Juridica

Austatud lugeja!

Mario Rosentau — 2024-10-24 15:26:38

Ajalooliselt on põhiliseks seose- ja võrdlusteemaks olnud riik ja õigus. Nüüd on selleks üha enam tehnoloogia ja õigus. Kõigepealt: õigus oma dogmaatika, teooriate ja reeglistikega on ka ise üks tehnoloogia – nimelt argumentatiivne ja otsustuslik tehnoloogia sellele osale ühiskonna moraalikorrast, mis enamuse meelest vajab tavapärasest tugevamat kaitset ning mille rikkumine väärib ametlikku hukkamõistu või hüvitamist.

Infotehnoloogia on samuti ennekõike reeglistike kogum: algoritmid, programmid, andmetabelid, võrguprotokollid, plokiahelad, tehisneurovõrgud jne – kõik need koosnevad erinevat tüüpi reeglitest. Jah, need on väga tehnilised reeglid. Aga proportsionaalsuse kontrolli põhimõte või tehingu abstraktsiooniprintsiip õiguses on samuti väga tehnilised põhimõtted ning kõrvalseisjaile pigem arusaamatud ja tundmatud.

IT ja TI (infotehnoloogia ja tehisintellekt) – nagu õiguski – ei ole tekkinud tühjast ega tühjale kohale: töötavate reeglistike olemasolu tugineb aastatuhandete vältel kogutud tarkusele ja praktikale, mida ennekõike väljendab inimese keelekasutus. Keeleta ei saa õigust mõista ega isegi mitte sõda pidada. Keeleta ei oska inimene midagi teha, keeleta ei saa inimene olla inimene. Sestap pole juhus, et kõige rohkem elevust tekitavad praegu just vastamisvõimelised, keelebarjääre ületavad isekirjutavad või iserääkivad keelemudelid. Asjaolu, et nad lisaks teadmiste ja oskuste jagamisele ka fantaseerivad, võib-olla hoopis lähendab neid meile, peegeldab midagi meie olemusest.

Inimeste ja ühiskonna jaoks on oluline, et mistahes reeglistikud teeniksid häid ja õigustatud huvisid ning ei tekitaks segadusi ja konflikte. Täiesti erinevad, esmapilgul ühismõõdutud reeglistikud peavad suures plaanis, ühiskonna ja tsivilisatsiooni tasandil, toimima teatavas kooskõlas. Ega me väga hästi ei tea, mis saab siis, kui tehnoloogilistele reeglistikele alluvad jõud – olgu nendeks masinad või kurjad inimesed – lähevad vastuollu heade inimeste (eeldatavasti enamuse) moraalikorra väe ja jõuga. Sestap tuleb algusest peale luua ja säilitada kõrgtehnoloogiliste protsesside inimlik nägu ja tunnetus, allutada need protsessid inimlike väärtuste teenimisele ning pidada inimese (inimkonna) kontrolli all.

Õigusfilosoof Ronald Dworkin on nimetanud õigust argumentatiivseks praktikaks. Kui ma paar aastakümmet tagasi hakkasin prof. Raul Naritsa ärgitusel tegelema argumentatsiooni teooria ja praktikaga – et seda tulevastele juristidele edasi õpetada –, märkasin teatava hämminguga, et paljud raamatud ja artiklid argumenteerimisest justkui polegi kirjutatud inimestele: kümned või suisa sajad kirjatööd on nii analüüsivad ja detailirohked, nii skemaatilised ja dogmaatilised, et ükski lihast ja luust põhjendaja ja tõendaja ei suuda neid vallata ega kasutada. (Tõsi, kasulikku välja noppida ja kokku keeta andis küll!) Aga paljud mainitud teoste autorid märkisid juba möödunud sajandil, et nad uurivad ja viimistlevad argumendi informaal-loogilisi reegleid ja skeeme just selleks, et nende alusel saaksid infotehnoloogid koostada arutlemise algoritme ja programme. Tõenäoliselt tehti juba tollal ära suur eeltöö sellele, mille eelaimdust me praegu tunneme. Nüüd on tehislikule arutlus- ja otsustusvõimele suudetud külge pookida suurandmete töötlus. Argumenteerivad ning senistest teadmistest uusi teadmisi loovad TI-lahendused on tulnud, et jääda. Ehkki suured keelemudelid komberdavad veel lapsekingades, on nende väljavaated palju avaramad, kui enamasti kujutledagi oskame. Tõenäoliselt kehtib nendegi suhtes vana tarkus: lühikeses perspektiivis ülehindame, pikas perspektiivis alahindame…

