Kokkuvõte

Põhiseaduse § 146 esimene lause sätestab, et õigust mõistab ainult kohus. Põhiseadus õigusemõistmise legaaldefinitsiooni ei sätesta. Õigusemõistmise mõiste määratlus on aga oluline, sest põhiseaduse § 146 on pädevusnorm ja see reserveerib õigusemõistmise funktsiooni kohtule, mistõttu on seadusandjal keelatud seda ülesannet teisele võimuharule anda. Ilma õigusemõistmise mõistet avamata on raske üheselt öelda, kas mingi ülesanne on õigusemõistmine või mitte. Samas, õigusemõistmise mõiste ja olemuse määratlemine ei ole mitte üksnes põhiseaduse § 146 kontekstis oluline, vaid ka näiteks riigivastutuse küsimus. Kui kahju on tekitatud kohtuvõimu poolt õigusemõistmise ülesande täitmise raames, on kahju hüvitamine ette nähtud väga piiratud alustel.

Artiklis analüüsitakse õigusemõistmist kolme mõiste määratluse kaudu: õigusemõistmine formaalses mõttes, õigusemõistmine materiaalses mõttes ja õigusemõistmine funktsionaalses mõttes. Seejärel otsitakse vastust küsimusele, kas kohtuvõimu sees tohivad peale kohtunike veel ka kohtuametnikud õigusemõistmise ülesandega tegeleda (sisemine pädevus), ning kas lisaks kohtule tohivad ka teised organid õigusemõistmisega tegeleda (väline pädevus). Viimati mainituga seoses puudutatakse ka küsimust riigivõimu teostamise pädevuse jagamisest: millisel institutsioonil on millist funktsiooni õigus ja kohustus täita?

• õigusemõistmine
,
• kohus
,
• võimude lahusus
,
• vaidluste kohtuväline lahendamine