Kokkuvõte

Põhiseaduse § 15 lõige 1 koosmõjus § ga 14 moodustavad põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Õigusriigis peavad olema kohtud, mis otsustavad üksikjuhul õiguste ja vabaduste ulatuse üle. Inimväärikuse kui põhiõiguse ulatuse ning inimväärikuse alandamise kriteeriumite tuvastamisel tuleb uurida eeskätt kohtupraktikat. Inimväärikuse alandamise kohta käivat Eesti halduskohtute praktikat kujundavad enim kaebused kinnipidamistingimuste üle. Just seetõttu on käesoleva artikli keskseks küsimuseks, millistest kriteeriumitest juhindudes saab öelda, et kinnipidamistingimused ei ole kooskõlas inimväärikusega.

Artiklis selgitatakse, kuidas on omavahel seotud inimväärikus kui põhiseaduse aluspõhimõte, inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise keeld kui põhiõigus ning riigivastutuse seaduse § 9 lõikes 1 nimetatud väärikuse alandamine kui riigi vastu suunatud nõude alus. Seejärel tuuakse lühidalt välja Euroopa inimõiguse ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika tähtsus Eesti riigisiseste kohtute töös. Seejuures uuritakse, kuidas eristab EIK väärkohtlemise alavorme ning millistest kriteeriumitest lähtub kohus inimväärikuse alandamise tuvastamisel. Lõpetuseks analüüsitakse Riigikohtu halduskolleegiumi praktikat, kus on käsitletud inimväärikuse alandamist. Uuritakse, millistele kriteeriumitele on halduskolleegium tuginenud inimväärikuse alandamise tuvastamisel, ja võrreldakse, mil määral need kattuvad EIK praktikas välja töötatud kriteeriumitega.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• karistuse täideviimine
,
• riigivastutus