Kõrgtehnoloogia on osa inimkonna kõrgkultuurist. Nende vastandamine oleks algusest peale vale. Iga kõrgtehnoloogiline lahendus on eriline teadmiste ja oskuste varakamber, mille inimene on isiklike ja ühiste jõupingutustega loonud ja kogunud vastuseks mingitele elulistele ülesannetele. Näiteks võib igaüks, kes asja tunneb, mõtiskleda, kui rohkelt on digifotograafiasse talletatud teoreetilist, tehnilist ja praktilist tarkust, mida vanas keemilises fotograafias polnud ega saanudki olla. Kõrgtehnoloogilistel lahendustel on mõte üksnes siis, kui need sünergilises sümbioosis inimolendiga rikastavad ja võimendavad nii isiksust kui ka ühiskonda ja kultuuri.

Robotkohtunik: kas ulmefilm või lähitulevik?

Karl Joonas Kendla — 2024-10-24 15:27:03

Mõte inimkohtunikku asendavast arvutist võis veel hiljaaegu tunduda täieliku utoopiana, kuid kätte on jõudnud aeg, mil robotkohtunikust tuleb rääkida mitte tingivas, vaid kindlas kõneviisis. Juba praegu on kohtutes kasutusel erinevaid tehisintellektisüsteeme, millest võimekamad on suuteliselt automaatselt genereerima tõsiseltvõetavaid kohtulahendeid. Kuigi täna veel ükski masin ilma inimese järelevalveta õigust ei mõista, siis viimaste aastate edulugusid arvestades ei tasu imestada, kui ühel hetkel ei vaata talaari alt vastu mitte ilmekad silmad, vaid tuhm ekraan. Ka Riigikohus on jätnud robotkohtunikule ukse praokile, sedastades, et riigivõimu teostamisel tehnoloogiliste vahendite kasutamine peab küll vastama kõigile kehtivast õigusest tulenevatele nõuetele, kuid selle tingimuse täitmisel ei ole inimese vahetu osavõtt ilmtingimata nõutud.

Samas kätkeb robotkohtuniku endas märkimisväärseid riske. Sellest annab aimu kasvõi tõsiasi, et hiljuti jõustunud tehisintellekti käsitlev Euroopa Liidu määrus näeb õigusemõistmise jaoks mõeldud tehisintellektisüsteemides suurt riski. Seetõttu tuleb tehisintellekti mõju ausale kohtupidamisele ja kohtunike rollile hinnata varakult, sest vastasel juhul võib õiguskord jääda innovatsioonile jalgu või, veel hullem, leida aset isikute õiguste rikkumine.

Et robotkohtunik kui autonoomselt tsiviilasja lahendav tehisintellektisüsteem teeb otsuse täielikult automatiseeritult ilma inimtegurita ja seeläbi asendab kohtunikku, on robotkohtuniku rakendamisel keskne probleem selles, kas inimesest kohtuniku asemel tohib õigust mõista tehisintellektisüsteem. See on küsimus õigusemõistmise monopolist ehk sellest, kes on pädev õigust mõistma. Eelnevat arvestades on käesoleva artikli eesmärk uurida, mil määral on robotkohtuniku rakendamine kooskõlas õigusemõistmise monopoli põhimõtte kui ühe olulisima õigusemõistmise nõudega.

Tehisaru ja lepinguväline vastutus: kas kindlustussüsteem asendab tulevikus deliktisüsteemi? Autonoomsete sõidukite näide

Olavi-Jüri Luik, Rauno Kinkar — 2024-10-24 15:27:22

Euroopa Liidu liikmesriikides kehtib kohustuslik liikluskindlustus, mis on liikmesriikide vahel harmoniseeritud 16. septembri 2009. a direktiiviga 2009/103/103EÜ ja mida muudeti 24. novembri 2021. a direktiiviga 2021/2118 (edaspidi koos: MID). MID põhimõtete rakendamisel autonoomsetest ja täisautonoomsetest sõidukitest põhjustatud kahju hüvitamisel tekib rida uusi küsimusi, mida autorid artiklis analüüsivad.

- Kas ja kui, siis kuidas erineb eelkõige täisautonoomsete sõidukite kasutamisest tulenev vastutuse maandamine läbi kindlustussüsteemi ja mitteautonoomsete sõidukite kasutamisest tulenev vastutus MID-i kontekstis?

- Juhul kui eksisteerib erinevus (s.o autonoomsete või täisautonoomsete sõidukite kasutamisest tulenev vastutus on teistsugune või laiem), siis kas vastavat laiemat vastutust saaks maandada mõne muu kindlustussüsteemi kaudu?

- Kui muu kindlustussüsteemi kaudu ei saa vastutust maandada või kui see ei ole praktiline, siis kas üle-Euroopaline liikluskindlustuse süsteem vajaks muutmist (kui, siis kuidas)?

Autorid analüüsivad erinevaid lähenemisi, mida õigusteadlased on nimetatu kontekstis välja pakkunud. Seejuures on uurimuse piiratud ainult maismaasõidukitega.

Krüptovara Eesti täitemenetluses

Vladislav Linko, Daniel Moppel — 2024-10-24 15:27:41

Krüptovara on tehnoloogiliselt detsentraliseeritud ja anonüümne, mis muudab selle jälgimise ja õigusliku reguleerimise keeruliseks. Krüptovara kasutamise plahvatuslik kasv toob endaga paratamatult kaasa uusi väljakutseid juristidele. Krüptovara on võimalik hoiustada vahendajaid kasutamata, kuid praktikas kasutatakse selleks siiski turul olevaid teenusepakkujaid, kes krüptovarasid kliendi nimel hoiavad. Täitemenetluses võib kohtutäituril tekkida vajadus krüptovaraga seotud kohtulahendite täitmiseks või krüptovarade arestimiseks ja müümiseks. Krüptovara puudutav täitedokument peab arvestama krüptovara tehnilise eripäraga ning valdkonnale omaste riskidega. Täitmisel on oluline tagada riistvarapõhise krüptovara rahakotiga seotud privaatvõtme turvalisus või kanda krüptovara rahakotist välja, sest vastasel juhul esineb selle volitamata ülekandmise oht. Võlgnikule kuuluva krüptovara tuvastamiseks on võimalik pöörduda kolmandate isikute (eelkõige teenusepakkujate) poole ja ka kehtivas õiguses on olemas õiguslikud mehhanismid, mis võimaldavad kohtutäituritel sellele teabele juurde pääseda. Täitemenetluse raames peab veel arvestama võimalusega, et krüptovara omavate võlgnike arv aina kasvab, mistõttu kerkib aina enam esile vajadus rakendada erinevaid meetmeid peidetud krüptovara leidmiseks. Selliselt on täituritel vaja omandada krüptovara käitlemise, hindamise ja enampakkumiste korraldamise pädevus, sest tõenäosus krüptovaraga ühel või teisel moel kokku puutuda ajas paratamatult aina kasvab.

Õiguslik raamistik droonide lennutamiseks spetsiaalses õhuruumis ehk U-space’i õhuruumi kehtestamisest Eestis

Madlenne Timofejev — 2024-10-24 15:28:04

Üks olulisemaid juriidilisi väljakutseid tänapäeva lennunduses seisneb mehitamata õhusõidukite süsteemide lennuliikluse korraldamises. Senini kehtiv lennuliikluskorralduse süsteem on loodud mehitatud lennunduse jaoks, võtmata arvesse droonide lisandumist õhuruumi. Probleemile lisandub asjaolu, et senine lennundussüsteem on juba praegu suureneva koorma all, hallates aina tihedamat liiklusvoogu ja lähenedes oma maksimaalse mahutavuse piirile. Sellest tulenevalt on droonide, mille turule eeldatakse lähiaastatel drastilist kasvu, senisesse lennukorraldussüsteemi lõimimine keeruline.

