Juridica

Austatud lugeja!

Katrin Prükk — 2021-06-06 10:45:28

Tartus toimuvad iga kahe aasta järel õigusteadlaste päevad. Enamik osalejatest muidugi muhelevad, kui neid õigusteadlaseks nimetatakse. Minu enda peas ei ole veel klaar, kas jurist on kunstnik või pigem käsitööline. Viimased teadupärast jagunevad õpipoisteks, sellideks ja meistriteks. Nüüd on Madis Ernits pakkunud välja veel ühe võimaluse: kõrgharitud oskustööline (Sirp, 28.05.2021).

Tööline kannab tunkesid, meile meeldib ülikond. Tööline on sinikrae, meie eelistame valget. Tööline on proletaarlane, meie tahaksime olla intellektuaalid.

Kes on intellektuaal? Õigekeelsussõnaraamat ütleb, et intellektuaal on vaimuinimene. Intellektuaalse isiksusetüübi iseloomustamiseks leidsin ülikooli kodulehelt sellised tunnussõnad nagu analüütilisus, ratsionaalsus, teadmishimu, kriitilisus, hea üldistus- ja kujutlusvõime, sõltumatu ja originaalne mõtlemine. Minu arvates on see ideaalse juristi kirjeldus. Samas, seesama lühiülevaade loetleb ka vastava isiksusetüübi tüüpilised elukutsed. Juristiametit seal pole. Meid on ära nimetatud hoopis ettevõtliku isiksusetüübi juures.

Kas peaksime olema intellektuaalid või piisab ettevõtlikkusest? Või sõnastame küsimuse ümber: kas üks õige jurist saab olla muud kui intellektuaal? Vastusest sellele küsimusele sõltub ei rohkem ega vähem kui see, millist õigusharidust me vajame.

Üks mu sõber ütleb nii: universitas, ainult universitas suudab nurgaadvokaadist haritud ja rahvale kasuliku spetsialisti teha, seda on näidanud viimased aastasajad. Ja ta peab silmas mitte universitas’t kui sammastega maja, vaid selle sõna algtähendust: tervik, üldine, maailm. Ehk siis: intellektuaalide koolitamine on õigushariduse ainus tee.

Samas olen minagi öelnud, et tänapäeval võib iseseisvat mõtlemist kohata pigem lihtsa ehitusmehe kui haritlase puhul. Haritlane näikse kaasajal toimivat nagu arvuti: loeb, salvestab loetu, meenutab loetut. Aga kui on probleem, mille kohta ta lugenud pole, siis jookseb süsteem kokku. Selline haritlane on mõistlik asendada arvutiga. Viimane suudab rohkem „lugeda“, rohkem salvestada ja töökorras arvuti ainus mäluprobleem on selle maht.

Inimene on loodud mõtlemisvõimelisena. Hariduse eesmärk peaks olema seda mõtlemisvõimet arendada, mitte viia varjusurma või veel hullem – tappa. Tõsi, valitsejatele võivad kaks viimast võimalust olla päris mugavad. Nemad „teavad“, panevad ka võimekamad „teadma“ ja vähemvõimekad – need võivad jääda ju ka loovaks.

Kuidas anda haridust ja säilitada loovust üheaegselt, see on võtmeküsimus. Nagu öeldakse, seadusandja üks suletõmme võib viia kogu õigusalase raamatukogu prügikasti. Juura on avatud süsteem. Õpetades seda kui kehtivat õigust õpetame aga suletud süsteemi. Tulemuseks on, et ühe suletõmbe peale võib prügikasti sattuda ka kogu generatsioon juriste.

Kunagine rahvusvahelise õiguse õppejõud Tõnu Põder armastas tudengitelt küsida: „Poisid, kes teist teeb järele Raul Naritsa allkirja?“ (tõlkes: kuidas te küll olete jõudnud esimesest kursusest kaugemale?). Ükskõik mis ka ei oleks õiguse üldainete nimetus, need ained peavad mitte ainult jääma, vaid olemasolevaid tuleb täie tõsidusega õpetada ja kui vähegi võimalik: uusi juurde luua. Vastasel juhul jääme alatiseks esimesele kursusele.

