Kokkuvõte

Põhiseaduse § 79 sätestab üldised raamid Vabariigi Presidendi valimiseks: nõuded kandidaadile, kandidaadi ülesseadmise õiguse ning valimiste menetluse Riigikogus ja sellele järgneda võivas valimiskogus. Esmapilgul näib põhiseaduses sätestatud regulatsioon küll üksikasjalik, kuid analüüsima hakates ilmneb, et see sisaldab terve rea küsimusi, mis jäeti Põhiseaduse Assamblees vastuseta. Suurimad neist seonduvad korduvalt praktikas realiseerunud Riigikogu võimetusega valida riigipea ning valimiskogu moodustamisega.

Esimene Vabariigi Presidendi valimise seaduse võeti vastu 9. juulil 1992 ja teine 10. aprillil 1996. 1996. aastal vastu võetud seadust on 13 kehtivusaasta jooksul muudetud vaid ühel korral ja ka seda mitte põhimõttelises küsimuses. Samas ei tähenda seaduse kehtimise pikk aeg seda, et seadus toimiks praktikas probleemivabalt. Vastuoludest ja lünkadest Vabariigi Presidendi valimise seaduses annab tunnistust ka Riigikogu, Vabariigi Valimiskomisjoni ja õiguskantsleri omavaheline kirjavahetus. Seda, et kehtiva Vabariigi Presidendi valimise korraga ei olda rahul, näitab samuti ikka ja jälle üles kerkiv diskussioon presidendi otsevalimise teemal.

Artiklis analüüsitakse Vabariigi Presidendi valimise korda, selgitamaks, kas ja kuidas Põhiseaduse Assamblee poolt põhiseadusesse kirjutatud ja 1992. aastal rahva poolt vastuvõetud normistik toimib praktikas. Selleks antakse muuhulgas ka hinnang sellele, kas kehtivas Vabariigi Presidendi valimise seaduses kirjapandud reeglid on ainuvõimalikud lahendused põhiseaduse § s 79 sätestatud valimisnormistiku sisustamisel.

• Vabariigi President