Eelneva valguses on Euroopa Komisjon astunud samme droonide lennuliikluse korraldamiseks. Seda eelkõige U-space’i määruse väljatöötamisega, mis võimaldab eraldi õhuruumi loomist droonidele. Kuigi U-space’i määrus ja seda toetavad määrused jõustusid 26. jaanuaril 2023, pole Eesti neid veel rakendama hakanud. Kuivõrd määrust ei ole siseriiklikku õigusesse veel üle võetud, seisavad riik ja mehitamata õhusõidukitega tegelev sektor silmitsi mitmete õiguslike murekohtadega. Eelkõige tõusetuvad küsimused U-space’i õhuruumide kehtestamisega seonduvalt.

Artiklis analüüsitakse U-space’i õhuruumi määratlemise ja kehtestamisega seotud probleemkohti ning seda, kas Eestis saab luua U-space’i õhuruumi praeguse lennundusseaduse alusel või on selleks vaja eraldiseisvat õigusraamistikku.

Autori- ja esitajalepingu muutmine ning selle õiguse tagamine teavitamiskohustuse abil

Elvi Tuisk — 2024-10-24 15:28:24

Autoriõigus on osaks intellektuaalse omandi valdkonnast, mis on olulises osas reguleeritud Euroopa Liidu õigusaktidega. Üks neist on 7. juunil 2019 jõustunud DSM-direktiiv, mis oli osaks Euroopa Komisjoni poolt 2016. aasta septembris avaldatud autoriõiguse reformi paketist. Reformipaketi eesmärgiks oli muuhulgas tagada autorite ja esitajate seisukohalt õiglase turu toimimine.

Tugevdamaks autorite ja esitajate positsiooni lepingupartneritega läbirääkimistel ning tagamaks neile oma teoste ja esituste kasutamise eest õiglane tasu, loodi DSM-direktiivi 3. peatükk, mis sisaldab vastavate eesmärkide saavutamiseks viit meedet. Iga meede on mõeldud kas otseselt tagama, et autor või esitaja saaks oma teose või esituse kasutamise eest kohast tasu, või näeb ette mehhanismi sellise lepingu lõpetamiseks, millega kohast tasu ei kaasne. Eesti õigusesse on need võetud üle alates jaanuarist 2022 autoriõiguse seaduse (AutÕS) §-dega 49¹‒49⁴. Peamine meede õiglase ja proportsionaalse tasu tagamiseks on lepingu muutmise õigus, sest just selle abil saavad autorid ja esitajad parandada oma positsiooni lepingut lõpetamata. Eesti õigusesse on see üle võetud AutÕS § ga 49². Sellega on tihedalt seotud DSM-direktiivi artikkel 18 ehk autoritele ja esitajatele asjakohase ja proportsionaalse tasu maksmise põhimõte, sest lepingu kohandamise mehhanism peabki tagama selle, et autorid ja esitajad saaksid igal juhul artiklile 18 vastavat tasu. Lepingu muutmise õigusega on samuti tihedalt seotud direktiivi artiklis 19 sätestatud ja AutÕS §-ga 49¹ üle võetud teavitamiskohustus, sest lepingu muutmiseks peab autoril ja esitajal olema piisavalt teavet hindamaks, kas selleks esineb piisav alus. Kui autor või esitaja jääb infosulgu, võimaluseta nõuda vajalikku teavet, muutub lepingu muutmise õigus sisutuks, sest ta ei suuda tõendada lepingu muutmise aluse esinemist.

Nõude aegumise ja hea usu põhimõtte vastasseis. Millal võiks jätta nõude aegumise kohaldamata?

