmes Soome ülikoolis, oli külalisprofessoriks Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, lugedes loenguid enam kui 50 ülikoolis. Juba tema esimene tõsisem teadustöö – doktoritöö pärija õigusliku staatuse kohta –1967. aastal oli analüütilise suundumuse ja tugevalt õigusteoreetilise rõhuasetusega. Tuginedes L. Wittgensteini hilisfilosoofiale ja järgides kaasaegset analüütilist keeleteooriat ja keelefilosoofiat, eriti oma kuulsa õpetaja G. H. von Wrighti oma, on nii A. Aarnio oma lähenemised ja metoodika kui ka C. Perelmani uue retoorika teatud aspektide käsitused väga originaalsed, püüdes sellega suhestada norme ja käitumist, eriti ülekantuna õiguslikku tähendust omavasse käitumisse. A. Aarnio seisab ühes reas kõigi nende maailmakuulsate teadlaste ja õpetlastega, kes on tegelenud analüütilise teooria ja keelefilosoofiaga.

Me kõik toetume teaduses, aga ka õppetöös „suurte õlgadele“, kes oma eeskujuga meid mõjutavad ja innustavad. A. Aarnio hiigelsuur teaduslik pärand koosneb kümnetest monograafiatest ja sadadest artiklitest. Kindlasti on vaja nimetada siinkohal 1987. aastal ilmunud teost „The Rational as Reasonable. A Treatise on Legal Justification“. A. Aarnio 60. sünnipäevaks ilmunud Festschriftkannab sama tiitlit: „The Reasonable as Rational? On Legal Argumentation and Justification“. Siinkirjutajal oli selles juubelikogumikus võimalus artiklis „Aulis Aarnios Wertungsjurisprudenz und ihre Bedeutung für eine vergleichende Rechtstheorie“ näidata A. Aarnio poolt õiguse kohta kujundatud tunnetusulatuse tähtsust ja tähendust, viidates seejuures muuhulgas A. Aarnio eesti keeles ilmunud „Õiguse tõlgendamise teooriale“ (1996). Eestis on vähemalt põlvkond noori juristi jaoks nii vajalikku korrastatud mõtlemist õppides töötanud just selle õiguse tõlgendamise olemust ja ulatust käsitleva õpikuga. Sellisena on A. Aarnio teaduspärand saanud õigusmõtlemise üheks lahutamatuks osaks meil Eestis. A. Aarnio külastas koos abikaasa Aira Aarnioga Tartut 2008. aasta veebruaris. Toona esines ta Iuridicumi suures auditooriumis ettekandega.

A. Aarnio osales rahvusvahelises teaduselus ka selle suunaja ja juhtijana. Nimelt aastatel 1983–1987 oli ta Rahvusvahelise Õigus- ja Sotsiaalfilosoofia Ühingu president ja 1987–1995 ühingu asepresident. A. Aarnio oli üheks peamiseks Tampere Klubi ellukutsujaks. Tegemist on Rooma klubi eeskujul loodud rahvusvahelise intellektuaalide klubiga, kes tunneb muret ühiskonna arengu pärast seoses demokraatiaga. Tampere Klubi on korraldanud ühe oma ürituse ka Tartus 2008. aasta septembris, kus seminari „Demokraatia väljakutsed“ ettekannetes käsitleti ühiskonna tolerantsuse, ebavõrdsuse ja identiteedi probleeme. Ehk on huvitav meenutada, et juba toona arutleti islamimaailma konfliktide üle. Muuhulgas pärjati A. Aarnio väga austusväärse Alexander von Humboldti Fondi uurimispreemiaga. Selle preemia pidulikul üleandmisel, mis toimus Münsteri Ülikoolis, lausus professor W. Krawietz: „Teid, hr kolleeg Aarnio, peetakse õigustatult üheks uue analüütilise jurisprudentsi ja õiguse teenistuses oleva hermeneutika rajajaks, mille algupärastele saavutustele võlgneb kaasaegne õigusteadus ka väljaspool Skandinaaviat ja Euroopa piire.“

A. Aarnio elas meie hulgast lahkumise ajal Kangasal. Siinkohal tulekski kindlasti lisada, et lisaks õigusteaduslike töödele on A. Aarnio kirjutanud ka mitu näidendit ja kaheksa ajaloolist romaani, millest mitmes püüdis ta olustikku siduda oma koduküla ajaloo ja Soome saatusega, näiteks kasvõi alles paar aastat tagasi ilmunud „Viiltävät muistot“. Nii püüdis A. Aarnio mitte ainult õigusteadlasena näha ja käsitada elu üle aastakümnete ja üle piiride.

Ja kuigi A. Aarnio olevat tema venna sõnul kunagi tagasihoidlikult öelnud: „Olen oma elus ehitanud erinevaid kaardimaju ja neid õhku lasknud“, jättis ta meie jaoks maha palju, väga palju püsivat.

Riigiõiguse aastaraamat

2023-11-09 20:15:05

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis.

Rahvusraamatukogu on abiks õigusinfo leidmisel!

2023-11-09 20:15:19

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis.