Menüü

Kokkuvõte

Maailmapraktikas on hästi tuntud ja ammu kasutatud võimalus kasutada riigihankelepinguid kaudse õigusliku regulatsiooni vahendina ehk sekundaarsete eesmärkide kandjana. Käesolevas artiklis otsitakse vastust küsimusele, kas Eesti kehtiva õiguse alusel on võimalik sotsiaalsete sihtide edendamine avaliku sektori hankijate korraldatavate riigihangete kaudu, mille primaarne eesmärk on puhtmajanduslik. Konkretiseerimiseks käsitletakse teemat soolise võrdõiguslikkuse edendamise näitel. Sooline võrdõiguslikkus on valitud sekundaarset eesmärki illustreerima ühest küljest põhjusel, et tegu on ühega mitmest aktuaalsest sotsiaalsest probleemist, mis Eesti ühiskonda praegusel ajal puudutab, kuid on Eesti õiguskirjanduses teenimatult vähe tähelepanu saanud. Teisest küljest oli valiku põhjuseks arusaam, et nimetatud valdkonda on võimalik hankelepingutega mõjutada.

Artiklis vaadeldakse sotsiaalsete eesmärkide mõjutamise võimalusi eraldi lepingueelses etapis, s.o hankemenetluse käigus, ning menetluse lõppedes, s.o hankelepingu tingimuste kaudu lepingu täitmisel. Leping kui hankemenetluse resultaat on paratamatult menetluse varasemate etappide ja riigihanke üldpõhimõtetega orgaaniliselt seotud. Siit tulenevalt peatub autor lühidalt ka küsimusel, kas ja millisel määral on lepinguvabadus hankelepingu tingimuste sisustamisel piiratud.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse