Kokkuvõte

I. Sissejuhatus

Kui Põhiseaduse Assamblee 11. oktoobril 1991 otsustas põhiseaduse aluseks võtta Jüri Adamsi juhitud töögrupi eelnõu, siis valiti teadlikult parlamentaarse vabariigi tee, mitte presidiaalne. Võrreldes enese juhitud töögrupi eelnõud Jüri Raidla juhitud töögrupi eelnõuga, lausus Jüri Adams: „/.../ need lähtuvad kahest eri alusest. Üks näeb ette parlamentaarset korda, teine presidentaalset korda.“ [1, lk 162 j]. Aluseks võetud eelnõus oli „lähtutud /.../ parlamentarismi üldpõhimõtetest, et igasugune täidesaatev võim saab tegutseda vaid seadusandliku võimu heakskiidul.“^*2 Eesti Vabariigi põhiseaduses (RT 1992, 26, 349)^*3 on sätestatud seega parlamentaarne valitsemissüsteem, mida iseloomustavad eelkõige kaks tunnust: valitsus peab toetuma parlamendi enamuse usaldusele ja parlamendil peab olema riigivalitsemise juures oluline kaasarääkimisõigus. Eesti Vabariigi seadusandlik võim rajaneb põhiseaduse kohaselt kolmel sambal, milleks on valimisõiguse (PS § 60 lg 1 laused 2, 3 ja 4), vaba mandaadi (PS § 62) ja esindusdemokraatia (PS § 65 p 16) põhimõtted.

• põhiseadus
,
• Riigikogu
,
• rahandus ja riigieelarve
,
• pangandus
,
• seadusandlus