Kokkuvõte

Eestis on identiteedi järele küsimine ikka paksu verd tekitanud. Samamoodi kipub ka konstitutsioonilise identiteedi (põhiseaduse aluspõhimõtete) kaitsmise mõttekuse ja viiside üle peetav diskussioon polariseeruma teljel suveränistid-föderalistid. Sellises poolte võtmises pole midagi Eestile ainuomast: kogu Euroopa Liidu ülimuslikkust käsitlevat kõnet Euroopas iseloomustab eri ideoloogiatest lähtuvate arvajate positsioonisõda.

Käesolev artikkel lähtub eeldusest, et võimalik on ka kolmas tee. Itaalia õigusteadlane Paolo Carrozza märgib, et tänapäeval elavad kõik eurooplased mitmetasandilise, kolme või enama keskuse vahel hajutatud valitsuse all. See tõdemus osutab vajadusele hüljata oma analüüsiobjektile – õigusele – lähenemisel hierarhiline (riigikeskne) mõtlemine ning loobuda õiguse ühtsuse taotlusest. Viimane tähendab aga omamoodi horror iuris’t, millega toimetulek nõuab juristilt keerukat vaimset harjutust.

Artikli eesmärk ei ole selle õigusliku õuduse autoriteetne hajutamine. Nimelt nõustutakse artiklis seisukohaga, et tänapäeva maailma ja seda korraldavate õigussuhete struktuur triivib ühe õige vastuse ihalejad üha kaugemale oma (õiguslikust) ideaalist, muutes õigusteaduse õige normi ülesleidmise ja korrektse rakendamise distsipliinist uutes võimu ja õiguse rägastikes orienteerumise ja selle käigus esitatud seisukohtade veenva põhjendamise kunstiks. Sellelt positsioonilt edasi liikudes antakse hinnang nüüdisaegse konstitutsionalismi konditsioonile ning küsitakse, kas ja kuidas võiks uude konstitutsioonilisse konstellatsiooni sobituda konstitutsioonilise identiteedi kohmakas figuur.

• Euroopa Liit
,
• riigiõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• demokraatia
,
• põhiseadus