Kokkuvõte

1. Kehtiv põhiseadus ja selle võimalikud muudatused põhiseaduse kohtu ja tsentraliseeritud konkreetse normikontrolli seisukohalt

1.1. Praegune olukord

Kuigi teatud määral teostati põhiseaduslikkuse järelevalvet Eestis juba 1920. aasta põhiseaduse jõustudes^*1 ja 1938. aasta põhiseaduse § 121 nägi ette seaduse, mis kehtestaks täpsemini põhiseaduslikkuse järelevalve kohtutes, on põhiseaduslikkuse järelevalve esmakordselt otseselt põhiseadusesse kirja pandud 1992. aasta põhi-seaduses.

Kehtiva põhiseaduse (PS) kohaselt eraldi põhiseaduse kohut Eestis ei ole, küll aga on PS § 149 lõige 3 järgi Riigikohus ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuks. Mõneti meenutab see esmapilgul põhiseaduslikkuse järelevalvet Ameerika Ühendriikide Ülemkohtus Supreme Court’is. Ka pole välistatud võrdlus Euroopa Ühenduste Kohtuga. Viimane ei ole küll formaalselt Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide ülemkohtuks, kuid otsustab viimase astmena mõnedes konstitutsioonilistes küsimustes^*2 (nt eraisikute poolt algatatud ühenduse akti kehtetuks tunnistamise asjades – art 173 lg 4. Euroopa Ühenduse asutamisleping), mis kuuluvad esimeses instantsis esimese astme kohtu pädevusse. Samuti on Euroopa Ühenduste Kohtul täita mitte ainult konstitutsiooniliste, vaid ka paljude teiste, eelkõige haldusõiguslikku laadi vaidluste lahendamine. See, et ühe kohtu pädevuses on nii konstitutsiooniliste kui ka mittekonstitutsiooniliste vaidluste lahendamine, ei välista loomulikult selle kohtu konstitutsioonilist iseloomu.^*3 Samas ei tähenda see aga, et Eesti ei võiks mõelda oma senise kohtusüsteemi laiendamisele iseseisva põhiseaduse kohtu näol. Pigem vastupidi, ka Euroopa Ühendus võiks püüelda selle poole, et edaspidi Euroopa Kohtu tegevusvaldkond vaid ühenduse konstitutsioonilise õigusega piirduks.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• põhiseaduse muutmine
,
• põhiseaduslikkuse järelevalve
,
• õigusemõistmine