Kokkuvõte

Viimasel paaril kümnendil võib täheldada, et üha enam on hakatud välja selgitama laste huvisid ja seda mitte üksnes perekonnaõiguslikes vaidlustes. Laps peab saama oma sõna sekka öelda kõikide teda puudutavate otsuste tegemisel.

Juba ÜRO lapse õiguste kaitse konventsioonis sätestatakse kohustus tagada lapsele, kes on võimeline iseseisvaks seisukohavõtuks, õigus väljendada oma vaateid vabalt kõikides teda puudutavates küsimustes. Eesti Vabariigis ratifitseeritud riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö konventsioonist (nn Haagi 1993. aasta konventsioon) tuleneb samuti lapse ärakuulamise kohustus pädeva asutuse poolt. Euroopa Ühenduse õigusruumi osaks saamisel lisandus Eesti Vabariigi lapse ärakuulamist käsitlevate normide hulka Euroopa Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrus nr 2201/2003. 1. jaanuaril 2006 Eestis kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustik näeb samuti ette lapse ärakuulamise kohustuse hagita perekonnaasjades.

Kuivõrd Eesti tsiviilkohtumenetluse seadustik lapse ärakuulamist täpsemalt ei reguleeri, tekivad seaduse rakendamisel muuhulgas järgmised küsimused. Kui suur on last ärakuulava kohtuniku mänguruum selle menetlustoimingu tegemisel ja millega seda piiratakse? Kuidas last ära kuulata ja kas menetlustoimingu käigus saadavat informatsiooni võib või tuleb avaldada ka teistele menetlusosalistele? Millised metoodikad või tehnikad on abiks lapse ärakuulamisel? Millistel juhtudel tuleks lapse ärakuulamisest loobuda? Artiklis otsitakse vastust neile küsimustele.

• protsessiosalised
,
• abielu
,
• lapsendamine
,
• eestkoste ja hooldus
,
• vanemate õigused ja kohustused
,
• tõendid