Kokkuvõte

Konfliktide tsiviliseeritud lahendamiseks ei ole inimkond suutnud välja mõelda paremat lahendust kui pöörduda sõltumatu kolmanda ehk kohtu ja õigusemõistmise poole. Mida kohtus selliste konfliktide lahendamiseks põhimõtteliselt teha saab, mida seal tegelikult iga päev ja rutiinselt tehakse ning milline seos sellel kõigel on „päristõega“ – see on käesoleva kirjutise põhiküsimus.

Artikkel on kirjutatud reaktsioonina Uno Lõhmuse Juridica 2013. aasta kolmandas numbris ilmunud kirjutisele, mille keskseks teesiks peab käesoleva artikli autor kriminaalmenetluse määratlemist kohana, kus toimub iga päev kompromissitu tõe otsimine ja otsitava rutiinne leidmine. Käesoleva artikli autor ei ole nii mõneski osas U. Lõhmusega nõus. Autori arvates ei ole tõe tuvastamine vaid meie tahte, valiku ja otsustamise küsimus.

Analüüsi alustatakse põgusa statistilise ülevaatega asjakohasest kohtupraktikast. Seejärel lähenetakse uurimisobjektile positivistlikult – põhiseadusest ja kriminaalmenetluse seadustikust tõde otsides –, kuid seejuures aeg-ajalt ka õigustegelikkusest ja praktilisest kohtunikutööst lähtuvalt tõele n-ö otse näkku vaadates. Seejärel lähenetakse teemale filosoofilisest aspektist.

• kriminaalmenetluse üldmõisted ja printsiibid
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• õigusemõistmine
,
• tõendamine kriminaalmenetluses
,
• lihtmenetlused
,
• kohtueelne menetlus