Elektroonilise side metaandmete säilitamise ja kasutamise saaga uued peatükid

Uno Lõhmus — 2021-06-06 10:45:51

Euroopa Kohtu suurkoja poolt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eelotsusetaotluse lahendamiseks 2. märtsil 2021 tehtud otsuse meediakajastused keskendusid raskustele, mis võivad mõjutada paljusid kriminaalmenetlusi ning kuivõrd palju raskemaks muutub kuritegude uurimine, kuid läksid pea vaikides mööda Euroopa Kohtu otsuse sisust. Kohus saatis selge sõnumi, et Eesti seadused ei taga õiglast tasakaalu ühelt poolt kuritegude ennetamise, uurimise ja kohtus menetlemise eesmärgil elektroonilise side liiklus- ja asukohaandmetele juurdepääsu ning teiselt poolt eraelu õiguse, isikuandmete kaitse ja sõnavabaduse vahel.

Riigikohtu eelotsusetaotlus käsitles Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. a direktiivi 2002/58/EÜ (milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. a direktiiviga 2009/136/EÜ) artikli 15 lõike 1 tõlgendamist koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõikega 1.

Artikkel vaatleb Euroopa Kohtu 2. märtsi 2021. a otsust kohtu varasema kohtupraktika kontekstis. Kõigepealt analüüsib autor, kuidas on arenenud ja täienenud elektroonilise side andmete kogumist, säilitamist ja ametiisikutele kättesaadavaks tegemist käsitlev kohtupraktika. Seejärel arutletakse, millised järelmid tulenevad Euroopa Kohtu 2. märtsi 2021. a otsusest Eesti õigusruumi jaoks.

Õigusvastasusseose tähendus karistusõigusliku etteheite tegemisel

Laura Aiaots — 2021-06-06 10:46:08

Karistusõiguses ollakse üksmeelel, et isikule etteheite tegemiseks on vajalik kindlaks teha, kas toimepanija teol on märkimisväärne tähendus tagajärje saabumisel. Vaidlusi põhjustab aga selle tuvastamise viis. Riigikohtu praktikas on viidatud objektiivsele omistamisele kui reeglite kogumile, mis peaks näitama, et tagajärg on toimepanija kätetöö.

Objektiivse omistamise tuvastamiseks ettevaatamatusdelikti puhul tuleb mh hinnata õigusvastasusseost. Selleks tuleb püstitada hüpoteetiline olukord, mis oleks juhtunud siis, kui toimepanija oleks toiminud õiguspäraselt ning kas ka siis oleks saabunud sama tagajärg või mitte. Sellisel viisil õigusvastasusseose määratlemisel tekib küsimus, mis põhistab õigusvastasusseose vajalikkust objektiivse omistamise juures; millise tõenäosusega tuleb näidata, et ka õiguspärane alternatiivkäitumine ei suuda tagajärge vältida; kuidas teha kindlaks, milline on õiguspärane alternatiivkäitumine; mis saab, kui tagajärje põhjustamisega on seotud mitu isikut; kuidas toimub tegevusetuse puhul õigusvastasusseose tuvastamine, arvestades, et ka põhjuslikkus tuvastatakse hüpoteetiliselt; kas õigusvastasusseos omab tähtsust ainult ettevaatamatusdelikti juures. Artiklis peatutakse nimetatud küsimustel.

Veebisisu jagamise teenuse osutaja kohustused autoriõiguste kaitsel

Indrek Kuusk — 2021-06-06 10:46:24

Euroopa Parlament võttis 17. aprillil 2019 vastu direktiivi 2019/790, mis käsitleb autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul (edaspidi DSM-direktiiv). Direktiiv muudab mh oluliselt seniseid Euroopa Liidu autoriõiguse põhimõtteid veebiplatvormide kohta.

DSM-direktiivi artikli 17 lõige 1 sätestab, et kui veebisisu jagamise teenuse osutaja annab üldsusele juurdepääsu tema kasutajate poolt üles laaditud autoriõigusega kaitstud teostele või muule kaitstud materjalile, tähendab see nende üldsusele edastamist või üldsusele kättesaadavaks tegemist, milleks on vaja saada õiguste omajatelt luba. Sellega kehtestab direktiiv veebisisu jagamise teenuse osutajatele otsese vastutuse kasutajate poolt toime pandud autoriõiguse rikkumise eest. Loomulikult vastutab direktiivi 2001/29/EÜ (infoühiskonna direktiiv) artikli 3 lõike 2 järgi endiselt ka kasutaja, kes teose üldsusele kättesaadavaks teeb. Lisaks tuleneb DSM-direktiivi artikli 17 lõikest 3 sõnaselgelt, et sellises olukorras ei kohaldu veebisisu jagamise teenuse osutajatele ka e-kaubanduse direktiivist tulenev ohutu sadama režiim. Viimase asemel sätestab lõige 4 uue vastutuse piirangute režiimi.

Õiguste omajatelt loa saamise nõue ei ole absoluutne. Veebisisu jagamise teenuse osutajad peavad tegema suurimaid võimalikke pingutusi, et luba saada (DSM-direktiivi art 17 lg 4 p a). Kui veebisisu jagamise teenuse osutajad vaatamata vajalike pingutuste tegemisele kaitstud teoste või muu materjali üldsusele edastamiseks või kättesaadavaks tegemiseks luba ei saa, peavad nad vastutusest vabanemiseks täitma DSM-direktiivi artikli 17 lõike 4 punktides b ja c toodud kriteeriume. Käesolev artikkel käsitlebki veebisisu jagamise teenuse osutaja kohustusi just sellises olukorras.

Vajalikud muudatused laevade aresti regulatsioonil Eestis

Heiki Lindpere, Indra Kaunis, Indrek Nuut — 2021-06-06 10:46:39

Autorid on seisukohal, et laevade aresti käsitlevad Eesti seadused vajavad muutmist ja täiendamist, et saavutada õigusselgus ja eri õigusaktide soovitud koostoime. Laevade arestimine on vaja viia kooskõlla Genfi 1999. aasta konventsiooniga, eelkõige eristada laeva aresti üldisest hagi tagamisest tsiviilkohtumenetluses. Hädavajalik on seejuures lõpetada Genfi 1999. aasta konventsiooni vigase tõlke kasutamine, konventsioon uuesti ja korrektselt tõlkida, see avaldada ning saavutada konventsiooni kui peamise õigusallika staatus laeva aresti kohaldamisel kohtute poolt. Konventsiooni regulatsioonide eksitaval kujul laeva asjaõigusseadusesse inkorporeerivad või konventsiooni regulatsioone kordavad sätted tuleks tühistada. Mereõiguse edasise revisjoni käigus oleks vajalik välja töötada Genfi 1999. aasta konventsiooni kohaldamiseks vajalikud rakendussätted ning jõustada need hagita menetluse eriliigina. Revisjoniga saavutatav õigusselgus peaks tagama kiire ja efektiivse laeva aresti ja vajadusel laevale hoidja määramise ning laeva arestist vabastamise, kui antakse muu tagatis merinõudele. Seda ilma pikkade õigusvaidlusteta, mida põhjustab praegu kehtiv segane ja vastuoluline regulatsioon.

Äriühingu asukoha ja juhatuse asukoha lahutamise õiguslikud probleemid

Liisa Raie — 2021-06-06 10:46:56

Eesti Vabariik kehtestas 1. detsembrist 2014 välismaalastele võimaluse omandada Eesti digitaalne isikutunnistus ehk e-residendi staatus. Seoses e-residentsuse loomisega jõustusid 15. jaanuaril 2018 ka olulised muudatused Eesti tsiviilõiguses juriidiliste isikute asukoha nõuete ning määratlemise osas. Kui enne 15. jaanuari 2018 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 29 lõige 1 sätestas, et juriidilise isiku asukoht on tema juhatuse või juhatust asendava organi asukoht, siis pärast muudatusi sätestab TsÜS § 29 lõige 1¹, et eraõigusliku juriidilise isiku asukohaks on ühingulepinguga või põhikirjaga määratud koht Eestis.

