Kokkuvõte

Põhiseaduslikud võimuinstitutsioonid peavad oma tegevuses lähtuma põhiseadusega sätestatud piiridest ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohus on see institutsioon, kes peab need piirid problemaatilistel juhtudel kindlaks määrama. Seadusandja seisukohast tähendab see seda, et põhiseaduslikkuse küsimustes ei saa parlament olla enda suhtes lõplik kohtumõistja.

Selline lähenemine tuleneb sellest, et konstitutsioonikohus ei ole poliitiline institutsioon ning Riigikohus on oma lahendites selgelt väljendanud soovimatust sekkuda seadusandliku võimu pärusmaale. Probleem kohtu vaatepunktist seisneb selles, et Riigikohtu otsuste üldisele siduvusele vaatamata puuduvad nende täitmise tagamiseks seadusandja poolt vajalikud juriidilised mehhanismid. Kohtuotsuse täitmise põhiseaduslikud garantiid on küll olemas, kuid otsuste tegelik täitmine (viis ja aeg) kipub olema seadusandja suvaõigus.

Käesolevas artiklis uuritakse seadusandja poolt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu otsuste elluviimise praktikat. Tuuakse välja seadusandja erinevad käitumisvõimalused ning seadusandja tegelik käitumine Riigikohtu lahendite suhtes. Lisaks sellele on tähelepanu pööratud Riigikohtu rollile seadusandliku protsessi mõjutajana.

• kohus
,
• Riigikogu
,
• võimude lahusus
,
• põhiseaduslikkuse järelevalve