Annegret Reisi — 2024-10-24 15:28:45

Enamasti esitab võlausaldaja oma nõude selle aegumistähtaja jooksul. Ebatavalised ei ole aga olukorrad, kus nõue esitatakse alles pärast aegumistähtaja lõppu. Sel juhul annab nõude aegumine võlgnikule õiguse oma kohustuse täitmisest keelduda.

Samas ei pruugi nõude aegumine tuua võlgnikule kaasa täit kindlust, et ta võlausaldaja nõuet täitma ei pea. Teatud juhtudel võib hea usu põhimõte aegumisega kaasneva õiguskindluse üle prevaleerida. Teisisõnu võib aegumise kohaldamine olla hea usu põhimõttega vastuolus. Ka Riigikohus on sellisele lahendusele oma praktikas korduvalt tähelepanu juhtinud. Rõhutada tuleb, et hea usu põhimõtte alusel aegumise kohaldamata jätmine on siiski erandlik lahendus ja leiab rakendust pigem harva. Käesolevas artiklis just neile erandlikele olukordadele keskendutaksegi.

Artikli peamine eesmärk on selgitada välja põhilised ja üldised suunised, millele tuginedes võiks olla põhjendatud aegumise kohaldamata jätmine tulenevalt hea usu põhimõttest. Ühtlasi on seatud eesmärgiks jõuda üldises plaanis põhjusteni, miks aegumise kohaldamata jätmise küsimus on tõusetunud. Lähtekohaks on võetud peamiselt Eesti õigus ja Riigikohtu praktika. Kuivõrd hea usu põhimõtte kui aegumise kohaldamata jätmise õigusliku regulatsiooni eeskujudeks on Saksa ja Hollandi õigus, siis on viidatud ka sealsetes normides ning õiguskirjanduses toodud olulistele seisukohtadele. Artiklis analüüsitavad konkreetsed elulised juhtumid, mis aegumise kohaldamata jätmise küsimusega seostuvad, on valitud välja Riigikohtu praktikast, et illustreerida hea usu põhimõtte alusel aegumise kohaldamata jätmist.

Kriminaalasjade kohtueelse menetluse kavandatavad muudatused – oht poolte võrdsusele ja õiglasele õigusemõistmisele

Kaire Hänilene — 2024-10-24 15:29:03

Justiitsministeerium saatis 3. juulil 2024 kooskõlastusringile kriminaalmenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse (kohtumenetluse otstarbekamaks muutmine) eelnõu. Eelnõu seletuskirjas on kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) muutmise põhjusena toodud välja kohtumenetluse optimeerimise vajadus. Seletuskirja kohaselt tegeletakse eelnõu raames kohtueelse menetluse temaatikaga üksnes niivõrd, kuivõrd see on hädavajalik kohtumenetluse optimeerimise seisukohast.

Kuivõrd seaduseelnõu kokkuvõtlik nimetus on „kohtumenetluse otstarbekamaks muutmine“, võivad kavandatavad kohtueelse menetluse muudatused jääda piisava tähelepanuta. Seletuskirja põhjendused lahknevad autori hinnangul igapäevases tööprotsessis kogetavast olukorrast ning kavandatavates muudatustes eelistatakse ebaproportsionaalselt süüdistavat poolt. Võrdsete relvade printsiibist kaugenemisel ei tohiks õigusriigi tasakaalustatud õigusloomes ega ka selle kaudu reguleeritavas õigusemõistmises kohta olla.

Autor peatubki peamiselt kohtueelset menetlust puudutavatel olulistel muudatustel. Eelnõu kohaselt soovitakse kitsendada uurimiskaebeõigust, kahandada kriminaalmenetlusest puudutatud isikute õiguste kaitset ning loobuda uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu määruste põhistamise kohustusest. Selliste muudatuste tulemusel ei ole kuidagi võimalik kohtumenetlust optimeerida, küll aga on neil vägagi reaalne negatiivne toime kriminaalasja õiglase lahendini jõudmise aspektist.

Riigiõiguse aastaraamat 2025

2024-10-24 15:30:00

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis.

Patsiendikindlustus. Kommenteeritud väljaanne

2024-10-24 15:30:38

Artikkel saadaval ainult pdf formaadis.