Ühingu asutamisel kantakse registrikaardile nii ühingu asukoht ja aadress, mis peavad asuma Eestis, kui ka juhatuse asukoha aadress, kui see asub välisriigis. Tulenevalt eeltoodust kasutab kehtiv seadus ühingu asukoha ja juhatuse asukoha lahutamisel eri mõisteid: ühingu asukoht ja aadress ning juhatuse asukoha aadress. Ühingu asukoht ja aadress ning juhatuse asukoha aadress on seega mõisted, mille ühing peab määratlema ettevõtte asutamisel. Kuivõrd juhatuse välisriigis asumist tuleb vaadelda kui määratlemata õigusmõistet, on käesoleva artikli fookuses esmalt ühingu asukoha ja juhatuse asukoha aadressi mõistete sisustamine ning ühingu asukoha ja juhatuse asukoha lahutamise mõju õigusselguse põhimõtte tagamisele. Registrisse kantud andmed on olulised ühinguga kontakteerumiseks, eelkõige tahtevalduste ja menetlusdokumentide kättetoimetamiseks. Autor analüüsib, kas pärast ühingu asukoha ja juhatuse asukoha lahutamist on ühinguga kontakteerumisel tagatud kolmandate isikute ning ühingu enda jaoks õiguskindlus.

Notari selgitamiskohustus: selle ulatus, viis ja kajastamine notariaalaktis

Anneli Alekand — 2021-06-06 10:47:12

Riigikohus on notari tegevuse võtnud kokku selliselt, et notariaalne tõestamine on tehingu sisuline tõestamine, mille puhul peab notar kontrollima tehingu kehtivust, selgitama tehinguosalistele tehingu õiguslikke tagajärgi ja koostama tehingu kohta notariaalakti. Riigikohus on ka leidnud, et selgitamiskohustus (nii õiguslike tagajärgede, asjaolude kui ka tahte väljaselgitamisega seoses) on isiku õiguste kaitse tõhusaks tagatiseks ja vorminõude põhjuseks. Selgitamine on seega notariaalse tõestamise üks kesksemaid tegevusi.

Notari selgitamiskohustust reguleerib tõestamisseaduse (TõS) § 18. Lisaks toetavad selgitamiskohustuse täitmist muud tõestamisseaduse nõuded: isikusamasuse ning teo- ja otsusevõime tuvastamise kohustus (TõS § 11), vajadusel notariaalakti tõlkimine (TõS § 17), puudega osaleja erikohtlemine (TõS 2. ptk 4. jagu) jne.

Notari jaoks on selgitamise üle hiljem tõusvate vaidlustega seoses probleemne eelkõige see, mida kõike ta oleks pidanud osalejatele selgitama ja ette nägema, samuti küsimus, kuidas tõendada, millest oli lepingu tõestamise käigus juttu.

Artiklis antakse ülevaade vähesest notari selgitamiskohustuse kohta käivast kohtupraktikast ja analüüsitakse seda osas, mis puudutab selgitamiskohustuse ulatust, viisi ja kajastamist.

Õigeksmõistmise alused. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu määrus asjas 1-20-470

Juhan Sarv, Jaan Sootak — 2021-06-06 10:47:29

Artikkel kommenteerib Riigikohtu 4. märtsi 2021. aasta määrust. Riigikohus otsis selles lahendis kriteeriumi, otsustamaks, millal tingib kohtu kõrvalekaldumine süüdistusversioonist süüdistatava osalise õigeksmõistmise ja millal mitte.

Euroopa Liidu Kohus otsib vabakutselisi tõlkijaid

2021-06-06 10:47:43

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis.

Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne

2021-06-06 10:47:55

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus. Kommenteeritud väljaanne

2021-06-06 10:48:08

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis.