Kokkuvõte

2009. aastal võttis Riigikogu vastu seadusemuudatuse, millega sai karistusõigus uue mõjutusvahendi – karistusjärgse kinnipidamise. See kujutas endas isikute kinnipidamist pärast karistuse ärakandmist juhul, kui isik oli ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

Sellises vormis, kus karistusjärgselt kinnipeetavaid isikuid majutatakse vanglaasutustes, oli nii Euroopa Inimõiguste Kohtu kui ka Riigikohtu hinnangul tegemist karistusega. Esiteks kujutab karistusjärgne kinnipidamine endast samasugust vabaduspõhiõiguse piiramist – isikut peetakse kinni ühiskonnast eraldavas asutuses. Veelgi enam, karistusjärgselt kinnipeetavaid hoiti vanglates, kus kinnipidamisrežiim on tavavangidega üldjoontes sama. Karistusjärgne kinnipidamine ei erinenud vangistusest ka selle abi poolest, mida isikule tema ohtlikkuse vähendamiseks pakuti.

Samas leidis EIK, et karistusjärgse kinnipidamise instituut on põhimõtteliselt kooskõlas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktiga a. Ka Saksa liidukonstitutsioonikohus ei näinud karistusjärgses kinnipidamises põhiõiguste rikkumist. Riigikohus aga tunnistas selle 2011. aastal põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigikohus on oma tõlgendustega sisuliselt välistanud preventiivse kinnipidamise kui sellise võimalikkuse üldse eesti karistusõiguses.

Millised valikud on jäänud Eesti seadusandjale ning kuidas lahendada retsidiivsete kurjategijate probleem tulevikus, on jäänud pärast 2011. aastat selge vastuseta. Arvestades Riigikohtu üldkogu 2011. aasta otsust, otsitakse käesolevas artiklis lahendusi karistusjärgse kinnipidamise instituudi päästmiseks.

• muud mõjutusvahendid
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused